3-05-579/8 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Silvia Truman (eesistuja), Ruth Virkus ja Oliver Kask Otsuse tegemise aeg ja koht

16. veebruar 2007, Tallinn Haldusasja number 3-05-579 Haldusasi K.J kaebus Maksuja Tolliameti Lääne maksukeskuse 30.03.2005 otsuse nr 12-5/24 ning Maksuja Tolliameti 17.06.2005 vaideotsuse nr 115-1 tühistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 17.05.2006 otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Maksuja Tolliameti apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev 30.jaanuar 2007 Menetlusosalised Kaebuse esitaja K.J, esindaja Ivo Raudjärv Vastustaja Maksuja Tolliamet, esindaja Heili Kaares

RESOLUTSIOON

Rahuldada Maksuja Tolliameti apellatsioonkaebus osaliselt. Tühistada Tallinna Halduskohtu 17.05.2006 otsus nr 3-05-579 osas, millega kohus rahuldas Maksuja Tolliameti Lääne maksukeskuse 30.03.2005 otsuse nr 12-5/24 peale esitatud kaebuse tervikuna ja mõistis K.J kasuks välja riigilõivu 5 000 kr. Teha tühistatud osas uus otsus. Rahuldada K.J kaebus osaliselt. Tühistada maksuotsus nr 12- 5/24 osas, millega määrati K.Jle 1998. aasta eest tasumisele tulumaksu 53 kr ning 1999. aasta eest tasumisele tulumaksu 46 482 kr ületavas osas. Mõista Maksuja Tolliametilt K.J kasuks välja menetluskulu 4 100 kr. Muus osas jätta halduskohtu otsus muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse teatavakstegemisest arvates.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Maksuja Tolliameti Lääne maksukeskus kohustas 30.03.2005. a otsusega nr 12-5/24 K. J tasuma riigieelarvesse tulumaksu 1998. a eest 53 kr ja 1999. a eest 106 666 kr. Maksuotsuse kohaselt maksis K. J äriühingu * pangakaardiga 1998. aastal 202 kr ja 1999. aastal 479 kr ning võttis äriühingu pangakontolt Hansapangas sularahas ja kaardiga välja

3-05-579

2(6) 1998. aastal 1 247 148 kr ja 1999. aastal 960 628 kr, millest 1 798 000 kr laenas 18. aprillil 2001 B. A. Kuludokumente ülejäänud summade äriühingu huvides kasutamise kohta K. J ei esitanud ning oma tuluna seda samuti ei deklareerinud. Maksuotsuses asuti seisukohale, et kaebaja jättis tahtlikult tuludeklaratsioonides kajastamata tulu 1998. a eest 202 kr (so äriühingu pangakaardiga maksmine) ja 1999. a eest 410 255 kr (so 479 kr äriühingu pangakaardiga maksmine + äriühingu pangakontolt kahe aasta jooksul välja võetud summade kokku 2 207 776 kr ja B. A laenuks antud summa 1 798 000 kr vahe 409 776 kr).

Vaides palus K. J tühistada maksuotsus järgmistel põhjendustel: maksusumma määramise alus on arusaamatu. Äriühingu pangakontolt aastatel 1998-1999 välja võetud summasid kokku

2 207 776 kr hoidis kaebaja koos ning laenas sellest rahast aastal 2001 B. A 1 798 000 kr. Pole võimalik kindlaks teha, kas ülejäänud summa (2 207 776 kr – 1 798 000 kr) koosneb 1998. või 1999. a äriühingu pangakontolt välja võetud rahast. Maksustamise seisukohalt võiks lugeda kaebaja tulu tekkinuks proportsioonis pangakontolt välja võetud summadest, so 1998. a 56,5 % ehk 231 794 kr ja 1999.a 43,5 % s ehk 178 461 kr. Maksuotsuses pole põhjendatud, miks tuleb lugeda, et kaebaja sai tulu 410 255 kr aastal 1999.

Maksuja Tolliamet jättis 17.06.2005 vaideotsuse nr 115-1 punktiga 1 K. J vaide rahuldamata; punktiga 2 muutis maksuotsust osas, millega jäeti K. J tuluna arvestamata väidetavalt laenulepingu alusel üle antud 1 798 000 kr; punktiga 3 määras K. Jle tasumiseks tulumaksu 1998. a tuludelt 324 259 kr ja 1999. a tuludelt 247 423 kr (kokku 571 682 kr) ja sellelt arvestatud intressi ning punktiga 4 kohustas Lääne Maksukeskust kooskõlastama maksuja intressiotsuse vaideotsusest tulenevaga. Vaideotsuses leiti, et tasumisele määratud maksusummat tuleb suurendada ning maksusumma määramine pole aegunud. K. J kontrollis ainuisikuliselt madala maksumääraga territooriumil registreeritud äriühingu * nimel Hansapangas avatud arvelduskontoga seonduvaid tehinguid. Kogu kaebaja poolt aastatel 1998 ja 1999 nimetatud äriühingu arvelduskontolt välja võetud sularaha, sealhulgas ka väidetavalt B. A laenatud 1 798 000 kr, tuleb arvata K. J tulu hulka, sest tegelikult laenusuhet kaebaja väidetud kujul ei eksisteeri ning raha pole B. A üle antud. Vaide esitaja tõstatatud küsimus tulu proportsionaalsest jagamisest 1998. a ja 1999. a vahel langeb eeltoodud asjaoludel ära.

K.J esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus maksuja vaideotsus tühistada. Kaebuse kohaselt on maksusumma määramine aegunud nii 1998. a kui ka 1999. a osas, kuivõrd pole tuvastatud kaebaja tahtlust tulumaksu tasumise kohustusest kõrvale hoiduda, 1998.a osas on möödunud ka 6-aastane aegumise tähtaeg. Asjaolu, et kaebajal pole peale laenulepingu esitada muid dokumente, mis kinnitaksid äriühingu pangaarvelt välja võetud summade kasutamist äriühingu huvides, ei anna alust käsitleda neid summasid kaebaja tuluna. Seadusest ei tulene kaebajale dokumentide säilitamise kohustust. Kaebaja pidi jälgima, et suudab raha kasutamist äriühingu huvides äriühingule tõendada, mitte aga eeldama, et ta peab seda ka maksuametile tõendama. Kui aga asuda seisukohale, et kaebaja tulu sai, siis peaks see olema proportsionaalset arvestust aastate lõikes kasutades 1998. a 231 794 kr ja 1999. a

178 461 kr. Maksuotsuses toodud maksusumma määramise metoodika on kaebajale arusaamatu. Vaideotsus on ebaseaduslik ja rikub kaebaja õigusi vaideesemest sõltumatult, kuivõrd sellega suurendati põhjendamatult kaebaja maksukohustust. Vaidemenetluses kaebajat ära ei kuulatud ega võimaldatud laenusuhte olemasolu tõendada. Sellega rikuti MKS § 11 ja §

13 lg 1.

Maksuja Tolliamet nõustus kaebajaga selles, et tulumaks on 1998. a osas määratud MKS §

98 lg 1 sätestatud 6-aastast aegumistähtaega rikkudes ja tunnistas 31.03.2006. a otsusega nr 6- 2/111 vaideotsuse kehtetuks osas, millega määrati kindlaks kaebaja poolt tasumisele kuuluv

3-05-579

3(6) maksusumma 1998. a osas. Muus osas vaidles maksuhaldur kaebusele vastu ja palus selle rahuldamata jätta. Vastuväidete kohaselt ei esitanud kaebaja tõendeid selle kohta, et kasutas * pangakontolt välja võetud summasid äriühingu huvides. Laenuleping, milles on märgitud väidetava laenu tagastamise lõpptähtajaks aasta 2016 ning puudub laenu tagasimakse graafik, ja milles märgitud laenusaajat B. A väitis kaebaja mitte tundvat, ei ole usaldusväärne tõend. Maksuhalduril ei olnud võimalik saada seletusi B. A, kuna isik ei ela rahvastikuregistrisse kantud ega laenulepingus märgitud aadressil. Kaebaja etteheited ärakuulamisõiguse ja uurimispõhimõtte rikkumisest ei ole põhjendamatud. Esindussuhte kaudu offshore ettevõtte * arvelt sularaha väljavõtmise eesmärgiks oli varjata kaebaja isiklikku tulu. Tegemist on tahtliku tegevusega ning maksu määramine ei ole 1999. a osas aegunud.

Tallinna Halduskohus rahuldas kaebuse ja tühistas maksuotsuse tervikuna ning vaideotsuse punktid 2, 3 ja 4. Kohtuotsuse põhjendused: Vaideotsuse punktid 2, 3 ja 4 on õigusvastased, kuivõrd vaideotsusega ei ole võimalik maksuotsusega määratud maksusummat suurendada. Tulenevalt MKS § 148 on maksuhalduril vaide läbivaatamisel õigus kas vaie rahuldamata jätta (lg 1 p 5) või vaie rahuldada (lg 1 punktid 1-4). MKS § 148 lg 1 p 2 annab maksuhaldurile volituse uue sisulise otsuse tegemiseks, kuid võimaldab seda teha vaid vaide esemeks oleva haldusakti piires. Kui vaiet läbivaatav maksuhalduri asutus leiab, et maksuotsus on õigusvastane seetõttu, et maksusumma arvutamisel tuleks arvesse võtta täiendavad tulud, ei ole ilma täiendavat maksumenetlust läbi viimata ja vaide esitajale ärakuulamisõigust andmata võimalik maksuotsust uute summadega täiendada, sest MKS § 13 lg 2 loetelu sellist võimalust ei anna. Käesoleval juhul on vaideotsusega rikutud MKS § 13 lg 1, sest kaebajale maksuotsusega määratud maksusummat suurendati oluliselt, kuid ära teda ei kuulatud. Kuna maksuotsuses Lääne maksukeskus B. A laenu andmist kahtluse alla ei seadnud ja kaebaja seda küsimust oma vaides ka ei puudutanud, siis oleks pidanud Maksuja Tolliamet, leides, et kaebaja tuluna tuleks arvesse võtta ka B. A väidetavalt laenulepingu alusel üle antud raha, rahuldama vaide ja tegema Lääne maksukeskusele ettekirjutuse asja uuesti otsustamiseks. Vaideotsuse p 1, millega jäeti vaie rahuldamata, ei riku iseseisvalt kaebaja õigusi. Kuna Lääne maksukeskus aktsepteeris * ja B. A vahelist laenulepingut, siis puudub vajadus hinnata tunnistaja B. A ütlusi. Maksuotsusega tuvastatud asjaolude kohaselt võttis kaebaja äriühingu * pangakontolt välja raha 1998. a 1 247 148 kr ja 1999. a 960 628 kr ja andis aastal 2001 äriühingu nimel laenu

1 798 000 kr B. A. Maksuhaldur märgib õigesti, et kaebaja pole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et kasutas ka ülejäänud summad äriühingu huvides või andis raha äriühingule edasi. Kaebaja väitis, et hoidis raha töökohas (kust ta lahkus töölt juba aastal 1999) rahakapis, kuid ei põhjendanud, millisest põhjendatud majanduslikust huvist tulenevalt ta äriühingu volitatud esindajana tegutses ja märkimisväärset sularaha hulka enda poolt valitud kohas ja viisil hoidis. Seadus ei näe tõepoolest igale füüsilisele isikule ette raamatupidamiskohustust enda poolt teostatud majandustehingute kajastamiseks, kuid see ei välista füüsilise isiku kohustust tõendada enda poolt teostatud tehingute toimumist. Maksumenetluses pole võimalik arvestada asjaoludega, mis on teada üksnes maksukohustuslasele endale ja mille teadmist ei saa maksuhalduri poolt eeldada. Eeltoodu ei anna aga alust jätta maksuotsuse peale esitatud kaebus rahuldamata. Põhjendatud on kaebaja väide, et maksuotsus ei vasta MKS § 95 sätestatud nõuetele. Selles ei ole põhjendatud, milliste faktiliste asjaolude põhjal on kogu kaebaja tulu summas 410 255 kr loetud tekkinuks aastal 1999 ning millel põhineb maksuhalduri järeldus, et kaebaja pidi seda deklareerima 2000. a tuludeklaratsioonis. Kuna maksuhalduri arvates pole võimalik kindlaks teha, kas tulu (sularaha 409 776 kr) koosneb 1998. a või 1999. a äriühingu pangakontolt

3-05-579

4(6) võetud summadest, siis võiks lugeda kaebajal tulu tekkimise proportsioonis pangakontolt võetud summadelt. Kohtul puudub aga veendumus selles, et kaebaja maksukohustus jääks samaks juhul, kui kasutada proportsionaalset arvestust aastate lõikes. Kohtumenetluse käigus tunnistas maksuhaldur, et 1998. a eest tulumaksu määramine on aegunud. Kuna Lääne maksukeskuse maksuarvestuse metoodikast ei selgu, miks maksuhaldur luges kaebaja tulu summas 410 255 kr saamise ajaks 1999. a ja millisest arvestusest nimetatud summa tulenes, arvestades, et laenuks loeti B. A 18.04.2001 antud 1 798 000 kr, siis ei ole võimalik kohtul võtta seisukohta, millises suuruses tulu jättis kaebaja 2000. a deklareerimata, kas ta tegi seda tahtlikult ja kas maksusumma määramine 1999. a osas on aegunud või mitte.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES

Maksuja Tolliameti apellatsioonkaebuses palutakse tühistada esimese astme kohtu otsus ja teha uus otsus, millega jätta K. J kaebus rahuldamata. Apellant on seisukohal, et kohus kohaldas ebaõigesti materiaalõigust ning rikkus oluliselt kohtumenetluse norme. Menetlusnormide rikkumine seisneb uurimispõhimõtte mitte rakendamises ja kogutud tõendite hindamata jätmises. Vaideotsusega on maksuotsust olulises osas muudetud, sealhulgas maksusumma määramise metoodikat. Vaideotsuse tegemisel on võetud arvesse kõik asjas kogutud ja tähtsust omavad andmed, mida peeti usaldusväärseks. Vaideotsuses on esitatud põhjendused, miks ei ole usaldusväärsed kaebaja poolt maksumenetluses esitatud laenuleping ja kaebaja seletused lepinguga seonduvalt. Kohus oleks pidanud kontrollima eelkõige vaideotsuse materiaalset õiguspärasust, mitte aga piirduma maksuotsuse materiaalse ja vaideotsuse formaalse õiguspärasuse kontrolliga. HMS § 58 kohaselt ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamist nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid, kui see ei võinud mõjutada asja otsustamist. Halduskohus oleks pidanud muu hulgas arvestama asjaolu, et maksuja vaideotsuse tühistamise tulemusena on maksuhaldur kohustatud alustama täiendavat maksumenetlust ning andma vaideotsuse seisukohtadest lähtudes välja uue haldusakti. Apellandil on alust arvata, et täiendava maksumenetluse läbiviimine selleks, et kaebaja saaks esitada oma arvamuse vaideotsuses väljendatud seisukohtade suhtes, ei olnud kaebuse esitamise eesmärgiks.

K.J vastuses paluti jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuväidete kohaselt on vaide menetleja poolt kaebaja ärakuulamata jätmine toonud kaasa ebaõige maksu määramise. Maksuotsuses asuti üheselt seisukohale, et tehing B. A on toimunud ja laen talle antud, vaideotsuses seda järeldust ei aktsepteeritud. Kaebajal ei olnud vaide esitamisel kahtlust, et maksuhaldur võiks * poolt B. A laenatud summa kaebaja tuluks lugeda. Kui maksuhaldur oleks vaide menetlemisel selgitanud vastava kahtluse tekkimist, oleks kaebaja saanud esitada tehingu reaalse toimumise kohta täiendavaid tõendeid. Kohtumenetluses kinnitas B. A laenu saamist. Apellant ei vaidlusta, et maksuotsuses toodud maksusumma määramise metoodika on arusaamatu. Halduskohus pole kohustatud tegema maksuhalduri tööd ega hakkama maksu määramist arusaadavalt põhjendama selleks, et jätta vaidlusalused haldusaktid osaliselt jõusse.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

Käesoleva vaidluse esemeks on maksuotsus, millega kohustati kaebajat maksma tulumaksu 1998. aasta eest 53 kr ja 1999. aasta eest 106 666 kr ning vaideotsus, millega kaebaja maksukohustust maksuotsusega võrreldes suurendati ning kohustati maksma tulumaksu 1998. aasta eest 324 259 kr (selles osas on vaideotsus tunnistatud kohtumenetluse ajal kehtetuks maksusumma määramise aegumise tõttu) ja 1999. aasta eest 247 423 kr. Kaebaja tuluallikana

3-05-579

5(6) on maksuotsuses käsitletud * arveldusarvelt saadud summasid osaliselt, so 409 776 kr, vaideotsuses aga äriühingu arvelt saadud summasid tervikuna, so 2 207 776 kr. Apellatsioonkaebus tugineb seisukohale, et kuivõrd laenusuhe * ja B. A vahel, mida maksumenetluses aktsepteeriti, ei ole vaidemenetluses tõendamist leidnud, siis oleks pidanud kohus kontrollima mitte maksu-, vaid vaideotsuse sisulist õiguspärasust ning andma hinnangu laenulepingule ja kaebaja maksumenetluses antud seletustele nimetatud lepinguga seonduvalt. Ringkonnakohus apellandiga ei nõustu ning jagab esimese astme kohtu seisukohta, mille kohaselt on vaideotsuse punktid 2-4 õigusvastased, sest vaideotsusega ei ole võimalik maksuotsusega määratud maksusummat suurendada. Halduskohus, tuginedes asjakohastele sätetele (MKS § 13 lg-d 1-2, § 147 lg 1, § 148 lg 1 punktid 1-5), leidis õigesti, et kui vaiet läbi vaatav maksuhalduri asutus leiab, et maksuotsus on ebaõige mitte vaides märgitud põhjustel, vaid seetõttu, et maksusumma arvutamisel tuleks arvesse võtta vaide esitaja täiendavad tulud, siis ei ole võimalik ilma täiendavat maksumenetlust läbi viimata ja vaide esitajale ärakuulamisõigust andmata maksuotsust vaide esitaja kahjuks uute summadega täiendada. Käesoleval juhul täiendavat maksumenetlust läbi ei viidud, vaide esitajat ära ei kuulatud ning ühtegi tõendit kõnealuse laenusuhte olemasolu või puudumise kohta ei kogutud. Apellandi viide HMS §-le 58 ei ole asjakohane. Puudub alus väita, et menetlusnõuete rikkumine ei saanud asja otsustamist mõjutada ning põhjendamatu on apellandi etteheide, et kohus jättis kaebuse esitamise eesmärgi välja selgitamata. Kohtumenetluses kinnitas tunnistaja B. A kaebaja väidet laenusuhte olemasolu ja laenu summas 1 798 000 kr saamise kohta ning apellatsioonkaebuses tunnistaja ütluste usaldusväärsust kahtluse alla ei seata. Eeltoodu alusel jääb halduskohtu otsus muutmata vaideotsuse õigusvastasust käsitlevas osas.

Halduskohus leidis, et maksuotsus on õigusvastane, kuivõrd sellest ei selgu maksusumma määramise metoodika olukorras, kus maksuhaldur vaatles kaebaja tulu kaheaastase perioodi (1998-1999) lõikes ja aktsepteeris laenu andmist aprillis 2001, kuid luges kogu tulu tekkinud olevat aastal 1999. a ja tulu deklareerimise kohustuse 2000. a tuludeklaratsioonis. Maksuotsusega on tuvastatud järgmised asjaolud: kaebaja äriühingu * volitatud esindajana teostas äriühingu pangakaardiga kaardimakseid 1998. a 202 kr ja 1999. a 479 kr ulatuses; võttis äriühingu pangakontolt sularahas ja pangakaardiga välja 1998. a 1 247 148 kr ja 1999. a

960 628 kr; andis nimetatud sularahast 18.04.2001 äriühingu nimel laenu 1 798 000 kr; ei esitatud tõendeid ülejäänud rahasumma 409 776 kr kasutamise kohta. Ringkonnakohus jagab maksuhalduri ja esimese astme kohtu seisukohta, mille kohaselt pangakaardiga teostatud kaardimaksed 202 kr + 479 kr ning sularaha 409 776 kr, mille kohta pole esitatud tõendeid nende rahaliste vahendite kasutamisest äriühingu huvides, tuleb lugeda kaebaja maksustavaks tuluks. Maksuotsuses on asutud seisukohale, et kuivõrd pole võimalik kontrollida, kas 409 776 kr on äriühingu pangakontolt välja võetud 1998. a või 1999. a, siis tuleb lugeda, et raha on saadud ja tulu 409 776 kr tekkis 1999. aastal. Põhjendatud on kaebaja ja esimese astme kohtu seisukoht, et maksuhalduri sellekohane järeldus on põhistamata ja sellest tulenevalt ka maksu määramise metoodika arusaamatu. Ringkonnakohus ei jaga aga esimese astme kohtu arvamust, et kohtul pole võimalik võtta seisukohta tulu tekkimise aja ja maksusumma määramise aegumise küsimuse osas. Kaebaja pole väitnud, et andis laenuks kogu 1999. aastal saadud summa ja et 409 776 kr on see raha, mida peaks käsitlema ainult 1998. aasta tuluna. Vaides on pidanud kaebaja võimalikuks lugeda tulu tekkinuks proportsioonis pangakontolt võetud summadega ning kohtumenetluses toetas seda seisukohta. Ringkonnakohus on seisukohal, et kaebaja pakutud metoodika on aktsepteeritav ning selle alusel on võimalik hinnanguliselt välja selgitada kaebaja tulu tekkimise aeg ja suurus. Arvestades aastatel 1998-1999 äriühingu pangakontolt välja võetud summasid vastavalt 1 247 148 kr ja 960 628 kr, on kaebaja tulu 409 776 kr (mitte 410 255 kr, nagu ekslikult märgib kaebaja oma arvutustes) tekkinud 1998. aastal 56,49 % ulatuses ehk summas 231 477,98 kr ja 1999. aastal 43,5 % ulatuses ehk summas 178 298,10 kr. Seega on

3-05-579

6(6) kaebaja tuluks 1998.aastal koos 202 suuruse kaardimaksega 231 680 kr ja 1999.aastal koos

479 kr suuruse kaardimaksega 178 777,10 kr, mida kaebaja oleks pidanud deklareerima ja maksma tulumaksu 1998.aastal saadud tulult 60 236,80 kr ja 1999. aastal saadud tulult 46 482 kr.

MKS § 98 lg 1 sätestab, et maksusumma määramise üldine aegumistähtaeg on kolm aastat ja maksusumma tahtliku tasumata jätmise korral kuus aastat. Vaidlust ei ole selle üle, et maksuotsus on tehtud pärast kolmeaastase aegumise tähtaja möödumist. Asja materjalidest nähtub, et kaebaja sai vaidlusaluse maksuotsuse kätte aprillis 2005. Seega on 1998. aasta osas aegunud ka kuueaastane tähtaeg ja seda on tunnistanud ka Maksuja Tolliamet, tühistades 31.03.2006 otsusega maksusumma määramise 1998. a eest. Maksuotsuses on asutud seisukohale, et kaebaja hoidus maksu tasumisest kõrvale tahtlikult, mistõttu tuleb kohaldada aegumise kuueaastast tähtaega, mis maksuotsuse tegemise ja selle kaebaja poolt kättesaamise ajaks 1999. a osas polnud möödunud. Ringkonnakohus jagab maksuhalduri seisukohta. Kuna tuvastatud on, et kõnealust rahasummat 178 777,10 kr kaebaja äriühingu huvides ei kasutanud, siis saab järeldada, et ta kasutas raha enda äranägemisel isiklikuks tarbeks. Saadud tulu oleks pidanud kajastama tuludeklaratsioonis. Ühegi aasta tuludeklaratsioon aga seda ei kajasta, millest maksuhaldur õigesti järeldas, et kaebaja esitas tuludeklaratsioonides valeandmeid tahtlikult.

HKMS § 93 lg 4 näeb ette, et kui kõrgema astme kohus muudab alamalseisva kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta kohtukulude jaotust. Kaebaja kohtukulud koosnevad riigilõivust summas 5 000 kr. Ringkonnakohus rahuldab kaebuse osaliselt. HKMS § 92 lg 2 kohaselt kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse kohtukulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Vaidlusalune maksusumma oli vaideotsuse kohaselt 571 682 kr, ringkonnakohtu järelduste kohaselt on kaebajal tulumaksukohustus

46 482 kr. Proportsionaalselt kaebuse rahuldatud osaga tuleb Maksuja Tolliametilt välja mõista kaebaja kasuks 4 100 kr tasutud riigilõivu katteks.

Kohtunikud Oliver Kask Ruth Virkus Silvia Truman