3-05-924/5 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Viive Ligi, liikmed Ivo Pilving ja Lilianne Aasma Otsuse tegemise aeg ja koht 14.märts 2007, Tallinn Haldusasja number 3-05-924 Haldusasi J.T (T) kaebus Pärnu Vangla direktori 14.10.2005 käskkirja nr 137 õigusvastaseks tunnistamise nõudes Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 03.02.2006 otsus nr 3-190/2005 Menetluse alus ringkonnakohtus Pärnu Vangla apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev 08.03.2006 Menetlusosalised Kaebaja J.T Vastustaja Justiitsministeerium Pärnu Vangla õigusjärglasena

RESOLUTSIOON

Tühistada Tallinna Halduskohtu 3.veebruari 2006 kohtuotsus haldusasjas nr 3-190/2005 ja teha uus otsus asja uueks läbivaatamiseks saatmata.

Jätta J.T kaebus Pärnu Vangla direktori 14.oktoobri 2005 käskkirja nr 137 õigusvastaseks tunnistamiseks rahuldamata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Käesoleva otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul arvates otsuse teatavakstegemisest 14. märtsil 2007.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 14.09.2005 esitas J.T Pärnu Vangla direktorile taotluse lühiajaliseks väljasõiduks ajavahemikul 21.10.2005-01.11.2005. Taotluse kohaselt soovis J.T sõita oma lähedaste – ema, õe ja venna elukohta Viljandimaal „perekondlikel ja tulevase elu korrigeerimise põhjustel“.

2. Pärnu Vangla 14.10.2005 käskkirjaga nr 137 jäeti taotlus rahuldamata.

3. J.T esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada Pärnu Vangla direktori 14.10.2005 käskkiri nr 137. Hiljem muutis ta kaebust, paludes tunnistada käskkiri õigusvastaseks, sest vangla direktor on keeldumisel alusetult arvestanud kaebaja varasemat 14 kohtulikku karistust kuritegude eest. Kaebaja leidis, et eelnevaid karistusi ei tohiks arvesse

3-05-924 2(4) võtta, sest neid arvestati juba viimase karistuse määramisel Viljandi Maakohtu otsusega. Kaebajal ei ole vangistuse aja kestel olnud distsipliinirikkumisi ega märkusi käitumise tõttu. Põhjendatud huvina kaebuse esitamiseks märkis kaebaja asjaolu, et ta soovib vältida olukorda, kus tema järgnevatest taotlustest lühiajaliseks väljasõiduks võidakse keelduda samasuguse õigusvastase põhjendusega.

4. Pärnu Vangla vaidles kaebusele vastu. Vangistuse täideviimise tingimustes on esmajoones oluline arvestada vangistusseaduse (VangS) § 6 lg-s 1 sätestatud vangistuse täideviimise eesmärkidega. Kaebajat on varasemalt kohtulikult karistatud varavastaste kuritegude eest neljateistkümnel korral. Seetõttu ei ole J.T sedavõrd usaldusväärne isik, et lubada teda järelvalveta vangla valvatavalt territooriumilt lahkuda. Vaidlustatud käskkirja andmisel on järgitud diskretsioonireegleid.

5. Tallinna Halduskohtu 03.02.2006 otsusega haldusasjas nr 3-190/2005 kaebus rahuldati. Kuna VangS § 32 alusel on võimalik anda kinnipeetavatele lühiajalise väljasõidu lubasid kuni kahekümne üheks kalendripäevaks aastas ning vastavaid taotlusi on võimalik ka edaspidi esitada, on kaebaja põhjendatud huvi arvestatav. VangS §-s 32 on seadusandja juba arvestanud toimepandud kuriteo raskust ja korduvust. Lühiajaliste väljasõidutaotluste puhul on vastustajal ulatuslik kaalutlusruum, kuid keeldumine ei saa tugineda üksnes asjaolul, et isikut on korduvalt karistatud üheliigiliste kuritegude eest.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

6. Apellatsioonkaebuses palub Pärnu Vangla tühistada Tallinna Halduskohtu 03.02.2006 otsus. Kinnipeetava lühiajalise väljasõidu lubamisel on seadusandja andnud vangla direktorile ulatusliku otsustusruumi. VangS § 32 lg 4 kohaselt lühiajalise väljasõidu lubamise otsustamisel arvestab vangla direktor toimepanemise asjaolusid, individuaalse täitmiskava täitmist ja kooskõla vangistuse täideviimise eesmärkidega. Kinnipeetava lühiajalisele väljasõidule lubamise otsustamine sisaldab endas olemuslikult ka riskiotsust, millele on omane teatud tõsikindla veendumuse olemasolu, kusjuures selline veendumus peab olema kantud piisavast ettevaatlikkusest. J.T on varasemalt kriminaalkorras karistatud neljateistkümnel korral varavastaste kuritegude eest. Vangla direktoril tekkis mõistlik ja põhjendatud kahtlus, et J.T lubamine lühiajalisele väljasõidule seab tõsiselt ohtu vangistuse täideviimise eesmärgi – õiguskorra kaitsmise. Lühiajaline väljasõit on kinnipeetavale vangla direktori poolt erandkorras lubatavaks soodustuseks. Vangistusseaduses on mitmeid instituute, mis tagavad kinnipeetava vanglavälise suhtlemise ka ilma vangla valvatavalt territooriumilt lahkumata (näiteks lühiajaliste või pikaajaliste kokkusaamiste, kirjavahetuse ja telefonikõnede kaudu). Kohus on tõlgendanud vääralt VangS § 32 ja asunud seisukohale, et vangla direktori poolt kinnipeetava lühiajalisele väljasõidule lubamise otsustamisel tema varasemate kuritegude arvestamine on sisuliselt topeltkaristamise keelu rikkumine. Kinnipeetava varasem kuritegelik minevik avaldab paratamatult kas suuremal või väiksemal määral negatiivset mõju ka tema kohtlemisele karistuse täideviimisel.

7. J.T apellatsioonkaebusele kirjalikku vastust ei esitanud, kohtuistungil vaidles ta apellatsioonkaebusele vastu.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

3-05-924 3(4)

8. Seoses Pärnu Vangla tegevuse lõpetamisega astus apellatsioonimenetlusse vangla õigusjärglasena Justiitsministeerium.

9. Käesolevas asjas käib vaidlus selle üle, milliseid kaalutlusi võib vangla direktor arvestada kinnipeetava lühiajalise väljasõidu taotluse lahendamisel ehk üldisemalt küsimuse üle, kas vangla direktori otsus on kaalutlusveaga. Vaidlust ei ole selles, et VangS § 32 lg 1 kohaldamise eeldused kaebaja poolt karistusest ühe aasta ärakandmise näol olid käesoleval juhul täidetud, esitatud taotlus oli nõuetekohane ning vangla direktoril oli lühiajalise väljasõidu lubamise otsustamisel kaalutlusõigus. Kaebuse esitaja ja kohus on leidnud, et kaebaja varasemaid karistusi ei oleks tohtinud kaalumisel arvesse võtta, apellandi arvates on aga tegemist asjakohase kaalutlusega.

10. Riigikohus on otsuse nr 3-3-1-64-02 punktis 13 leidnud, et kaalutlusotsust saab lugeda õiguspäraseks eelkõige siis, kui haldusorgan on kaalunud kõiki asjakohaseid ja üksnes asjakohaseid aspekte ning väärtustanud pooltja vastuargumendid õigesti ja kooskõlas diskretsioonivolituse eesmärgiga.

VangS § 32 lg 1 sätestab: „Kinnises vanglas karistust kandvale kinnipeetavale, kes on karistusest ära kandnud vähemalt ühe aasta, võib vangla direktor anda loa lühiajaliseks väljasõiduks kuni kahekümne üheks kalendripäevaks aastas.“ Sama paragrahvi 4.lõike kohaselt arvestab vangla direktor lühiajalise väljasõidu lubamise otsustamisel kuriteo toimepanemise asjaolusid, individuaalse täitmiskava täitmist ja kooskõla vangistuse täideviimise eesmärkidega. Justiitsministri 30.11.2000 määrusega nr 72 kinnitatud „Vangla sisekorraeeskirja“ § 82 lg 1 täpsustab arvesse võetavaid asjaolusid, märkides, et direktor võtab otsustamisel arvesse kinnipeetava toimepandud kuriteo laadi, kinnipeetava isiksuseomadusi, kinnipeetava käitumist vanglas, väljasõiduplaani täitmist eelmiste väljasõitude ajal, kinnipeetava suhtumist töösse ja õpingutesse, väljasõidu eesmärki ja väljasõidu eeldatavat mõju kinnipeetavale. Vangla sisekorraeeskirja § 83 kohaselt võib vangla direktor keelduda väljasõiduloa andmisest, kui kinnipeetav on taotluses või sellele lisatud dokumentides teadlikult esitanud valeandmeid või on lähedalasuvatesse piirkondadesse samal ajal väljasõiduks esitanud taotluse rohkem kui üks kinnipeetav ja on alust arvata, et kinnipeetavad hakkavad väljasõidu ajal omavahel suhtlema või ei ole kinnipeetava väljasõiduplaanis piisavalt kajastatud see, milliseid toiminguid ja mis eesmärgil peab kinnipeetav väljasõidu ajal tegema või kui kinnipeetavale kohaldatud distsiplinaarkaristus kehtib või on vangla direktoril muul põhjusel alust arvata, et väljasõit on vastuolus vangistuse täideviimise eesmärkidega. Vangistuse täideviimise eesmärk on VangS § 6 lg 1 kohaselt kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine.

11. Vaidlustatud käskkirjas põhjendas vangla direktor keeldumist asjaoludega, et kaebaja on varem neljateistkümnel korral karistatud varavastaste kuritegude toimepanemise eest, mis viitab sellele, et ta ei ole karistustest teinud vajalikke järeldusi ega ole asunud õiguskuulekalt käituma, samuti ei ole tema väljasõidu eesmärk sedavõrd kaalukas, et väljasõitu lubada. Lühiajalise väljasõidu lubamine poleks kooskõlas vangistuse eesmärkidega, sest pikemaajalisem vabaduse võtmine peaks panema kinnipeetavat sügavamalt mõtlema ühiskonnas kehtivate väärtuste üle ja ümber hindama oma arusaamu ja tõekspidamisi.

12. Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtu seisukohaga nagu oleks vangla direktor kaebaja korduvate karistuste arvestamisel lähtunud lubamatust kaalutlusest. Kaebaja seisukoht, et sellise asjaolu arvestamine on vastuolus korduva karistamise keelu põhimõttega, ei ole õige, sest lühiajalise väljasõidu kui kinnipeetavale võimaldatava soodustuse andmisest keeldumine ei

3-05-924 4(4) ole käsitletav karistamisena. Halduskohus on leidnud, et eelnev karistatus on juba VangS §-s 32 arvesse võetud, nagu nähtub paragrahvi 1.ja 2.lõike võrdlusest ning seepärast ei ole alust karistatust kaalumisel täiendavalt arvestada. Tegelikult sätestavad viidatud lõiked erinevad eeldused lühiajalise väljasõidu taotlemiseks, lähtudes toimepandud kuriteo raskusastmest ja korduvusest ning ei piira vangla direktorile antud kaalutlusruumi konkreetse sätte kohaldamisel.

13. Ringkonnakohtu hinnangul on eelneva korduva vabaduskaotuse kandmise arvestamine käesoleval juhul kooskõlas eesmärkidega, mida lühiajalise väljasõidu lubamise regulatsioon peab järgima. Lühiajaline väljasõit on kinnipeetavale puhkuseks ning väldib kinnipeetavale oluliste sotsiaalsete sidemete katkemist. Eeltoodu on oluline vangistuse ühe eesmärgi – kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele – täitmiseks. Õiguskuulekale käitumisele suunamine tähendab eelduste loomist selleks, et kinnipeetav peale vabanemist oleks võimeline käituma ilma kuritegusid toime panemata. Samas on vangistuse teiseks eesmärgiks õiguskorra kaitsmine. Õiguskorra kaitse tähendab ka seda, et vangistuse ajal on ühiskond kaitstud kinnipeetava poolt võimalike kuritegude toimepanemise eest ning eeldab, et kinnipeetavaid ei tohi ilma teatud usalduse astmeta enne vangistuse ärakandmist vabadusse lubada. Apellant viitab õigesti, et kinnipidamisasutuses kuuluvad kinnipeetavad vangla kontrolli alla ning vangla vastutus laieneb ka juhtudele, kui isik on lubatud vangistuse täideviimise ajal lühiajalisele väljasõidule. Seepärast võtab vangla direktor teatud riski väljasõidu lubamisega ning tal peab olema võimalik igakülgselt hinnata kinnipeetavast lähtuvat ohtu õiguskorrale.

14. Asjaolu, et kaebajat on varem neljateistkümnel korral karistatud varavastaste kuritegude eest, kusjuures karistuste vaheline periood küünib poolest aastast ühe aastani, andis vangla direktorile aluse pidada kaebajast õiguskorrale lähtuvat ohtu kaalukaks. Samas ei olnud kaebaja väljasõidutaotluses ega lisatud väljasõiduplaanis täpsemalt märkinud, milliseid konkreetseid toiminguid ta kavatseb väljasõidu ajal teha. Neil tingimustel on direktor põhjendatult pidanud õiguskorra kaitset kaalukamaks kui vajadust aidata kaasa kaebaja resotsialiseerimisele. Eeltoodu ei tähenda, et kaebajal, arvestades tema eelnevaid karistusi, ei tekigi võimalust lühiajaliseks väljasõiduks. Ilmne on, et vanglast vabanemise tähtaja lähenemisel omandab järjest suurema kaalu kinnipeetava resotsialiseerimise tagamine ning väljasõiduplaani täpsustamise korral võib kaalumine tõenäoliselt anda teistsuguse tulemuse. Eeltoodud põhjustel tuleb kohtuotsus tühistada ning teha asjas uus otsus kaebuse rahuldamata jätmise kohta.

Viive Ligi Ivo Pilving Lilianne Aasma