2-04-2141/14 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

2-04-2141

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtukoosseis

Tartu Maakohtu kohtunik Eveli Vavrenjuk

Otsuse tegemise aeg ja koht

23. veebruar 2007 Tartu Kohtumaja

Tsiviilasja number

2-04-2141

Tsiviilasi

E.N. hagi KÜ S. vastu 75 760 krooni nõudes

Menetlusosalised ja nende

esindajad

•

hageja: E.N.

•

hageja lepinguline esindaja Gunnar Leht;

•

kostja: KÜ S.

•

esindaja juhatuse liige V.R.,

•

kostja lepinguline esindaja adv Marko Paabumets

Kohtuistungi toimumise aeg

16. jaanuar 2007

Protokollija

istungisekretär Margit Mägi

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada E.N. hagi KÜ S. vastu osaliselt.

2. Välja mõista KÜ-lt S. 1 839,19 krooni (üks tuhat kaheksasada kolmkümmend üheksa

krooni ja üheksateist senti) E.N. kasuks.

3. Ülejäänud osas jätta hagi rahuldamata.

Kohtukulude jaotus

Jätta kummagi poole õigusabikulud tema enda kanda.

Välja mõista E.N. riigilõiv 1 320,82 krooni (üks tuhat kolmsada kakskümmend krooni ja

kaheksakümmend kaks senti) riigituludesse. E.N. tasuda väljamõistetud summa 30 päeva jooksul

käesoleva määruse jõustumisest arvates Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB Eesti

Ühispangas nr 10220034796011 või Hansapangas nr 221023778606. Maksekorraldusele märkida

viitenumber 2900078538 ning selgitus: „E.N., 2-04-2141, riigilõiv“. Tähtaegselt täitmata jätmise

korral suunatakse nõue sundtäitmisele täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.

Välja mõista KÜ-lt S. riigilõiv 121,44 krooni (sada kakskümmend üks krooni ja nelikümmend neli

senti) riigituludesse. KÜ-l S. tasuda väljamõistetud summa 30 päeva jooksul käesoleva määruse

jõustumisest

arvates

Rahandusministeeriumi

arveldusarvele

SEB

Eesti

Ühispangas

nr 10220034796011 või Hansapangas nr 221023778606. Maksekorraldusele märkida viitenumber

2900078538 ning selgitus: „KÜ S, 2-04-2141, riigilõiv“. Tähtaegselt täitmata jätmise korral

suunatakse nõue sundtäitmisele täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.

Edasikaebamise kord

Pool võib esitada Tartu Ringkonnakohtule otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates

otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse

avalikult teatavakstegemisest.

HAGI ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE

Hageja esitas 20. aprillil 2004 Tartu Maakohtusse hagi kostjaga sõlmitud töölepingu alusel. Hageja

sõlmis kostjaga 04.03.1999 määramata ajaks töölepingu, mille järgi hageja võeti tööle põhikohaga

korteriühistu elektrikuna põhipalgaga 300 krooni kuus. Kostja otsustas 18.08.2003 lõpetada alates

21.09.2003 töölepingu Eesti Vabariigi töölepingu seaduse (TLS) § 86 p 4 alusel, sest hagejal

puudus elektriohutusseadusega nõutav elektritööde litsents. Hageja juhtis kostja tähelepanu

asjaolule, et enne töösuhte lõpetamist tuleb kostjal teha talle ettepanek vajaliku kvalifikatsiooni

omandamiseks, kusjuures kulud jääksid kostja kanda. Alles töötaja keeldumise korral tuleks lepingu

lõpetamisest töötajale 1 kuu ette teatada ja maksta hüvitist ühe kuupalga ulatuses. Hageja taotles

kostjalt lepingu lõpetamisel miinimumpalga maksmist alates töölepingu sõlmimisest, s.o palgavahe

hüvitamist, mispeale kostja annulleeris otsuse töölt vabastamise kohta, s.t ennistas hageja ilma tema

nõusolekuta ja vaatamata litsentsi puudumisele tööle.

Kuna hageja ei soovinud tööle ennistamist, kuid soovis kostjalt hüvitust, mida viimane polnud nõus

maksma, pöördus hageja 24.09.2003 avaldusega töövaidluskomisjoni poole. Hageja nõudis

palgaseaduse (PalS) § 2 lg 7 alusel töötasu täistööajaga töötamise eest seadusega kehtestatud

palgamäära järgi kuus, seadusega ettenähtud puhkusekompensatsiooni töötatud aja eest, TLS § 86

p 4 alusel töölepingu lõpetamisel hüvitist ühe kuu töötasu ulatuses ning kompensatsiooni seoses

tööraamatu ja lõpparve kinnipidamisega.

Töövaidluskomisjon lõpetas 17.02.2004 menetluse hageja avalduses KÜ S. vastu põhjendusega, et

avaldus ei kuulu töövaidluskomisjoni pädevusse. Komisjon leidis, et poolte tahe ei olnud töölepingu

sõlmimisel asuda töösuhetesse, vaid leping oli sõlmitud teadlikult teise tehingu varjamiseks (TLS

§ 9) ning poolte vahel olid suhted, mis on omased tööettevõtulepingule. Hageja ei nõustu

töövaidluskomisjoni otsusega.

Tegelikkusele ei vasta kostja esindaja väited sellest, et töölepingu sõlmimise eesmärgiks oli hageja

soov saada seeläbi kindlustatud isikuks ravikindlustusseaduse tähenduses. Eesti Haigekassa Tartu

osakonna 29.01.2004 vastusest hageja avaldusele nähtub, et hageja ravikindlustuse algus Eesti

Haigekassas on 12.11.1998, s.o. mitu kuud enne töölepingu sõlmimist.

Samuti ei vasta tegelikkusele kostja väide, et KÜ S. ei korraldanud ega juhtinud hageja tööprotsessi

elektritööde teostamisel elamus ega määranud töö tegemise aega ega viisi, nagu on iseloomulik

tööõiguslikule suhtele. Töölepingus on selgesõnaliselt sätestatud, et tööülesandeid annab ja

järelvalvet teostab juhatuse esimees. Veel 24.09.2003 on kostja juhatus otsustanud, et elektrik esitab

iga kuu esimeseks esmaspäevaks eelneval kuul tehtud tööde aruande kuupäevaliselt ja tehtud tööde

loetelu koos ajakuluga ning et septembrikuu aruanne tuleb esitada juhatuse esimehele 06.10.2003.

Tõele ei vasta kostja esindaja väide, et hageja on teinud igakuiselt sissemakseid korteriühistu arvele

sotsiaalmaksu katteks summas 314 krooni. Korteriühistu esindaja poolt komisjonile esitatud kassa

sissetuleku orderitel puuduvad hageja allkirjad ja hagejal on põhjust arvata, et kostja poolt

komisjonile esitatud orderid on vormistatud tagantjärele ilma hageja osavõtuta ja on seega

fabritseeritud. Kostja raamatupidaja maksis hagejale ja teistele ühistu töötajatele iga kuu esimesel

esmaspäeval palka, mille kohta peavad kostjal olema säilinud palgalehed. Lisaks sotsiaalmaksule on

kostja tasunud regulaarselt hageja töötuskindlustusmaksu, mille kohta hageja esitab vajadusel

täiendava tõendi.

Ei ole õige, et hagejale ei ole ühistu poolt antud mingeid töövahendeid, mis on vajalikud

elektritööde läbiviimiseks. Kostja varustas hagejat alates töösuhte algusest 01.01.1975 lisaks

töövahenditele ja materjalidele ka tööruumiga, mis asub korteriühistu elamu VII sektsiooni

keldrikorrusel. Nimetatud tööruum on sisustatud vastavalt elektriku töö spetsiifikale ja nõuetele.

Hageja valduses on ühistu poolt muretsetud elektriku kruvikeerajate komplekt, näpitstangid,

elektriku näpitstangid, lõiketangid, lehtvõtmete komplekt, rauasaag koos tagavara lõikelehtedega,

elektri peakilpides kaitsmete vahetamise tangid, erineva suurusega vasarad. Juhatus on varustanud

hagejat kõikide elektriremonttöödeks vajalike materjalidega nagu kaitsmed, lülitid, juhtmed,

isoleerpael jne.

Naeruväärne on kostja esindajate väide, et hageja töö piirdus vaid maja koridorides, keldris ja

välisustel läbipõlenud pirnide vahetamisega, mis tähendab ajaliselt maksimaalselt 8 tunni piires

töötamist ühes kuus. Hageja on omalt poolt töölepingu tingimusi igati täitnud, teostades ühistu poolt

hallatavas elamus kõik vajalikud elektritööd: remontinud elamus elektri peakilpi, teostanud

püstakute elektrikilpide remonttöid ja likvideerinud elektriavariisid ka hilja õhtul väljaspool tööaega

selle eest lisatasu küsimata. Hageja teostas kostja ja tema liikmete huvides sageli ka kiireloomulisi

töid. Näiteks ühistu elamu sisestest riketest põhjustatud elektrikatkestuste ajal ei olnud hagejal

võimalik otsustada töö tegemise aja üle, rikked tuli likvideerida võimalikult kiiresti.

Töösuhet hageja ja kostja vahel kinnitavad ka hageja tööraamatu sissekanded nr 11-16.

16. detsembril 2004 täpsustas hageja oma nõuet järgnevalt:

−

palgakompensatsioon PalS § 2 lg 7 alusel viimase kolme tööaasta eest:

o 21.09.2000—31.12.2000 (min palk 1 400 krooni kuus) 470 krooni + 4 200 krooni – 1 000

krooni = 3 670 krooni,

o 2001. a (min palk 1 600 krooni kuus) 12 x 1 600 krooni – 3 600 krooni = 15 600 krooni,

o 2002. a (min palk 1 850 krooni kuus) 12 x 1 850 krooni – 3 600 krooni = 18 600 krooni,

o 01.01.2003—21.09.2003 (min palk 2 160 krooni kuus) 8 x 2 160 krooni + 1 440 krooni –

2 600 krooni = 16 120 krooni,

o palgakompensatsiooni kokku: 53 990 krooni;

−

hüvitis kasutamata jäänud puhkuse eest puhkuseseaduse (PuhkS) § 23, 24 ja 25 alusel:

o 1999. a (kolm kuud) 300 krooni,

o 2000. a 1 400 krooni,

o 2001. a 1 600 krooni,

o 2002. a 1 850 krooni,

o 2003. a (8 kuud 21 päeva) 1 500 krooni,

o puhkusekompensatsioon kokku: 6 650 krooni;

−

kompensatsioon 04.03.1999. a sõlmitud töölepingu lõpetamise eest TLS § 86 p 4 ja § 90 p 2

alusel ühe kuu keskmise palga ulatuses 1 x 2 160 krooni = 2 160 krooni;

−

kompensatsioon tööraamatu kinnipidamise eest TLS § 119 lg 1 alusel 5 x 2 160 krooni = 10

800 krooni;

−

kompensatsioon lõpparve kinnipidamise eest TLS § 119 lg 2 alusel ühe kuu keskmise palga

ulatuses 1 x 2 160 krooni = 2 160 krooni.

Kokku palub hageja kostjalt välja mõista 75 760 krooni. Kohtukulud palub hageja jätta kostja

kanda.

KOSTJA VASTUVÄITED

Kostja hagi ei tunnista ja leiab, et hageja ja kostja vahel puudus tööõiguslik suhe. Kostja arvates on

Tartumaa Töövaidluskomisjon oma 17.02.2004. a otsuses õigesti tuvastanud, et hageja ja kostja

vahel puudusid töösuhted ja et poolte vahel olid tööettevõtulepingule omased suhted.

Viimatitoodust tulenevalt ei ole hageja ja kostja vahelisele suhtele kohaldatavad tööõiguse sätted

ning hageja poolt 20.04.2004. a hagiavalduses esitatud nõuded tuleb jätta rahuldamata.

TLS §-s 1 on sätestatud töölepingu legaaldefinitsioon – tööleping on töötaja ja tööandja kokkulepe,

mille kohaselt töötaja kohustub tegema tööandjale tööd, alludes tema juhtimisele ja kontrollile,

tööandja aga kohustub maksma töötajale töö eest tasu ning kindlustama talle poolte kokkuleppe,

kollektiivlepingu, seaduse või haldusaktiga ettenähtud töötingimused. Tulenevalt töölepingu

legaaldefinitsioonist iseloomustab tööõiguslikku suhet töötaja allumine tööandja juhtimisele ja

kontrollile, st tööd andval isikul esineb direktsioonivõim, määramaks kindlaks, millal, kuidas ja

millistel tingimustel tööd teha, ning teine pool on allutatud neile tingimustele. KÜ S. ei korraldanud

ega juhtinud E.N. tööprotsessi elektritööde teostamisel elamus ega määranud töö tegemise aega ega

viisi, nagu on iseloomulik tööõiguslikule suhtele. Juhul kui tekkis vajadus elektriku teenuste järele,

teavitas KÜ S. juhatus sellest E., kes valis ise aja, millal ta elektriku teenuseid saab osutada, samuti

oli ta vaba otsustama töö tegemise viisi üle. Igakuiselt vaatas elektrik üle elektrikilbid ning teostas

peakilbi, soojussõlme jt elektriseadmete hooldust talle sobival ajal.

Tööõiguslikku suhet iseloomustav teine oluline tunnus on, et tööõigusliku suhte puhul kasutab

töötaja töö tegemiseks üldjuhul tööandja materjale ja vahendeid. Hageja kasutas elektritööde

tegemiseks oma tööriistu, seega teostas ta tööd oma vahenditega, mis tulenevalt tsiviilkoodeksi

(TsK) § 358 lg-st 1 viitab samuti pooltevahelisele tööettevõtulepingule iseloomulike tunnustega

õigussuhtele. Et vaidlusalune tööleping E.N. ja korteriühistu S. vahel sõlmiti 04.03.1999. a, siis on

asjakohatud hageja poolt hagiavalduses esitatud väited selle kohta, et ühistu on väidetavalt 1986.a

ostnud hagejale uue mutrivõtmete komplekti jne.

Ülaltoodust tulenevalt on kostja seisukohal, et pooltevahelist õiguste ja kohustuste jaotust

analüüsides võib jõuda ühesele järeldusele, et pooltevaheline õigussuhe ei ole kvalifitseeritav

tööõigusliku suhtena, vaid tsiviilõigusliku tööettevõtulepingulise õigussuhtena. Viimatitoodust

tulenevalt ei ole hageja ja kostja vahelisele õigussuhtele kohaldatavad TLS sätted ja ka teised

tööõigussuhet reguleerivad õigusaktid, s.h PalS ning viimase § 2 lg-s 7 sätestatu.

Kostja soovib tähelepanu juhtida asjaolule, et pooled ei sõlminud töölepingut eesmärgiga astuda

tööõiguslikku suhtesse, vaid töölepingu sõlmimise eesmärk oli töölepingu sõlmimisega ning sellest

tööandjale tuleneva sotsiaalmaksu maksmise kohustuse täitmisega muuta E.N. kindlustatud isikuks

ravikindlustusseaduse tähenduses. Viimatinimetatud asjaolu oli ainus hageja ja kostja vahelise

töölepingu vormistamise põhjus. Tööleping on seega sõlmitud näiliselt ning kostja täitis seda

töölepingut niivõrd, kuivõrd see oli vajalik kindlustatuse tagamiseks E.N. ehk eesmärgi, mille nimel

tööleping üleüldse sõlmiti, saavutamiseks.

Kostja palub jätta hagi rahuldamata ning kohtukulud mõista välja hagejalt.

KOHTUISTUNG

Pooled jäid kohtuistungil oma seisukohtade juurde.

KOHTU PÕHJENDUSED

Hageja nõuab kostjalt täiendavat töötasu kokku summas 53 990 krooni, puhkusehüvitist summas

6 650 krooni, kompensatsiooni töölepingu lõpetamise eest 2 160 krooni, kompensatsiooni

tööraamatu kinnipidamise eest 10 800 krooni ja kompensatsiooni lõpparve kinnipidamise eest 2 160

krooni. Põhiline vaidlusalune küsimus poolte vahel on, kas tegemist on töölepinguga või on

tööleping sõlmitud teise lepingu varjamiseks.

TLS § 1 kohaselt on tööleping töötaja ja tööandja kokkulepe, mille kohaselt töötaja kohustub

tegema tööandjale tööd, alludes tema juhtimisele ja kontrollile, tööandja aga kohustub maksma

töötajale töö eest tasu ning kindlustama talle poolte kokkuleppe, kollektiivlepingu, seaduse või

haldusaktiga ettenähtud töötingimused. TLS § 7 p 11 järgi ei laiene töölepingu seadus tegutsemisele

tööettevõtulepingu või muu tsiviilõigusliku lepingu alusel. TLS § 8 alusel loetakse vaidluse korral

lepingu olemuse üle, et pooled sõlmisid töölepingu, kui väidetav tööandja ei tõenda vastupidist või

kui pole ilmne, et pooled sõlmisid teistsuguse lepingu. TLS § 9 sätestab, et kui pooled sõlmisid

töölepingu teise tehingu varjamiseks, kohaldatakse selle tehingu kohta käivaid sätteid, mida pooled

tegelikult silmas pidasid.

Poolte vahel sõlmitud lepingu (Töövaidluskomisjoni (TVK) tl 3—4) pealkiri on Tööleping nr 4. Ka

lepingu sisu viitab töölepingule – nii kasutatud mõisted kui ka asjaolu, et lepingu kohaselt annab

tööülesandeid ja teostab järelevalvet ühistu (tööandja) juhatuse esimees; ette on nähtud kindel

tööaeg (8 tundi päevas, 40 tundi nädalas) ning palk (300 krooni kuus), samuti puhkus. Töösuhte

olemasolu tuvastamisel ei saa aga lähtuda üksnes lepingus kirjapandust, vaid tuleb vaadelda

tegelikke asjaolusid. Töölepingut eristavad tööettevõtulepingust eelkõige järgmised tingimused:

alluvussuhe tööandja ja töötaja vahel; töövahendite kuuluvus; töö tegemise aja, koha ja viisi

määratletus; asjaolu, kas isik on arvatud töötajate koosseisu jne.

Kostja leiab, et tegemist ei ole töölepinguga. Tema väitel ei ole korteriühistu andnud hageja

käsutusse töövahendeid ega tööruumi. Hageja väidab aga, et tema käsutuses on korteriühistu ruum

ning seal asuvad elektriku tööriistad on talle üle antud tööandja poolt. Nagu nähtub ka hageja

tööraamatust

(I kd

tl 9—10),

on

ta

töötanud

KÜ-s

S. (varasemate

nimetustega

elamuehituskooperatiiv „Kajakas“, korteriühistu „Koidula“ ja elamuühistu S) alates 1975. aastast

pidevalt ning alles 1999. aasta 4. märtsil on temaga sõlmitud kirjalik tööleping – sellest rääkis ka

kostja esindaja V.R. vande all ütlusi andes (II kd tl 35—36). Seega jätkati 1999. aastal sõlmitud

lepinguga varasemat töösuhet – eelmisi lepinguid ei ole lõpetatud. 18. aprillil 2006 toimus

käesoleva menetluse raames paikvaatlus (protokoll: II kd tl 10—11) Tartu linnas S. VII sektsiooni

keldris, millega hageja soovis tõendada, et talle on korteriühistu poolt antud kasutamiseks tööruum

ja töövahendid. Vaatluse käigus näitas hageja oma tööruumi, samuti mitmeid tööriistu ja –

vahendeid, mis paiknesid samas ruumis. Kostja esindaja V.R. väidab, et ta ei ole hagejale tööruumi

ega –vahendeid üle andnud, kuid samas ei eita kostja, et vaadeldud objektid võivad olla hagejale

ostetud KÜ poolt enne 1999. aastat, mil V.R. sai KÜ juhatuse esimeheks. Hageja ütlustes ei ole

järelikult põhjust kahelda. Seega kasutas hageja kuni vaidlusaluse lepingu lõpetamiseni töötamisel

korteriühistule kuuluvaid töövahendeid ja –ruumi.

Kostja põhjendab väidet, et tegemist ei ole töösuhtega, sellega, et korteriühistu juhatus ei

korraldanud ega juhtinud hageja tööprotsessi ega kontrollinud tema töötamist, et puudus

alluvussuhe hageja ja kostja vahel. Samas on kostja korduvalt rääkinud hageja tööülesannetest,

mida too pidevalt pidi täitma (pirnide vahetamine, elektrinäitude edastamine jm), samuti võttis

kostja juhatus 24. septembril 2003 vastu otsuse (II kd tl 16), millega kohustas hagejat esitama

igakuiselt aruandeid tööülesannete täitmise kohta – seega soovis kostja hageja tegevust kontrollida.

Kuigi tegelikult oli tööleping selleks ajaks lõpetatud ning kostja ei saanud hagejat ühepoolselt tööle

ennistada, iseloomustab see otsus siiski hageja ja kostja vahelist töösuhet, sest kostja arvates oli

hageja endiselt korteriühistu töötaja. Asjaolu, et KÜ juhatus ei määranud pidevalt hageja töö

tegemise täpset viisi, ei tõenda, et tegemist ei olnud töölepinguga – olukorras, kus hageja täitis

elektriku tööülesandeid, ei saanudki töö spetsiifikat mitte tundev isik täpselt määrata seda, mil viisil

täpselt töötaja oma ülesandeid täidab. Järelikult ei vasta tõele kostja väide, nagu ei oleks hageja

allunud tööülesannete täitmisel kostja korraldustele ning kontrollile.

Kostja on väitnud, et hageja täitis oma ülesandeid talle endale sobival ajal, tema tööaega ei

määranud kostja. Tänapäeval on aga suhteliselt levinud töötamine sellise korraldusega, et tööandja

poolt on määratud üksnes töö tulem ning töö tegemise aeg ei ole kindlaks määratud – töötaja saab

selle ise valida. Seega ei tõenda see asjaolu üksi, et tegemist ei ole töösuhtega, kuigi see on üks

kriteerium.

Nagu nähtub asjaolust, et kostja tegi märkeid hageja tööraamatusse, ning sellest, et hageja oli koos

teiste töötajatega kantud kostja palgalehtedele (I kd tl 82—92) ja talle maksti palka välja

perioodiliselt samaaegselt teiste töötajatega, oli hageja arvatud korteriühistu töötajate hulka. Ka see

kinnitab, et tegemist oli töösuhtega.

Kostja on põhjendanud, miks hagejaga sõlmiti täistööajaga tööleping, sellega, et hageja soovis

endale ravikindlustust ning 1999. aastal oli see võimalik üksnes täistööajaga töötades. 1999. aastal

kehtinud sotsiaalmaksuseaduse (SMS) § 2 lg 1 p 1 kohaselt makstakse sotsiaalmaksu töötajale töö-

või teenistuslepingu alusel rahas makstud palgalt ja muudelt tasudelt. Sama paragrahvi lg 2 järgi

makstakse sotsiaalmaksu iga põhikohaga töötaja või teenistuja kohta kuus mitte vähem kui tasu

arvestamise kuul kehtinud kuupalga alammääralt. Selles sättest võib tõepoolest välja lugeda, nagu

olnuks ravikindlustus garanteeritud üksnes isikutele, kellelt makstav sotsiaalmaks ei olnud väiksem

seadusega ette nähtud miinimumpalgalt makstavast. Samas sätestab SMS § 2 lg 1 p 7, et

sotsiaalmaksu makstakse ka tööettevõtulepingu alusel füüsilisele isikule makstud tasudelt käesoleva

seaduse paragrahvi 10 lõike 1 punktis 2 sätestatud juhul. SMS § 10 lg 1 p 2 kohaselt on

sotsiaalmaksu maksja kohustatud maksma tööettevõtulepingu alusel füüsilisele isikule makstud

tasult sotsiaalmaksu, kui tööettevõtulepingus ei ole märgitud, et tööettevõtja on ettevõtlusega

tegelev füüsiline isik ja ta on end oma elukohajärgses Maksuameti kohalikus asutuses sellise

isikuna registreerinud. Seega ei olnud ka 1999. aastal ainus võimalus saada ravikindlustust töötada

töölepingu alusel – täpselt samamoodi oleks kostja võinud hagejaga sõlmida tööettevõtulepingu.

Seega ei põhjenda antud väide, nagu oleks tööleping sõlmitud tööettevõtulepingu asemel üksnes

ravikindlustuse tagamiseks hagejale – sama eesmärgi saavutamiseks oleks sama hästi sobinud

tööettevõtuleping.

Et väidetav tööandja ei ole tõendanud, nagu poleks tegemist olnud töösuhtega, ning see ei ole

asjaolusid arvestades ka ilmne, loeb kohus TLS § 8 alusel vaidlusaluse lepingu töölepinguks.

Õige ei ole kostja esindaja väide (II kd tl 51—52), nagu kohaldataks TLS § 8 üksnes juhul, kui

pooled on sõlminud kokkuleppe, mis ei ole nimetatud töölepinguks, ning antud juhul tuleks

rakendada TLS § 9 ja sellega tõendamiskoormis tööandja kasuks ümber pöörata. Selline tõlgendus

oleks vastuolus TLS § 8 eesmärgiga, mis on ilmselgelt kaitsta töötajat. TLS § 9 on üksnes säte, mis

täpsustab, et kui leping on pealkirjastatud töölepinguna, kuid sellega tegelikult tegemist ei ole, siis

TLS ei kohaldata. Eriti just olukorras, kus leping on sõlmitud töölepinguna, kuid hiljem püüab pool

tõendada vastupidist, on vajalik panna tõendamiskoormis sellele poolele – on ju loogiline eeldada,

et lepingu tegelik sisu vastab selle pealkirjale.

Hageja nõuab, et kostja maksaks talle palgakompensatsiooni viimase kolme aasta eest. PalS § 2 lg 7

kohaselt on palga alammäär Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kindlale ajaühikule (tunnile,

päevale, nädalale, kuule vms.) vastav palga suurus, millest madalamas ei ole lubatud kokku leppida

töötamisel täistööajaga. Hageja töötas kogu töölepingu kehtivusaja palga eest 300 krooni kuus ning

tema töölepingusse on märgitud tööajaks 40 tundi nädalas, st täistööaeg. Miinimumpalk oli

2000. aastal Vabariigi Valitsuse (VV) 23.11.1999 määruse nr 360 alusel 8 krooni 25 senti tunnis ja

1 400 krooni kuus. 2001. aastal oli palga alammäär VV 19.12.2000 määruse nr 428 järgi 9 krooni

40 senti tunnis ja 1 600 krooni kuus. 2002. aastal oli palga alammäär VV 18.12.2001 määruse

nr 396 kohaselt 10 krooni 95 senti tunnis ja 1850 krooni kuus. 2003. aasta palga alammäär oli VV

3.12.2002 määruse nr 366 alusel 12 krooni 90 senti tunnis ning 2160 krooni kuus. Seega nõuab

hageja hüvitist vahe eest miinimumpalga ja tema kuupalga vahel, arvestades täistööajaga.

Nagu eelnevalt öeldud, ei saa kohus töösuhte tuvastamisel lähtuda üksnes lepingu tekstist, vaid peab

hindama ka tegelikke olusid. Kostja on Töövaidluskomisjonis esitanud ekspertiisiakti (TVK tl 36),

mille kohaselt KÜ-s S. on elektrikul tegevust kokku ca 3 päeva, s.o 8 * 3 = 24 tundi kuus. Hageja

on väitnud (II kd tl 34), et viibis iga päev 8 tundi oma tööruumis. Samas tuleb nii hageja kui ka

kostja esindaja seletustest välja, nagu oleks ta tööülesandeid – teateid riketest vm – saanud telefoni

teel; hageja on muuhulgas öelnud, et ühistu teadetetahvlil oli tema nimi ja telefoninumber (II kd

tl 34). Seega ei saanud ta päevi ilmselt tööruumis veeta, kui tahtis samas täita tööülesandeid, sest

telefoni seal ei ole. Hageja ei ole vaidlustanud ekspertiisi õigsust; vaadeldes asjaolusid, on eksperdi

arvamus ka usutav. Seega tuvastab kohus, et hageja töötas KÜ-s S. osalise tööajaga – 24 tundi kuus,

st 3/20 ehk 0,15 kohaga. Sellest tööajast tuleb lähtuda, hinnates, kas kostja oleks pidanud hagejale

maksma suuremat töötasu kui 300 krooni kuus.

Periood

Saadud töötasu

(kroonides)

Töötasu alampiir vastavalt alampalgale

(kroonides)

21.09.2000—

31.12.2000

1000

24 * 3 1/3 * 8,25 = 660

2001

3600

24 * 12 * 9,40 = 2707,20

2002

3600

24 * 12 * 10,95 = 3153,60

01.01.2003—

21.09.2003

2600

24 * 8 2/3 * 12,90 = 2683,20

Järelikult sai hageja 2000—2002 palka, mis ei olnud väiksem Vabariigi Valitsuse kehtestatud

alammäärast lähtudes tunnipalgast. 2003. aastal sai hageja palka kokku 2 683,20 – 2 600 = 83,20

krooni vähem kui ette nähtud palga alammäär, tema kuupalk pidanuks olema ~309,60 krooni. Seega

peab kostja hüvitama hagejale viimase kolme tööaasta eest palgavahe võrreldes miinimumpalgaga

83,20 krooni.

18. augustil 2003 tegi KÜ S. juhatus otsuse vabastada E.N. töölt alates 21. septembrist 2003 seoses

mittevastavusega tehtavale tööle. TLS § 86 p 4 ja § 101 lg 1 p 1 alusel võib tööandja lõpetada

töötajaga töölepingu juhul, kui töötajal puudub dokument, mille olemasolu on vastavale tööle

lubamise kohustuslik eeltingimus. TLS § 49 p 51 järgi on tööandja kohustatud korraldama oma

kulul tööalast koolitust, kui ta ise muudab tööks vajalike kutseoskuste (sealhulgas riigikeele ja

võõrkeelte oskuse) nõudeid. Nagu selgub kostja esindaja V.R. vande all antud ütlustest (II kd

tl 40—41), taheti 2003. aastal elektriku ametikoht muuta käidukorraldaja ametikohaks ning selleks

oli vastavalt elektriohutusseadusele vajalik litsents. Hagejalt küsiti väidetavalt suuliselt juhatuse

koosolekul, kas ta tahab elektrikuna edasi töötada ning selleks litsentsi taotleda, kuid hageja

keeldus. Kostja on viimasele väitele vastu vaielnud.

Riigikohus on oma otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-145-02 leidnud, et tööandja on TLS § 49 p 51

kohaselt kohustatud korraldama oma kulul tööalast koolitust üksnes siis, kui ta ise muudab tööks

vajalike kutseoskuste nõudeid. Kui nõudeid ei kehtesta mitte tööandja, vaid need kehtestatakse

seaduse või määrusega, siis ei lasu tööandjal TLS § 49 p-s 51 nimetatud kohustust. Samas ei ole

tööandja tõendanud, et nõuded hageja tööülesannete suhtes muutusid seoses seadusemuudatusega –

kostja seletustest tuleb pigem välja, et korteriühistus sooviti muuta elektriku tööülesandeid ning

seetõttu osutus vajalikuks täiendav litsents. Tööandja ei ole ka tõendanud, et ta pakkus hagejale

võimalust taotleda käidukorraldaja pädevustunnistust. Et tööandja ei ole enne lepingu lõpetamist

täitnud oma TLS § 49 p-st 51 tulenevat kohustust, siis oli lepingu lõpetamine ebaseaduslik.

Korteriühistu juhatus on oma 18. augusti 2003 otsuse hiljem annulleerinud. Samas oli E.N.

töölepingu lõpetamisest juba teavitatud. Töölepingu lõpetamise teade on tahteavaldus

tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) mõttes. Tulenevalt TsÜS §-st 72 saab tahteavaldust tagasi

võtta üksnes siis, kui enne tahteavaldust või sellega ühel ajal jõuab tahteavalduse saajani

tahteavaldust tagasivõttev tahteavaldus. 18. augusti otsust annulleerivast juhatuse otsusest on

hagejat teavitatud alles 11. septembril 2003 (tulenevalt juhatuse ja revisjonikomisjoni ühise

koosoleku protokolli väljavõttest II kd tl 15 on otsus tehtud samal päeval, kuigi ilmselt ekslikult on

märgitud protokolli kuupäevaks hilisem aeg, 11. november 2003), seega pärast seda, kui ta oli kätte

saanud teate töölepingu lõpetamisest. Sellisel viisil ei saa korteriühistu oma tahteavaldust tagasi

võtta – töösuhet võinuks jätkata üksnes siis, kui töötaja oleks sellega nõustunud. Et aga, nagu

nähtub E.N. hagiavaldusest (I kd tl 6), hageja ei soovinud tööle ennistamist, siis ei saanud

korteriühistu teda tööle ennistada.

Riigikohus on oma otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-30-97 leidnud, et kohus peab lugema töötaja omal

soovil töölt lahkunuks, kui töölepingu lõpetamine oli ebaseaduslik ning töötaja ei soovi tööle

ennistamist. Seega tuleb antud juhul lugeda E.N. tööleping lõppenuks TLS § 79 alusel. TLS § 117

lg 2 sätestab, et kui töötaja loobub tööle ennistamisest, on tööandja kohustatud maksma töötajale

hüvitust kuni töötaja kuue kuu keskmise palga ulatuses. Hageja nõuab kostjalt (I kd tl 73—74)

kompensatsiooni üksnes ühe kuu keskmise palga ulatuses. Kohus leiab, et selline hüvitis on

põhjendatud. Et hageja palk oli viimasel tööaastal 309,60 krooni kuus, peab kostja maksma talle

hüvitist 309,60 krooni.

Kostja ei ole tõendanud, et ta oleks andnud hagejale puhkust vastavalt PuhkS-s ja töölepingus

sätestatule ehk 28 päeva aastas. PuhkS § 25 kohaselt on tööandja töölepingu lõppemise korral

kohustatud töötajale maksma kasutamata jäänud puhkuse eest rahalist hüvitist, kuid kokku mitte

rohkem kui nelja aasta kasutamata jäänud puhkuse eest. Järgnevate arvutuste tegemisel lähtub

kohus vastaval perioodil kehtinud Vabariigi Valitsuse määrustest (1999—2001: VV 15.12.1998

määrus nr 278; 2002—2003: VV 23.08.2001 määrus nr 278).

Periood

Päevapalk (PP, kroonides) Puhkusehüvitis (kroonides)

1999 (3 kuud)

3 * 300 / 66 = ~13,64

5/7 * PP * 28 * 3/12 = ~68,18

2000

12 * 300 / 256 = ~14,06

5/7 * PP * 28 = ~281,25

2001

12 * 300 / 257 = ~14,01

5/7 * PP * 28 = ~280,16

2002

12 * 300 / 353 = ~10,20

PP * 28 = ~285,55

2003 (9 kuud)

9 * 309,601 / 264 = ~10,55

PP * 28 * 9/12 = ~221,65

Kokku hüvitist: 1 136,79

Järelikult peab kostja maksma hagejale kasutamata puhkuse eest hüvitist kokku 1 136,79 krooni.

Lisaks taotleb hageja, et kostja maksaks talle hüvitist tööraamatu kinnipidamise eest TLS § 119 lg 1

alusel viie kuu keskmise palga ulatuses. Riigikohus on oma otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-76-06

punktis 17 öelnud järgmist: Alates 1. juulist 2002. a tuleb õiguskaitsevahendite kohaldamisel

lähtuda ka võlaõigusseaduse sätetest. VÕS § 6 lg 1 kohaselt peavad võlausaldaja ja võlgnik

teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. Kolleegium leiab, et hea usu põhimõttega

oleks vastuolus, kui tööandja peaks maksma hüvitist tööraamatu kätteandmisega viivitamise eest,

kuigi töötaja pole seeläbi kahju saanud. VÕS § 101 lg 1 p 3 sätestab ühe õiguskaitsevahendina

kohustuse rikkumisel kahju hüvitamise nõude. Kui tööandja rikub tööraamatu kätteandmise

kohustust, võib töötaja nõuda kahju hüvitamist VÕS § 115 lg 1 alusel, kuid nõude eelduseks on

töötajal kahju tekkimine, s.o töötaja peab tõendama, et tööraamatu kinnipidamisega on talle kahju

tekkinud. Hageja ei ole tõendanud, et talle oleks tekkinud mingit kahju seoses tööraamatu

kinnipidamisega tööandja poolt. Seega tuleb see hüvitise nõue jätta rahuldamata.

1 Siin on arvestatud kuupalgaga, mis tuleneb arvutustest lähtuvalt alampalgast, sest 2003. aastal pidanuks hageja saama

palka rohkem kui 300 krooni kuus.

Hageja soovib, et kostja maksaks talle hüvitist ka lõpparve kinnipidamise eest ühe kuu keskmise

palga ulatuses. TLS § 119 lg 2 kohaselt on tööandja lõpparve kinnipidamisel kohustatud maksma

töötajale keskmist palka iga lõpparve väljamaksmisega viivitamise päeva eest, kuid mitte üle töötaja

ühe kuu keskmise palga. PalS § 32 lg 1 järgi on tööandja kohustatud töölepingu lõppemise päeval

töötajale maksma kõik tööandjalt saada olevad summad. Kui töötaja ei saanud töölepingu

lõppemise päeval lõpparvet vastu võtta, on tööandja kohustatud maksma lõpparve viie päeva

jooksul, arvates nõude esitamisele järgnenud päevast. Et lõpparve hõlmab kõiki maksmisele

kuuluvaid summasid, siis kuulub siia hulka ka puhkusehüvitis, hüvitis töölepingu lõpetamise eest

jne. Kostja ei ole hagejale kõiki neid summasid, st lõpparvet maksnud, seega peab kostja tasuma

hagejale hüvitist lõpparve kinnipidamise eest 309,60 krooni (hageja keskmine palk 2003. aastal).

Kohus rahuldab hagi osaliselt ning kostja peab hagejale tasuma kokku 83,20 + 309,60 + 1 136,79 +

309,60 = 1 839,19 krooni.

KOHTUKULUDE JAOTUS

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 kohaselt

kohaldatakse enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul menetluskulude

jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus

sätestatut.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) (kuni 01.01.2006.a kehtinud redaktsioon) § 60 lg 1

kohaselt mõistab kohus poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole

kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Kui hagi rahuldati osaliselt, mõistetakse

kohtukulud hagejale võrdeliselt rahuldatud nõuete suurusega, kostjale aga võrdeliselt selle osaga,

milles hagi rahuldamata jäeti. Hagi osalise rahuldamise korral võib kohus jätta kummagi poole

kohtukulud tema enda kanda. Sama seaduse § 46 sätestab kohtukuludena riigilõivu, asja

läbivaatamiskulud ja kassatsioonikautsjoni. § 52 p 4 järgi on asja läbivaatamiskulud mh

õigusabikulud.

Nii hageja kui ka kostja taotlevad kohtukulude väljamõistmist teiselt poolelt. Hageja on esitanud

taotluse mõista kostjalt välja hageja kasuks tema esindaja poolt osutatud õigusabi eest 11 250

krooni. Kostja on palunud mõista välja hagejalt kostja kasuks tasu õigusabi eest 5 900 krooni.

Kohus leiab, et antud asjas on õiglane TsMS § 60 lg 1 3. lause alusel jätta kummagi poole

õigusabikulud tema enda kanda.

Riigilõivuseaduse (RLS) (hagi esitamise ajal kehtinud redaktsioon) § 16 lg 1 p 1 alusel on riigilõivu

tasumisest vabastatud hageja palga nõudmise, tööle ennistamise ning töölepingu lõpetamise või

teenistusest vabastamise aluse formuleeringu muutmise hagis. TsMS § 60 lg 2 alusel kohaldatakse

§ 60 lg-s 1 sätestatut ka siis, kui pool, kelle kahjuks on otsus tehtud, oli vabastatud kohtukulude

tasumisest riigituludesse. TsMS § 64 lg 1 kohaselt mõistab kohus riigilõivu, mille tasumisest hageja

oli vabastatud, kostjalt välja riigituludesse võrdeliselt hagi rahuldatud osaga. Riigikohus on oma

otsuses kohtuasjas nr 3-2-1-139-06 p-s 14 leidnud järgmist: Kolleegiumi arvates on varasema RLS

§ 16 lg 1 p-s 1 nimetatud juhtudel tegemist nn automaatse ja lõpliku riigilõivu tasumisest

vabastamisega/tasumiskohustuse puudumisega. Varasema RLS § 16 lg 1 p 1 sõnastuse kohaselt

puudutab see ainult hagejat ning seega tuleb kostjalt hagi rahuldamise korral riigilõiv välja mõista.

Küll ei saa nõuda riigilõivu tasumist hagejalt, kui hagi jäetakse rahuldamata.

Hageja on antud kohtuasjas vabastatud riigilõivu tasumisest palganõude (kokku 53 990 krooni)

osas, seda ka hoolimata sellest, et hagi rahuldati töötasunõudest üksnes 83,20 krooni osas.

Eeltoodud sätete alusel peab kostja seega tasuma riigituludesse riigilõivu rahuldatud osa eest,

hageja aga ei pea ka tagantjärele riigilõivu maksma. 83,20 krooni moodustab 53 990 kroonist

0,15 %. Kogu haginõudelt oleks RLS § 37 lg 1 ja RLS lisa 2 järgi tulnud tasuda riigilõivu 5 000

krooni, seega moodustab sellest riigilõiv palganõudelt 53 990 / 75 760 * 5 000 = ~3 563,23 krooni.

Järelikult peab kostja riigituludesse maksma 0,15 % 3 563,23-st = ~5,49 krooni.

Ülejäänud osas ei ole hageja riigilõivu tasumisest vabastatud. Seega tuleb ülejäänud 21 770 krooni

suuruselt nõudelt mõista riigilõiv hagejalt ja kostjalt välja proportsionaalselt vastavalt hagi

rahuldatud ulatusele. Kohus rahuldab hagi lisaks palganõudele 1 839,19 – 83,20 = 1 755,99 krooni

osas, hageja nõudest moodustab see 1 755,99 / 21 770 = ~8,07 %. Riigilõiv muudelt nõuetelt peale

töötasu nõude on tulenevalt eelmises lõigus toodud arvutustest 5 000 – 3 563,23 = 1 436,77 krooni.

Seega peab kostja tasuma sellest riigituludesse 8,07 % 1 436,77-st = ~115,95 krooni ja hageja

1 436,77 – 115,95 = 1 320,82 krooni.

Kohtunik