2-06-1917/10 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ande Tänav Määruse tegemise aeg ja koht 02.03.2007, Tallinn Tsiviilasja number 2-06-1917 Tsiviilasi OÜ * hagi S AS vastu kaubamärgi õiguskaitset välistava asjaolu kindlakstegemiseks Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu 06.12.2006 määrus menetluskulude kindlaksmääramise avalduse rahuldamata jätmise kohta Kaebuse esitaja ja kaebuse liik S AS määruskaebus Menetluse liik Kirjalik menetlus Menetlusosalised ja nende esindajad Hageja OÜ *, esindaja A. K Kostja S AS, esindaja A. S RESOLUTSIOON

Jätta Harju Maakohtu 06.12.2006 määrus muutmata ning määruskaebus rahuldamata.

Määruse peale ei saa kassatsiooni korras edasi kaevata.

Asjaolud

1. OÜ * esitas 30.01.2006 hagi S AS vastu kaubamärgi õiguskaitset välistava asjaolu kindlakstegemiseks. Harju Maakohtu 11.10.2006 otsusega jäeti hagi rahuldamata ning kohtukulud hageja kanda. Kostja esitas 23.11.2006 kohtule tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 174 lg 1 alusel menetluskulude kindlaksmääramise taotluse. Kostja menetluskuluks oli õigusabikulu 5950 krooni.

Esimese astme kohtu määrus

2. Harju Maakohtu kohtunikuabi 06.12.2006 määrusega jäeti kostja avaldus menetluskulude kindlaksmääramiseks rahuldamata. TsMS § 138 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kohtukulud on riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. TsMS § 144 kohaselt on menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud kohtuvälised kulud. Kuivõrd 11.10.2006 kohtuotsusega, mis jõustus 14.11.2006, on hagejalt välja mõistetud kohtukulud, kuid kostja menetluskulud on kohtuvälised kulud, siis tuli kostja avaldus jätta rahuldamata. Menetluskulusid saab rahaliselt kindlaks määrata kohtuotsuses sisalduva kulude jaotuse alusel. Menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.

Määruskaebus ja selle põhjendused

3. S AS palus kohtumääruse tühistada ning teha uus määrus menetluskulude kindlaksmääramiseks. Kuna kohus lähtus 11.10.2006 otsuses TsMS § 162 lg-st 1, sai kohus otsustada üksnes menetluskulude, mitte kohtukulude jaotamise üle. Kostja taotles kõigi menetluskulude jätmist hageja kanda. Antud juhul tuleb termineid „kohtukulud“ ja „menetluskulud“ käsitleda samana, kuna kohtuotsusega jäeti hagi täies ulatuses rahuldamata ning sellest tulenevalt kannab kõik kohtumenetlusega seotud kulud hageja. Lahendades kohtumenetlusega seotud kulude jaotust TsMS § 162 lg 1 alusel, saigi Harju Maakohus lahendada menetluskulude jaotust, mitte üksnes kohtukulude jaotust selle kitsamas mõistes, mis tuleneb TsMS § 138 lg-st 2. Lisaks TsMS § 162 lg 2 näeb ette poole, kelle kahjuks otsus tehti, kohustuse hüvitada teisele poolele kohtuvälised kulud, st ka esindaja kulud.

4. Harju Maakohtu kohtunikuabi võttis 24.01.2007 määrusega määruskaebuse menetlusse, jättis kaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks kohtunikule. Harju Maakohtu 06.02.2007 määrusega jäeti määruskaebus rahuldamata ning edastati Tallinna Ringkonnakohtule. Kohtumääruse põhjenduste kohaselt saab vastavalt TsMS § 178 lg-le 1 menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Kostjal tuleb esitada menetluskulude vaidlustamiseks apellatsioonkaebus.

Ringkonnakohtu seisukoht

5. Ringkonnakohus, tutvunud asja materjaliga, leiab, et maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning see tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata.

6. Menetluskulude kindlaksmääramine toimub TsMS §-s 174 sätestatud korras. TsMS § 174 lg 1 järgi toimub menetluskulude rahaline kindlaksmääramine lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel. Kohus leidis õigesti, et menetluskulude kindlaksmääramise määrusega ei saanud kohus hagejalt välja mõista kostja esindaja kulusid, kuna 11.10.2006 otsuses määras kohus kindlaks üksnes kohtukulude jaotuse, jättes need hageja kanda. Muude menetluskulude (sh advokaadikulude) jaotust kohus otsuses kindlaks ei määranud. TsMS §-dest 138, 143 ja 144 tuleneb, et menetlusosaliste esindajate kulud ei kuulu kohtukulude koosseisu. Ka kohtule esitatud kohtuvigade parandamise taotluses on kostja ise leidnud, et termini „kohtukulud“ kasutamine kohtuotsuses välistab hageja kanda jäetud kostja kuludest kohtuvälised kulud, milleks on kostja esindaja kulud. Menetluskulude kindlaksmääramise määruses ei saa muuta menetluskulude jaotust, mis on kindlaks määratud kohtuotsuses. Menetluskulude ja kohtukulude selge eristamine seaduses ei võimalda kohtul käsitleda neid mõisteid antud juhul samadena. Kohus märkis õigesti, et tulenevalt TsMS § 178 lg-st 1 saab menetluskulude jaotust vaidlustada kohtuotsuse peale esitatavas apellatsioonkaebuses. Asjaolu, et kohtuotsuses ei ole tegemist kirjaveaga ning ilmse ebatäpsusega, kinnitab see, et vaatamata kohtuvigade parandamise taotlusele ei teinud kohus otsuse parandamise määrust.

Ande Tänav Kohtunik