3-06-1911/5 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number 3-06-1911 Otsuse kuupäev 12.02.2007 Kohtunik Eda Muts Kohtuasi MU kaebus Lõuna Politseiprefektuuri 09.06.2006.a otsuse nr LNA 4.3-5.3.1/10752 tühistamiseks ja Lõuna Politseiprefektuuri kohustamiseks taotlust uuesti läbi vaatama Asja läbivaatamise kuupäev Kirjalik menetlus Resolutsioon Jätta kaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates.

Asjaolud ja menetluse käik

MU oli 20.03.2006 graafikujärgselt tööl koos Võru politseijaoskonna patrullitalituse konstaabel Antti Pensaga. Kella 23.55 paiku said nad väljakutse tulla Võru politseijaoskonda, et võtta sealt peale kannatanu, keda oli väidetavalt pekstud. MU paigutas kannatanu politseisõidukisse. Sõidukisse sisenemisel MU libises ja kukkus reiega jäisele pinnale. 21.03.2006 kella 08.30 paiku pöördus MU perearsti poole, kes tuvasta kukkumise tagajärjel tekkinud parema reie sisemise verevalumi. MU viibis 21.03.2006 kuni 09.04.2006 haiguslehel. 28.04.2006.a esitas MU Lõuna Politseiprefektuurile avalduse ühekordse toetuse saamiseks Politseiteenistuse seaduse § 21 lg 4 alusel, põhjuseks teenistuskohustuste täitmisel vigastada saamine. Lõuna Politseiprefektuur jättis oma 09.06.2006.a otsusega nr LNA 4.3-5.3.1/10752 avalduse toetuse saamiseks rahuldamata. Lõuna Politseiprefektuuri otsuse kohaselt MU kukkus ja sai kehavigastuse küll oma teenistuskohustuste täitmise ajal, kuid õnnetus oli tingitud libedast teest ja MU ettevaatamatusest, mitte aga politseiteenistuse iseärasustest. 10.07.2006.a esitas M.U Politseiametile vaide, milles palus Lõuna Politseiprefektuuri otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist. Politseiameti 09.08.2006.a vaideotsusega jäeti kaebuse esitaja vaie rahuldamata. 27.09.2006.a esitas M.U Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles soovis Politseiameti 09.08.2006.a vaideotsuse nr PA 3.1-5.3.1/3174 tühistamist ning uue otsuse tegemist. Peale kaebuse täpsustamist anti Tallinna Halduskohtu 01.12.2006.a määrusega M.U kaebus kohtualluvuse korras üle Tartu Halduskohtule. 15.01.2007.a määrusega määrati asi läbivaatamiseks kirjalikus menetluses.

2 Kaebuse põhjendused ja taotlused

Kaebuse esitaja leiab, et tema avalduse rahuldamata jätmisega on Lõuna Politseiprefektuur rikkunud tema õigust seadusandja poolt kehtestatud sotsiaalsele garantiile. Vastavalt Politseiteenistuse seaduse (PolTS) § 21 lg 4 on politseiametnikul, kellele teenistuskohustuste täitmisel või seoses teenistusega politseis tekitati terviserikkega kehavigastus, millega ei kaasnenud püsivat töövõimetust, õigus toetusele ühe kuu palga ulatuses.

Kaebuse esitaja on seisukohal, et olles graafikujärgselt tööl 20.03.2006.a kella 23.55 ajal, sai ta vigastada teenistuslikus operatiivolukorras, kuna üritas võimalikult operatiivselt sündmuskohale jõuda, et tabada kannatanut peksnud isikuid. M.U leiab, et ei ole ennast vigastanud ettevaatamatusest nagu väidab politseipeadirektor, sest antud juhul tekkis vigastus operatiivses teenistusolukorras Lõuna Politseiprefektuuri hallataval territooriumil ning kui territoorium oleks olnud liivatatud poleks juhtunud ka antud vigastada saamist. Vastavalt „Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse“ § 4 lg 2 kujundab ja sisustab tööandja töökoha nii, et oleks võimalik vältida tööõnnetusi ja tervisekahjustusi ning säilitada töötaja töövõime ja heaolu. Siit tulenevalt on antud vigastada saamise soodustavaks faktoriks tööandja poolt töötervishoiu ja tööohutuse nõuete rikkumine mitte aga nagu on kirjas tööõnnetuse raportis „MUUD PÕHJUSED“. Vabariigi Valitsuse 21.01.1999 määruse nr 28 „Politseiteenistuse seaduse § 21 sätestatud toetuste ja kulude arvutamise ja maksmise kord“ punkt 3 järgi on politseiametnikul või hukkunud politseiametniku perekonnaliikmel õigus politseiametniku hukkumise, püsivalt töövõimetuks tunnistamise, vigastada saamise või haigestumise korral seoses teenistuskohustuse täitmisega või teenistusega politseis esitada avaldus politseiametniku teenistuskohajärgsele asutusele temale vastavalt PolTS § 21 ettenähtud ühekordse toetuse saamiseks ja kantud matusekulude ning ravi ja ravimikulude hüvitamiseks. Kaebuse esitaja leiab, et Vabariigi Valitsus on oma 21.01.1999 väljaantud määruses nr 28 selgelt väljendanud oma tahet selles, et teenistuskohustuse täitmisel või seoses teenistusega politseis vigastada saanud politseiametnikul on õigus esitada teenistuskohajärgsele asutusele avaldus talle ettenähtud ühekordse toetuse saamiseks.

Kaebuse esitaja palub kohtul Lõuna Politseiprefektuuri 09.06.2006.a otsus nr LNA 4.3- 5.3.1/10752 tühistada ning kohustada Lõuna Politseiprefektuuri tema poolt esitatud taotlust ühekordse toetuse saamiseks ühe kuupalga ulatuses uuesti läbi vaatama.

Vastustaja seisukohad Lõuna Politseiprefektuur on seisukohal, et MU kaebus on põhjendamatu ning ei kuulu rahuldamisele. PolTS § 21 lõike 4 sõnastusest tulenevalt on politseiametnikule ühekordse toetuse maksmise eelduseks politseiametnikule kehavigastuse tekitamine, mis tähendab kolmanda isiku poolt politseiametnikule suunatud aktiivset tegevust, mille tagajärjeks on terviserikkega kehavigastuse tekkimine politseiametnikul. Asjaoludest nähtuvalt oli MUle kehavigastuse tekkimise põhjuseks aga jäisel pinnasel libisemine ja kukkumine, ilma, et keegi oleks sellele väliselt kaasa aidanud. MU kukkumise ning sellega kaasnenud trauma põhjuseks võis olla ilmastikutingimuste tõttu libe tee ning MU enda ettevaatamatus. PolTS § 21 lõike 4 alusel politseiametnikule toetuse maksmine igasuguse teenistusülesannete täimisel saadud kehavigastuse puhul viiks teenistujate ebavõrdse kohtlemiseni, seega põhiseaduse §-st 12 tuleneva võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumiseni. Nimelt, vaadeldes PolTS § 21 lõiget 4 kogu avaliku teenistuse õigusliku regulatsiooni taustal, selgub, et kõnealuses sättes nimetatud toetust makstakse teenistusega seoses saadud kehavigastuse puhul politseiametnikele, kuid mitte nn tavalistele ametnikele. Viimaste all on siinkohal silmas peetud neid ametnikke, kellele laieneb üksnes avaliku teenistuse seadus üldseadusena ja mitte eriseaduste, nt PolTS-i

3 regulatsioon. Samas võib teenistuskohustuste täitmise ajal libedal teel kukkuda ja sellega terviserikkega kehavigastuse saada mitte ainult politseiametnik, vaid iga ametnik. Kõigile aga ei ole sellisel juhul ette nähtud toetuse maksmist. Demokraatlikus ühiskonnas ei ole õigustatud ühtede ametnike, nt politseiametnike, eelistamine teistele üksnes nende kuulumise tõttu teenistujate teatud kategooriasse. PolTS § 21 lõike 4 alusel politseiametnikule toetuse maksmiseks peab olema täidetud eeldus, mille kohaselt terviserikkega kehavigastus peab olema politseiametnikule tekitatud teenistuskohustuste täitmisel või seoses teenistusega politseis. Nimetatud eeldus väljendab seadusandja tahet anda politseiametnikele täiendav sotsiaalne garantii nendeks juhtudeks, mil politseiametnikule tekitatakse kehavigastus politseiteenistusele omases spetsiifilises olukorras. Viimase all mõistetakse kõrgendatud ohu ja riskiga seotud olukordi. MU kukkus ja sai kehavigastuse küll oma teenistuskohustuste täitmise ajal, kuid kõnealune õnnetus iseenesest ei olnud tingitud politseiteenistuse iseärasustest, vaid ilmastikutingimuste tõttu libedast teest ning MU enda ettevaatamatusest. MU tervisekahjustuse puhul oli vaieldamatult tegemist tööõnnetusega ning lähtudes sellest viitas Lõuna Politseiprefektuur oma 09.06.2006.a otsuses enda valmidusele hüvitada MU vastava taotluse korral kõnealuse õnnetuse tõttu tekkinud terviserikkega seotud võimalikud ravija ravimikulud PolTS § 21 lõike 5 alusel. MU ei ole avaldust esitanud.

Kohtu põhjendused ja otsus Kohus on seisukohal, et kaebus ei ole põhjendatud ja ei kuulu rahuldamisele.

Poolte vahel puudub vaidlus selles, et M.U kukkumine 20.03.2006 oli tööõnnetus töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS) mõistes. Vastavalt TTOS § 22 lõikele 1 on tööõnnetus töötaja tervisekahjustus või surm, mis toimus tööandja antud tööülesannet täites või muul tema loal tehtaval tööl, tööaja hulka arvataval vaheajal või muul tööandja huvides tegutsemise ajal. Vaidlus on selles, kas politseiametnikul on PolTS § 21 lg 4 alusel õigus ühekordset toetust saada ainult siis, kui vigastus politseiametnikule on tekitatud kolmanda isiku poolt suunatud tegevuse tulemusena või ka teenistuskohustuste täitmise ajal saadud igasuguste kehavigastuste puhul ehk tavalise tööõnnetuse puhul.

MU poolt vaidlustatud otsuses on keeldutud toetuse maksmisest PolTS § 21 lõike 4 alusel, põhjusel, et MU kukkumine ja kehavigastuse saamine ei tulenenud politseiteenistuse iseärasustest, vaid ilmastikutingimuste tõttu libedast teest ning MU enda ettevaatamatusest.

Toetuse maksmist politseiametniku hukkumise, püsivalt töövõimetuks tunnistamise, haigestumise ja talle kehavigastuse tekitamise korral reguleerib Politseiteenistuse seaduse § 21. Sama paragrahvi lõige 4 sätestab, et politseiametnikule, kellele teenistuskohustuste täitmisel või seoses teenistusega politseis tekitati terviserikkega kehavigastus, millega ei kaasnenud püsivat töövõimetust, makstakse ühekordset toetust ühe kuu palga ulatuses. Seega saab seaduse sõnastusest tulenevalt ühekordset toetust kehavigastuse puhul politseiametnikule maksta ainult siis, kui kehavigastus on talle tekitatud kolmanda isiku poolt kas teenistusülesannete täitmisel või seoses teenistusülesannetega politseis. Antud juhul MU kehavigastuse saamise ajal küll täitis teenistusülesandeid, kuid kehavigastuse saamine ei olnud põhjustatud kellegi teise isiku ründest ega muust tegevusest, vaid asjaoludest nähtuvalt tema enda tegevuse tulemusena. Asjaolu, kas territoorium oli liivatatud või mitte, ning kas ja kui palju mõjutas see vigastuse tekkimist, ei ole PolTS § 21 lg 4 kohaldamisel oluline. Ühekordset toetust PolTS § 21 alusel ei maksta igasuguse tööõnnetuse puhul, vaid üksnes kõrgendatud ohu ja riskiga seotud teenistuskohustuste täitmisel või seoses selliste teenistuskohustustega tekitatud kehavigastuse korral. Ka PolTS § 21 pealkirja

4 sõnastus sisaldab toetuse maksmise eeldusena kehavigastuse tekitamist, nagu ka sama paragrahvi lõige 4. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et kaebuse esitaja juhtumi puhul on tegemist tööõnnetusega töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 22 lõike 1 mõistes, mitte aga politseiteenistuse seaduse § 21 lõikes 4 sätestatud kehavigastusega, mis eeldab kehavigastuse tekitamist teenistusülesannete täitmisel. Nähtuvalt vaideotsuses viidatud Tallinna Halduskohtu 31.01.2003 jõustunud kohtuotsusest, on Politseiamet oma praktikas alates 2002 aastast lähtunud samast põhimõttest ning analoogses olukorras keeldunud politseiametnikule PolTS § 21 lg 4 alusel ühekordse toetuse maksmisest. Seega ei ole vastustaja kaebajat ka ebavõrdselt kohelnud.

Kaebaja poolt viidatud Vabariigi Valitsuse 21.01.1999.a. määrus nr 28 sätestab politseiteenistuse seaduse §-s 21 sätestatud toetuste ja kulude arvutamise ja maksmise korra, kuid ei anna iseseisvat alust toetuste maksmiseks. Arvestades eeltoodut jätab kohus kaebuse rahuldamata.

Eda Muts Kohtunik