2-05-15251/16 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

2-05-15251

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Maakohus Kohtukoosseis Tartu Maakohtu kohtunik Eveli Vavrenjuk Otsuse tegemise aeg ja koht 12. märts 2007 Tartu Tsiviilasja number 2-05-15251 Tsiviilasi H.K. ’i hagi N.M. ’i ja T.M. ’i vastu abikaasade ühisvara jagamise nõudes Menetlusosalised ja nende esindajad • hageja: H.K. , lepinguline esindaja Peeter Johannson; • kostja1: N.M. , lepinguline esindaja jurist Maia Ploom; • kostja2: T.M. Kohtuistungi toimumise aeg 31. jaanuar 2007 Protokollija istungisekretär Margit Mägi RESOLUTSIOON 1. Jagada N.M. i ja T.M. poolt abielu kestel omandatud ühisvara eest soetatud korteriomand asukohaga Tartu linn, X , mille reaalosaks on korter nt 26, Tartu Maakohtu kinnistusosakonna kinnistusregistri registriosa number 16318, abikaasade vahel järgmiselt: 1) jätta korteriomand T.M. omandisse; 2) kohustada T.M. hüvitama N.M. ile pool kinnistu väärtusest, 350 000 (kolmsada viiskümmend tuhat) krooni.

Kohtukulude jaotus Jätta N.M. i kohtukulud tema enda kanda. Välja mõista N.M. ilt H.K. i kasuks kohtukulud summas 8 600 (kaheksa tuhat kuussada) krooni.

Edasikaebamise kord Pool võib esitada Tartu Ringkonnakohtule otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest.

HAGI ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE Hageja esitas 18. juulil 2005 Tartu Maakohtusse hagiavalduse abikaasade ühisvara jagamiseks.

2 Tartu Maakohtu 09.06.2004 kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-70/04 mõisteti N.M. ilt (kostja1) välja hageja kasuks 98 150 krooni (põhivõlg 92 400 krooni + riigilõiv 5 750 krooni). Kostja1 keeldus kohtuotsuse vabatahtlikust täitmisest, mistõttu hageja pöördus Tartumaa kohtutäitur Reet Rosenthal’i poole, kes algatas täitemenetluse nimetatud kohtuotsuse sundtäitmiseks. Täitemenetluse käigus selgus, et võlgnik ei oma kontosid krediidiasutustes ning tal puudub püsiv töökoht. Kostja1 nimele on registreeritud sõiduk Opel Kadett-D registreerimismärgiga 486 TBO, kuid sõiduki tegeliku olemasolu kohta hagejal informatsioon puudub. Ehitusregistris ja kinnistusraamatus puuduvad andmed kostja1 nimele registreeritud vara kohta. Võlgnik ei ole seni võlga kustutama asunud ega kavatse seda hageja väitel ka tulevikus teha, viidates rahaliste vahendite ja vara puudumisele. Täitemenetluse käigus selgus, et T.M. nimele on 1999. aastal registreeritud korteriomand asukohaga Tartu linn, X , mille reaalosaks on korter 26 (Tartu maakohtu kinnistusosakonna Tartu linna kinnistusjaoskonna kinnistusraamatu korteriomandi registriosa nr 16318). Nikolai ja T.M. on kostja andmetel omavahel abielus. Sellest tulenevalt eeldab hageja, et X -26 asuv korter on kostjate ühisvara ning sellele on võimalik pöörata sissenõuet. Seetõttu on hageja sunnitud pöörduma nõude rahuldamiseks kohtu poole kostjate ühisvara jagamise hagiga. Hageja hindab jagatava ühisvara väärtuseks ligikaudu 200 000 krooni. Hageja on seisukohal, et kuna jagatavat ühisvara ei ole võimalik reaalosadeks jagada ja võlgnik on N.M. , peab jagatav korteriomand jääma kostja1-le, kes peab hüvitama kostja2-le tema osa ühisvarast. Hageja palub jagada kostjatele kuuluv ühisvara järgnevalt: o jätta korteriomand asukohaga Tartu linn, X , mille reaalosa on korter nr 26 ja mis on registreeritud Tartu Maakohtu kinnistusosakonna Tartu linna kinnistusjaoskonna korteriomandi registriosa nr 16318 all, N.M. ile; o välja mõista N.M. ilt T.M. kasuks rahaline hüvitis summas 100 000 krooni. Hageja palub jätta kohtukulud kostjate kanda solidaarselt. KOSTJATE VASTUVÄITED Kostja2 T.M. ei nõustunud oma 26. augusti 2005 vastuses hagiga. Kostja2 väitel ei ole kostjatel mingit abielu kestel soetatud ühisvara. Kostjad abiellusid 1977. aastal ning nende abielulised suhted lõppesid 1990ndate aastate algupoole. Siis jagati ka abielu kestel soetatud ühisvara ning kostja1 asus elama mujale, käies aeg-ajalt kostja2 korteris ühist last külastamas. Korteri erastas kostja2 enda EVP-de eest ja ka maa on erastatud tema vahendite arvel. Pikka aega ei õnnestunud kostja2-l kostja1-ga abielu lahutada, sest viimane elas mujal ja viibis sageli välismaal. Abielu lahutati 18. märtsil 2005. Korter on omandatud pärast abielusuhete lõppu ja on seega kostja2 lahusvara. Kostja2 palub kohtukulud jätta hageja kanda. Kostja1 vastas hagile alles 10. jaanuaril 2006. Ta ei nõustunud hagejaga ning leidis, et tal ei ole kostja2-ga mingit abielu kestel soetatud ühisvara. Kostja1 sõnul elas ta kostja2-ga ühises korteris kuni 1994. aasta sügiseni. Nende suhted olid halvad juba aastaid varem, sest kostja1 liigtarvitas tollel perioodil alkoholi – abielusuhted olid lõppenud, kuigi kostjad kasutasid veel ühte korterit. 1994. aasta sügisel tekitas kostja1 majas tulekahju ning lahkus kohe pärast seda Eestist elama Venemaale. Aeg-ajal käis ta Eestis, elas tuttava juures ja külastas oma tütart X tänavas, tema elukoht ei olnud X -26 registreeritud.

3 2000. aastal lõppes kostja1 ajutine elamisluba ja tal oli vaja uut, et Eestis käia. Seetõttu palus ta kostja2-lt, et ta võiks ennast uuesti X -26 sisse kirjutada – ilma selleta ei oleks elamisluba antud. Kostja1 elab Venemaal ja Valgevenes – seal saab ta alalise elamisloa tõttu elada mitte rohkem kui 3 kuud järjest ja peab siis kindlasti ületama Eesti piiri, et näidata Venemaalt väljasõitu. Ka nüüd ei ole kostjatel ühist perekonda ning nende abielu on lahutatud. Asjaolu, et kostja1 ei elanud kaks aastat tagasi enam alaliselt X -26, millele viitab Lõuna Politseiprefektuuri õiend (tl 33), tõendab kostja1 passis olevate piiriületuse pitseritega. Kostja1 väitel ostis kostja2 endale korteri ise oma vahendite eest ja kostja1-l ei ole sellele korterile mingit õigust. Korter on kostja2 lahusvara, kuna see on omandatud pärast abielusuhete lõppu. Kostja1 on nõus asja arutamisega ilma tema osavõtuta. KOHTUISTUNG Hageja jäi kohtuistungil oma seisukohtade juurde. Ta leidis, et kõige õigem oleks jagada ühisvara nii, et korter jääks kostja2-le, kes kohustuks kostja1-le hüvitama poole selle väärtusest. Kostja1 jäi kohtuistungil oma seisukohtade juurde. Ta ütles, et helistab perioodiliselt postkontorisse ja saab teada endale X tänava aadressil saadetud teadetest. Ta väitis, et korteri said kostjad küll tehases töötamise eest ühiselt, kuid hiljem algasid peres erimeelsused ja kusagil 1990ndate alguses (umbes 1992) läksid nad faktiliselt lahku. Korteri erastas kostja2, kes ostis osa kollaseid kaarte kostja1-lt. Võla võtmisega hagejalt ei olnud kostja2 seotud – kostja1 võttis laenu, et tegeleda äriga, ja sel ajal kostjad enam koos ei elanud, seega kostja2 ei saanud laenust kasu, laenu ei võetud perekonna huvides. Lahutati alles 2005. aastal, mitte varem, sest kostja1 ei tulnud perekonnaseisubüroosse varem kohale, kui kostja2 soovis lahutada. Kostja1 leidis, et juhul kui kohus leiab, et korter on ühisvara, siis peaks ka võlg olema ühisvara. Kostja2 jäi kohtuistungil oma seisukohtade juurde. Kostja2 leidis, et korteri turuhind on mitte vähem kui 700 000 krooni. KOHTU PÕHJENDUSED Perekonnaseaduse (PkS) § 181 sätestab, et kui ühe abikaasa suhtes on algatatud täitemenetlus ja tema lahusvarast ei piisa sissenõudja nõude rahuldamiseks, võib sissenõudja esitada kohtule hagi abikaasade ühisvara jagamiseks. Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et hageja on õigustatud hagema kostjate ühisvara jagamist. Täitemenetlus on algatatud ning N.M. i lahusvarast ei ole piisanud H.K. i nõude rahuldamiseks. Käesolevas asjas käib vaidlus selle üle, kas X asuva korteri näol on tegemist kostjate ühisvaraga. PkS § 14 lg 1 kohaselt on abielu kestel abikaasade omandatud vara abikaasade ühisvara. Hageja on seisukohal, et abielu on lahutatud selleks, et mitte tasuda ühisvarast kostja1 võlga. Kooselu kestab tema väitel kuni käesoleva ajani. Samuti ei ole kostja2 nõudnud oma lapsele elatise maksmist kohtu kaudu vaatamata sellele, et kostja2 enese sõnul lõppesid abielulised suhted juba 1991. aastal. Kostja2 poolt esitatud eluruumi ostu-müügi lepingust (tl 41) nähtub, et 25. juulil 1995. a sõlmisid T.M. ostjana ja Tartu Linnavalitsuse Linnavarade osakond müüjana ostu-müügi lepingu, mille alusel T. M ostis eluruumi koos sellele vastava muu osaga elamust, mis asub Tartus, X ja koosneb kolmest toast. Korter on müüdud ostjale 12 300 krooni eest, mis on ostja poolt lepingu allakirjutamisel müüjale täielikult tasutud rahvakapitali obligatsiooni arvestuskaartidele kantud tööaastatega. Korteri omanikuna on kantud kinnistusraamatusse T.M. . Kohtuistungil 09.11.2006 on kostja2 andnud ütlusi selle kohta, et ta erastas 1995. aastal X asuva korteri nii enda kui kostja1

4 erastamisväärtpaberite alusel, mis ta viimaselt ostis. Ta on kohtus öelnud, et abielulised suhted lõppesid nende vahel 1994. aastal. Kohus on seisukohal, et T.M. poolt aadressil Tartu X asuva korteri erastamise hetkel ei olnud abikaasade vahel abielulised suhted lõppenud ning nimetatud korter on abikaasade ühisvara. Lõuna Politseiprefektuuri õiendis toodud, tunnistajatega toimunud vestluse käigus antud ütlustega on tuvastatud, et N.M. elas X aadressil püsivalt veel kaks aastat tagasi. Alles kohtuistungil on nimetatud isikud, kelle kohtus ülekuulamist on soovinud ja kelle kohtusse tuleku on taganud T. M, selgitanud, et alates 1994. aastast N.M. sellele aadressil ei ela, ja andnud ütlusi selle kohta, et N. M olid alkoholiprobleemid ja ta tekitas X korteris tulekahju, pärast mida ta kolis sealt minema. Politseile vestluse käigus antud ütlused ja kohtus antud ütlused on omavahel vastuolus. Tunnistaja G.K. ütlustest nähtub, et kogu 1993—1997 perioodi vältel teadis ta, et N.M. elab X tänaval. Ta on sel perioodil kostja1-ga koos töötanud ning teda ka autoga koju viinud. Ühelegi teisele aadressile ta kostja1 viinud ei ole. Ka kostja2 on öelnud, et 1998. aastal töötas kostja1 K juures. Hageja esindaja on viidanud kohtus 26.01.2006 toimunud eelistungil asjaolule, et kui hageja helistas T.M. korteri telefonile, võttis kõne vastu kostjate tütar, kes vastas palvele kutsuda isa telefonile, et isa läks korraks välja. Kostja1 esindaja on taotlenud tema tööraamatu vahelehe toimiku juurde lisamist. Tööraamatu vahelehe väljavõttest (tl 99) nähtub, et kostja1 on ajavahemikus 04.10.1989—10.04.1993. a töötanud Kooperatiivis T., ajavahemikul 12.04.1993—15.09.1994. a töötanud AS-is L. ajavahemikul 02.06.1995—12.11.1996. a töötanud AS-is M. Kostja1 on oma vastuses hagile kirjutanud, et pärast seda, kui ta 1994. a sügisel tekitas oma elukohas X tulekahju, lahkus ta sealt ja asus Venemaale elama. Tunnistaja A.G. sõnul sõitis kostja1 pärast tulekahju mitmeks aastaks minema. Tunnistaja A.U. väitel oli kostja1 1993—1994 töötu. Tööraamatu väljavõtte kohaselt töötas ta aga kuni 1994. a septembrini Eestis AS-is L ja alates 1995. a juunist AS-is M. Seega on tunnistajate ütlused mitmes osas vastuolus omavahel ja tööraamatu kannetega. Kostja1 passi väljavõttes olevad templid on raskesti arusaadavad, kuid algavad ilmselt 2000. aastast, seega ei puuduta need korteri erastamise aega ning ei tõenda selles osas midagi. Kohus peab vajalikuks märkida, et aeg-ajalt pikemate perioodide kaupa välismaal viibimine ei pruugi tingimata tähendada abielusuhete lõppemist. Eeltoodu alusel leiab kohus, et tõendamist on leidnud, et abielusuhted kostjate vahel ei olnud korteri ostmise hetkeks lõppenud ning korteriomand asukohaga Tartu X , mille reaalosa on korter nr 26, on kostjate ühisvara. Kohus kontrollib järgmiseks, kas võlg, mille nõudmiseks on algatatud käimasolev täitemenetlus hageja poolt kostja1 vastu, kuulub abikaasade ühisvara hulka. PkS § 20 lg 1 kohaselt vastutab abikaasa oma varalise kohustuse eest oma lahusvaraga ja ühisvara selle osaga, mis kuuluks talle ühisvara jagamisel. Lg 2 sätestab, et üksnes perekonna huvides võetud varalise kohustuse järgi vastutavad abikaasad ühisvaraga ja mõlema abikaasa lahusvaraga. Tulenevalt tsiviilasja nr 2-70/04 toimiku materjalidest võttis kostja1 hagejalt 1998. aastal laenu sõiduki ostmiseks ja äri alustamiseks. Vaidlust ei ole selles, et nimetatud laen ei olnud võetud perekonna huvides, seega ei kuulu see ka ühisvara hulka. PkS § 19 lg 1 kohaselt loetakse abikaasade ühisvara jagamisel nende osad võrdseks. Lg 2 järgi võib kohus kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsusest 1) arvestades lapse või teise abikaasa tähelepanuväärivat huvi; 2) kui üks abikaasa ei ole mõjuvate põhjusteta osalenud oma sissetuleku või tööga ühisvara omandamisel; 3) kui ühisvara on omandatud ühe abikaasa lahusvara arvel; 4) kui abikaasa lahusvara väärtus on abielu kestel oluliselt suurenenud teise abikaasa töö, rahaliste kulutuste või abikaasade ühisvara osa arvel. Lg 3 alusel määratakse abikaasade ühisvara jagamisel kummalegi abikaasale jääv vara kaasomandi osana, asjadena ning varaliste õiguste ja kohustustena.

5 Lg 4 sätestab, et kui ühisvara jagamisel osutub ühele abikaasale jääva vara väärtus suuremaks tema osast ühisvaras, mõistab kohus temalt teisele abikaasale rahalise hüvituse. Kostjad soovivad, et korter jäetaks täielikult T.M. ile. Ta on väidetavalt omandanud korteri oma EVP-de eest ning lisaks ostnud kostja1 käest osa tema EVP-dest. Riigikohus on oma otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-126-04 leidnud, et kostjate abielu kestel omandatud EVP-d tuleb lugeda PkS § 14 lg 1 alusel abikaasade ühisvaraks. Sama põhimõte oli sätestatud ka kuni 1. jaanuarini 1995. a kehtinud abieluja perekonnakoodeksi § 20 lg-s 1. Vastavalt PkS § 19 lg 2 p-le 3 võib kohus kalduda ühisvara jagamisel abikaasade osade võrdsusest kõrvale, kui ühisvara on omandatud ühe abikaasa lahusvara arvel. /- - -/ Seega vastab ringkonnakohtu järeldus, et korter erastati ühisvaraks olevate EVP-de eest, seadusele ja puudus alus ühisvara jagamisel kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsuse põhimõttest sel alusel, et ühisvara soetati ühe abikaasa lahusvara arvelt. Samas otsuses on Riigikohus väljendanud seisukohta, et laste olemasolu ega asjaolu, et lapsed kasutavad koos kostjatega korteriomandi esemeks olevat korterit elamiseks, ei anna iseenesest alust kõrvale kalduda PkS § 19 lg 1 põhimõttest. Kohus ei leia käesolevas asjas ka muud alust kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsuse põhimõttest, seega tuleb ühisvara jagada kostjate vahel pooleks. Kostjad on kokku leppinud, et korteri hind on 700 000 krooni. Kohus on seisukohal, et käesolevas vaidluses tuleb jagada korteriomand asukohaga Tartu linn, X , mille reaalosa on korter nr 26, jättes korteriomandi T.M. ile ja kohustades T.M. it välja maksma N.M. ile 350 000 krooni, pool korteri väärtusest. Kohus leiab, et korteriomandi jätmine kostja1-le on põhjendatud sellega, et see on tema ja kostjate ühise lapse elukoht ning jätta nad ilma elukohata seepärast, et isa N.M. ei ole olnud suuteline tasuma oma laenukohustust, oleks nende suhtes ülekohtune. 350 000 krooni tasumine kostja1-le tagab ka hagejale tema võlanõude rahuldamise, sest see summa ületab mitmekordselt võla suuruse. KOHTUKULUDE JAOTUS Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 kohaselt kohaldatakse enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) (kuni 01.01.2006.a kehtinud redaktsioon) § 60 lg 1 kohaselt mõistab kohus poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Sama seadustiku § 46 sätestab kohtukuludena riigilõivu, asja läbivaatamiskulud ja kassatsioonikautsjoni. § 52 p 4 ja p 7 järgi on asja läbivaatamiskulud mh õigusabikulud ja poole sõidukulud. Hageja esitas hagi ühisvara jagamiseks ning kohtus oli peamine vaidlus selle üle, kas X -26 Tartu korteri näol on tegemist kostjate ühisvaraga. Hageja oli seisukohal, et korter kuulub ühisvarasse, ning kostjad vaidlesid sellele vastu, leides, et korter on kostja2 lahusvara. Kohus nõustus hagejaga ning luges korteri kostjate ühisvaraks, seega võib lugeda hageja pooleks, kelle kasuks otsus tehti. Hageja on taotlenud riigilõivu (2 600 krooni), õigusabikulude (11 000 krooni) ning sõidukulude (1 800 + 600 = 2 400 krooni) hüvitamist. TsMS § 60 lg 3 sätestab, et kui pool ei ole esitanud enne kohtuvaidlusi kohtule kohtukulude nimekirja ja kuludokumente, ei ole tal õigust kulude hüvitamist nõuda. Seadustik ei täpsusta, milliseid dokumente võib lugeda kantud kulude tõendamiseks tsiviilkohtumenetluses piisavaks; Riigikohtu seisukoht (otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-06) on, et arvestada tuleb dokumentaalsete tõendite kohta üldiselt sätestatut; /- - -/ kulude tõendatuks lugemine on jäetud igakordselt kohtu hinnata, arvestades kõiki asjaolusid, mh esitatud dokumentide usaldusväärsust.

6 Hageja on tõendanud riigilõivu summas 2 600 krooni tasumist tl 5 asuva kviitungiga. Õigusabikulude kohta on hageja esitanud menetluskulude nimekirja (tl 103), arved (tl 104—105) ja tasumist tõendava maksekorralduse (tl 106). Menetluskulude nimekirja kohaselt sisaldavad õigusabikulud hagiavalduse koostamist, vajalike dokumentide ettevalmistamist hagiavaldusele lisamiseks, kirjalikke pöördumisi mitmetesse ametiasutustesse, mitmeid vastuseid kohtule ja kostjatele ning osavõttu kolmest kohtuistungist (hiljem osales hageja esindaja ka neljandal istungil). Arvetel on toodud üksnes summad ilma täiendava selgituseta. TsMS § 61 lg 1 p 2 alusel mõistab kohus poolele, kelle kasuks otsus tehti, teiselt poolelt välja vajalikud ja põhjendatud kulud tema esindaja poolt osutatud õigusabi eest hinnata hagi puhul kohtu määramisel /- - -/. Kohus leiab, et arvestades käesoleva kohtuasja keerukust ja mahtu on põhjendatud õigusabikulude hüvitamine 6 000 krooni ulatuses. Sõidukulude kohta on hageja esitanud üksnes avaldused (tl 102 ja tl 126) ning menetluskulude nimekirja (tl 103). Seega puuduvad igasugused kuludokumendid, milleks kohtu hinnangul võiks olla eelkõige kütuse ostmist tõendavad kviitungid. Järelikult ei ole hageja TsMS § 60 lg 3 kohaselt sõidukulusid piisavalt tõendanud ning need tuleb jätta kostjatelt välja mõistmata. Käesolevas kohtuasjas on kostjapoolel kaks isikut – N.M. ja T.M. . Et kohtuasja on põhjustanud kostja1 suutmatus tasuda oma võlga ning kostja2 ei ole sellega seotud, peab kohus põhjendatuks, et hageja kohtukulud tuleb hüvitatavas osas välja mõista N.M. ilt. N.M. peab hüvitama H.K. ile viimase kohtukulud summas 2 600 + 6 000 = 8 600 krooni. Kostjate kohtukulud jäävad nende endi kanda.

Kohtunik