2-04-546/7 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

2-04-546

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtukoosseis

Tartu Maakohtu kohtunik Eveli Vavrenjuk

Otsuse tegemise aeg ja koht

9. jaanuar 2007 Tartu

Tsiviilasja number

2-04-546

Tsiviilasi

Eesti Vabariigi hagi Ülenurme valla vastu 1 813 470,42 krooni

nõudes

Menetlusosalised ja nende

esindajad

•

hageja: Eesti Vabariik Rahandusministeeriumi kaudu (asukoht

Suur-Ameerika 1, 15006 Tallinn), esindajad Taavi Veskimägi,

Silvi Uljas, Elis Vija ja Romet Väljataga;

•

kostja: Ülenurme vald (Ülenurme Vallavalitsus, asukoht

Pargi 2, Tõrvandi side, Ülenurme alevik, 61701 Tartumaa),

•

kostja lepinguline esindaja v.adv Anne Tammer

Kohtuistungi toimumise aeg

30. november 2006

Protokollija

istungisekretär Margit Mägi

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Eesti Vabariigi hagi Ülenurme valla vastu 1 340 530,84 krooni osas.

2. Välja mõista Ülenurme vallalt 1 340 530,84 krooni (üks miljon kolmsada nelikümmend

tuhat viissada kolmkümmend krooni ja kaheksakümmend neli senti) Eesti Vabariigi

kasuks.

3. Ülejäänud osas jätta Eesti Vabariigi hagi Ülenurme valla vastu rahuldamata.

Kohtukulude jaotus

Jätta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda.

Edasikaebamise kord

Pool võib esitada Tartu Ringkonnakohtule otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates

otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse

avalikult teatavakstegemisest.

HAGI ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE

25. mail 2004 esitas Eesti Vabariik Rahandusministeeriumi kaudu Tartu Maakohtusse hagi

Ülenurme valla vastu võla tasumise nõudes. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Eesti Vabariik

Rahandusministeeriumi kaudu ja Ülenurme Vallavalitsus 29.10.1993 laenulepingu nr 1m-27-93,

millega pikendati küttemasuudi eest võlgnetava summa (972 642 krooni) tagasimaksmise tähtaega

kuni 30. juunini 1994. Lepinguga oli kokku lepitud intressi tasumises 12 % aastaarvestuses

tagantjärele kaks korda aastas, lisaks kohustus laenusaaja tasuma viivist 0,5 % päevas kogu viibinud

summa eest.

27.10.1998 ja 12.08.1999 tuletas hageja kirjadega kostjale võlgnevust meelde. 01.09.1999 vastas

kostja, et tal puuduvad vastuväited laenulepingu suhtes, kuid palus vähendada laenu intressimäära

või vabastada intressi tasumisest üldse. Ministeerium ettepanekuga ei nõustunud. 15.01.2001 saatis

kostja uue kirja, milles põhjendas mittenõuetekohast lepingu täitmist viidates muuhulgas liiga

suurele viivisenõudele. 13.06.2001 informeeris hageja kostjat, et viivist otsustati vähendada 2 %-ni

aastas lepingus sätestatud 0,5 % asemel päevas. Esimese makse teostas kostja alles 19.09.2001 ning

kokku on kuue maksega tasunud 975 642 krooni.

20.10.2003 teavitas hageja kostjat otsusest, et viivisevõlgnevus kustutatakse täielikult juhul, kui

kostja tasub intressi ja põhisumma võlgnevused hiljemalt 19.12.2003. Kostja oma võlga antud

tähtajaks ei tasunud, seega jätkas hageja ka viivise nõudmist. Kostja väitis vastuses hageja

21.01.2004 kirjale, et loeb kohustused põhisumma 975 642 krooni tasumisega lõppenuks ning ei

pea ülejäänud nõuet põhjendatuks.

Vaidlusi on tekitanud laenulepingu p 2, mille järgi tasub kostja hagejale intressi 12 % tagantjärele

20. veebruaril 1994 ja 30. juunil 1994. Kostja on tõlgendanud sätet nii, nagu lõpetaks 30.06.1994

saabumine intressiarvestuse õiguse. Hageja leiab, et poolte tahe oli lepingu sõlmimisel, et intressi

tasutakse kaks korda aastas kindlatel kuupäevadel tagantjärele arvestusega, et kõik maksed on

hiljemalt 30. juuniks 1994 teostatud – seetõttu ei peetud vajalikuks üle mainitud tähtaja intressi

tasumist ette näha.

Hagi esitamise hetkeks on kostja võlgnevus hageja ees hageja arvestuse kohaselt 1 554 297,90

krooni, sellest 875 642 krooni põhisumma, 346 431,04 krooni intressid ja 332 224,85 krooni

viivised. 25. oktoobril 2006 esitas hageja taotluse nõude suurendamiseks, soovides suurendada

kõrvalnõudeid. Hageja nõue 25. oktoobri 2006 seisuga on kokku 1 813 470,42 krooni, sellest

875 642 krooni põhivõlg, 608 539,88 krooni intressid ja 329 288,53 krooni viivised.

Hageja soovib, et kostjalt mõistetaks hageja kasuks välja võlgnevus summas 1 813 470,42 krooni.

Hageja palub kohtukulud jätta kostja kanda.

KOSTJA VASTUVÄITED

Kostja oma 26. juulil 2004 esitatud vastuses ei tunnistanud hagi. Kostja arvates on hagi

põhjendamatu.

Hageja seisukoht, et võlgnevuse kustutamisel kuuluvad kõigepealt kustutamisele viivised, seejärel

intress ja alles siis põhisumma, ei tulene seadusest ega lepingust. Kuni 30. juunini 2002 kehtinud

tsiviilkoodeks (TsK) ei andnud kreeditorile õigust määrata, missuguse kohustuse täitmiseks on raha

võlgniku poolt üle antud. Hageja on ebaseaduslikult arvestanud 875 642 krooni tasumist intressi

katteks – kostja on lepingu alusel tasunud hagejale põhivõla 975 642 krooni ning seda ka

maksekorraldusel märkinud ja Rahandusministeeriumile korduvalt teatanud.

Pooled on lepingus üheselt kokku leppinud, et intressi tasutakse ainult kaks korda (20.02.1994 ja

30.06.1994) – intressi tasumises pärast 30. juunit 1994 ei ole pooled kokku leppinud. Lisaks leiab

kostja, et 20. veebruaril 1994 tasumisele kuulunud intress on aegunud, sest kostja ei esitanud hagi

kohustuse rikkumisest teadasaamisest – maksmise tähtpäeva saabumisest – alates 10 aasta jooksul.

Kostja arvates on hageja hagiavaldust esitades käsitlenud vaieldavaid lepinguid formaalselt, jättes

arvestamata 1992—1993. a Eesti Vabariigis valitsenud poliitilise ja majandusliku olukorra.

Rahandusministeeriumi pöördumisest hagiga kohtusse nähtub selge soov teenida Ülenurme valla

arvel, nõudes riigile Maailmapangalt taastamislaenuna pikaajaliseks krediidiks antud rahalised

vahendid sisse lühiajalise ja kõrge intressiga jõupositsioonilt sõlmitud lepingu kaudu. Lepingus

märgitud intress on liigkasuvõtjalik, vastuolus heade kommetega ning tsiviilseadustiku üldosa

seaduse (TsÜS) § 66 lg 1 alusel tühine.

Kui kohus leiab, et hageja intressinõue on põhjendatud, siis taotleb kostja viivise vähendamist.

Intress 12 % aastas on rohkem kui kaks korda suurem pankade laenuintressist. Sellele lisaks

viivisenõude esitamine ei ole põhjendatud. TsK § 194 lg 1 sätestab, et kui tasumisele kuuluv

leppetrahv (trahv, viivis) on ülemäära suur, võrreldes kreeditori kahjudega, on kohtul õigus

leppetrahvi (trahvi, viivist) vähendada. Hageja ei ole kahju tõendanud. Kostja leiab, et kahju

tekkimise hindamiseks on vajalik hagejalt välja nõuda 2. oktoobril 1992 Rahvusvahelise

Rekonstrueerimis- ja Arengupanga ning Eesti Vabariigi vahel sõlmitud laenuleping ning andmed

Eesti Vabariigi poolt nimetatud laenulepingu alusel tasutud intressi suuruse kohta. Nimetatud

intressi tuleb võrrelda hageja poolt kostjalt nõutava intressiga.

Kostja palub jätta hagi rahuldamata. Kostja leiab, et kohtukulud tuleks jätta hageja kanda.

KOHTUISTUNG

Kohtus jäi hageja oma seisukohtade ja nõuete juurde. Hageja leidis, et intressinõue ei ole aegunud,

sest kostja poolt tasutud summad on arvestatud järjekorras kõrvalnõuded ja seejärel põhinõue –

kostja poolt nimetatud osa intressist hageja enam ei nõua. Olukorras, kus laenusaajal oli lepingust

tulenevalt kohustus maksta laen tagasi koos intresside ja viivitamise korral viivistega, on mõistlik,

et esmalt kustutatakse viivis, seejärel intress ja siis põhisumma. Vastasel korral on küsitav, kuidas

toimub edasine kõrvalkohustuste arvestamine.

Kostja jäi istungil oma varasemate seisukohtade juurde ja ei tunnistanud tema vastu esitatud hagi.

Kostja leidis, et kui hageja ise tasus maailmapangale intressi 6—7 % aastas, siis on riigi poolt

põhjendamatu nõuda teiselt avalik-õiguslikult juriidiliselt isikult, kohalikult omavalitsuselt poole

rohkem intressi. Riik on avalik-õiguslik juriidiline isik, kelle eesmärk ei saa olla teenida tulu nagu

äriühing. Kostja juhtis kohtu tähelepanu sellele, et hageja nõudis esmakordselt kostjalt laenu

tasumist alles 27.10.1998, st rohkem kui neli aastat pärast laenu tasumise tähtpäeva (30.06.1994), ja

pöördus kohtusse alles vahetult enne aegumistähtaja lõppu (peaaegu kümme aastat pärast laenu

tasumise tähtpäeva) – see on vastuolus hea usu põhimõttega.

KOHTU PÕHJENDUSED

Hageja nõuab kostjalt kokku 1 813 470,42 krooni, sellest 875 642 krooni põhivõlg, 608 539,88

krooni intressid ja 329 288,53 krooni viivised. Kostja leiab, et ta on põhivõla täielikult tasunud.

Intresside osas leiab ta, et hageja võis intresse nõuda üksnes 20.02.1994 ja 30.06.1994 seisuga,

kusjuures 20.02.1994 nõue on praeguseks aegunud. Lisaks väidab kostja, et lepingus märgitud

intress on liigkasuvõtjalik, vastuolus heade kommetega ning TsÜS § 66 lg 1 alusel tühine. Juhul kui

kohus rahuldab hageja intressinõude, taotleb kostja ka viivise vähendamist.

Kõigepealt võtab kohus seisukoha põhivõla (1), siis intresside (2) ja viiviste (3) osas.

1. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et lepingu (tl 10) kohaselt oli kostja võlgnevus 975 642 krooni.

Lisaks oli lepingus kokku lepitud intressides 12 % aastaarvestuses, mis tuli tasuda tagantjärele

20. veebruaril 1994 ja 30. juunil 1994; samuti viivises 0,5 % päevas iga tasumisega viivitatud päeva

eest. Samuti on vaidluse alt väljas asjaolu, et kostja on hagejale tasunud kokku 975 642 krooni:

18.09.2001

250 000 EEK

31.12.2001

100 000 EEK

18.07.2002

136 000 EEK

04.10.2002

100 000 EEK

30.12.2002

125 000 EEK

12.11.2003

264 642 EEK

kokku

975 642 EEK

Alates 1. juulist 2002 kehtiv võlaõigusseadus (VÕS) § 88 lg 8 sätestab, et kui võlgnik peab lisaks

rahalisele põhikohustusele tasuma kulutusi ja intressi, loetakse, et täitmine on toimunud esmalt

kulutuste, seejärel juba sissenõutavaks muutunud intressi ning lõpuks põhikohustuse katteks. Sama

paragrahvi lg 9 kohaselt ei või võlgnik võlausaldaja nõusolekuta määrata kohustuse täitmiseks

lõikes 8 sätestatust erinevat järjekorda. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja

rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) § 11 järgi kohaldatakse

võlasuhtele, mis on tekkinud enne 1. juulit 2002, enne käesoleva seaduse jõustumist kehtinud

seadust. Käesoleva vaidluse aluseks olev leping on sõlmitud 1993. aastal, seega kohaldub sellele

TsK, kus ei ole ühtegi sätet, mis kohustuste täitmise järjekorda kuidagi reguleeriks. Ka lepingus ei

ole pooled antud küsimust käsitlenud.

Hageja on viidanud põhiseaduse (PS) §-le 3, mille kohaselt rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud

põhimõtted ja normid on Eesti õigussüsteemi lahutamatu osa. Siia hulka arvas hageja ka nt

UNIDROIT rahvusvaheliste kaubanduslepingute printsiipide art 6.1.12 lg 1 2. lause ning Euroopa

Ühenduse Nõukogu komisjoni väljatöötatud Euroopa lepinguõiguse põhimõtete art 7:109 viimase

lause, mille kohaselt võlgniku maksetest kaetakse esmajärjekorras kulutused, seejärel arvestatud

intress ja lõpuks põhivõlg. Nii UNIDROIT rahvusvahelised kaubanduslepingute printsiibid kui ka

Euroopa lepinguõiguse põhimõtted on kohaldatavad eelkõige siis, kui pooled on selles eelnevalt

kokku leppinud (UNIDROIT rahvusvaheliste kaubanduslepingute printsiipide preambul, Euroopa

lepinguõiguse põhimõtete art 1:101). Kumbki akt ei ole kohustusliku iseloomuga juhul, kui pooled

ei ole nii määranud, seega ei saa hageja ühepoolselt toetuda neile aktidele, kui kostja on sellele

vastu vaielnud. Mõeldav oleks anda nimetatud sätetele abistav roll tõlgendamisel, aga seda üksnes

juhul, kui pooled ei oleks ise määranud, mille eest maksed tehakse.

Kõigi maksekorralduste selgitusteks kirjutas kostja, et tegemist on maailmapanga laenu põhisumma

tasumisega. Hageja vaidles väidetavalt (tl 154) kohe pärast esimese makse tegemist vastu

kostjapoolsele määratlusele, et tegemist on põhisumma tasumisega, kuid ta ei ole seda kuidagi

tõendanud. Esimene kohtule esitatud kiri, kus hageja vaidleb vastu nimetatud selgitustele, on

kostjale saadetud 21. jaanuaril 2004 (tl 19—20), seega üle kahe kuu pärast viimase makse tegemist

ning üle kahe aasta pärast esimese makse tegemist. Hageja väide, et ta teavitas kostjat oma

mittenõustumisest kostja arvestusega juba 20.10.2003 kirjaga (tl 18), ei ole põhjendatud. Selles

kirjas ei ütle hageja muud, kui et soovib intressi ja põhisumma võlgnevuste kustutamist hiljemalt

19. detsembriks 2003. Et kostja tasus viimase osa põhisummast alles 12. novembril 2003, st pärast

nimetatud kirja kättesaamist, siis on põhisumma nõudmine kirjas õigustatud ka juhul, kui pidada

kostjapoolseid varasemaid makseid põhisumma tagastamiseks. Nii oli kostja kogu maksete

teostamise aja jooksul õigustatud eeldama, et hageja on sellise maksete tegemise järjekorra

aktsepteerinud. Oleks hea usu põhimõttega vastuolus, kui hageja saaks tagantjärele kõigi maksete

tähendust muuta.

Seega nõustub kohus kostjaga selles osas, et põhisumma on hagejale täielikult tasutud.

2. Leping sätestas laenusaajale intressi maksmise kohustuse 12 % aastaarvestuses tagantjärele

20. veebruaril 1994 ja 30. juunil 1994. Kohtuotsuse eelmisest osast (1) tuleneb, et kostja ei ole seni

intresse tasunud. Kostja leiab, et lepingus märgitud intress on liigkasuvõtjalik, vastuolus heade

kommetega ning TsÜS § 66 lg 1 alusel tühine. Kohus eeldab, et kostja on ilmselt mõelnud mitte

praegu kehtivat, vaid 01.09.1994—30.06.2002 kehtinud TsÜS-i. Et leping on aga sõlmitud

29.10.1993, ei ole TsÜS üldse kohaldatav – lähtuda tuleb TsK sätetest. TsK tehingu kehtetust

käsitlevate sätete hulgas ei leidu ühtegi, mis annaks aluse tunnistada pooltevahelises lepingus

sisalduva intressikokkuleppe kehtetuks.

On tõsi, et TsK § 182 kohaselt ei ole protsentide võtmine rahaliste ja muude kohustiste järgi

lubatud, välja arvatud krediidiasutuste operatsioonid, kohustised väliskaubanduses ja teised

seadusega ettenähtud juhud. TsK § 274 sätestab lisaks, et protsentide võtmine rahalise laenu puhul

on lubatud ainult seadusandlusega kindlaksmääratud juhtudel, samuti ühiskondlike vastastikuse

abistamise kassade ja linnade pandimajade laenuoperatsioonide järgi. Samas on Riigikohus

korduvalt väljendanud seisukohta, et kuivõrd PS § 32 lg 2 kohaselt on igaühel õigus enda omandit

vabalt vallata, kasutada ja käsutada ning PS § 11 alusel saab õigusi ja vabadusi piirata ainult

kooskõlas põhiseadusega, kusjuures piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud

ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust, siis ei ole põhiseadusega kooskõlas

rakendada piiranguid laenulepingu järgi intressi võtmisel TsK § 274 alusel ja kitsendada sellega

mõne subjekti õigusi teistega võrreldes (vt nt Riigikohtu lahend tsiviilasjas 3-2-1-116-97). Seega ei

ole intressikokkulepe lepingus seadusevastane.

Isegi kui lugeda lepingut nr 1m-27-93 kestvuslepinguks ja kohaldada seetõttu enne 1. juulit 2002

kehtinud TsÜS § 170 lg-t 2, mille kohaselt enne 1994. aasta 1. septembrit tekkinud ja sel päeval

kestvatele õigussuhetele kohaldatakse tsiviilseadustiku üldosa seaduse sätteid, kui rakendussätetest

ei tulene teisiti, ei saaks leping olla TsÜS § 66 lg 1 alusel tühine. Riigikohus on korduvalt öelnud, et

tehing ei saa liigkasuvõtmise tunnusel olla tühine heade kommetega vastuolus olemise tõttu (vt nt

Riigikohtu lahendid tsiviilasjades 3-2-1-80-02 ja 3-2-1-41-04).

Kostja vaidleb vastu ka sellele, et hageja on intresse arvutanud kogu aja eest, mil põhivõlg on olnud

maksmata. Lepingu p 2 kohaselt tasub laenusaaja laenuandjale intressi 12 % aastaarvestuses

tagantjärele 20. veebruaril 1994 ja 30. juunil 1994. Seega sai hageja nõuda intressi üksnes perioodi

eest kuni 30. juunini 1994.

On tõsi, et lepingut sõna-sõnalt tõlgendades tuleks teha selline järeldus. Lepingut tõlgendades ei saa

aga aluseks võtta üksnes selle sõnastust – lähtuda tuleb eelkõige poolte tegelikust tahtest (sama

seisukohta on väljendanud ka Riigikohus oma otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-26-04). Lisaks tuleb

arvestada seda, kuidas lepingupooltega sarnane mõistlik isik lepingu sätet samadel asjaoludel pidi

mõistma (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-04). Kohus nõustub hagejaga, et poolte tegelik

tahe oli ilmselt, et intressi tasutakse kaks korda aastas kindlatel kuupäevadel, mitte aga ainult

30. juunini 1994 – kuupäevad on ära näidatud lihtsalt arvestusega, et kõik maksed teostatakse

hiljemalt 30. juuniks 1994. Selliselt tõlgendaks samadel asjaoludel lepingut iga mõistlik isik. Seega

on hagejapoolne tõlgendus õigustatud ning ta võis intressi arvestada kogu aja eest, mil põhivõlg oli

maksmata.

Kostja on välja toonud, et selleks ajaks, kui hageja esitas hagiavalduse kohtusse, oli esimene

intressinõue (20. veebruarist 1994) aegunud. Lepingu sõlmimise ajal oli TsK § 81 kohaselt hagi

korras õiguste kaitsmise üldine tähtaeg kolm aastat, riiklikele ja teistele organisatsioonidele nende

hagide puhul üksteise vastu üks aasta. Kohus nõustub kostjaga, et kuna PS § 32 järgi on igaühe

omand võrdselt kaitstud, laienes alates põhiseaduse jõustumisest hagi aegumise kolmeaastane

tähtaeg ka riiklike ja teiste organisatsioonide omandist tulenevatele hagidele üksteise vastu.

Asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕSRS) § 25 lg-ga 1 tunnistati TsK § 81 alates

1. detsembrist 1993 kehtetuks. AÕSRS § 3 lg 1 kohaselt oli hagi korras õiguste kaitsmise üldine

tähtaeg kümme aastat. AÕSRS § 4 lg 1 sätestas, et kui TsK-s sätestatud hagi aegumise tähtaeg ei

olnud 1993. aasta 1. detsembriks möödunud ja AÕS-s või AÕSRS-s sätestati pikem tähtaeg,

kohaldati pikemat tähtaega. Seega pikenes hagi aegumistähtaeg nüüd kümnele aastale. TsÜS (enne

1.07.2002 kehtinud redaktsioon) § 180 lg-ga 2 tunnistati alates 1. septembrist 1994 kehtetuks

AÕSRS § 3—4. TsÜS § 113 lg 1 kohaselt oli hagi korras õiguste kaitse üldine aegumistähtaeg

kümme aastat. Sama seaduse § 118 sätestas, et kui kohustus kuulub täitmisele ositi, aegub iga osa

täitmise nõue eraldi. Tähtaeg selle seadusega ei muutunud. 1. juulil 2002 jõustunud TsÜS § 146 lg 1

järgi on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. VÕSRS § 9 lg 3 sätestab, et kui enne

1. juulit 2002 kehtinud seaduses sätestatud aegumistähtaeg on pikem kui TsÜS-s või VÕS-s

sätestatud aegumistähtaeg ja selline aegumistähtaeg lõpeks varem kui vastavalt käesoleva

paragrahvi lõikele 2 arvestatud aegumistähtaeg, kohaldatakse aegumisele enne 1. juulit 2002

kehtinud seadust.

Kümme aastat esimese intressinõude tekkimisest (20.02.1994) möödus 20. veebruaril 2004. Hagi on

kohtusse esitatud 25. mail 2004. Seega on intressinõue 20. veebruarist 1994 aegunud.

Võttes arvesse kõike eelnevat, esitab kohus täpsustatud intressiarvestuse.

29.10.1993—20.02.1994

12 % 975 642 EEK-st aastas

aegunud

21.02.1994—18.09.2001

12 % 975 642 EEK-st aastas

886 898,67 EEK

19.09.2001—31.12.2001

12 % 725 642 EEK-st aastas

24 811,00 EEK

01.01.2002—18.07.2002

12 % 625 642 EEK-st aastas

40 932,41 EEK

19.07.2002—04.10.2002

12 % 489 642 EEK-st aastas

12 556,30 EEK

05.10.2002—30.12.2002

12 % 389 642 EEK-st aastas

11 144,83 EEK

31.12.2002—12.11.2003

12 % 264 642 EEK-st aastas

27 580,77 EEK

KOKKU

1 003 923,98 EEK

Seega mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja intressid summas 1 003 923,98 krooni.

3. Juhul kui kohus leiab, et hageja intressinõue on põhjendatud, taotleb kostja viivise vähendamist.

Kostja arvates on viivisenõue lisaks intressile 12 % aastas ebamõistlikult suur ega ole kooskõlas

kohtupraktikaga.

Lepingu kohaselt pidi iga tasumisega viivitatud päeva eest arvestatama viivist 0,5 % päevas kogu

viibinud summa eest. Oma 13. juuni 2001 kirjaga (tl 16) teatas hageja kostjale, et arvestab

möödunud perioodi eest tasumisega viivitatud summadelt viivist 2 % aastas laenulepingus

sätestatud 0,5 % asemel päevas. Seega vähendas hageja viivisemäära oluliselt. 16. septembri 2003

kirjas teatas hageja, et on valmis viivised kustutama tingimusel, et kostja tasub intressi ja

põhisumma võlgnevused hiljemalt 19. detsembriks 2003. Kostja tasus selleks tähtajaks üksnes

põhisumma.

TsK § 194 lg 1 sätestab, et kui tasumisele kuuluv leppetrahv (trahv, viivis) on ülemäära suur,

võrreldes kreeditori kahjudega, on kohtul õigus leppetrahvi (trahvi, viivist) vähendada. Kostja on

selles osas väitnud, et hageja ei ole kahju tõendanud. Riigikohus on oma lahendis tsiviilasjas nr 3-2-

1-66-05 ütelnud järgmist: Kolleegium märgib, et mitte igasuguse leppetrahvi kokkuleppe puhul ei

ole võlausaldaja kahju olemasolu või puudumine leppetrahvi suuruse üle otsustamisel määrav.

Leppetrahvi eesmärgiks on lisaks kahju hüvitamise nõude realiseerimise lihtsustamisele ka võlgniku

sundimine oma kohustuse täitmisele. /- - -/ Kolleegiumi arvates ei ole üldjuhul põhjendatud, et

rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel vähendaks kohus viivist alla nõude seadusega tagatud

ulatuse (TsK § 231). Lisaks leidis Riigikohus, et kuna viivise vähendamist taotles kohtult kostja, on

nimelt tema kohustus TsMS § 91 lg 1 [enne 01.01.2006 kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustik

(TsMS)] järgi tõendada, et viivise suurus on ebaproportsionaalne, mh et hageja ei ole raha

maksmise kohustuse viivitamisest kahju saanud. Vastasel juhul kaotaks leppetrahv oma eelnevalt

kokku lepitud kahju hüvitise tähenduse. Kui kostja ei suuda tõendada, et viivis on hageja kahjuga

võrreldes ebaproportsionaalselt suur, tuleb viivise alandamise taotlus jätta rahuldamata. /- - -/

Rahalise kohustuse täitmisega viivitamisega saab kahju tekkida mh saamata jäänud tuluna, mida

oleks võinud teenida näiteks raha viivituse ajal pangas hoiustades või edasi laenates.

TsK § 231 lg 1 kohaselt on rahalise kohustise täitmisega viivitanud võlgnik kohustatud maksma

viivitamisaja eest aastas kolm protsenti viivitatud summalt, kui seaduse või lepinguga ei ole

kindlaks määratud teistsugust protsendimäära. Seega on hageja poolt vähendatud viivisemäär 2 %

aastas väiksem seadusekohasest viivisest. TsMS § 230 lg 1 järgi peab kumbki pool hagimenetluses

tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Seega ei ole asjakohane

kostja väide, et hageja peaks tõendama talle tekkinud kahju – kui viivise vähendamist taotleb kostja,

siis on tema kohustus tõendada, et kahju ei ole tekkinud (või ei ole tekkinud viivisenõude ulatuses)

või et viivise suurus on mõnel muul põhjusel ebaproportsionaalne. Kostja ei ole millegagi

tõendanud, et hagejale tekkinud kahju seoses sellega, et kostja laenu tagastamisega nii kaua viivitas,

oleks ebaproportsionaalselt väike võrreldes nõutava viivise suurusega. Arvestada tuleb, et hageja on

kostjale vastu tulles juba viivist vähendanud, samuti pakkunud võimalust viivis täielikult kustutada.

Seega ei pea kohus õigustatuks viivisemäära veelgi vähendada.

Võttes arvesse kõike eelnevat, esitab kohus täpsustatud viivisearvestuse.

Kuupäev

Põhisumma

Intress

Kokku põhivõlg + intress

Viivis

30.06.1994

975 642

41 698,67

1 017 340,67

–

30.06.1995

975 642

117 077,04

1 134 417,71

22 688,35

30.06.1996

975 642

117 077,04

1 251 494,75

25 029,90

30.06.1997

975 642

117 077,04

1 368 571,79

27 371,44

30.06.1998

975 642

117 077,04

1 485 648,83

29 712,98

30.06.1999

975 642

117 077,04

1 602 725,87

32 054,52

30.06.2000

975 642

117 077,04

1 719 802,91

34 396,06

30.06.2001

975 642

117 077,04

1 836 879,95

36 737,60

18.09.2001

975 642

25 660,72

1 862 540,67

8 164,56

31.12.2001

725 642

24 811,00

1 637 351,67

9 330,66

30.06.2002

625 642

37 229,98

1 574 581,65

15 616,40

18.07.2002

625 642

3 702,43

1 578 284,08

1 556,66

04.10.2002

489 642

12 556,30

1 454 840,38

6 217,95

30.12.2002

389 642

11 144,83

1 365 985,21

6 511,82

30.06.2003

264 642

15 835,02

1 256 820,23

12 533,77

12.11.2003

264 642

11 745,75

1 268 565,98

9 383,91

30.06.2004

1 003 923,98

12 707,20

30.06.2005

1 003 923,98

20 078,48

30.06.2006

1 003 923,98

20 078,48

25.10.2006

1 003 923,98

6 436,12

KOKKU VIIVIS:

336 606,86

Seega mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja viivise summas 336 606,86 krooni ja intressi

summas 1 003 923,98 krooni, kokku 1 340 530,84 krooni.

KOHTUKULUDE JAOTUS

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 kohaselt

kohaldatakse enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul menetluskulude

jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus

sätestatut.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) (kuni 01.01.2006.a kehtinud redaktsioon) § 60 lg 1

kohaselt mõistab kohus poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole

kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Kui hagi rahuldati osaliselt, mõistetakse

kohtukulud hagejale võrdeliselt rahuldatud nõuete suurusega, kostjale aga võrdeliselt selle osaga,

milles hagi rahuldamata jäeti. Hagi osalise rahuldamise korral võib kohus jätta kummagi poole

kohtukulud tema enda kanda. Kohus rahuldas hagi osaliselt. Antud asjaoludel on õiglane jätta

kummagi poole kohtukulud tema enda kanda.

Kohtunik