3-06-2316/9 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Oliver Kask, Viive Ligi ja Lauri Madise Määruse tegemise aeg ja koht

18. jaanuar 2007, Tallinn Haldusasja number 3-06-2316 Haldusasi Kodakondsusja Migratsiooniameti taotlus T.Di väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 5. detsembri 2006. a määrus Menetluse alus ringkonnakohtus T.Di määruskaebus Asja läbivaatamise aeg

17. jaanuar 2007 Menetlusosalised Kaebaja T.D Vastustaja Kodakondsusja Migratsiooniamet

RESOLUTSIOON

Jätta T.Di määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 5. detsembri 2006. a määrus muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul selle saamisest.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Eesti Vabariigis viibib ilma elamisloata T.D, kes on sündinud Aserbaidžaanis ja kus Kodakondsusja Migratsiooniameti (KMA) andmetel elavad tema ema, õde ja vend. T. D on korduvalt karistatud väärtegude ja kuritegude eest, ta vabanes vanglast 29.06.2005. Tema suhtes on 21.06.2004 kohaldatud sissesõidukeeldu kümneks aastaks. KMA 21.11.2004 otsusega keelduti isikule tähtajalise elamisloa andmisest.

2. Tallinna Halduskohtu 27.06.2005 otsuse alusel paigutati T. D väljasaatmiskeskusesse kuni tema väljasaatmiseni, kuna isikut ei olnud kehtiva reisidokumendi puudumise tõttu võimalik Eestist 48 tunni jooksul välja saata. Kohus on kinnipidamise tähtaega korduvalt kahe kuu võrra pikendanud.

3. KMA esitas Tallinna Halduskohtule taotluse T. D väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks. Kuna isikul puuduvad reisidokumendid, ei saa väljasaatmist täide viia. KMA on pöördunud Interpoli Aserbaidžaani büroo ja Aserbaidžaani Suursaatkonna poole Moskvas isiku kohta andmete ja tagasipöördumistunnistuse saamiseks. Välisministeeriumi 01.06.2006 kirjas kinnitatakse KMA-le, et 27.04.2006 toimunud kohtumistel arutasid Eesti ja Aserbaidžaani esindajad dokumenteerimisega seotud probleeme ja lubati küsimusega tegeleda. 20.07.2006 kirjas ja 28.07.2006 elektronkirjas kinnitab Välisministeerium, et Aserbaidžaani Välisministeerium on lubanud võtta küsimuse lahendamise oma isikliku järele-

3-06-2316 2(5) valve alla. Seoses eeltooduga saatis KMA 04.08.2006 Välisministeeriumile uue taotluse ühes

T. D sõrmejälgede kaardi ja fotoga. 26.09.2006 pöördus KMA e-posti teel Välisministeeriumi konsulaarosakonna dokumendibüroo poole, paludes informatsiooni Aserbaidžaani päritolu isikute dokumenteerimise kohta. Välisministeeriumi 04.10.2006 kirjas teatatakse, et Aserbaidžaani Välisministeeriumi konsulaarosakond edastas taotluse Siseministeeriumisse isiku tuvastamiseks. Aserbaidžaani Suursaatkond Lätis teatas 15.11.2006, et T. D kodakondsuse väljaselgitamiseks on tehtud järelepärimine Aserbaidžaani Siseministeeriumile. KMA kinnitas kohtuistungil, et Eesti Vabariigi suursaadik Aserbaidžaanis on visiidil Bakuus 11.- 15.12.2006, et muuhulgas arutada Aserbaidžaani Siseministeeriumiga selle maa päritolu isikute tagasivõtmise küsimust. Kuna isikul puuduvad reisidokumendid, ei saa väljasaatmist täide viia.

4. Tallinna Halduskohtu 05.12.2006 määrusega rahuldati KMA taotlus ja T. D väljasaatmiskeskuses kinnipidamiseks antud loa tähtaega pikendati kuni 05.02.2007. Määrust põhjendati järgmiselt:

a) T. D puuduvad jätkuvalt välismaalaste seaduse (VMS) § 51 lõikes 1 sätestatud seaduslikud alused Eestis viibimiseks ning ta kuulub Eestist väljasaatmisele. Isikul puudub kehtiv reisidokument, mistõttu tema kohene väljasaatmine Eesti Vabariigist ei ole võimalik. Eesti riik on teinud kohaseid jõupingutusi väljasaatmise sundtäitmise täideviimiseks, kuid väljasaatmismenetlus on viibinud Aserbaidžaani võimude tegevusetuse ja T. D seaduserikkumise (väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 264 lg 1 p 3) tõttu.

b) T. D väljasaatmine Aserbaidžaani ei ole võimatu VSS § 14 lg 4 p 2 mõttes ega perspektiivitu. On alust arvata, et T. D saab Aserbaidžaanis elada ja Aserbaidžaan võib ta vastu võtta, sest isik on Aserbaidžaani päritolu, ta ise on tahtnud Aserbaidžaani asuda ning vastu võtnud ka väljarändetoetuse, Aserbaidžaanis elab tema lähisugulasi. Asjaolu, et T. D ei ole passilaua andmetel Aserbaidžaani kodakondsust, ei tähenda automaatselt, et Aserbaid- žaan keeldub isikut vastu võtmast. Väljasaatmine võib olla võimalik sõltumata isiku kodakondsusest, kui vastuvõttev riik võimaldab isikul tagasi pöörduda.

c) Isiku kinnipidamine on tingitud eeskätt isiku enda soovimatusest täita Eesti Vabariigi seadusandlust (aidata kaasa väljasaatmisele reisidokumendi taotlemise teel) ning abinõu on eesmärgi suhtes jätkuvalt proportsionaalne. Arvestades T. D toimepandud kuritegude raskust ja laadi, oleks tema vabastamine väljasaatmiskeskusest teravas vastuolus avalike huvidega. Proportsionaalne kinnipidamine seadusliku väljasaatmiskohustuse täideviimiseks ei ole vastuolus PS § 20 p-ga 6.

d) Tallinna Ringkonnakohtu 30.09.2005 otsuses haldusasjas nr 2-3/942/2005 ja Tallinna Halduskohtu 07.12.2004 kohtuotsuses haldusasjas nr 3-1949/04 (jõustus 22.02.2006) tuvastatud asjaoludel ei ole alust väita, et väljasaatmine või jätkuv kinnipidamine riivaks õigusvastaselt

T. D eravõi perekonnaelu.

e) Kui Eesti täitevvõimul ei õnnestu saada Aserbaidžaani võimudelt lähiajal (hiljemalt kahe kuu jooksul) vastust selle kohta, kas Aserbaidžaan võtab T. D vastu, siis muutub T. D kinnipidamine väljasaatmiskeskuses ilmselgelt ebaproportsionaalseks.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES

5. T. D määruskaebuses palutakse halduskohtu 05.12.2006 määrus tühistada. Määruskaebust põhjendatakse järgmiselt:

a) Määruskaebuse esitaja väljasaatmine Eestist kestab juba üle pooleteise aasta. Seega on T. D kinnipidamine väljasaatmiskeskuses muutunud ilmselgelt ebaproportsionaalseks. Kuna apellant on määratlemata kodakondsusega isik, on väljasaatmine võimatu. T. D elab Eestis juba 17 aastat. Pikka aega Eestis elanud kodakondsuseta isiku väljasaatmiskeskuses kinnipidamine oletuste põhjal, et on olemas kolmas riik, kes on vastuvõtvaks riigiks, on vastuolus põhiseaduse (PS) § 20 lg 2 p-ga 6.

b) Vastustaja ei esitanud tõendeid, et väljasaadetaval on mingid sidemed Aserbaidžaaniga. Selgusetu on, millised lähisugulased elavad Aserbaidžaanis ja miks nad on kohusta-

3-06-2316 3(5) tud T. D vastu võtma. Riigikohtu 13.11.2006 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-45-06 leiti, et Eestis kaua aega elanud isiku vastu võtmine riigi poolt, mille kodanik ta ei ole, on vähem tõenäoline, kui vastava riigi kodaniku puhul. Seega ei saaks ka mõne sugulase Aserbaidžaanis elamise tõttu muutuda see riik vastuvõtvaks riigiks. Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 25 kohaldamine T. D suhtes on vastuolus õiguslike tagatistega, mis on sätestatud PS §-s 20 ning inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni (EIÕK) artiklis 5. Isiku õigusi ei saa piirata lõputult. Juhul, kui selgub, et riigil puudub võimalus välismaalase väljasaatmiseks, kaotab riik õiguse piirata isiku vabadust. Väljasaatmiskeskuses kinnipidamine on intensiivne sekkumine PS § 20 lg 2 p-ga 6 kaitstud vabadusõigustesse.

c) Määruskaebuse esitaja perekonnaelu Eestis on kaitstud PS §-dega 26 ja 27 ning EIÕK art-ga 8.

6. KMA vastuses palutakse jätta määruskaebus rahuldamata ja nõustutakse halduskohtu määrusega. Lisaks märgitakse, et Eesti riik on teinud kohaseid pingutusi väljasaatmise sundtäitmise täideviimiseks. Kinnipidamiseta puudub väljasaadetaval ajend vastuvõtva riigi poolt nõutavate andmete esitamiseks. Väljasaatmine ei saa jääda täide viimata üksnes väljasaadetava tahtest tulenevalt. Samuti võib isiku vabaduses viibimine tuua kaasa seniste asjaolude muutumise, mis välistab tema väljasaatmise.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse rahuldamiseks ei ole alust. Halduskohus on õigesti leidnud, et T.Di väljasaatmine ei ole muutnud perspektiivituks ning see ei ole võimatu, samuti ei ole jätkuv kinnipidamine määruskaebuse esitaja isikuvabaduse ebaproportsionaalne piirang.

8. Õigus isikuvabadusele on kaitstud põhiseaduse §-ga 20. Vabaduse võtmine on oluline isiku põhiõiguse piirang, mis on lubatud üksnes ülekaaluka avaliku huvi korral. Vabaduse võtmisega piiratakse ka määruskaebuse esitaja õigust perekonnaja eraelu puutumatusele. Määruskaebuse esitaja tütar, kellega määruskaebuse esitaja ei ole pikka aega suhelnud, on Eesti kodanik ja elab Eestis. Eestis elab ka määruskaebuse esitaja elukaaslane, kellega määruskaebuse esitaja soovib kooselu jätkata vabanemise järel. Määruskaebuse esitaja on faktiliselt Eestis elanud alates 1989. aastast, s.o üle 17 aasta. Määruskaebuse esitaja paigutati väljasaatmiskeskusesse Tallinna Halduskohtu 27.06.2005 otsuse alusel, seega halduskohtu 05.12.2006 määruse tegemise ajaks oli ta viibinud seal üle ühe aasta ja viie kuu. Väljasaatmist ei ole õnnestunud selle aja jooksul lõpule viia.

9. Halduskohus on vaatamata sellistele asjaoludele leidnud õigesti, et määruskaebuse esitaja väljasaatmine ei ole võimatu ega perspektiivitu.

Tallinna Ringkonnakohtu 30.09.2005 otsuses haldusasjas nr 2-3/942/2005 ja Tallinna Halduskohtu 07.12.2004 kohtuotsuses haldusasjas nr 3-1949/04 leiti, et elamisloa andmisest keeldumine ei riku määruskaebuse esitaja põhiõigust eraja perekonnaelu puutumatusele, arvestades, et määruskaebuse esitaja ei ole pikka aega tütrega suhelnud ning elukaaslasega pikka aega koos elanud, kuna määruskaebuse esitaja viibis enne väljasaatmiskeskusesse paigutamist kinnipidamiskohas. Määruskaebuse esitaja ei ole jätkuvalt esitanud tütre ja elukaaslasega kooselu tihedust puudutavaid tõendeid, mis annaks alust varasemas kohtuasjas tuvastatud asjaolude ümberhindamiseks. Ringkonnakohtu istungil selgitas määruskaebuse esitaja, et pärast 2000. aastat ei ole ta tütrega kohtunud, tema ülalpidamises osalenud, kuid on mõnikord talle helistanud. Ž. N, kellega T. D enne kinnipidamist koos elas, kohtub ta kinnipidamiskohas vastavalt võimalusele.

Määruskaebuse esitaja võib olla ohtlik avalikule korrale või riigi julgeolekule. Teda on korduvalt karistatud süütegude toimepanemise eest:

3-06-2316 4(5)

a) Tallinna Linnakohtu 19.04.1993 otsusega süüdi mõistetud KrK § 139 lg 2 p-de 1,2 ja 3 järgi ja karistatud 2 aasta ja 9 päevase vabadusekaotusega;

b) Tallinna Linnakohtu 18.05.1999 süüdi mõistetud KrK §15 lg 2 ning § 139 lg 2 p 1 ja p 3 järgi ja karistatud 8 kuulise vabadusekaotusega;

c) 12.03.2001 süüdi mõistetud KrK § 139 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi enne linnakohtu 18.05.1999 otsust toimepandud kuriteos ja karistatud viiekuulise vabadusekaotusega; karistused liideti ja mõisteti kokku karistuseks 1 aasta vabadusekaotust. Pärast 18.05.1999 toimepandud kuritegude eest süüdi mõistetud KrK §139 lg 2 p-de 1, 2 ja

3 järgi ja karistatud 10-kuulise vabadusekaotusega;

d) Tallinna Linnakohtu 22.02.2002 otsusega süüdi mõistetud KrK § 202-5 lg 4 p 1 järgi ja karistatud 3-aastase vabadusekaotusega; süüdi mõistetud KrK § 207 lg 3 p 1 järgi ja karistatud 2-aastase vabadusekaotusega, mis loeti kaetuks raskema karistusega;

e) Tallinna Politseiprefektuuri 08.01.2002 otsusega karistatud HÕS § 158 lg 1 alusel rahatrahviga 800 krooni;

f) Harju Maakohtu 13.11.2003 otsusega mõistetud karistus KarS § 331 järgi seitse kuud vangistust ja § 65 lg 2 järgi 1 aasta 7 kuud ja 16 päeva vangistust.

Väljasaatmiskeskusest vabastamisel tekib oht, et ta võib toime panna uusi kuritegusid. Isiku poolt kuriteo toimepanemisel ei muutu väljasaatmine küll võimatuks, aga lükkub edasi (VSS § 18 lõiked 1 ja 2).

10. VSS §17 kohaselt saadetakse väljasaadetav välja riiki, kust ta saabus Eestisse, välismaalase kodakondsusriiki, asukohariiki või kolmanda riigi nõusolekul kolmandasse riiki. Valikuvõimaluse korral lähtutakse väljasaadetava põhjendatud eelistusest, kui see ei takista oluliselt väljasaatmise täideviimist. Väljasaatmismenetluse käigus, mis on kestnud alates määruskaebuse esitaja väljasaatmiskeskusesse paigutamisest, ei ole tuvastatud, kas selline riik, kuhu määruskaebuse esitaja väljasaatmine on võimalik, on olemas. Määruskaebuse esitaja väide, et Riigikohtu otsusest haldusasjas nr 3-3-1-45-06 nähtub, et Aserbaidžaani ei saa käsitleda vastuvõtva riigina, on ebaõige. Aserbaidžaani riigiorganid ei ole kinnitanud vastuvõtmise võimalikkust ega võimatust. Välja ei ole selgitatud T. D kodakondsust, mille kohta tegi Aserbaidžaani Suursaatkond Lätis järelepärimise Aserbaidžaani Siseministeeriumile, samuti on samale asutusele tehtud järelepärimine isiku tuvastamiseks Aserbaidžaani Välisministeeriumi poolt. Ringkonnakohtu istungil selgitas Kodakondsusja Migratsiooniameti esindaja, et Aserbaidžaani Välisministeerium analüüsib sealset seadusandlust, kas T. D on võimalik käsitleda Aserbaidžaani kodanikuna või kas tema vastuvõtmine on võimalik muul alusel. Vastust seni ei ole selgunud, samuti ei ole teada vastuse saamise täpne aeg.

KMA ei ole leidnud võimalusi määruskaebuse esitaja väljasaatmiseks mõnda teise riiki.

11. Halduskohus on õigesti leidnud, et määruskaebuse esitaja Aserbaidžaani väljasaatmise võimalus ei ole välistatud, sest seal elavad määruskaebuse esitaja lähisugulased ning ta on sealt pärit ja soovinud ka ise sinna elama asuda. Kinnipidamine ei pruugi vaatamata sellele olla proportsionaalne abinõu, kui isikul puuduvad endal võimalused väljasaatmisele tõhusalt kaasa aidata ning väljasaatmismenetlus ja sellega seotud isiku kinnipidamine on kestnud pikka aega. Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtuga, et kinnipidamise vajaduse tingib asjaolu, et määruskaebuse esitaja ei ole täitnud kaasaaitamiskohustust (VSS § 264 lg

1 p 3). Kohtumäärusest ega KMA taotlusest ei nähtu, kuidas aitaks T. D enda poolt dokumendi taotlemine kaasa väljasaatmismenetluse kiiremaks lõpuleviimiseks või Aserbaidžaani poolt tema vastuvõtmiseks. Välisministeerium ja KMA on esitanud sellised taotlused juba ise. Seisukoht, et Aserbaidžaani riigiorganid looks kiiremini võimalused määruskaebuse esitaja vastuvõtmiseks, kui ta esitab ise sellekohase taotluse, ei ole põhistatud.

Sellegipoolest on õige on halduskohtu seisukoht, et kui vastuvõtva riigi olemasolu ei selgu kahe kuu jooksul kohtumääruse tegemisest arvates, siis on isiku jätkuv kinnipidamine ilmselt

3-06-2316 5(5) ebaproportsionaalne. Halduskohtu määruse tegemise ajal väljasaatmise kiire lõpuleviimise võimatus ei olnud selgunud ning väljasaatmiskeskuses kinnipidamine ei olnud ebaproportsionaalseks muutunud.

Viive Ligi Lauri Madise Oliver Kask