2-05-1080/9 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium

Kohtukoosseis

Eesistuja Malle Seppik, liikmed Margo Klaar ja Urmas

Reinola

Otsuse tegemise aeg ja koht

22. detsember 2006. a., Tallinn

Tsiviilasja number

2-05-1080

Tsiviilasi

OÜ M hagi AS-i R vastu 654.961, 80 krooni saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 28. augusti 2006. a. otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Kohtuistungi toimumise aeg

AS-i R apellatsioonkaebus

11. detsember 2006. a.

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant AS R (registrikood xxxxxxxx, asukoht x ),

lepingulised esindajad adv. Andres Hallmägi ja Alar

Vinkel

Vastustaja OÜ M (registrikood xxxxxxxx, asukoht x ),

esindaja adv. Leon Glikman

RESOLUTSIOON:

1. Jätta muutmata Harju Maakohtu 28. augusti 2006. a. otsus OÜ M hagis AS-i

R vastu 654.961, 80 krooni saamiseks.

2. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

3. Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult

Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid

mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

4. aprillil 2005. a. Tallinna Linnakohtule (nüüdne Harju Maakohus) esitatud ja

menetluse kestel täiendatud hagis taotles OÜ M AS-ilt R kahjuhüvitise 659.549, 10 krooni

väljamõistmist.

Pooled sõlmisid 26. septembril 1994. a. lepingu nr. 46, mille punkti 1 kohaselt võttis

kostja kohustuse teostada kõik Tallinnas x asuva hoone renoveerimistööd. 3. märtsil 1995. a.

sõlmisid pooled lepingu nr. 09, mille kohaselt kostja tegi peatöövõtjana kõik x asuva objekti

II faasi renoveerimistööd vastavuses arvutustega lepingu lisas. Kostja tegi renoveerimistöid x

poolkeldri korterites 4 ja 5. Faktiliselt lõppesid remonttööd ja hageja võttis elamu kasutusele

1995. a. augustis. Elamu sai kasutusloa 11. novembril 2001. a.

1995. a. mais koostatud aktiga nr. 31 andis kostja üle ja võttis hageja vastu teostatud

ehitus-montaažitööd vastavalt lisale. Aktile lisatud kalkulatsioonist nähtub ehitustööde

tegemine x keldrikorrusel 659.389 krooni maksumuses. Keldrikorrusel tehtud tööde loetelu

sisaldab muuhulgas põrandate ja sanitaartehnilisi töid. Kostja tehtud tööde hulka kuulusid

muuhulgas

parkettpõranda

lahtivõtmine,

aluspõranda

lammutamine,

plaatpõranda

lammutamine, aluspõranda ehitamine, soojustuse paigaldamine põrandale, hüdroisolatsiooni

paigaldamine, liistparketi paigaldamine ja muud põrandatööd ning ka torude demontaaž ja

kanalisatsioonitoru paigaldamistööd.

Samuti nähtub 3. märtsi 1995. a. lepingu nr. 09 alusel teostatud tööde vastuvõtmise

aktist ja tööde loetelust, et kostja tegi lepingu alusel X keldrikorruse ehitus-remonttöid,

sealhulgas põrandate ja kanalisatsiooni paigaldustöid. Vastuvõtuaktile lisatud keldrikorrusel

teostatud tööde loetelu alajaotusest “põrand” nähtub kostja poolt tehtud töödena muuhulgas

liistparketi paigaldamine, aluspõranda valamine, hüdroisolatsiooni paigaldamine jt.

põrandatööd. Alajaotuse “san. tehnika” kohaselt sisaldasid kostja tehtud tööd ka

kanalisatsioonitoru paigaldamist.

Koheselt pärast X asuvate ruumide kasutusseandmist 1995. aastal hakkasid ruumide

rentnikud kaebama, et ruumides on pidevalt halb kanalisatsioonilõhn. Hageja teatas kostjale

korduvalt sellest probleemist ja rentnike kaebustest, kuid kostja ei asunud pikema aja jooksul

halva lõhna põhjuseid välja selgitama ega kõrvaldama. 30. aprillil 1997. a. koostatud

protokollis võttis kostja kohustuse teha kõik võimalik ebameeldiva lõhna kõrvaldamiseks

Nilsseni korteris, mis asus X keldrikorrusel. 1998 .a. oktoobris püüdis kostja likvideerida

ebameeldivat lõhna elamu keldrikorrusel, parandades kanalisatsioonikaevu ja -trassi, kuid

tulutult.

Järjekordselt teavitas hageja kostjat kirjalikult kanalisatsioonilõhna olemasolust

ruumides 29. novembril 1999. a., teatades, et kui kostja ei kõrvalda defekte hiljemalt

1. detsembriks 1999. a., laseb hageja defektid kõrvaldada kostja arvel. Samas kirjas teavitati

kostjat, et ebameeldiva lõhna kõrvaldamiseks oleks vaja võtta lahti põrand. Kuna kostja

jätkuvalt ignoreeris probleemi, lasi hageja 2000. a. märtsis ehitusfirmal AS-il H avada halva

lõhna põhjuste väljaselgitamiseks osaliselt kostja tehtud tammeparketist põranda. Põranda

avamisel 8. märtsil 2000. a. korteri 4 ühes ruumis selgus, et põranda all asus lahtine

kanalisatsioonitoru ots, mille ümber vedelesid tühjad õllepudelid ja rottide laibad. Järgmisel

päeval teatas hageja kostjale põranda avamise tulemustest ning palus kostjal osaleda

10. märtsil 2000. a. toimuval järgmisel põranda avamisel. Edasi avati põrandad hageja

tellimusel järk-järgult 2000. a. märtsis ja aprillis, kusjuures igakordselt teavitati sellest ka

kostjat ning paluti kostja esindajal osaleda nii põrandate avamisel ja defektide tuvastamisel

kui ka kontroll-ülevaatustel. Samuti teatas hageja kostjale 25. mail 2000. a. põrandate

taastamistööde alustamisest ja 14. juulil 2000. a. praaktööde likvideerimise lõpetamisest ning

palus osaleda 20. juulil 2000. a. hoone ekspluatatsioonikomisjoni töös. Kostja esindaja

H. N ilmus põrandate avamisele ainult ühel korral, 11. märtsil 2000. a. Järgnevalt kostja

esindaja enam hageja kutsetele ei vastanud ja uuringul ei osalenud.

Ajavahemikus 10. - 17. märtsini 2000. a. teostas E OÜ hageja tellimusel X

poolkeldrikorrusel asuvate ruumide põranda ja kanalisatsiooni remonttööde uuringu

eesmärgiga selgitada välja ehitaja (AS-i R) poolt remonditud ruumides esineva halva õhu

põhjused. Ekspertiisi käigus tuvastati järgmised kostjapoolsed praaktööd: kanalisatsiooni

amortiseerunud malmtorustik oli asendatud vaid osaliselt; endised kanalisatsioonitrapid ja

toruavad olid sulgemata (lahtised trapid levitasid fekaalihaisu); vana torustiku ühendusi ei

olnud tihendatud ega vanu siibreid eemaldatud ning kanalisatsiooni vesi ja aur märgasid

parkettpõrandate aluskonstruktsioone, mis kohati mädanesid; põrandate kandekonstruktsiooni

aluseid ei olnud puhastatud vanast kõdunenud sodist; soojussõlme põrandakaev oli jäetud

korrastamata, solgivesi imbus betoneerimata kaevupõhjast hoonealusesse pinnasesse.

15. märtsil 2000. a. pöördus hageja kostja poole järjekordse palvega parandada

sanitaartehnilised praagid ning panna uus parkett, seades tööde tegemise lõpptähtajaks

22. märtsi 2000. a. Kuna kostjalt vastust ei järgnenud, teavitas hageja kostjat uuesti, et ta on

sunnitud ehituspraagi kõrvaldamiseks poolkeldrikorruse korterites pöörduma teiste

ehitusfirmade poole ja et tööd algavad 23. märtsil 2000. a. Kostjat teavitati ka sellest, et tööd

tehakse kostja arvel.

Kõrvaldamaks puudusi kanalisatsioonisüsteemis, tellis ja tasus hageja tööd, mille

käigus kõrvaldati edasine võimalus kanalisatsioonihaisude tungimiseks korteritesse 4 ja 5,

uuendati soojussõlm ja põrandaalune pinnas, desinfitseeriti ja eritöödeldi puitosasid, vahetati

välja põrandamaterjal (keraamilised plaadid), võeti lahti ja taastati parkett korterites 4 ja 5,

betoonipõrand ja keraamiline põrandakate betoonalusel koos põrandaaluse elektriküttega,

parandati kanalisatsiooni ventilatsioon, vahetati välja vigastatud malmtorudest kanalisatsioon,

parandati kolme kaevu põhjad ja paigaldati tihendid WC potile.

Remonttöid tehti kogumaksumusega 300.961, 80 krooni, millest defektide

parandamiseks tehtud ümberehitustööde maksumus moodustas 236.533, 20 krooni ja muu

kulu seoses ekspertiiside, ehitusjärelevalve ja muude täiendavate töödega kostja poolt

põhjustatud ehituspraagi kindlakstegemiseks ning kõrvaldamiseks oli 64.428.60 krooni.

Saamata jäänud tulu arvestuses on hageja lähtunud viimase rentniku, Ungari saatkonna poolt

tasutud rendisummast 59.000 krooni kuus. Lisaks nähtub hageja tellitud O OÜ spetsialisti

arvamusest, et vaadeldavas hoones oli vaidlusalusel perioodil keskmine aastane üüritulu

kokku 709.000 krooni, millest hageja neto üüritulu oli 630.000 krooni. Hageja leiab, et

saamata jäänud tulu nõue 354.000 krooni vastab nii selle perioodi rendilepingute kui ka

spetsialisti arvamuse kohaselt tulule, mida hageja oleks ehituspraagi tuvastamise ja

likvideerimistööde ajal kuue kuu jooksul ruumide rendina saanud, kui kostja oleks oma

lepingulised kohustused täitnud nõuetekohaselt.

Kostja vastuväited

Kostja oma kirjalikus vastuses ja selle täienduses hagi ei tunnistanud ja palus jätta

selle rahuldamata.

Kostja

ei

ehitanud

vaidlusalust

elamut,

vaid

üksnes

remontis

seda.

Kanalisatsioonitorustik oli elamus juba olemas ning selle remont kostja kohustuste hulka ei

kuulunud. Olemasolevale malmtorustikule ühendati juurde täiendav plasttorustik ning

lahtised kanalisatsioonitoru otsad suleti nõuetekohaste plastkorkidega. Plastkorgid hävitati

ilmselt rottide poolt, millele viitab asjaolu, et põrand avati alles viis aastat pärast hoone

kasutuses olekut. Rotitõrjetööd ja muu rottidesse puutuv ei ole kostja kohustus. Kui kostja

oleks ehitanud põranda lahtistele toruotstele, ei oleks ehitusjärelevalve lubanud põrandat

sulgeda. Ehitus võeti tellija poolt märkusteta vastu. Tellijal ega ehitusjärelevalvel ei olnud

ehituse käigus kanalisatsioonitorustikuga seonduvalt märkusi.

Põranda avamise juurde AS-i R esindajat ei kutsutud, mistõttu ta ei tea

kanalisatsioonitoru ja selle ümbruse seisundit põranda avamise hetkel.

Tööd, mille käigus väidetavalt kõrvaldati puudusi kostja poolt väljaehitatud

kanalisatsioonisüsteemis, ei saa olla seotud väidetava haisuprobleemiga. Hageja on teostatud

tööde loetelusse võtnud hoone loomulikust kulumisest põhjustatud remonttööd, põhjendamata

nende seotust haisuga. OÜ E hinnangus märgitud töid küll tehti, kuid nende tegemine ei ole

seotud poolte vahel sõlmitud lepingutest tulenevaga.

Esimese astme kohtu otsus

28. augusti 2006. a. otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi ja mõistis kostjalt hageja

kasuks välja 654.961, 80 krooni. Kohtukuluna mõistis kohus kostjalt hageja kasuks välja

34.000 krooni riigilõivu ja 32.748 krooni õigusabikulu. Riigituludesse mõistis kohus kostjalt

80. 10 krooni postikulu.

Otsuse kohaselt sõlmisid pooled 26. septembril 1994. a. lepingu nr. 46 , milles hageja

tellis ja kostja kohustus tegema kõik renoveerimistööd vastavalt kalkulatsioonile aadressil X,

Tallinnas. 3. märtsil 1995. a. sõlmitud lepinguga nr. 09 tellis hageja ja kostja kohustus tegema

kõik renoveerimistööd aadressil X, etapp nr. II vastavalt kalkulatsioonile. Lepingu nr. 46

alusel tehtud tööd on hageja vastu võtnud 1995. a. mais ning lepingu nr. 09 alusel tehtud tööd

1995. a. augustis. Hageja on kostjale nimetatud aktides loetletud tööde eest tasunud ning

kostja on tasu aktsepteerinud.

Kostja võttis 26. septembril 1994. a. sõlmitud lepinguga muuhulgas kohustuse

paigaldada X asuva hoone keldrikorruse korteri 4 ruumides 12 jooksevmeetrit

kanalisatsioonitoru. Samuti kuulus 3. märtsil 1995. a. sõlmitud lepingu alusel teostatavate

lisatööde hulka sama hoone keldrikorruse korterite 4 ja 5 ruumides kanalisatsioonitoru

paigaldamine kokku 18 jooksevmeetri ulatuses. Mõlema lepingu tingimused on lepingutekstis

formuleeritud üldsõnaliselt ning nendest ei selgu lepingupoolte kohustuste täpset sisu ja

mahtu. Lepingutes on fikseeritud tööde tegemise esialgne eelarve (lepingute punkt 2), kuid

teostavate tööde täpsema sisu osas viitavad lepingud lisatud kalkulatsioonidele.

26. septembril 1994. a. sõlmitud lepingu nr. 46 alusel tehtud tööde kohta on pooled

1995. a. mais koostanud akti nr. 31, millele lisatud tabelitest nähtub, et kostja poolt tehtud

tööd hõlmavad muuhulgas põrandatöid (s. H. parkettpõranda lahtivõtmist, aluspõranda

lammutamist,

plaatpõranda

lammutamist,

aluspõranda

ehitamist

jne.).

Tehtud

sanitaartehniliste

tööde

loetelust

nähtub

torude

demontaaž

ja

kanalisatsioonitoru

paigaldamistöö 12 jm. ulatuses. Analoogiliselt on pooled 3. märtsil 1995. a. sõlmitud lepingu

nr. 09 alusel tehtud tööde kohta koostanud akti 1995. a. augustis. Aktis on kostja poolt tehtud

ja hageja poolt aktsepteeritud töödena fikseeritud ka X keldrikorruse lisatööd ("additional

work in basement"), sealhulgas põrandate ja kanalisatsiooni paigaldustööd. Aktile lisatud

tabelist nähtub kostja poolt teostatud tööna liistparketi paigaldamine, aluspõranda valamine,

hüdroisolatsiooni paigaldamine jms. põrandatööd. Sanitaartehniliste töödena on muuhulgas

fikseeritud kanalisatsioonitoru paigaldamine 18 jm. ulatuses.

Vastavalt võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise

eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕS RS) §-le 2 kohaldatakse enne 1. juulit 2002. a.

tekkinud asjaolule või tehtud toimingule asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal

kehtinud seadust, kui samast rakendamisseadusest ei tulene teisiti. Vaidlusaluste lepingute

sõlmimise ja täitmise ajal kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 64 lg. 1 kohaselt

tuli tehingu tõlgendamisel lähtuda tehingu teinud isikute tegelikust tahtest. Esitatud tõendid

võimaldavad järeldada, et poolte tahe oli suunatud ka kanalisatsioonitorustiku vahetamisele X

asuva hoone keldrikorrusel. Tõendamata on kostja väited selle kohta, et temal vaidlusaluse

kanalisatsioonitoru vahetamise kohustust ei lasunud.

Vaidlusaluste lepingute sõlmimise ja täitmise ajal kehtinud tsiviilkoodeksi (TsK)

§ 173 lg. 1 kohaselt tuli kohustised täita nõuetekohasel viisil ja kindlaksmääratud tähtajaks

vastavalt seaduse või lepingu sätetele, selliste sätete puudumisel aga vastavalt tavaliselt

esitatavatele nõuetele. Kumbki vaidluse esemeks olevatest lepingutest ega nende lisadest

teostatavate tööde kvaliteedi osas tingimusi ei sea. Hageja on väitnud, et töö kvaliteet pidi

vastama tavaliselt esitatavatele nõuetele. Tulenevalt eeltoodust tuleb teostatud tööde

kvaliteedinõuetele vastavuse hindamisel lähtuda töö vastavusest tavaliselt esitatavatele

nõuetele.

Ehitustegevust reguleeriv ja ehitisele esitatavaid üldisi nõudeid sisaldav planeerimis-

ja ehitusseadus (PES) jõustus 22. juulil 1995. a. Seega ei kehtinud see õigusakt vaidlusaluste

lepingute sõlmimise ajal, samuti olid lepingute esemeks olevad tööd seaduse jõustumise ajaks

suuremas osas lõpetatud. Kostja poolt tööde tegemise ajal ei eksisteerinud Eestis korrektselt

kehtestatud kvaliteedinorme ja -standardeid ehituskvaliteedi hindamiseks. Samas oli juba EV

Keskkonnaministeeriumi 11. novembri 1993. a. käskkirjaga nr. 108 kinnitatud "Ehituse

töövõtulepingu üldised tingimused" (edaspidi ETÜT; avaldatud Eesti Ehitusteabe kartoteegis,

kaardi nr. ET-2 0204-0047). Lisaks olid fikseeritud hea ehitustava üldpõhimõtted

Ehitusreeglite nõukogu seisukohas "Hea ehitustava (üldtunnustatud tehnikareeglid)" (edaspidi

„Hea ehitustava”; Ehitusreeglite nõukogu protokoll nr. 8, avaldatud Eesti Ehitusteabe

kartoteegis, kaardil nr. ET-1 0207-0068).

Ehituse töövõtulepingu üldised tingimused ega „Hea ehitustava” ei ole kehtestatud

seaduse tasandil ega ole vaadeldavad ka muu normatiivaktina, kuid arvestades, et kostja

sõlmis vaidlusalused lepingud oma majandus- ja kutsetegevuses, saab ETÜT-s ja „Heas

ehitustavas” fikseeritud ehitusstandardeid kohaldada tavaõigusena. Kostja kui ehitusettevõtja

pidi hagejaga sõlmitud lepingute täitmisel kõnealuseid standardeid tundma ning nendega

arvestama.

ETÜT punkt 2. 1. 5 sisaldab töövõtja üldist kohustust tagada, et kõik vastavalt

lepingule hangitud ja kasutatavad materjalid ning seadmed oleksid uued ja kogu töö tehtaks

hea kvaliteediga, vigadeta ja defektideta ning vastavuses lepingu dokumentidega ja Eesti

Vabariigis kehtivate normidega. Töö, mis pole vastavuses nende nõuetega, kaasa arvatud

õiguslikult mitte heakskiidetud ega vastuvõetud asendused, loetakse defektseks (praak).

Töövõtja üldine vastutus tuleneb ETÜT punktist 2. 8. Töövõtja vastutab ainuisikuliselt kõigi

töös kasutatavate vahendite, meetodite, tehnika, järjekordade ja protsesside eest, aga samuti

töö koordineerimise eest lepingu raames (ETÜT p. 2. 8. 1). Vastavalt ETÜT punktile 2. 8. 2

vastutab töövõtja muuhulgas selle eest, et projektikohaselt tehtud töö ja paigaldatud seadmed

vastaksid eesmärgile ja funktsioneeriksid laitmatult. ETÜT punkti 2. 8. 4 järgi vastutab

töövõtja seadusest, määrusest ja muudest kohustuslikest eeskirjadest ja normidest

kinnipidamise eest lepinguperioodil. Töövõtja peab esitama tellijale õigeaegselt kinnitamiseks

kõik töövõtja poolt koostatud täite- ja tööjoonised (ETÜT p. 2. 1. 3 (f)).

„Hea ehitustava” punktis 1 sisalduva põhimõtte kohaselt tuleb ehitised kavandada,

püstitada, muuta ja korras hoida nii, et nad oleksid ehituskunstiliselt ja teostuselt

heatasemelised ja oma keskkonda sobivad; ei looks ülemäärast ohtu inimestele, varale ega

keskkonnale ning nende tarbeomadused säiliksid kogu kavandatud eluea jooksul. Punkti 2. 1

kohaselt loeb Ehitusreeglite Nõukogu ehitise välistorustike (v. a. soojustrassid) ja

sisetorustike kavandatud elueaks 50 aastat. Punkt 7 kohustab ehitise kavandamisel,

püstitamisel, muutmisel ja kasutamisel head ehitustava (üldtunnustatud ehitusreegleid)

järgima.

E OÜ 10. - 17. märtsini 2000. a. läbi viidud ekspertiisi käigus tuvastati kostja poolt

teostatud sanitaartehniliste töödega seonduvad puudused: kanalisatsiooni amortiseerunud

malmtorustik oli asendatud vaid osaliselt. Endised kanalisatsioonitrapid ja toruavad olid

sulgemata, lahtised trapid ja torud levitasid fekaalihaisu. Vana torustiku ühendusi ei olnud

tihendatud ega vanu siibreid eemaldatud ning kanalisatsiooni vesi ja aur märgasid

parkettpõrandate aluskonstruktsioone, mis kohati mädanesid. Kõnealuse ekspertiisi aruande

koostanud E. E hinnangul on ehitaja rikkunud „Hea ehitustava” punkti 1. Ekspertiisi aruande

kokkuvõtvast

osast

nähtub,

et

X

poolkeldrikorruse

ruumides

ebameeldiva

õhu

tekkepõhjusteks olid demonteerimata ja avatud trappide ning jätkukohtadega vana malmist

kanalisatsioonitorustiku fekaalvee ja aurude läbilaskmine ja tungimine parkettpõranda puidust

aluskonstruktsioonidesse ja sealt edasi remonditud ruumidesse. Teise põhjusena on välja

toodud rottide põrandaalusest elutegevusest tingitud haisud, kuna lohaka ehitustööga oli

loodud neile soodus elukeskkond põrandate alla. Eelkirjeldatud asjaolusid on ekspertiisi

aruande allkirjastanud isik E. E kohtule kinnitanud ka tunnistajana.

Ka teisest hageja poolt kohtule esitatud eriteadmistega isiku arvamusest (OÜ E

eksperthinnangust) nähtub, et kostja poolt paigaldatud kanalisatsioonitorustikus esinesid

puudused. Nimetatud eksperthinnangu on koostanud ehitusinsener Ü. L ning ekspertiisiakti

punktis 3. 6 on välja toodud mitmed kostja poolt kanalisatsiooni ehitamisel tehtud vead.

Spetsialist Ü. L on talle esitatud materjalide põhjal leidnud, et X asuva hoone poolkeldri

ruumide põrandaaluse kanalisatsioonisüsteemi väljaehitamist ei tehtud kostja poolt

nõuetekohaselt, millega rikuti head ehitustava ja sisekanalisatsiooni torustike ning süsteemide

ehitamisel esitatavaid tingimusi ja nõudeid. Samuti on eksperthinnangus asutud seisukohale,

et kostja suhtus nii tööde läbiviimisesse kui sellega seonduvate küsimuste ja probleemide

lahendamisse ükskõikselt ja vastutustundetult. Kõnealuse tõendi hindamisel tuleb silmas

pidada, et eksperthinnang on koostatud Ü. L esitatud dokumentide põhjal ning tal puudus

võimalus ekspertiisi objektiks olevate töödega ise vahetult tutvuda. Samas on Ü. L

eksperthinnangus märkinud, et loeb saadud algandmeid hinnangu koostamiseks piisavateks.

Ülalkäsitletud dokumentaalsetes tõendites kirjeldatud asjaolud on leidnud kinnitust nii

tunnistajatena üle kuulatud Ü. L kui E. E enda ütlustega, samuti tunnistaja O. H poolt

kohtule antud ütlustega. Tunnistaja O. H ütluste kohaselt oli ta isiklikult X objektil põrandate

avamise juures. Põranda all oli märg ja niiske. Reovesi voolas lahtistest kohtadest välja ja

põranda alla. Niiskus põranda all tekitas hallitust. Kanalisatsioonitorud ning muud torud olid

kaetud ehitusprahiga. Nimetatud eriteadmistega isikute arvamustest nähtub ka see, et

ebameeldiv õhk (kanalisatsioonihais) oli tingitud eelnimetatud puudustest kostja poolt

teostatud kanalisatsiooni remonttöödes.

Seega on tõendatud, et kostja poolt teostatud kanalisatsiooni remonttööd ei vastanud

tavaliselt esitatavatele nõuetele TsK § 173 lõike 1 tähenduses, kuna nende tegemisel ei

järgitud muu hulgas ETÜT punktide 2. 8. 2 ja 2. 8. 4 nõudeid. Samuti ei vasta kostja poolt

tehtud tööd „Hea ehitustava” punktis 1 nimetatud üldistele põhimõttetele, kuna kostja poolt

tehtud kanalisatsiooni remonttööde teostust ei saa lugeda heatasemeliseks. Töös esinenud

puuduste tõttu oli selgelt häiritud Tallinnas X asuvate eluruumide sihipärane kasutamine.

Kostja kui tööettevõtja on seega 26. septembril 1994. a. ja 3. märtsil 1995. a. sõlmitud

lepingutest tulenevaid kohustusi rikkunud.

Kohustuste rikkumise ajal kehtinud TsK § 227 kohaselt kannab kohustist rikkunud isik

vastutust ainult süü olemasolu korral. Samast sättest tulenevalt tuleb aga süü puudumist

tõendada kohustist rikkunud isikul. Kostja ei ole oma süü puudumist kohustiste rikkumisel

millegagi tõendanud. Olemasolevate tõendite põhjal oleks kostja hooletus remonttööde

teostamisel ka üheselt tuvastatav.

Kostja vastuväite kohaselt ta mitte ei ehitanud vaidlusalust elamut, vaid üksnes

remontis seda. Poolte vahel sõlmitud lepingute kohaselt oli kostja üldiseks kohustuseks

renoveerimistööde teostamine aadressil X. Iseenesest omab nii kostja lepingujärgsete

kohustuste määratlemisel kui kostja vastutuse piiritlemisel tähtsust asjaolu, et lepingute

esemeks ei olnud uue ehitise püstitamine, vaid ajaloolise hoone renoveerimine. Siiski tuleb ka

renoveerimistööde läbiviimisel järgida ehitustöödele kehtestatud üldisi nõudeid, mida aga

kostja järginud ei ole. Kostja näol on tegemist spetsialistiga (ehitusettevõtjaga), tellijal

seevastu erialased (ehitusalased) teadmised puudusid. Vastavalt TsK §-le 355 kohustub

tööettevõtja töövõtulepingu järgi tegema omal riisikol tellija ülesandel kindlaksmääratud töö

kas tellija või omast materjalist, tellija aga kohustub tehtud töö vastu võtma ja selle eest

tasuma. Seejuures lasus tööettevõtjal TsK § 363 punktist 2 tulenevalt kohustus teatada

tellijale, et viimase juhendite järgimine ohustab tehtava töö vastupidavust või kõlblikkust ning

punkt 3 nägi ette kohustuse teavitada tellijat ka teiste tööettevõtjast mitteolenevate asjaolude

olemasolust, mis ohustavad tehtava töö vastupidavust või kõlblikkust. Analoogiline kohustus

tuleneb töövõtjale ka ETÜT punktist 2. 10.

Kostja võttis 26. septembril 1994. a. ja 3. märtsil 1995. a. lepingute alusel kohustuse

kanalisatsioonitorude paigaldamiseks (asendamiseks) renoveeritavas hoones. Sellega võttis

kostja kohustuse saavutada lepingutes kokkulepitud tulemus (teha kindlaksmääratud töö) ning

võttis seeläbi ka vastutuse selle kohustise täitmata jätmise või mittenõuetekohase täitmise

eest. Kui tööettevõtjale sai lepingujärgsete tööde teostamise käigus teatavaks asjaolusid, mis

ohustasid tehtava töö vastupidavust või kõlblikkust, oleks kostja pidanud hagejat vastavalt

TsK §-is 363 sätestatule teavitama ning ootama tellija edasisi juhiseid (TsK § 364). Kostja

hagejat töö tulemust ohustavatest asjaoludest ei teavitanud.

Tulenevalt eeltoodust ei oma õiguslikku tähendust ka kostja võimalikud vastuväited

hageja poolt esitatud projektdokumentatsiooni puudulikkuse kohta. Vastavalt TsK §-le 355

pidi kostja saavutama lõppresultaadi omal riisikol. Kui projektdokumentatsiooni puudumine

või puudulikkus oleks olnud takistuseks tööde teostamisel, oleks kostjal olnud võimalus

keelduda tööde täitmiseks võtmisest. Seejuures on tunnistaja Ü. L kui ehitustehniliste

eriteadmistega isik väitnud, et renoveerimistöid sai teha ka projektita, kuid selleks tuli kostjal

esmalt kogu kanalisatsioonisüsteem avada ja teha kindlaks selle seisukord. Vastavalt TsK §-le

363 lasus kostjal kohustus teatada tellijale takistustest, mis ohustasid töö kõlblikkust.

Ehitise võttis tellija märkusteta vastu ning ei tellijal ega ehitusjärelevalvel olnud

ehituse käigus kanalisatsioonitorustikuga seonduvalt märkusi. See ei välista kostja vastutust

ning kostja sellesisulisi väiteid ei saa lugeda asjakohasteks. Avastatud defektide näol oli

tegemist varjatud puudustega, mis said ilmneda ja ilmnesidki alles pärast ruumide (sealhulgas

kanalisatsiooni) kasutuselevõttu rentnike poolt. TsK § 366 lg. 1 sätestas tellija kohustuse

tööettevõtja poolt tehtud töö vastu võtta ja see üle vaadata. Tellija õigust jätta töö vastu

võtmata saab tunnustada üksnes juhul, kui tehtud töö on täiesti kasutuskõlbmatu ja tuleb

tervikuna asendada. Kõrvaldatavate puuduste korral on tellijal õigus nõuda TsK § 368 lõikes

1 sätestatut. Seega ei välista tööde vastuvõtmine tellija hilisemat tuginemist tööde lepingule

mittevastavusele ega vabasta tööettevõtjat selles osas vastutusest.

TsK § 366 lg. 2 kohaselt on tellija kohustatud teatama lepingutingimustest

kõrvalekaldumistest ja teistest puudustest töös, mida tavalise vastuvõtu viisi juures ei võidud

avastada, tööettevõtjale viivitamatult pärast nende avastamist. Tunnistaja L. Ž ütlustest

nähtub, et üürnikud hakkasid korteris 5 põranda alt tuleva ebameeldiva haisu üle kaebama

juba 1995. a. Aeg-ajalt hais kadus, kuid siis tekkis uuesti. 1998. a. muutus olukord

väljakannatamatuks. 30. aprillil 1997. a. võttis kostja kohustuse teha kõik võimalik

ebameeldiva lõhna kõrvaldamiseks N korteris maja keldrikorrusel. Kostja püüdis likvideerida

ebameeldivat lõhna elamu keldrikorrusel, parandades kanalisatsioonikaevu ja -trassi,

kanalisatsioonihais keldrikorruse ruumides aga ei kadunud. Hageja teavitas kostjat kirjalikult

kanalisatsioonilõhna olemasolust ruumides 29. novembril 1999. a, teatades, et juhul kui kostja

ei kõrvalda nimetatud defekte hiljemalt 1. detsembril 1999. a, laseb hageja defektid

kõrvaldada kostja arvel. Samas kirjas teavitati kostjat, et ebameeldiva lõhna kõrvaldamiseks

oleks vaja võtta lahti põrand. Puuduvad tõendid selle kohta, et hagejale oleks teatatud

kanalisatsioonitööde

lõpetamisest

või

et

hagejat

oleks

kutsutud

kanalisatsiooni

vastuvõtmisele, s. t. kaetud töid üle vaatama. Kostja ei ole hagejale esitanud ka kaetud tööde

akte.

Omanikujärelevalve organiseerimise kohustust tellijal vaidlusalusel perioodil ei

eksisteerinud. Vastav kohustus kehtestati alles 22. juulil 1999. a. jõustunud PES § 59 punktis

4. Samas võiks poolte vahel sõlmitud lepingute hinda ja tööde keerukust arvestades pidada

vähemalt minimaalse tellijapoolse järelevalve olemasolu mõistlikuks. Teisalt tuleb silmas

pidada, et juba vaidlusaluste lepingute täitmise ajal kehtinud ETÜT p. 2. 8. 7 kohaselt ei piira

ega vähenda tellija korraldatud töö järelevalve lepingus määratud töövõtja vastutust. Seega ei

saa ebapiisav järelevalve õigustada ebakvaliteetset ehitamist. Mõistlik on eeldada, et

tööettevõtja teostab tööd kvaliteetselt ka tellija järelevalve täielikul puudumisel ning kostjal

oli seega kohustus kvaliteetselt ehitada sõltumata järelevalvest.

Kostja väited lahtiste kanalitoru otste nõuetekohase sulgemise kohta (s. H.

plastkorkidega) ning plastkorkide hilisema hävitamise kohta rottide poolt on vastuolus

tõendamist leidnud asjaoludega. Eelkõige tunnistaja L. Ž ütluste põhjal saab järeldada, et

kanalisatsioonihais keldrikorrusel asuvates korterites ilmnes koheselt pärast ruumide

kasutuselevõtmist rentnike poolt 1995. aasta teises pooles. Seega ilmnes kanalisatsioonihais

juba ajal, kui lahtised toruotsad olid väidetavalt kostja poolt suletud. Eriteadmistega isik

E. Ein on hagejale 13. aprillil 2000. a. saadetud kirjas kinnitanud, et lahtiste toruotste

ümbrusest ei leitud põrandate avamise käigus plastmasskorgi tükke, mis rottide tegevusele

viitaksid. Sama järelduse võib teha asja materjalide juures oleva videosalvestuse põhjal.

Kostja versioon plastmasskorkide hävitamise kohta rottide poolt on seega ebatõenäoline.

Hageja on teinud kostja töös esineva ehituspraagi avastamiseks ja kõrvaldamiseks

kokku kulutusi summas 300.961, 80 krooni. TsK § 368 lg. 1 andis tellijale tööettevõtjapoolse

lepingu rikkumise korral õiguse nõuda niisuguste vajalike kulutuste hüvitamist, mida tellija

tegi puuduste parandamisel oma vahenditega, kui lepinguga oli tellijale selline õigus ette

nähtud. Poolte vahel sõlmitud lepingud tellijale nimetatud õigust iseenesest ette ei näinud.

Samas tuleneb puuduste parandamiseks tehtud kulutuste hüvitamise nõue ka TsK § 222

lõikest 2 ja § 226 ning TsÜS § 108 koostoimest, kui tellija on omapoolselt teinud kõik

mõistlikult võimaliku selliste kulutuste ärahoidmiseks ja tööettevõtja ei ole puudusi

ettenähtud ajaks kõrvaldanud. Kui tööettevõtja ei järgi esitatud nõudeid töö kordategemiseks

või asendamiseks ja talle on teatatud, et see võidakse lasta tema kulul teha teise ettevõtja

poolt, on olemas piisav alus ka kulude sissenõudmiseks esimeselt tööettevõtjalt ehk kostjalt.

Kostja ei ole iseenesest vaidlustanud hagiavalduses nimetatud tööde tegemist või

vastavate kulude kandmist hageja poolt. Samuti ei ole kostja esitanud konkreetseid

vastuväiteid kulude otstarbekuse ega asjakohasuse osas. TsK § 222 alusel toimuva kahju

hüvitamise eesmärgiks on võlausaldaja paigutamine olukorda, mis oleks võimalikult lähedane

olukorrale, kus võlausaldaja oleks olnud, kui võlgnik ei oleks oma kohustust rikkunud.

Tegemist ei ole põhjendamatute või ebamõistlike kuludega. Hagiavalduses loetletud

parandustööde hulgas ei ole töid, mida ei saaks seostada kostja poolt teostatud kanalisatsiooni

remonttöödes esinenud puuduste avastamise või kõrvaldamisega. Teostatud parandustööde

ning vastavate kulude vajalikkust ja põhjendatust kinnitab ka OÜ E eksperthinnang. Riiklikult

tunnustatud eksperdina tegutsev Ü. L on nimetatud eksperthinnangus jõudnud järeldusele, et

kostja poolt mittenõuetekohaselt tehtud tööde ümberehitamine (põrandaalune kanalisatsioon)

koos sellega seotud lammutus- ja üldehituslike tööde tegemisega oli nii mahuliselt kui

maksumuse osas põhjendatud.

Rahuldamisele kuulub ka hageja nõue kahju hüvitamiseks. Vaidlusaluste lepingute

sõlmimise ja täitmise ajal kehtinud TsK § 222 lg. 2 kohaselt tuli kreeditori kahjude all

muuhulgas mõista ka saamata jäänud tulu, mis võlausaldaja oleks saanud, kui võlgnik oleks

kohustise täitnud. Saamata jäänud tulu all tuleb mõista kasu, mida kahjustatud lepingupool

oleks tulevikus tõenäoliselt saanud, kui lepingut ei oleks rikutud. Seetõttu saab saamata

jäänud tulu nõude puhul hinnata ainult tõenäosust, millega ja millises suuruses tulu oleks

saadud, kui kohustusi oleks nõuetekohaselt täidetud.

Hageja jäi kostja kohustise rikkumise tõttu ilma tavapärastest õigusviljadest. Tallinnas

X asuvaid kortereid 4 ja 5 ei olnud võimalik kostja töös esinenud puuduste kõrvaldamise

perioodil 2000. a. märtsist kuni juulini elamiseks kasutada ning nendes korterites nimetatud

ajavahemikul ka reaalselt ei elatud. Korterite kasutuse takistus on otseselt seotud kostja

lepingurikkumisega. Kostja pidi mõistliku isiku ja professionaalse ehitajana ette nägema, et

kanalisatsioonitööde teostuses esinevad puudused ning nende kõrvaldamiseks vajalikud tööd

ei võimalda ehitist sihipäraselt kasutada ning et sellega võib hagejal omakorda kaasneda tulu

saamise võimatus.

Saamata jäänud tulu ulatust 354.000 krooni saab lugeda mõistlikuks ja põhjendatuks.

Üüri- ja rendilepingutest nähtub, et korterite 4 ja 5 ühe kuu üürisumma kokku aastal 1995 oli

66.940 krooni, vahetult enne põrandate avamist rentis ruume Ungari Vabariigi Suursaatkond,

tasudes renti 59.000 krooni kuus, millele lisandus käibemaks. Viimase summa alusel on

põrandate avamise ja kostja praaktööde likvideerimise ajal 2000. aastal kuue kuu jooksul, mil

hagejal ei olnud võimalik kortereid välja rentida, hageja kahju saamata jäänud tulu näol

354.000 krooni. Pärast kostja ehituspraagi kõrvaldamist õnnestus hagejal ruumide suhtes

sõlmitud kasutuslepingutest teenida tulu 65.000 krooni kuus. O OÜ arvamuse kohaselt oli

vaadeldavas hoones korterite 4 ja 5 osas hageja mõistlik saamata jäänud aastane üüritulu

630.000 krooni. Arvamuses on seejuures silmas peetud nn. netoüüri, s. T. üüri, millele

tavaliselt lisanduvad kommunaalkulud (küte, elekter, vesi, turvateenus jm.) ja äriühingute

puhul ka käibemaks.

Saamata jäänud tulu nõue 354.000 krooni vastab tulule, mida hageja oleks

ehituspraagi tuvastamise ja likvideerimistööde ajal kuue kuu jooksul ruumide kasutusse

andmisest tõenäoliselt teeninud, kui kostja oleks oma lepingulised kohustused täitnud

nõuetekohaselt. Kostja ei ole välja toonud asjaolusid, mis seaksid hageja poolt väidetu

kahtluse alla. Samuti ei ole kostja omalt poolt esitanud tõendeid.

Kostja poolt teostatud tööd ei vastanud tavapäraselt esitatavatele nõuetele TsK § 173

lõike 1 tähenduses, töödes esinesid varjatud puudused, kostja on lepingutest tulenevat

kohustist rikkunud ning kostjat saab lugeda vastutavaks lepingutingimustele mittevastava töö

tegemise eest. Kostja lepingurikkumiste tõttu on kostjal tekkinud kahju kogusummas 654.961,

80 krooni, millest puuduste kõrvaldamiseks tehtud kulutused moodustavad 300.961, 80

krooni ning saamata jäänud tulu 354.000 krooni.

Seoses alternatiivsete hagi alustega tuleb märkida, et on täidetud eeldused hagi

rahuldamiseks ka TsK § 375 lg. 1 alusel. Samas ei annaks hagi rahuldamiseks iseseisvat alust

kostja poolt 30. aprillil 1997. a. võetud kohustus “teha kõik võimalik, kõrvaldamaks

ebameeldivat lõhna N korteris x”. Kostja poolt võetud kohustust tuleb mõista kui lubadust

teha niisuguseid pingutusi nagu lepingupoolega samal tegevus- või kutsealal tegutsev isik

samadel asjaoludel teeks. Igal juhul ei saa lubadust vaadelda kohustusena saavutada

kindlaksmääratud tulemus (kõrvaldada ebameeldiv lõhn). Hageja poolt väidetu kohaselt

püüdis kostja 1998. a. oktoobris likvideerida ebameeldivat lõhna elamu keldrikorrusel,

parandades kanalisatsioonikaevu ja -trassi. Seega on kostja poolt ebameeldiva lõhna

kõrvaldamiseks teatud samme astutud. Hagi rahuldamiseks oleks tulnud hagejal järelikult

tõendada ka mõistlike pingutuste tegemata jätmist kostja poolt.

Apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuses palub kostja maakohtu otsuse tühistada ning jätta hagi

rahuldamata. Maakohtu väide, et poolte tahe oli suunatud ka kanalisatsioonitorustiku

vahetamisele,

on

ebaõige.

Lepingu

kohaselt

tuli

vahetada

üksnes

meetrit

kanalisatsioonitoru,

seega

tuli

kanalisatsioonitoru

vaid

osaliselt

asendada,

mitte

lausväljavahetada. Seega ei saa apellant olla vastutav vahetamata osades tõrgete ja häirete

tekkimise eest. Kostja ühendas olemasolevale malmtorustikule täiendava plasttorustiku ning

sulges lahtised kanalisatsioonitoru otsad nõuetekohaste plastkorkidega. Plastkorgid hävitati

rottide poolt ja selle eest ei saa vastutavaks teha apellanti.

Kohus on ekslikult lugenud kohaldatava õiguse hulka ka Eesti Ehitusteabe kartoteegis

avaldatud materjalid ning rajanud nendele kogu otsuse.

Asjas ei saa käsitleda tõendina Ü. L ekspertiisi, kuna tema arvamus on koostatud vaid

dokumentide alusel. Ekspertiisi aruandest, mida kohus on käsitlenud eriteadmistega isiku (hr.

E. E) arvamusena, nähtub, et malmtorustik oli asendatud vaid osaliselt. AS-i R kohustuseks

oligi vaid malmtorustiku osaline asendamine.

Kohus on väitnud, et apellant oli spetsialist ja vastustaja asjatundmatu ehk lepingus

nõrgem pool. See väide ei ole õige, kuna vastustaja kasutas ehitusjärelevalvet, pr. O kui

ehitusharidusega isik oli kohustatud viibima kõikide sulgemisele kuuluvate konstruktsioonide

sulgemise juures. Juhul, kui apellant oleks ehitanud põranda lahtistele toruotstele, ei oleks

ehitusjärelevalve lubanud põrandat sulgeda. Tellija võttis ehituse märkusteta vastu. Aastaid

hiljem tekkinud haisus ei ole tõendatud apellandi süü, seetõttu on ka alusetu nõue

saamatajäänud tulu osas.

Kohus on vääralt kohaldanud kahjusummade ja õigusabikulude sissenõudmisel

käibemaksuseadust, nõudes kahjusummad ja õigusabikulud sisse koos käibemaksuga.

Vastustaja seisukoht

Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Kaebus ei vasta TsMS § 633 lg. 3

punktide 1 – 3 nõuetele. Apellant ei ole vaidlustanud tõendeid ja ei ole viidanud

menetlusnormide rikkumisele.

Tsiviilkolleegiumi seisukoht

Kolleegium leiab, et maakohtu otsus on õige ja piisavalt motiveeritud, kooskõlas TsMS

§ 654 lõikega 6 ei pea kolleegium vajalikuks otsuse motiive üle korrata.

Apellatsioonkaebuses on apellant korranud oma varem esitatud seisukohti, kaebus ei

sisalda aga põhjendust, millest võiks järeldada, nagu põhineks esimese astme kohtu otsus

õigusnormi rikkumisel või nagu tuleks apellatsioonimenetluses arvestamisele kuuluvate

asjaolude ja tõendite kohaselt apellatsioonimenetluses teha esimese astme kohtu otsusest

erinev otsus (TsMS § 631 lg. 1). Kaebus ei sisalda ka vaidluse lahendamiseks olulisi väiteid,

millele maakohus oma otsuses juba ei oleks vastanud.

Ebaõige on apellandi väide, nagu oleks maakohus tuvastanud, et apellandi kohustuseks

oli lepingu kohaselt kogu kanalisatsioonitorustiku väljavahetamine, sest midagi taolist

maakohus otsuses ei tuvastanud. Otsuse kohaselt tuli apellandil vaidlusalustes ruumides

paigaldada 26. septembri 1994. a. lepingu alusel 12 jooksevmeetrit kanalisatsioonitoru ja

3. märtsi 1995. a. lepingu alusel 18 jooksevmeetrit kanalisatsioonitoru. Et tal tuli

kanalisatsioonitoru paigaldada selles ulatuses, ei ole ka apellant vaidlustanud. Maakohus on

otsuses põhjalikult põhjendanud, milles seisnes apellandipoolne lepingurikkumine, ega ole

teinud apellanti erinevalt apellatsioonkaebuses väidetust vastutavaks tööde eest, mida apellant

ei pidanudki tegema.

Vaidlust ei ole selle üle, et põranda avamisel avastati selle alt kanalisatsioonitoru lahtisi

otsi. Maakohus põhjendas otsuses põhjalikult, miks ei ole usutav apellandi väide, nagu oleks

ta kõik toruotsad plastkorkidega sulgenud, kuid nagu oleksid rotid plastkorgid ära söönud.

Kaebusest ei nähtu, millistele tõenditele maakohtu poolt antud hinnanguga apellant selles osas

ei nõustu. Ainuüksi asjaolu, et põrand avati mitu aastat pärast renoveerimistööde lõpetamist,

ei võimalda teha järeldust, nagu oleks apellant kõik toruotsad korkidega sulgenud. Maakohtu

poolt analüüsitud tõenditest nähtub, et haisuprobleem ilmnes 1995. a., seega õige pea pärast

tööde lõpetamist apellandi poolt. Järeldusele, nagu oleksid rotid apellandi paigaldatud korgid

ära söönud, ei anna alust ka asjaolu, et vastustaja kasutas ehitusjärelevalvet. Peale selle on

maakohus põhjendanud, mille põhjal ta väidab, et omanikujärelevalve korraldamise kohustust

vastustajal vaidlusalusel ajal ei olnud. Asjaolust, et vastustaja seda teatud määral siiski

korraldas, ei saa tuletada, nagu vabaneks apellant seetõttu vastutusest lepingurikkumise eest.

Nõustuda ei saa apellandiga ka selles, nagu ei saaks tõendina käsitleda riiklikult

tunnustatud ehituseksperdi Ü. L poolt asjatundjana antud arvamust sellest tulenevalt, et

arvamus on antud dokumentide põhjal. Apellant ei ole põhjendanud, miks ei ole asjatundjana

võimalik arvamust anda dokumentide põhjal; asjatundja ise on leidnud, et selleks ei ole

takistusi. Ka ei ole apellant väitnud, nagu oleksid olnud ebaõiged andmed, millest Ü. L

asjatundjana arvamust andes lähtus.

Oma väidet, nagu oleks kohus kohaldanud ebaõigesti käibemaksuseadust, ei ole apellant

kaebuses põhjendanud. Mingeid asjaolusid, mis võiksid sellele väitele aluse anda, ei ole

apellant käsitlenud. Peale selle on tegemist uue väitega, mida esimese astme kohus ei

saanudki TsMS § 4 lõike 2 ja § 5 lõigete 1 ja 2 mõttest tulenevalt arvestada ja millele apellant

ei saa TsMS § 631 lõikest 1 tulenevalt tugineda.

Vastustaja taotles apellatsioonimenetluse õigusabikuluna apellandilt 22.018 krooni

väljamõistmist, kuid kuna esimese astme kohus juba mõistis apellandilt vastustaja kasuks

välja õigusabikulu kuni 1. jaanuarini 2006 kehtinud TsMS § 61 lg. 1 punktis 1 sätestatud

piirmääras, siis ei ole taotlust võimalik rahuldada.

Margo Klaar

Urmas Reinola

Malle Seppik