2-06-29232/6 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

Tsiviilasi nr. 2-06-29232

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtukoosseis

kohtunik Kersti Kerstna-Vaks

Määruse tegemise aeg ja koht

08. märts 2007. a Tartus

Tsiviilasi

AS G. kaebus kohtutäitur Reet Rosenthal otsuse

tühistamiseks täiteasjas nr. 186/2006/1251

Menetlusosalised

Kaebaja: AS G,

Kaebaja

esindaja:

vandeadvokaat

Andrus

Lillo,

Advokaadibüroo Lillo&Lõhmus, asuk. Ülikooli 4, Tartu

51003

Kohtutäitur: Reet Rosenthal, asukoht: Õpetaja 9, Tartu

51003

Kohtutäituri esindaja: vandeadvokaat Gabriel Tavits

Kohtuistung

15.veebruar 2007.a.

Protokollija

Evelin Laansalu

Resolutsioon

1. Jätta kohaldamata kohtutäituri seaduse § 2521 ja

tunnistada see põhiseadusega vastuolus olevaks.

2. Edastada kohtumäärus Riigikohtule (PSJKS § 9

lg.1).

3. Kaebus rahuldada. Tühistada kohtutäitur Reet

Rosenthali poolt täiteasjas nr. 186/2006/1251

08.09.2006.a. tehtud otsus kohtutäituri lisatasu

väljamõistmise kohta summas 85 500 krooni.

4. Menetlusosaliste

menetluskulud

jätta

menetlusosaliste endi kanda.

5. Määruse peale saab menetlusosaline esitada

määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule Tartu

Maakohtu kaudu. Määruskaebuse esitamise

tähtaeg on 15 päeva. Määruskaebuse esitamise

tähtaeg

hakkab

kulgema

Riigikohtu

põhiseaduslikkuse järelevalve korras tehtud

otsuse kuulutamisest (TSMS § 661 lg.3).

I Kaevatav kohtutäituri otsus (tl. 21)

Kohtutäituri otsusega 08.09.2006.a. täiteasjas nr. 186/2006/1251 on kohtutäitur määranud endale

kohtutäituri seaduse § 21 ja § 2521 alusel lisatasu summas 75 000 krooni, millele lisandub

käibemaks 13 500 krooni, kokku summas 88 500 krooni. Otsuse põhjenduste kohaselt on

kohtutäitur 10.08.2006.a. läbi viinud võlgnikule kuuluva kinnisasja arestimistoimingu.

Kohtutäituri seaduse § 2521 lg.1 kohaselt on kohtutäituri lisatasu kinnisasja arestimistoimingu

eest 0,5 % arestitava vara väärtusest. Kinnisasja arestimisaktis on kinnisasja hinnaks ehk vara

väärtuseks märgitud 15 000 000 (viisteist miljonit) krooni. Seega on lisatasu suuruseks 75000

krooni, millele lisandub käibemaks 13 500 krooni.

II Kaebuse asjaolud

Kohtutäitur on alustanud sissenõudja OÜ P. avalduste alusel täitemenetlusi (nr. 186/2006/1412;

186/2006/1413; 186/2006/1757 ) kaebaja kui võlgniku suhtes. Täitmisteadete kohaselt on

kogunõue kaebaja vastu 6 900 000 krooni. Sissenõudja AS SEB Eesti Ühispank avalduse alusel

algatatud täitemenetluses nr. 186/2006/1251 on nõude suuruseks 2 522162.52 krooni. Mõlemad

sissenõudjad on esitanud täitmiseks hüpoteegilepingud, mis koormavad kaebajale kuuluvat

kinnistut asukohaga Tartu linn R. 63. Täitemenetlus kujutabki endast sisuliselt selle kinnitu

müümist ja sellest saadud vahendite arvelt võlausaldajate nõuete rahuldamist. Kinnistu hinnaks

on kinnisasja arestimisaktis määratud kohtutäituri poolt 15 miljonit krooni.

Täitemenetluste raames on kohtutäitur lähtuvalt nõude suurusest teinud kohtutäituri põhitasu

väljamõistmise otsuseid kokku summas 609 990.57 krooni, lisaks lisatasu otsus täitemenetluses

nr. 186/2006/1251 summas 88500 krooni. Sellele summale võib lisanduda enampakkumise

korraldamise korral lisatasuna 3% vara müügihinnast ehk 450 000 krooni(vastavalt kohtutäituri

seaduse § -le 25-22 lg.1) ja AS SEB Ühispank nõudelt põhitasuna 189 162.19 krooni, misjärel

oleks kohtutäituri kogutasu ühe kinnistu müügilt 1 337 653 krooni.

Kaebuse esitaja ei nõustu kohtutäituri poolt määratud lisatasuga summas 88 500 krooni, sest

selle määramine ei ole õigustatud. Kaebaja palub kohtul nimetatud lisatasu määramise otsus

tühistada.

Kaebaja leiab, et kohtutäitur ei ole lisatasu määramisel arvestanud lisatasude määramise üldiste

kriteeriumitega, mis annavad üldse aluse lisatasude määramise kaalumiseks ja peavad seetõttu

vältimatult sisustama kohtutäituri lisatasude väljamõistmise otsust. Kohtutäituri seaduse § 2520

lg.1 kohaselt on üldise sättena lisatasude saamiseks kehtestatud eeldused, et täitetoiming peab

olema tehniliselt või õiguslikult keerukas või ajaliselt kulukas ja seejärel, et täitur oleks vastava

täitetoimingu sooritanud. Antud juhul ei olnud arestimistoiming ilmselgelt tehniliselt või

õiguslikult keerukas või ajaliselt kulukas, kohtutäituril kulus tehniliselt arestimisakti täitmiseks

ca 0,5 tundi, arestimine toimus samas linnas, kus asub kohtutäituri büroo so. Tartus. Võlgnik ei

täheldanud arestimise juures selliste küsimuste tõstatumist, mida ei oleks kohapeal lihtsalt

lahendatud- tegemist oli tavalise arestimisakti blanketil olevate lünkade täitmisega ja sellega

arestimine piirduski. Arestimine oli formaalne toiming, selle käigus ei vaadatud üle kogu

kinnistut vms. Ka lisatasu määramise otsuses ei ole viidet sellele, et arestimistoiming oleks olnud

õiguslikult või tehniliselt keeruline või ajaliselt kulukas. Lisatasude sätted (kohtutäituri seaduse

§§-id 2520, 2521) annavad täiturile diskretsiooniõiguse- st. kohustuse kaaluda otsuse tegemisel,

kas lisatasude väljamõistmine on antud situatsioonis õige ja vajalik, täitur ei ole seda otsusest

nähtuvalt teinud.

Täitemenetlus ei tohi olla võlgniku suhtes liigkoormava iseloomuga. Kohtutäiturite lisatasude

regulatsioon on mõeldud ikkagi kompenseerimaks täiturile keeruliste ja aeganõudvate

täitemenetluste läbiviimist. Ei ole mõistlik arvata, et täiturile on antud õigus määrata endale

lisatasusid automaatselt, ilma konkreetseid asjaolusid arvestamata. Antud juhul on täituri

tunnitasu vara arestimise läbiviimisel 150 000 krooni. Tegemist on kalli kinnistu

realiseerimisega, millest saadavad põhitasud on isegi suured ja katavad kõik täituri võimalikud

kulutused.

Kaebaja palub tühistada kohtutäituri otsus lisatasu väljamõistmise kohta.

III Kohtutäituri seisukoht (tl. 26-29)

Kohtutäitur on seisukohal, et vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud ja puudub alus selle

tühistamiseks. Täidetud on kõik kohtutäituri seaduse § 2521 lõikes 1 sätestatud eeldused ning

kohtutäituril oli õiguslik alus kaebajalt lisatasu nõuda. Kohtutäitur ei nõustu kaebaja väitega, et

kohtutäituri seaduse § 2521 ettenähtud lisatasu nõudmiseks peab väljaspool kohtutäituri bürood

tehtav arestimistoiming olema tehniliselt või õiguslikult keerukas või ajaliselt kulukas. Isegi kui

seda eeldada, on vaidlustatud otsus seaduslik. Avaldaja leiab ebaõigesti, et käesoleval juhul

kohtutäituri poolt läbiviidud arestimistoiming ei olnud tehniliselt või õiguslikult keerukas või

ajaliselt kulukas. Vastavalt TMS § -le 142 kirjutab kohtutäitur kinnisasja arestimiseks üles

kinnisasja ja selle päraldised ning muud esemed, millele ulatub hüpoteek, keelab nende

käsutamise ja laseb kinnistusraamatusse kanda käsutamise keelumärke. Seejuures peab

kohtutäitur olema tutvunud nii kinnisasja kui kinnistusraamatu andmetega. Hinna määramiseks

tuleb välja selgitada kinnistusraamatusse kantud õigused ja nende mõju kinnisasja hinnale.

Vajadusel tuleb pöörduda ekspertide poole. Seega on arestimisakti koostamine üksnes üks osa

kinnisasja arestimisest.

Kaebaja kinnisasjal asub spetsiifiline ja suur hoonetekompleks (kütusetankla ja – mahutid),

mistõttu oli kogu kompleksi ülevaatamine kohapeal ajamahukas. Tegemist oli ka erineva

sihtotstarbega maaga. Aega kulus kõigeks täituril rohkem kui kaebuses märgitud 0,5 tundi.

Kohtutäitur pidi avaldaja kinnisasja arestimiseks tutvuma kinnistustoimikuga; konsulteerima

hinna osas kinnisvarabüroodega; võtma ühendust hüpoteekide pidajatega; konsulteerima

tanklaseadmete

turuväärtuste

küsimuses

spetsialistidega;

käima

Tartu

Linnavalitsuse

arhitektuuriosakonnas; käima kinnistul akti koostamas.

Arvestades kinnisasja hinda on tegemist toiminguga, mille läbiviimisel on kohtutäituri vastutuse

määr oluliselt kõrgem, kui teiste täitetoimingute puhul. Üle miljoni krooni suurused nõude on

täitemenetluses pigem erand kui reegel. Kohtutäituri ametitegevus on küll kaetud kohustusliku

vastutuskindlustusega, kuid seda miljoni krooni ulatuses. Nõuded üle selle kuuluvad

hüvitamisele kohtutäituri isikliku vara arvelt, kui tekib kahju hüvitamise nõue täituri vastu.

Seega üle miljoni krooni nõude puhul on põhjendatud, et kohtutäituri töö nõude täitmisel saab

vääriliselt tasutud tagamaks kohtutäiturile selle kindlustunde võtta endale vastutus täita ülisuuri

nõudeid.

Kaebaja viited teistele tema suhtes täitmisel olevatele täiteasjadele tuleb jätta tähelepanuta, sest

avaldaja on vaidlustanud kohtutäituri 08.09.2006.a. otsuse üksnes täiteasjas nr. 186/2006/1251.

Kohtutäituri seadus ei sea kohtutäituri tasu ega lisatasu nõudmise õigust ega suurust sõltuvusse

sellest, mitu täiteasja menetluses on. Asjakohased ei ole ka väited tulevikus määratavate

võimalike lisatasude kohta.

Kohtutäitur palub jätta kaebus rahuldamata.

IV Kaebaja täiendav seisukoht (tl. 57-59)

Kaebuse esitaja jääb tema poolt esialgses kaebuses toodud seisukohtade juurde. Kaebuse esitaja

hinnangul on kohtutäitur Reet Rosenthali otsus eelpoolviidatud täiteasjas lisatasu määramise

kohta (edaspidi nimetatud täituri otsus) ebaseaduslik põhjusel, et see ei vasta kohtutäituri seaduse

(KTS) § 2020 lg 1 sätestatud regulatsioonile, mille kohaselt on kohtutäituril õigus saada lisatasu

üksnes juhul, kui täitetoiming on õiguslikult keerukas või ajaliselt kulukas. Juhul, kui

kohtutäituri otsuses ei ole põhistatud täitetoimingu õiguslikku keerukust või ajalist kulukust, on

kohtutäituri otsus vastuolus seadusega ja kuulub seega tühistamisele.

Kohtutäituri seaduse ühe võimaliku tõlgenduse ja täitemenetluses rakendatava formaliseerituse

printsiibi tõlgendusevõimaluse kohaselt võib asuda seisukohale, et täiturile on endale tasu

määramise küsimuses jäetud absoluutne ja kontrollimatu diskretsiooniõigus, kuivõrd täituri tasu

ja täitemenetluse kulud on kehtestatud sellekohase seaduse alusel. Juhul, kui kohus asub

seisukohale, et kohtul puudub õigus hinnata kohtutäituri poolt endale määratud tasu

põhjendatust, siis on kohtutäituri seaduse sätted, mis reguleerivad kohtutäituri poolt endale

lisatasu määramist (KTS § 25 21 ja § 25 20 ) vastuolus põhiseadusega (PS § 14 ja § 113).Kaebaja

viitab seejuures Riigikohtu lahenditele nr. 3-4-1-22-03 ja 3-4-1-4-03.

Riigikohus on leidnud, et Täitemenetluse seadustik tagab võlausaldajale võimaluse kasutada oma

varaliste õiguste kaitseks avalikku võimu. Samal ajal on riigil kohustus tagada ka võlgniku

omandiõiguse menetluslik kaitse. Kaebaja leiab, et Riigikohtu eelpooltoodud seisukohad on

kohaldatavad ka käesolevas menetluses, kuivõrd täituri poolt lisatasu määramise otsuse puhul on

samuti tegemist otsese riivega võlgniku varale (täituril tekib seadusega tagatud nõudeõigus

võlgniku varale). Käesolevas menetluses ei ole kaebaja hinnangul vajalik luua võlgniku õiguste

kaitseks täitemenetluses mingit eriliiki menetlust või kohaldada õiguse analoogia alusel

muuliigilisi kontrollimenetlusi. Piisab, kui kohus tunnistaks eelpoolviidatud kohtutäituri seaduse

sätted vastuolus olevaks PS §-ga 14 üksnes osas, mis piiravad kohtu diskretsiooniõigust

otsustamaks, kas täituri, kui avaliku võimu kandja poolt endale lisatasu määramise faktilised ja

õiguslikud alused on põhjendatud või mitte. Tuginedes eelpoolviidatud Riigikohtu

seisukohtadele PS § 113 tõlgendamisel ja eelkõige juhul, kui kohus leiab, et kohtu poolt

diskretsiooniõiguse piiramine ei ole vastuolus põhiseadusega, asub kaebaja alternatiivse

seisukohana hinnangule, mille kohaselt on KTS § 25 21 ja § 25 20 alusel kohtutäituritele antud

õigus otsustada iseseisvalt endale määratavate lisatasu aluste esinemise või mitteesinemise üle,

vastuolus PS § 113 nõuetega.

Avaliku võimu kandjale ei saa kaebaja hinnangul anda seadusandja poolt õigust ja võimalust

otsustada iseseisvalt selle üle, kas ta mõistab enda kasuks teatud toimingute eest lisatasu või

mitte. Kohtutäituri seaduses lisatasu määramise alustena fikseeritud täitetoimingu õiguslik

keerukus ja ajaline kulukus on vaieldamatult subjektiivsed kriteeriumid. Kohtutäituri puhul on

tegemist nn. vaba elukutse kandjaga, kes pole ei riigiametnik, ega ka ettevõtja. Seega lisatasuna

laekuvast rahasummas on kohtutäitur isiklikult ja otseselt majanduslikult huvitatud. Antud juhul

on siis seega KTS alusel riik andnud kohtutäiturile volituse iseseisvalt määrata tema poolt riigi

sunnijõu abil sissenõutavate tasude suuruse üle.

Kohtupraktika on asunud ühesele seisukohale selles, et näiteks riikliku maksukohustuse

kehtestamine üksnes Vabariigi Valitsuse määruse alusel on vastuolus PS § 113 sätestatud

nõudega riiklike maksete kehtestamisest üksnes seaduse alusel. PS § 113 mõttega ei ole

kooskõlas, kui seadusega on kehtestatud küll riikliku maksu määr, kuid selle rakendamise või

mitterakendamise üle otsustamiseks on kehtestatud subjektiivsed alused, mille rakendamise

ainuõigus on delegeeritud omakorda avalik – õigusliku ülesande kandjale. Kaebaja hinnangul on

tegemist riiklike maksete määramise õiguse varjatud delegeerimisega, mis on aga õigusriigis

lubamatu.

V Kohtuistung (tl. 62-64)

Kaebaja ja kohtutäitur jäid oma kirjalike seisukohtade juurde.

Kaebaja esindaja leiab, et antud juhul ei ole olnud tegemist keeruka arestimistoiminguga.

Lisatasu määramisel on kohtutäituril õigus diskretsiooniks, mis seisneb selles, et kohtutäitur võib

otsustada ise, kas ta võtab lisatasu või mitte. Lisatasu võtmist peab kohtutäitur otsuses

motiveerima. Antud juhul kohtutäitur seda teinud ei ole. Tasumäära osas kohtutäituril

diskretsioon puudub. Intellektuaalse panusega seotud hinnangu tasu ei saa olla seotud objekti

väärtusega.

Kohtutäitur leidis, et kohtutäituril puudub igasugune diskretsiooniõigus kohtutäituri lisatasu

nõudmise osas, samas on kohtutäituri seaduse §-d 2520 ja § 2521 põhiseadusega kooskõlas.

Lisatasu suurus vara arestimiselt ei ole menetluse alguses etteennustatav, sest see kujuneb vara

hindamise käigus. Käesoleval juhul konsulteeris kohtutäitur suuliselt kolme kinnisvarabürooga,

kes pakkusid kinnisasja hinnaks 11 miljonit krooni, võlgnik nõudis hinnaks 15 miljonit krooni.

Nimetatud

hinnaga

esimene

enampakkumine

ebaõnnestus.

Tegemist

on

keeruka

arestimistoiminguga, kuid selleks kulunud aega kohtutäitur ei mäleta.

VI Asjasse puutuvad kohtutäituri seaduse (edaspidi KTS) normid

§ 21. Kohtutäituri tasu

(1) Kohtutäituri ametitoiming on tasuline.

(3) Kohtutäituril on õigus võtta tasu ainult käesolevas seaduses sätestatud ulatuses ja korras.

Kohtutäituril on keelatud sõlmida kokkuleppeid käesolevas seaduses sätestatud tasumäärade või

tasu võtmise korra muutmiseks.

§ 22. Kohtutäituri tasu määramise põhimõtted

(1) Kohtutäituri tasu koosneb täitemenetluse alustamise tasust ja põhitasust. Kohtutäituri

põhitasu määr kehtestatakse kas rahalise nõude suurusest või täitetoimingu sisust lähtudes või

mõlemast lähtudes kindla summana.

(2) Seaduses sätestatud juhtudel on kohtutäituril õigus täitetoimingute tegemise eest saada

lisatasu.

§ 222. Kohtutäituri tasu otsus

(1) Kohtutäituri tasu sissenõudmise alus on tema tehtud kohtutäituri tasu otsus.

(2) Kohtutäituri tasu otsus väljastatakse kohustatud isikule koos täitmisteatega, kui seaduses ei

ole sätestatud teisiti.

(3) Kohtutäituri tasu otsuses peab olema märgitud:

1) kohtutäituri nimi, allkiri, kontaktandmed ja ametialase konto number;

2) otsuse kuupäev ja täiteasja number;

3) kohustatud isiku nimi ning aadress;

4) täitedokumendi andmed;

5) kohtutäituri tasu suurus koos käibemaksuga ja ilma selleta ning viited käesoleva seaduse

sätetele, mille alusel on tasu arvutatud;

6) viide võlgniku õigusele tasuda kohtutäituri tasu pooles ulatuses, kui ta täidab täitedokumendi

vabatahtlikuks täitmiseks ettenähtud tähtaja jooksul;

7) viited tasu otsuse peale kaebuse esitamise korrale.

§ 2520. Kohtutäituri lisatasu

(1) Täitetoimingu eest, mis on tehniliselt või õiguslikult keerukas või ajaliselt kulukas, on

kohtutäituril õigus nõuda käesolevas seaduses sätestatud alustel ja ulatuses lisatasu. Lisatasu

määratakse kindla summana või tunnitasuna. Lisatasu lisandub põhitasule ning seda saab nõuda

üksnes juhul, kui võlgnik on jätnud nõude täitmata täitemenetluse seadustikust tuleneva

vabatahtliku täitmise tähtaja jooksul ning kohtutäitur on teinud täitetoimingu, mille tegemise eest

on õigus saada lisatasu.

(2) Lisatasu väljamõistmise otsus väljastatakse võlgnikule pärast täitetoimingu tegemist. Tasu

otsuses peab olema märgitud lisaks käesoleva seaduse § 222 lõikes 3 nimetatud andmetele

täitetoimingu sisu, tegemise aeg ja koht. Lisatasu nõutakse sisse koos põhitasuga, kui seaduses ei

ole sätestatud teisiti.

§ 2521. Lisatasu arestimistoimingu tegemise eest

(1) Väljaspool kohtutäituri bürood tehtava arestimistoimingu eest, mis seisneb võlgniku valduses

olevate vallasasjade arestimises, või kinnisasja arestimistoimingu eest on kohtutäituri lisatasu

0,5% arestitava vara väärtusest.

(2) Lisatasu väljamõistmise otsus väljastatakse pärast arestimistoimingut, kui arestitud vara on

hinnatud. Kui arestitud vara või vara hinna üle on vaidlus, väljastatakse lisatasu väljamõistmise

otsus pärast vaidluse lõppemist tingimusel, et vara on jäänud arestituks ja on hinnatud.

VII Kohtu seisukoht

1. Asjas puudub vaidlus selles, et 10.08.2006.a. arestis kohtutäitur täitemenetluses nr.

186/2006/1251 kaebajale kuuluva kinnisasja asukohaga R. tn. 63. Tegemist on tööstusliku

kinnisasjaga, mille oluliseks osaks on kahekordne ärihoone ja tankla. Arestimine toimus

väljaspool kohtutäituri bürood (arestimisakt tl. 36).

2. Kohtutäituri seaduse § 2521 lg.1 kohaselt võib kohtutäitur väljaspool kohtutäituri bürood

tehtava arestimistoimingu eest, mis seisneb kinnisasja arestimistoimingu tegemises, saada

lisatasu 0,5% arestitava vara väärtusest. Kaebaja on nimetatud alusel määratud lisatasu otsuse

vaidlustanud.

3. Kohus peab kaebuse lahendamiseks võtma seisukoha kõigepealt küsimuses, kas

täitemenetluse formaliseerituse põhimõte kehtib ka kohtutäiturite tasustamise osas ja kas

kohtutäituril ja kohtul on diskretsiooniõigus lisatasude määramise osas. Seejärel peab kohus

otsustama, kas kohtutäituril oli seaduslik alus endale lisatasu määramiseks. Lõpetuseks analüüsib

kohus KTS § 2521 kooskõla põhiseadusega ja otsustab kaebuse rahuldamise küsimuse.

4. Kohus leiab, et KTS § 2521 annab kohtutäiturile õiguse imperatiivselt ja igakordselt, kui

kinnisasja arestimine toimub väljaspool kohtutäituri bürood, nõuda lisatasu nimetatud

täitetoimingu eest. Kohtupraktikas on üldtunnustatud täitemenetluse formaliseerituse põhimõte.

Nimetatud seisukohale on Riigikohus asunud näiteks kohtuasjades nr. 3-2-1-157-04, 3-2-1-119-

02, 3-2-1-104-04. Puudub mõistlik põhjus, miks nimetatud põhimõttega ei peaks arvestama ka

kohtutäituri tasustamise osas. KTS § 2521 on erinormina kooskõlas üldnormidega – KTS §-ga 22

lg.2, mille kohaselt on kohtutäituril õigus saada lisatasu seaduses sätestatud juhtudel ja KTS §-ga

2520, mis kehtestab üldnormina lisatasu määramise aluse (lisatasu võib kohtutäitur nõuda üksnes

seaduses sätestatud alusel) ja korra. Vastavad seaduslikud alused lisatasu nõudmiseks sätestavad

erinormina KTS-i §§-d 2521 kuni 2524.

5. KTS § 2521 sätestatud lisatasu saamise õigus ei eelda kohtutäituri poolset eelnevat hinnangut

täitetoimingu keerukusele või ajalisele kulukusele. Kohtutäituril puudub diskretsioon

otsustamaks väljaspool kohtutäituri bürood tehtava arestimistoimingu keerukuse üle, sest selline

diskretsioon oleks vastuolus kohtutäituri tasustamise üldpõhimõtetega. Kohtutäituri tasustamise

üldpõhimõtete (kohtutäituri seaduse 4. ptk. 1. jagu) kohaselt on kohtutäituril õigus nõuda tasu

üksnes nimetatud seaduses sätestatud ulatuses ja korras ja tal on keelatud sõlmida kokkuleppeid

seaduses sätestatud tasumäärade või tasu võtmise korra muutmiseks. Lisatasu nõude alused on

seaduses sätestatud (KTS §-d 2521 - 2524), seega on seadusandja ise määratlenud, milliseid

täitemenetluse toiminguid ta peab tehniliselt või õiguslikult keerukaks või ajaliselt kulukaks.

Kohtutäituri seaduse §-l 2520 on lisatasude määramise osas üldsätte tähendus, mis sätestab

lisatasu nõudmise üldaluse ja korra, kuid ei anna kohtutäiturile diskretsiooni otsustada lisatasu

nõudmise või mittenõudmise üle.

Kohtutäituri tasustamist reguleerivate sätete tõlgendamisel arvestab kohus ka seletuskirjaga

kohtutäituri seaduse muutmise seaduse juurde. Nimetatud seletuskirja p.2 kohaselt jaguneb

täitemenetlus kolmeks raskusastmeks: kerge, keskmine ja raske. Rasketes täitemenetlustes on

ettenähtud lisaks alustamistasule ja põhitasule ka lisatasud raskemate toimingute pealt

(kohtutäituri

seaduse

muutmise

seaduse

eelnõu

seletuskiri,

kättesaadav:http://web.riigikogu.ee/ems/saros-

bin/mgetdoc?itemid=051510025&login=proov&password=&system=ems&server=ragne11).

6. (Lisa)tasu otsuse põhjendamise vajadust ei näe ette ka KTS § 22-2 lg.3, mis sätestab

kohtutäituri tasu otsuse kohustuslikud komponendid. Kohtutäitur peab tasu otsuses märkima küll

viite seaduse sättele, mille alusel on tasu arvutatud, kuid puudub kohustus täiendavate motiivide

ja põhjenduste esitamiseks. Nimetatud säte on kooskõlas täitemenetluse formaliseerituse

põhimõttega. Diskretsiooniõiguse tunnustamine tekitaks olukorra, kus me tunnustaksime

kohtutäituri õigust ise hinnata oma tegevuse keerukust ja sellisel viisil ise otsustada ka oma

(lisa)tasu suuruse üle. Kui asuda seisukohale, et KTS-i §§-d 2520 ja 2521 annavad kohtutäiturile

lisatasu osas diskretsiooniõiguse, oleks see vastuolus KTS-i §-ga 21 lg.3, aga eelkõige

põhiseaduse §-ga 113, mille kohaselt sätestab riiklikud maksud, koormised, lõivud, trahvid ja

sundkindlustuse maksed seadus.

7. Seega ei nõustu kohus kaebaja põhiväitega selles, et kohtutäituril oli vajalik hinnata

täitetoimingu keerulisust ja sellest tulenevalt põhjendatult otsustada lisatasu määramise

vajalikkuse üle.

8. KTS §-i 2521 lg.1 tuleks kehtivas redaktsioonis tõlgendada selliselt, et alati, kui kohtutäitur

teeb arestimistoimingu väljaspool kohtutäituri bürood, tekib kohtutäituril õigus lisatasule, mille

suurus on 0,5 % arestitava vara väärtusest. Käesoleval juhul tähendaks seaduse selline tõlgendus

kohtutäituri õigust arestimistoimingu läbiviimise eest lisatasule summas 88 500 krooni (koos

käibemaksuga), mis tehtud toimingut, akti vormistuslikku osa ja analoogsete teenuste turuhindu

arvestades on ilmselgelt liiga kõrge ja võlgniku omandiõigust liigselt kitsendav. Lisatasu

lisanduks põhitasule summas 189 162 krooni (vastavalt KTS § 25-12 lg.2 p.12). Täitemenetlus

on põhinõude osas lõpetatud ja seda seetõttu, et sissenõudja AS SEB Eesti Ühispank teatas

täitemenetluse aluseks oleva nõude võõrandamisest. Uus sissenõudja OÜ Alpaca Technology

esitas taotluse täitemenetluse lõpetamiseks. Kohtutäitur rahuldas oma 18.12.2006.a. otsusega

taotluse osaliselt ja lõpetas täitemenetluse sissenõudja võlanõude osas ja jätkab täitemenetlust

täitekulu nõudes (tl. 60 -61).

Kuigi kohtutäitur ei ole kehtiva seaduse kohaldamisel eksinud, ei pea kohus sellise suurusega

lisatasu määramist käesoleval juhul õiglaseks. Kohtutäituri panust täitemenetluse läbiviimisesse

ja täitemenetluse eesmärke võrreldes ei ole lisatasu proportsionaalne. Samas ei saa kohus ka

lisatasu vähendada. Nii nagu kohtutäituril endal puudub seadusest tulenevalt diskretsioon lisatasu

vähendamiseks või väljamõistmata jätmiseks, puudub selline diskretsioon samadel põhjustel ka

kohtul.

9. Põhiseaduse § 15 ja põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 9 lg 1 järgi

tunnistab kohus õigusakti põhiseadusevastaseks ja jätab kohaldamata, kui ta jõuab kohtuasja

lahendamisel järeldusele, et kohaldamisele kuuluv seadus või muu õigusakt on põhiseadusega

vastuolus. Määruses eespool viidatud põhjustel peab kohus vajalikuks kontrollida KTS-i § 2521

põhiseadusele vastavust.

10. Põhiseaduse § 14 kohaselt on õiguste ja vabaduste tagamine seadusandliku, täidesaatva ja

kohtuvõimu ning kohalike omavalitsuste kohustus. Põhiseaduse § 32 kohaselt on igaühe omand

puutumatu ja võrdselt kaitstud. Omandit võib omaniku nõusolekuta võõrandada ainult seaduses

sätestatud juhtudel ja korras üldistes huvides õiglase ja kohese hüvituse eest. Igaühel, kelle vara

on tema nõusolekuta võõrandatud, on õigus pöörduda kohtusse ning vaidlustada vara

võõrandamine, hüvitus või selle suurus. Igaühel on õigus enda omandit vabalt vallata, kasutada

ja käsutada. Kitsendused sätestab seadus. Põhiseaduse § 11 kohaselt tohib õigusi ja vabadusi

piirata ainult kooskõlas põhiseadusega. Need piirangud peavad olema demokraatlikus

ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. Põhiseaduse

§ 113 kohaselt sätestab riiklikud maksud, koormised, lõivud, trahvid ja sundkindlustuse maksed

seadus.

11. Kohtuotsuses nr. 3-4-1-4-03 14. aprillist 2003.a. on Riigikohus leidnud, et põhiseaduse § 14

kohaselt on riik kohustatud tagama isikute õigused ja vabadused. Õiguste ja vabaduste tagamine

ei tähenda üksnes, et riik hoidub põhiõigustesse sekkumast. Riigil on PS § 14 järgi kohustus luua

põhiõiguste kaitseks kohased menetlused. Nii kohtu- kui ka haldusmenetlus peab olema õiglane.

Muuhulgas tähendab see, et riik peab kehtestama menetluse, mis tagaks isiku õiguste tõhusa

kaitse. Isikuliselt korralduselt on üldine korraldus- ja menetlusõigus kõigi ja igaühe õigus, mis

võib PS § 9 lg.2 kohaselt laieneda ka juriidilistele isikutele.

Kuigi PS § 14 on sõnastatud objektiivselt, tulenevad sellest sättest ka subjektiivsed õigused, sh

üldine põhiõigus korraldusele ja menetlusele s.h heale haldusele (Riigikohtu üldkogu

28. oktoobri 2002. a otsus asjas 3-4-1-5-02). Õigused korraldusele ja menetlusele väljendavad

ideed, et õige menetlus aitab kaasa õige tulemuse saavutamisele (vt. Eesti Vabariigi põhiseadus.

Kommenteeritud väljaanne. Toimetuskolleegium: E.-J.Truuväli jt., KJuura, Õigusteabe AS

Tallinn 2002 lk. 133).

12. Kohtutäitur täidab riiklikke funktsioone, mille riik on otsustanud anda täitmiseks sõltumatule

eraisikule. Hoolimata asjaolust, et kohtutäitur ei ole riigiametnik, täidab ta avalik-õiguslikke

ülesandeid (KTS § 2 lg 1). Kohtutäituri tegevus on reguleeritud avaliku õiguse normidega ning ta

tegutseb avalik-õiguslikes suhetes, kasutades talle riigi poolt antud võimuvolitusi (vt Riigikohtu

erikogu 15. märtsi 2002. a otsus asjas 3-3-4-3-02). Seega õiguste ja kohustuste tagamise

kohustus ei piirne üksnes traditsiooniliste riigiasutustega, vaid laieneb ka muudele

institutsioonidele, juhul kui need teostavad avalikku võimu. Põhiõiguste ja vabaduste kaitsmise

kohustus seob riiki kõigis selle avaldumisvormides.

13. Täitemenetluse seadustik tagab võlausaldajale võimaluse kasutada oma varaliste õiguste

kaitseks avalikku võimu. Riigikohus on asjas nr. 3-2-1-157-04 asunud seisukohale, et lisaks

võlausaldaja huvile peab täitemenetluses olema tagatud ka võlgniku huvide arvestamine ning

võlgnikku ei tohiks koormata rohkem, kui see on sissenõudja huvides vajalik. Nimetatud

proportsionaalsuse põhimõte tuleneb põhiseaduse § 11 2. lausest, mille kohaselt õiguste ja

vabaduste piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud. Proportsionaalsuse

põhimõttele vastavust tuleb kontrollida järjestikuliselt kolmel astmel - kõigepealt abinõu

sobivust, siis vajalikkust ja vajadusel ka proportsionaalsust kitsamas tähenduses e mõõdukust.

Sobiv on abinõu, mis soodustab eesmärgi saavutamist. Vaieldamatult ebaproportsionaalne on

sobivuse mõttes abinõu, mis ühelgi juhul ei soodusta eesmärgi saavutamist. Sobivuse nõude

sisuks on kaitsta isikut avaliku võimu tarbetu sekkumise eest. Abinõu on vajalik, kui eesmärki ei

ole võimalik saavutada mõne teise, kuid isikut vähem koormava abinõuga, mis on vähemalt

sama efektiivne kui esimene. Arvestada tuleb ka seda, kuivõrd koormavad erinevad abinõud

kolmandaid isikuid, samuti erinevusi riigi kulutustes. Abinõu mõõdukuse üle otsustamiseks tuleb

kaaluda ühelt poolt põhiõigusse sekkumise ulatust ja intensiivsust, teiselt poolt aga eesmärgi

tähtsust (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 06.03.2002.a. otsus asjas nr. 3-4-

1-1-02).

14. 17.06.2004.a.otsuses nr. 3-2-1-143-03 on Riigikohus märkinud, et põhiseaduse § 32 näol on

tegemist üldise varalisi õigusi kaitsva normiga, mille kaitse ulatub kinnis- ja vallasasjade kõrval

ka rahaliselt hinnatavatele õigustele ja nõuetele. Sealhulgas hõlmab mõiste "omand" ka raha (vt

Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 23. oktoobri 1997. a lahend asjas nr 3-2-1-116-97, RT III 1997,

31/32, 332). Põhiseaduse § 9 lg 2 järgi laienevad õigused, vabadused ja kohustused juriidilistele

isikutele niivõrd, kui see on kooskõlas juriidiliste isikute üldiste eesmärkide ja selliste õiguste,

vabaduste ja kohustuste olemusega. Kooskõlas juriidiliste isikute eesmärkidega ning

omandiõiguse kaitse mõttega laieneb PS §-s 32 sätestatu ka juriidilistele isikutele.

15. Täitemenetluse eesmärk on võlausaldaja nõude kiire rahuldamine. Ühe isiku põhiõiguse

kaitse võib iseenesest küll kaasa tuua teise isiku põhiõiguse piiramise. Sellisel juhul tuleb

põhiõiguste vahel leida mõistlik tasakaal. Niisuguse tasakaalu leidmisele peavad olema suunatud

ka PS §-st 14 tulenevalt põhiõiguste kaitseks loodud menetlused. Võlgniku vara arestimise või

müümisega

sekkub

kohtutäitur

paratamatult

võlgniku

põhiseaduse §-ga 32

tagatud

omandiõigusesse. Kohtutäituri (lisa)tasu on oma olemuselt kohtutäituri varaline nõue võlgniku ja

tema vara vastu st. see piirab võlgniku omandiõigust. Proportsionaalsuse põhimõttega tuleb

seega arvestada ka kohtutäituri tasude ja eelkõige lisatasude määramisel.

Kohus nõustub põhimõtteliselt sellega, et lisaks põhitasule on kohtutäituril õigus saada teatud

keerukamate täitetoimingute (ka vara arestimine) teostamise eest lisatasu, seega on kohtutäituri

(lisa)tasu täitemenetluse läbiviimise tagamisel sobiv abinõu. Lisatasu määramist võimaldava

regulatsiooni eesmärk on tagada kohtutäiturile piisav tasu neis täitemenetlustes, kus põhitasust

kohtutäituri õiglaseks tasustamiseks ei piisa ja see peab olema mõõdukas. Kohtutäituri põhitasu

peab üldjuhul katma kõik vajalikud täituri toimingud täitemenetluse läbiviimiseks. Lisatasu tuleb

maksta üksnes siis, kui põhitasu ei osutu täitemenetluse asjaolusid arvestades piisavaks, täituri

panus täitemenetluse läbiviimisel on tavapärasest suurem ja seda peaks tasustamisel arvestama.

Lisatasu täiendavat iseloomu tuleb arvestada ka lisatasu suuruse määramisel.

16. KTS-i eelnev redaktsioon (kehtis kuni 01.01.2006) ei näinud ette lisatasu arestimistoimingu

läbiviimise eest, mistõttu puudub ka vastav seaduse kohaldamise pikaajalisem praktika.

Lisatasusid ei näe ette ka notari (kelle staatus on analoogne kohtutäituriga) tasu seadus. Siit on

võimalik teha järeldus, et eelkõige peab menetleja (täite)menetluse läbi viima ikkagi põhitasu

eest.

17. Kohtutäituri kui vabakutselise riigiametniku tasu tuleb lugeda riiklikuks lõivuks põhiseaduse

§ 113 tähenduses, mistõttu selline tasu kui sekkumine isiku varalistesse õigustesse peab olema

sätestatud ka vastavuses põhiseaduse nimetatud sättega. Riiklik lõiv PS § 113 tähenduses on

laiem mõiste kui riigilõiv ja selliseid tasusid ei pea nimetama ilmtingimata lõivuks. Selliste

tasude suurus sõltub vastusoorituse iseloomust, mistõttu ei ole nõutav, et seadus sätestaks

konkreetsed tasumäärad, kuid kindlasti peab seaduses olema sätestatud tasu maksmise kohustus

ning tasu suuruse arvutamise alused (nt. viide konkreetsetele kuludele, tunnitasudele jne.) (vt.

Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. Toimetuskolleegium: E.-J.Truuväli jt.,

Kirjastanud Juura, Õigusteabe AS Tallinn 2002 lk. 507).

18. KTS § 2521 sätestatud lisatasu kui riikliku lõivu suuruse määramisel ei ole seadusandja

sätestanud konkreetset tasumäära, vaid on sätestanud tasu maksmise kohustuse tekkimise aluse

(väljaspool kohtutäituri bürood tehtav arestimistoiming) ja tasu arvutamise aluse. Tasu

arvutamise aluseks on nimetatud sätte kohaselt arestitava vara väärtus.

TSÜS § 65 kohaselt loetakse eseme väärtuseks selle harilik väärtus, kui seaduse või tehinguga ei

ole ette nähtud teisiti. Eseme harilik väärtus on selle kohalik keskmine müügihind (turuhind).

Täitemenetluses reguleerib arestitava asja hindamist TMS § 74. Nimetatud sätte kohaselt

hinnatakse arestitud asi eelkõige võlgniku ja sissenõudja kokkuleppel. Kui võlgnik ja sissenõudja

ei saavuta asjade hindamises kokkulepet, samuti kui vähemalt üks nendest ei ole arestimise

juures, hindab vara kohtutäitur. Kohtutäitur lähtub asja hindamisel selle harilikust väärtusest,

arvestades muu hulgas asja koormavaid kolmandate isikute õigusi ja nende võimalikku

lõppemist. Viimast põhimõtet kordab ka TMS-i § 144. Alles siis, kui asja hindamine osutub

raskeks, kohustab TMS § 74 lg.6 kohtutäiturit lasta vara väärtust hinnata eksperdil. TMS-i § 74

lg-d 7- 9 reguleerivad kohtutäituri määratud hinna vaidlustamise korda sh. kohtus.

Nimetatud regulatsioonist nähtub, et täitemenetluses arestitava vara hinnaks ei pea alati

kujunema just selle vara harilik väärtus ehk turuhind. Eelkõige määrab arestitava vara väärtuse

menetlusosaliste kokkulepe. Kui kokkulepet ei saavutata, määrab hinna kohtutäitur oma

kogemuste põhjal. Asjatundja-eksperdi kaasamine sõltub paljuski kohtutäiturist, kohustuslik on

eksperdi kaasamine alles hinna vaidlustamise korral (TMS § 74 lg.8). Arestitava asja turuhind

selgub alles enampakkumis(t)e käigus ja see ei pruugi vastata arestimisakti kantud hinnale.

Enampakkumine võib ka üldse nurjuda (TMS § 99). Seega on KTS § 2521 sätestatud riikliku

lõivu arvutamise üks aluseid allutatud mitte seadusandja vaid menetlusosaliste ja/või kohtutäituri

tahtele.

19. Käesolevas asjas on menetlusosalised kinnisasja arestimise käigus jõudnud kokkuleppele

kinnisasja hinna osas 15 miljonit krooni. Ilmselt seetõttu ei osanud menetlusosalised kohtule

kohtuistungil selgitada, kas kinnisasja hinna määramisel on arvestatud ka kinnistusraamatusse

enne keelumärke kandmist kantud õigustega vastavalt kinnistusraamatu sisule (TMS § 144 lg.1).

Samas avaldas kohtutäitur kohtule, et suuliste päringute kohaselt pidasid erinevad

kinnisvarabürood kinnistu väärtuseks 11 miljonit krooni, millise hinnaga võlgniku esindaja ei

nõustunud. Enampakkumine alghinnaga 15 miljonit krooni ebaõnnetus (tl. 63). Seega on

käesoleval ajal nimetatud kinnistu tegelik väärtus ebaselge, samas on ebaselge väärtuse alusel

arvutatud ja otsustatud kohtutäituri lisatasu. Seadusandja ei ole ka ise välistanud võimalust, et

arestimisaktis märgitud hind võib ilmselt erineda turuhinnast. Nimelt annab TMS-i § 82 lg.2,3

sellisel juhul kohtutäiturile õiguse muuta arestimisaktis märgitud hinda, mis on üldjuhul ka

enampakkumise alghind, pärast enampakkumise kuulutuse ilmumist esitatud õiguste avaldamise

ja põhistamise alusel. Seadusest s.h KTS §-st 2521 lg.2 ei nähtu aga võimalust muuta kohtutäituri

lisatasu suurust neil juhtudel, kui arestimise käigus on menetlusosalised ja/või kohtutäitur

hinnanud arestitava vara väärtust oluliselt erinevalt selle vara turuväärtusest.

20. Kui seadusandja on muudel juhtudel pidanud õigeks siduda PS § 113 rakendusalasse

kuuluvat lõivu taotletava hüve väärtusega, siis on seadusandja kehtestanud lõivu suuruse kindla

summana (näiteks riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast vt. riigilõivuseadus § 56lg.1 ja TsMS §

139 lg 3). Lõivu suurus ei sõltu menetlusosaliste kokkuleppest. Samuti on kohtulõivude puhul

seadusega reguleeritud ka tsiviilasja hinna (ja seega ka hinnalt arvestatud lõivu) muutmine

(TSMS § 136 lg.4 ). Märkimist väärib ka asjaolu, et käesoleval juhul ei ole taotletavaks hüveks

asja arestimine, vaid see on üksnes üheks abistavaks täitetoiminguks täitemenetluse

lõppeesmärgi – nõude rahuldamine – saavutamisel.

Kehtiv KTS § 2521 regulatsioon tingib võlgniku jaoks paradoksaalse olukorra – kui võlgnik

soovib arestitavale asjale kõrgemat hinda, mis on ühtlasi ka enampakkumise alghind, siis on ta

samal ajal nõustunud ka suurema lisatasuga arestimistoimingut läbiviivale kohtutäiturile.

Arestimistoimingu enda maht ja sisu ei ole sõltuvuses lisatasu suurusest. On üldteada asjaolu, et

kinnisvara hind on muutuv suurus, mida mõjutab eelkõige asukoht, aga ka hetke turusituatsioon,

üldine riigi majanduslik olukord. Seega võib arestitava kinnisasja väärtuse baasil arvutatav

kohtutäituri lisatasu erineda kordades sõltuvalt kinnisasja arestimise kohast ja ajast, aga mitte

arestimistoimingu keerukusest. Seega ei ole KTS § 2521 alusel arvutatav kohtutäituri lisatasu

etteennustatav isegi täitemenetluse alustamisel. Sellega nõustus kohtuistungil ka kohtutäitur (tl.

64).

21. Kohus juhib tähelepanu ka vastuolule KTS §-de 2520 ja § 2521 vahel. Nimetatud sätetest on

§ 2520 järgneva sätte suhtes üldnormiks ja selle §-i lg.1 kohaselt määratakse lisatasu kindla

summana või tunnitasuna. Lisatasu arestimistoimingu tegemise eest aga sellele nõudele ei vasta,

sest ei ole määratud ei kindla summana ega ka tunnitasuna.

22. Kohus leiab, et riiklik lõiv, millega võlgnikku koormatakse, peab vastama teatud

kvaliteeditingimustele, s.h olema piisavalt selge ja oma ulatuses etteennustatav. Kui see nii ei

ole, siis ei ole riiklikku lõivu sätestav norm kooskõlas põhiseaduse §-ga 113. Samuti piirab

selline norm võlgniku põhiõigust õiglasele menetlusele (PS § 14).

23. Isegi kui nõustuda KTS § 2521 lg.1 sätestatud lisatasu arvutamise põhimõttega ja pidada seda

PS §-ga 113 kooskõlas olevaks, jääb küsitavaks ja ebaselgeks lisatasu arvutamise aluseks oleva

protsendi (0,5% vara väärtusest) suuruse põhjendatus. Kohus leiab, et lisaks vastuolule PS §-ga

113, piiravad KTS §-s 2521 lõigetes 1 ja 2 sätestatud lisatasu määramise alused ja määramise

kord ebaproportsionaalselt võlgniku varalisi õigusi ning on vastuolus PS §-dega 14 ja 32 nende

koostoimes.

24. Riiklik lõiv, erinevalt riigilõivust, mis ei pea alati olema ranges vastavuses tehtava toimingu

kuludega, peab olema igal juhul sõltuvuses vastusoorituse iseloomust (vt. selle kohta määruse p.

17). Samas sätestab riigilõivu seaduse § 4 lg.1, et ka riigilõivumäär kehtestatakse üldjuhul

toimingu tegemisega kaasnevatest kuludest (kulupõhimõte) lähtuvalt. Sama sätte lg. 2 kohaselt

võib riigilõivumäära kehtestada kulupõhimõttest erinevalt üksnes toimingu eesmärgist, sellest

saadavast hüvest ja kaalukast avalikust huvist, eelkõige sotsiaal- ja majanduspoliitilistest

kaalutlustest lähtuvalt. Nimetatud kaalutlused peaksid olema kirjas seaduseelnõu seletuskirjas

ja/või läbi arutatud Riigikogu õiguskomisjonis ning Riigikogu istungil. Dokumentidest

(Riigikogu õiguskomisjoni istungi protokollid nr. 50 19.09.2005.a. ja nr. 56 24.10.2005.a.; X

Riigikogu VI istungjärgu stenogramm 27.09.2005.a.) nähtub, et kohtutäituri tasustamise aluste ja

tasumäärade muutmist põhjendati peamiselt kolme asjaoluga: 1) uue TMS-i rakendamisega

vähenevad oluliselt kohtutäiturite tulud; 2) uus TMS piirab täitekulude nõudmist; 3) olemasolev

tasusüsteem ei ole motiveeriv täiturile ega võlgnikule. Tõdeti, et täiturite vähenevad sissetulekud

on viinud tsiviiltäitesüsteemi kriisi lävele. KTS § 2521 sätestatud lisatasu määra osas diskussiooni

ei toimunud, ka seaduseelnõu seletuskirjas selgitus puudub.

Nõustuda tuleb sellega, et õiglane kohtutäiturite tasustamise süsteem aitab tagada kvalifitseeritud

kohtutäiturite olemasolu ja tsiviiltäitesüsteemi toimimise. Kuid nimetatud eesmärk tuleb

saavutada eelkõige põhitasude määramisega. Püstitatud eesmärki ei ole võimalik 0saavutada

mõne üksiku lisatasuga, mis on sätestatud kulupõhimõttest erinevalt ja mille suurus ei ole

etteennustatav täitemenetluse algatamisel. Lisatasu määramist kulupõhimõttest erinevalt ei saa

õigustada ka väitega, et nimetatud tasu maksmisest saab võlgnik hoiduda nõude vabatahtliku

täitmise kaudu. Iseenesest ei ole midagi ebasobivat selles, et nõue maksejõuetu võlgniku vastu

tulebki täita temale kuuluvate vallas- või kinnisasjade arvelt. Samuti tuleb arvestada seda, et

pandi, mille realiseerimist täitemenetluses sissenõudja taotleb, võib anda ka kolmas isik st. mitte

põhivõlgnik. Kulupõhimõtet eirav lisatasu võib kaasa tuua ka vastupidise tagajärje: lisatasu on

võrreldes kohtutäituri tööpanusega liiga väike (näiteks. võlgniku koduse vara arestimise

juhtumitel), mis kindlasti ei ole kooskõlas kohtutäituri tasu eesmärgiga.

25. TMS § 142 lg.1 kohaselt kirjutab kohtutäitur kinnisasja arestimiseks üles kinnisasja ja selle

päraldised ning muud esemed, millele ulatub hüpoteek, keelab nende käsutamise ja laseb

kinnistusraamatusse kanda kinnistu käsutamise keelumärke. TMS § 143 kohaselt peavad

kinnisasja

arestimisaktis

olema

märgitud:

sissenõude

aluseks

olev

täitedokument;

kinnistusraamatu andmed kinnisasja kohta; kinnisasja päraldised ja olulised osad; kinnisasja

hind; ehitiste mõõtmed, ruumide arv ja otstarve. Nimetatud sätetest saab teha järelduse, et

kinnisasja arestimine seisneb eelkõige kinnisasja koosseisu üleskirjutamises, kinnisasja

hindamises, arestimisakti vormistamises ja kinnistu käsutamise keelumärke tegemises

kinnistusraamatusse. Nimetatud toimingutest saab kohtutäituri büroos teha nii kinnisasja

hindamist, akti vormistamist kui ka taotlust keelumärke sissekandmiseks kinnistusraamatusse.

Väljapool kohtutäituri bürood tuleb üldjuhul teostada kinnisasja üleskirjutamine.

TMS §-des 142 ja 143 sätestatud toimingud on üldjoontes sarnased kinnisvara hindaja

tegevusega kinnisvara hindamisel ja hindamisakti koostamisel ja vormistamisel. Eesti Kinnisvara

Hindajate Ühingu Heade tavade Koodeksi p. 5 kohaselt peab eksperthinnangu koostamise eest

küsitav tasu olema sõltuvuses objekti olemusest, analüüsi põhjalikkusest, mahust ja vastutusest

selle töö täitmisel; toimingu sooritamiseks kulutatavast ajast; analoogsete toimingute eest

tavaliselt makstavast tasust (tl.45-46). Nimetatust nähtub, et kinnisvara hindajate hea tava

kohaselt ei tohiks hindaja tasu olla sõltuvuses hinnatava vara väärtusest. Kohus on uurinud

erinevate riigis tegutsevate kinnisvara hindajate tasumäärasid (tl. 47-56), millest nähtub, et

üldjuhul hindamistasu ei sõltugi hinnatava objekti väärtusest. Kui hindamisteenuse hind isegi on

seatud sõltuvusse hinnatava objekti väärtusest, puudutab see eelkõige äripindu. Ka sellisel juhul

sisaldab teenuse hind kõigepealt püsitasu (2500-4000 krooni), millele lisandub siis protsent

objekti turuväärtusest. Lisanduva protsendi suuruseks on 0,05 – 0,2 % objekti turuväärtusest,

kusjuures Tallinnas ja Harjumaal on lisanduv protsent siis väiksem kui mujal Eestis. Nimetatust

nähtub, et kinnisvarabüroolt tellitav hindamine on üldjuhul turuhindades oluliselt odavam kui

KTS § 2521 sätestatud täituri lisatasu hindamis- ja arestimistoimingu läbiviimise eest. Oluline on

siin märkida, et kui kohtutäitur peab täitemenetluse läbi viima eelkõige põhitasu eest, siis

eespool käsitletud hindaja tasumäärad ongi kogu tasu kokku.

Kui võlgnik hinna vaidlustab, siis peab võlgnik vastavalt TMS § 137 ja § 74 lg. 7-9 täiendavalt

(lisaks lisatasule vara arestimise eest) tasuma ka eksperdi hindamiskulu. Siit saab teha järelduse,

et isegi siis, kui kohtutäitur on vara arestimise käigus hinna määramisel eksinud, on tal kehtivast

seadusest tulenevalt ikkagi õigus saada arestimistoimingu läbiviimise eest lisatasu, mis on

arvestatud ebaõigeks osutunud hinna alusel.

26. Kokkuvõtvalt on kohus seisukohal, et KTS § 2521 võimaldab kohtutäituril nõuda lisaks

põhitasule lisatasu, mille seadusega sätestatud suurus ei ole piisavalt selge ja etteennustatav.

Vara turuväärtus kui muutuv suurus ei saa oma muutliku iseloomu tõttu olla sobivaks lisatasu

suuruse arvutamise aluseks. Lisaks võimaldab KTS § 2521 lg.2 kohtutäituril saada tasu enne, kui

selgub arestitava vara tegelik väärtus. Esineb ka vastuolu KTS-s endas lisatasu määramist

reguleerivate sätete vahel (§ 2520 ja § 2521). Kontrollitava sättega kehtestatud lisatasu määr ei ole

ka proportsionaalne võlgniku omandiõiguse piirang, sest ei lähtu kulupõhimõttest, s.h

kohtutäituri panusest täitetoimingu tegemisel. Tagatud ei ole õiglane täitemenetlus kui isiku

põhiõigus. Seega sekkub kontrollitav säte põhiseaduse §-dega 14 ja 32 kaitstud põhiõigustesse,

norm ei ole kooskõlas ka põhiseaduse §-ga 113. Kohus leiab, et kohtutäituri tasu seaduse § 2521

lg-d 1 ja 2 tuleb jätta asjas kohaldamata põhiseadusega vastuolu tõttu. Kaebus kuulub

rahuldamisele kohtumääruses märgitud motiividel ja kohtutäituri poolt täiteasjas nr.

186/2006/1251 08.09.2006.a. tehtud otsus kohtutäituri lisatasu väljamõistmise kohta summas

85 500 krooni tuleb tühistada.

27. Arvestades kohtumääruse motiive, tuleb menetlusosaliste menetluskulud jätta nende endi

kanda.

Kohtunik