3-06-2274/10 · Tallinna Ringkonnakohus

M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Lilianne Aasma ja Ruth Virkus Määruse tegemise aeg ja koht

18. jaanuar 2007, Tallinn Haldusasja number 3-06-2274 Haldusasi Kodakondsusja Migratsiooniameti taotlus K.B paigutamiseks väljasaatmiskeskusesse Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 23. novembri 2006 määrus Menetluse alus ringkonnakohtus K.B määruskaebus Menetlusosalised Taotluse esitaja Kodakondsusja Migratsiooniamet Vastustaja K.B

RESOLUTSIOON

Rahuldada määruskaebus ja tühistada Tallinna Halduskohtu 23. novembri 2006. a määrus.

EDASIKAEBAMISE KORD

Ringkonnakohtu määruse peale võib edasi kaevata Riigikohtusse 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 21. novembril 2006 peeti kinni Eesti Vabariigis ebaseaduslikult viibiv Gruusia kodanik K.Bi (sündinud xx. septembril xxxx Gruusias). K. B oli Kiievis väljastatud 14-päevane ühekordne lühiajaline viisa kehtivusega 26. aprill 2006–11. mai 2006. Pärast viibimisaja lõppu jäi

K. B ebaseaduslikult Eestisse. Tema seletuse kohaselt ei lahkunud ta Eestist seetõttu, et ta leidis siin elukaaslase, kellega ta koos soovib Eestisse elama jääda. K. B väitel pöördus ta 7. mail 2006 KMA Tallinna migratsioonibüroosse sooviga pikendada oma viibimisaega Eestis, kuid sellest keelduti. 28. augustil 2006 tehti K. B ettekirjutus Eestist lahkumiseks. K. B ettekirjutust ei täitnud.

2. Kodakondsusja Migratsiooniamet esitas Tallinna Halduskohtule taotluse K. Bi paigutamiseks väljasaatmiskeskusesse.

3. Tallinna Halduskohtu 23. novembri 2006. a määrusega anti luba K. B väljasaatmiskeskusesse paigutamiseks kuni kaheks kuuks. Määruse kohaselt puudub K. B seaduslik alus Eestis viibimiseks ning ta kuulub väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 14 lg 3 alusel Eestist väljasaatmisele. K. Bi poolt esitatud vastuväited ei saa olla tema väljasaatmata

3-06-2274 2(3) jätmise aluseks. Vastavalt VSS § 14 lg 1 saadetakse välismaalane Eestist välja lahkumisettekirjutuse sundtäitmise tähtaja saabumisel. VSS § 18 lg 1 kohaselt viiakse väljasaatmine lõpule 48 tunni jooksul välismaalase kinnipidamisest arvates. VSS § 23 lg 1 sätestab, et kui väljasaatmist ei ole võimalik lõpule viia seaduses sätestatud tähtaja jooksul, paigutatakse väljasaadetav halduskohtuniku loal väljasaatmiskeskusesse kuni tema väljasaatmiseni, kuid mitte kauemaks kui kaheks kuuks. K. Bil on küll olemas kehtiv reisidokument, kuid tema väljasaatmist ei ole võimalik lõpule viia 48 tunni jooksul seoses vajadusega taotleda isiku väljasaatmiseks Vene Föderatsiooni transiitviisa.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

4. K. B määruskaebuses palutakse Tallinna Halduskohtu 23.novembri 2006 määrus tühistada. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt rikkus kohus HKMS § 29 lg-s 5 sätestatud õigust esindaja osavõtule kohtuistungist. Samuti keeldus kohus kaebaja elukaaslase – Eesti kodaniku

N. H ärakuulamisest. Kuna elukaaslane ootab 21. nädalat kaebaja last, siis omavad tema ütlused olulist tähendust sündiva lapse tuleviku seisukohast. Nimetatud menetlusnormide rikkumiste tõttu kuulub kohtumäärus tühistamisele.

5. KMA vastuses paluti jätta määruskaebus rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. 12. detsembril 2006 saadeti K. B Eestis välja. Seega on isik tänaseks väljasaatmiskeskusest vabastatud. Sellele vaatamata tuleb tema määruskaebus läbi vaadata. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus on põhjendatud.

7. Tõendamata on määruskaebuse väide, et K. B ei selgitatud halduskohtu istungil esindaja abi kasutamise õigust. Istungi protokolli (tl 11) kohaselt on menetlusosalistele selgitatud nende õigusi. Esindaja tagamise taotlust ei ole vastustaja esitanud. Määruskaebuses ei ole selgitatud, millised väited jäid vastustajal esindaja puudumise tõttu halduskohtus esitamata. Istungil antud seletuste kohaselt oli kaebaja varem juba pöördunud juristide poole enda Eestis viibimise legaliseerimise küsimuses.

7. Vastustaja poolt esitatud asjaolud viitavad sellele, et väljasaatmine ja väljasaatmiskeskuses kinnipidamine võivad riivata intensiivselt vastustaja õigust perekonnaelule. Vastustajal on Eestis Eesti kodanikust lapseootel elukaaslane. Kodakondsusja Migratsiooniamet ei ole neid asjaolusid ümber lükanud.

Kaebaja Eestist lahkumine on õiguslikult siduvalt otsustatud juba 28. augusti 2006. a ettekirjutusega. Lahkumisettekirjutuse ja väljasaatmise õiguspärasus ei ole käesolevas asjas otseselt vaidluse esemeks. VSS § 16 lg 2 sätestab, et pärast ettekirjutuse vaidlustamise tähtaja möödumist ei saa väljasaatmise vaidlustamisel tugineda ettekirjutuse õigusvastasusele. Väljasaatmiskeskusesse paigutamise formaalsed eeldused on käesoleval juhul täidetud, sest lahkumisettekirjutus oli täitmata ja väljasaatmist ei olnud võimalik 48 tunni jooksul täide viia. Eeltoodu ei tähenda aga, et isik tuleb väljasaatmiskeskusesse paigutada igal juhul, sest väljasaatmiskeskusesse paigutamine on kaalutlusotsus (Riigikohtu halduskolleegiumi 13. novembri 2006. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-45-06, p 10). Väljasaatmine ei ole proportsionaalne, kui isikule tuleks suure tõenäosusega anda elamisluba.

8. Üldjuhul, kui isik leiab, et Eestist lahkumiseks kohustamine rikub tema õigust perekonnaelule, tuleb tal vaidlustada ettekirjutus. Käesoleval juhul tuleb aga arvestada, et

3-06-2274 3(3) lahkumisettekirjutuse motiivides ei ole perekonnapõhiõiguse riive intensiivust ja proportsionaalsust mingilgi moel analüüsitud. Seega ei saanud halduskohus olla veendunud, et isiku väljasaatmine ja väljasaatmiskeskusesse paigutamine on proportsionaalsed. Seetõttu oleks halduskohus pidanud väljasaatmise ja väljasaatmiskeskusesse paigutamise proportsionaalsust hindama põhjalikult enda määruses ning veenduma, et isikul ei ole ilmselgelt õigust elamisloale Eestis. Kuna seda ei ole tehtud, on halduskohus rikkunud oluliselt menetlusnorme (TsMS § 442 lg 8) ja ringkonnakohus ei saa olla veendunud ka määruse sisulises õiguspärasuses. Kuna väljasaatmine on juba täide viidud, tühistab ringkonnakohus halduskohtu määruse ega pea vajalikuks isiku väljasaatmise ja väljasaatmiskeskuses kinnipidamise sisulist õiguspärasust hinnata.

Ivo Pilving Lilianne Aasma Ruth Virkus