2-06-29181/6 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Tsiviilasja number 2-06-29181 Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht

21. veebruar 2007, Tallinn Kohtunik Reet Allikvere Tsiviilasi OÜ * pankrotiavaldus pankrotimenetluse algatamiseks ja pankroti välja kuulutamiseks Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu 18.12.2006 määrus pankrotimenetluse algatamise otsustamiseks Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad OÜ * määruskaebus Avaldaja OÜ * (rk xxxxxxxx) Likvideerija G.K (ik xxxxxxxxxxx) Menetluse liik Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 18.12.2006 määrus tühistada ja saata asi menetlemiseks esimese astme kohtule.

2. Määruskaebus rahuldada.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib esitada määruskaebuse EV Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse määruskaebuse esitajale kättetoimetamisest alates.

Asjaolud ja menetluse käik 13.10.2006 esitas OÜ * likvideerija G.K pankrotiavalduse, mille kohaselt esineb OÜ-l * PankrS §-s 1 märgitud tingimus pankroti väljakuulutamiseks, kuna ta ei suuda rahuldada võlausaldajate nõudeid ja see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. OÜ * tegeles ehitusteenuste ja ehitusmaterjalide ostu ja müügiga. Harju Maakohtu registriosakonna andmetel oli OÜ * tegevusalaks ekspedeerimisteenuste ning rahvusvaheliste autotransporditeenuste osutamine. Võlad tarnijatele seisuga 31.12.2005 on 922 941 krooni ja seisuga 10.10.2006 maksuvõlg maksuametile 1 390 782 krooni, millele lisandub intressivõlg. 2005. majandusaasta aruande kohaselt on maksuvõlg koos intressidega 2 390 267 krooni. Lühiajalised kohustused kokku on

3 313 208 krooni. Reaalne vara ettevõttel puudub. Majandustegevus on lõpetatud 2005. OÜ * osakapitali nimiväärtus on 2 000 000 krooni.

Esimese astme kohtu määrus Kohus leidis, et OÜ * pankrotimenetluse algatamine ei ole põhjendatud PankrS §-de 13, 15 ja 17 sätestatud alusel. Pankrotiavalduses on võlgnik märkinud, et seisuga 10.10.2006 on maksuvõlg maksuametile 1 390 782 krooni. Eeltoodud võla olemasolu kohta ei ole võlgnik ühtegi materjali esitanud. Võlgniku pankrotiavalduse põhistatus on paljasõnaline, põhistatuse kinnituseks ei ole võlgnik esitanud ühtegi tõendit võlausaldajate nõuete olemasolu kohta, samuti enda väite kohta, et suutmatus võlausaldajate nõudeid rahuldada ei ole ajutise iseloomuga.

Määruskaebus

Määruskaebuses palus OÜ * likvideerija G.K maakohtu määruse tühistada ja algatada OÜ * pankrotimenetlus. Kohus rikkus menetlusnorme ja jättis rakendamata pankrotiseadusest tuleneva uurimisprintsiibi. PankrS § 31 lg 4 kohaselt võlgniku pankrotiavalduse puhul eeldatakse võlgniku maksejõuetust, seega ei ole vaja korraldada eelistungit, kus kontrollida pankrotiavalduse aluseks olevate nõuete seaduspärasust.

Pankrotimenetluses kehtib uurimisprintsiip ja PankrS § 3 lg 3 kohaselt peab pankrotiasja menetlev kohus omal algatusel võtma tarvitusele abinõud, et selgitada välja asjaolud, millel on pankrotimenetluse seisukohalt tähtsust, ja korraldama selleks vajalike tõendite kogumise. Kohus oleks pidanud PankrS §-st 3 tulenevalt küsima võlgnikult täiendavaid dokumente või esitama järelepärimise Maksuja tolliametile, kuigi vastavalt PankrS §-le 22 on ajutise halduri kohustuseks selgitada välja võlgniku vara ja võlad. Võlgnik on esitanud kõik pankrotiseaduses nõutud dokumendid ning muude dokumentide lisamine kohtutoimikule peaks toimuma ainult kas kohtu nõudmisel või ajutise halduri aruande raames.

Ringkonnakohtu määruse põhjendused

Ringkonnakohus leiab, et harju Maakohtu 18.12.2006 määrus tuleb tühistada menetlusnormi olulise rikkumise tõttu ja määruskaebus rahuldada. Maakohus on leidnud ebaõigesti, et võlgnik ei ole järginud PankrS §-s 13 sätestatut. Võlgniku seaduslik esindaja on kooskõlas PankrS §-ga 13 lg 2 maksejõuetuse põhistamiseks lisanud pankrotiavaldusele seletuse maksejõuetuse põhjuse kohta ja võlanimekirja. Täiendavate tõendite esitamist võlgniku poolt pankrotiavalduse esitamisel ei näe nimetatud säte ette. Peale selle PankrS §

13 lg 3 kohaselt võidakse seaduses sätestada võlgniku kohustus esitada pankrotiavaldus. ÄS § 210 sätestab, et kui likvideeritava osaühingu varast ei jätku võlausaldajate kõigi nõuete rahuldamiseks, peavad likvideerijad esitama pankrotiavalduse. Pankrotiavaldusest nähtub selgesti, et võlgnikul puudub igasugune vara ja majandustegevus on lõppenud, samas on täitmata kohustusi 3 miljoni krooni ringis. Seega oli võlgnik kohustatud pankrotiavalduse esitama ja kohus seda menetlema.

Kohus on tuginenud pankrotimenetluse algatamata jätmisel PankrS §-dele 13, 15 ja 17. Ükski nimetatud säte ei sisalda võimalust jätta rahuldamata võlgniku enda poolt esitatud pankrotimenetluse algatamise avaldust. Seda enam tuleneb PankrS §-st 31 lg 3 , et kui pankrotiavalduse on esitanud võlgnik, kuulutab kohus pankroti välja isegi ka juhul, kui maksejõuetuse tekkimine tulevikus on tõenäoline ja lg 4 sätestab, et kui pankrotiavalduse on esitanud võlgnik, siis eeldatakse, et ta on maksejõuetu. Seega on maakohus ebaõigesti kohaldanud menetlusõiguse norme.

PankrS § 22 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi selgitab ajutine haldur välja võlgniku vara, sealhulgas võlgniku kohustused, ning kontrollib, kas võlgniku vara katab pankrotimenetluse kulud, ning annab hinnangu võlgniku varalisele seisundile ja maksejõulisusele. Ülaltoodu alusel tuleb maakohtu kaevatav määrus tühistada ja asi saata tagasi esimese astme kohtule menetlusse võtmise otsustamiseks.

Reet Allikvere kohtunik