2-05-17904/16 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Andra Pärsimägi, Egon Konsand, Üllar Roostoja Otsuse tegemise aeg ja koht

28. detsember 2006 Tartu Tsiviilasja number 2-05-17904 Tsiviilasi V.Š. hagi A.P. e vastu 174 642 krooni väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend Tartu Maakohtu 3. oktoobri 2006 vaheotsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik A.P. e apellatsioonkaebus Kohtuistungi toimumise aeg

19. detsember 2006 Menetlusosalised ja nende esindajad Apellant-kostja A.P. , esindaja Gunnar Leht Vastustaja-hageja V.Š. , esindaja Vahur Ambos RESOLUTSIOON Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Maakohtu 3. oktoobri 2006 otsus muutmata.

Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Kui kassatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil, siis võidakse kassatsioonkaebus lahendada kirjalikus menetluses.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Hageja esitas maakohtusse hagi kostjalt 174 642 krooni väljamõistmiseks. Hageja nõue põhineb kahel võlgnevuse tunnistamise kokkuleppel: 06.05.2003 sõlmitud kokkuleppel summas

35 993 krooni ja selle tasumisega viivitamise eest viivise nõudes põhivõla ulatuses ning 11.10.2001 sõlmitud võlgnevuse tasumise kokkuleppel summas 51 328 krooni ja selle tasumisega viivitamise eest viivise nõudes põhivõla ulatuses. Hageja leidis, et nõuded ei ole aegunud. 11.10.2001 sõlmitud kokkuleppe kohaselt pidi kostja tasuma võla ajavahemikus 15.11.2001 kuni 15.06.2002. Seega algas aegumistähtaeg nimetatud nõude osas 1. juulist 2002. 13.12.2001 sõlmiti võlgnevuse tasumise kokkuleppe täiendus, mis sätestas, et kui kostja on jätnud kahel korral õigeaegselt tasumata graafikujärgse makse, siis on ta kohustatud tasuma kogu võlgnevuse 7 päeva jooksul hageja poolt vastava nõude esitamisest. Kostja ei asunud ikka võlga tasuma. Hageja leidis, et kohaldamisele kuulub TsÜS § 146 lg 4, mille kohaselt on tehingust tulenevate nõuete aegumistähtaeg 10 aastat kui kohustatud isik rikkus oma kohustusi tahtlikult. Kostja ei ole võlga tasunud ning ei ole üles näidanud initsiatiivi uue võla tasumise kokkuleppe sõlmimiseks vms. Hageja leidis, et kostja oli juba maksegraafikut alla kirjutades teadlik sellest, et ta ei hakka võlga tasuma, pettes sellega teadlikult ja tahtlikult hagejat.

2. Kostja palus kohaldada aegumist. Kostja ei ole oma kohustusi tahtlikult rikkunud, sest tegemist on juriidiliste isikute vahelise võlanõudega. Kostja sõlmis kokkuleppe tegelikult OÜ Bi kohustuse täitmiseks. Äriühing on pankrotis. Aastatel 2000-2001 toimus Tartu Maakohtus kostja suhtes pankrotimenetlus, mis lõppes peale kostja maksejõuetuse tuvastamist raugemise tõttu. 2003. a pöördus hageja Tartu Maakohtusse pankrotiavaldusega kostja vastu, kuid pankrotimenetlus jäi algatamata, sest hageja ei tasunud ette pankrotimenetluse kulusid. Kostja on teinud hagejale korduvalt ettepanekuid tasaarvestada OÜ M võlgnevus kostjale summas 101 307 krooni kostja nimele vormistatud võlakohustustega.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus jättis 3. oktoobri 2006 vaheotsusega A.P. e taotluse V.Š. ja A.P. e vahel 11.10.2001 sõlmitud võlgnevuse tasumise kokkuleppest tuleneva põhivõla 51 328 krooni ulatuses ja viiviste 51 328 krooni ulatuses aegumise kohaldamiseks rahuldamata.

Kohus leidis, et hageja nõue, mis tuleneb 11.10.2001 sõlmitud kokkuleppest, ei ole aegunud, kuna TsÜS §-s 146 lg 1 sätestatud 3-aastane aegumistähtaeg ei ole möödunud. Kohus ei näe kostja poolt kohustuse tahtlikku rikkumist, mis annaks aluse 10-aastase aegumistähtaja kohaldamiseks. Kostja on viidanud olulistele asjaoludele, miks võlg on tasumata: pankrotimenetlus kostja suhtes, mis lõppes raugemisega kostja varatuse tõttu, ning sisulised vastuväited hageja nõudele ja viited tasaarvestuse tegemise ettepanekutele. TsÜS § 158 lg 1 kohaselt aegumine katkeb ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega. TsMS § 217 lg 6 kohaselt esindaja käitumine ja teadmine loetakse võrdseks menetlusosalise käitumise ja teadmisega. Kostja esindaja Gunnar Lehe poolt allkirjastatud vastuväidete kohaselt on „kostja teinud hagejale korduvalt ettepanekuid tasaarvestada OÜ M võlgnevus kostjale summas 101 307 krooni (võlgnevus tekkis 1999. a) A.P. e nimele vormistatud võlakohustustega summas 51 328 ja 35 993 krooni“, ning „2005. a detsembris pöördus kostja taas hageja poole sooviga vormistada võlgnevuste tasaarvestus. Kostja teatas siis, et kinnistu osalise müügi kohta on sõlmitud eelleping ja müük toimub 2006. a kevadel. 2005. a detsembris siirdus kostja tööotsingule välismaale ja omas kindlat teadmist, et võlaküsimused saavad hagejaga peagi lahendatud.“ Kuna kostja on oma esindaja kinnitusel korduvalt tunnistanud võlakohustuse summas 51 328 krooni olemasolu, siis on hageja nõude 3-aastane aegumistähtaeg samuti korduvalt katkenud ja uuesti alanud ning ei olnud hagi kohtusse esitamise ajaks, s.o 10.10.2005, veel möödunud.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. A.P. taotleb apellatsioonkaebuses Tartu Maakohtu 3. oktoobri 2006 vaheotsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega kostja taotlus V.Š. ja A.P. e vahel 11.10.2001 sõlmitud võlgnevuse tasumise kokkuleppest tuleneva põhivõla 51 328 krooni ulatuses ja viiviste 51 328 krooni ulatuses aegumise kohaldamiseks rahuldatakse.

Kaebuse põhjenduste kohaselt on nõue aegunud. Vastavalt TsÜS §-le 146 lg 1 on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg 3 aastat. Sama paragrahvi 4. lõike järgi on aegumistähtaeg 10 aastat, kui kohustatud isik rikkus oma kohustusi tahtlikult. Kui nõue on tekkinud enne 01.06.2002, arvestatakse aegumistähtaega alates 01.06.2002. Hagejaga sõlmitud kokkulepetest nähtub, et võlgnevused tekkisid 06.06.2001 ja 20.02.2002. Hageja esitas hagi 06.10.2005, s.o enam kui kolm aastat peale nõude sissenõutavaks muutumist.

Kohus on jätnud tähelepanuta, et kostja ei ole võlga isiklikult tunnistanud. Seda on kostja oma esindaja kaudu ka kohtule esitatud vastustes rõhutanud. Kostja on viidanud ka võlgnevuse tasumise kokkuleppes toodud kirjeldusele võlgnevuse tekkimise aluste kohta (ostetud nelja tonni polüetüleeni eest). Nimetatud toorainet ei ostnud kostja, vaid seda tegi kostja firma, jäädes hageja firmale nimetatud tooraine eest võlgu. Kostja on jätkuvalt seisukohal, et tegemist on juriidilise isiku võlakohustusega, st OÜ Bi võlaga.

Kui ringkonnakohus peaks siiski leidma, et vaheotsus on seaduslik ja põhjendatud, siis palub apellant jätta rahuldamata viivisenõe põhivõla ulatuses. Olukorras, kus hageja on pöördunud kohtusse alles 06.10.2005 ning arvestanud kogu eelneva aja eest viivist võrdselt põhivõlaga, ei ole hageja tegutsenud heas usus. Hageja nõutud põhivõla suurune viivis on arvestades kostja majanduslikku olukorda ebamõistlikult suur ja sellises ulatuses viivise väljamõistmine raskendaks kostja majanduslikku olukorda veelgi.

5. V.Š. vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata jätmist.

Vastuväidete kohaselt on maakohus jõudnud õigele järeldusele, et hageja nõue, mis tuleneb 11.10.2001 sõlmitud kokkuleppest, ei ole aegunud, kuna TsÜS §-s 146 lg 1 sätestatud 3-aastane aegumistähtaeg ei ole möödunud. Kohus on õigesti kohaldanud TsÜS § 158 lg 1, mille kohaselt aegumine katkeb ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega. Samuti on kohus õigesti kohaldanud TsMS § 217 lg 6, mille kohaselt esindaja käitumine ja teadmine loetakse võrdseks menetlusosalise käitumise ja teadmisega. Kostja on ise või oma esindaja kaudu korduvalt tunnistanud võlakohustuse summas 51 328 krooni olemasolu hageja ees, mistõttu on hageja nõude 3-aastane aegumistähtaeg samuti korduvalt katkenud ja uuesti alanud ega olnud hagi kohtusse esitamise ajaks (10.10.2005) veel möödunud. 27.02.2006 kirjalikus vastuses hagile tunnistas kostja oma võlga hageja ees ja pakkus võlgnevuste tasaarvestust, kuna kostja arvates oli hageja äriühing OÜ M võlgu kostjale. Seejuures märkis kostja, et on varasemalt korduvalt teinud hagejale ettepanekuid tasaarvestada erinevad võlgnevused. Sama on kostja tunnistanud ka oma 01.06.2006 kohtule esitatud täiendavates seisukohtades, kus kostja märgib, et „samas tegi kostja omalt poolt kõik, et võlg oleks tasutud“. Kostja ettepanekuid tasaarvestuseks ei saanud hageja vastu võtta, kuna esiteks on hageja seisukohal, et OÜ M ei võlgne kostjale midagi, ning teiseks ei ole tasaarvestus võimalik, kuivõrd käesolevas kohtuasjas käsitletav nõue tuleneb hageja ja kostja vahelisest võlasuhtest, kuid kostjal on väidetav nõue kolmanda isiku – OÜ M – vastu. Kui kostja leiab, et OÜ M on talle võlgu, siis on kostjal õigus esitada hagi OÜ M vastu.

Samas on hageja seisukohal, et kostja on jätnud tahtlikult täitmata oma kohustuse tasuda võlg, mistõttu hageja nõude aegumise osas oleks võimalik kohaldada ka TsÜS §-s 146 lg 4 sätestatud 10-aastast aegumise tähtaega, mis ei olnud hagi esitamise ajaks möödunud. Peale poolte vahel 11.10.2001 kokkuleppe sõlmimist on kostja püüdnud vältida mistahes kontakte hagejaga, ei ole vastanud hageja kirjalikele pöördumistele ega telefonikõnedele, on vahetanud oma elukohta informeerimata sellest hagejat, on muutnud oma mobiiltelefoni numbri informeerimata sellest hagejat, samuti lahkus tööle Taani informeerimata sellest hagejat. Kostja esindaja möönis kohtuistungil, et vähemalt ühe hageja saadetud kirja (pankrotihoiatuse) on kostja kätte saanud. Sellele vaatamata ei ole kostja teinud midagi selleks, et võlgnevust tasuda – ei ole esitanud hagejale omapoolseid ettepanekuid võla tasumiseks, näiteks maksegraafiku alusel, ega teinud muid kompromissettepanekuid võlgnevuse likvideerimiseks. 11.10.2001 kokkuleppes esitatud võla tasumise graafik lepiti kokku kostja soovil. Kostja hakkas maksegraafikut rikkuma kohe esimese osamakse tähtaja saabumisest (15.11.2001), st kostja tahtlikult ja täie teadmisega sõlmis sellise võla tasumise graafiku, mida tal polnud kavatsust täita. Pole reaalne, et kostja teoja otsustusvõimelise isikuna ei teadnud maksegraafiku sõlmimisel, et ühe kuu pärast ei ole tal võimalik hagejale tasuda isegi 6500 krooni. Samuti pole kostja kunagi informeerinud hagejat põhjustest, miks ta maksegraafiku järgseid kohustusi ei täida. Pankrotimenetlus kostja suhtes toimus aastatel 2000-2001. Peale pankrotimenetluse lõppemist kuni hagi esitamiseni 2005. a oktoobris ei teinud kostja midagi selleks, et alustada oma võla tasumist, vastupidi, kostja hoidis igati kõrvale läbirääkimistest hagejaga ja tegi kõik selleks, et hageja teda ei leiaks. Mingeid sisulisi põhjendusi, miks kogu selle aja jooksul pole isegi alustatud võla tasumist kas või osade kaupa, pole kostja hagejale esitanud.

Hageja esitas hagi alles 2005. a oktoobris, kuna püüdis leida kostjat ja astuda temaga läbirääkimistesse võla tasumise küsimuses. Asjaolu, et hageja püüdis võla tasumise küsimusi kohtuväliselt lahendada, andes kostjale sellega täiendavalt aega oma kohustuse täitmiseks, ei saa pidada hageja pahatahtlikuks käitumiseks. Hagiavalduses on viivist nõutud samas suuruses põhivõla nõudega, ehkki juba hagi esitamise hetkeks oli viiviste summa ületanud põhivõla summat. Seega võiks hageja nõuda viiviste arvel tunduvalt suurema summa väljamõistmist kostjalt. Nimetatud asjaolusid arvestades ei ole alust väita, et hageja oleks hagi esitades (sh viiviseid nõudes) käitunud pahauskselt.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Vastavalt TsMS §-le 651 lg 1 ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning Tartu Maakohtu

3. oktoobri 2006 otsus muutmata. Maakohus on õigesti leidnud, et poolte vahel 11.10.2001 sõlmitud võlgnevuse tasumise kokkuleppest tulenev võlgnevuse nõue ei ole aegunud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ning kooskõlas TsMS § 654 lg 6 sätetega ei pea vajalikuks korrata esimese astme kohtu põhjendusi.

Asja materjalidest nähtub, et hageja nõue põhivõlgnevuse 51 328 krooni ja viivisvõlgnevuse

51 328 krooni väljamõistmiseks põhineb 11.10.2001 võlgnevuse tasumise kokkuleppel. Nõue muutus sissenõutavaks alates 15.06.2002 ning hageja esitas hagi kohtusse 06.10.2005. VÕSRS § 9 lg 2 sätestab, et kui tsiviilseadustiku üldosa seaduse või võlaõigusseaduse kohaselt on aegumistähtaeg lühem kui enne 1. juulit 2002 kehtinud seaduse kohaselt, arvestatakse tsiviilseadustiku üldosa seaduses või võlaõigusseaduses sätestatud aegumistähtaega 1. juulist 2002. Kuivõrd TsÜS § 146 lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude üldine aegumistähtaeg kolm aastat ja see on lühem kui enne 1. juulit 2002 kehtinud seaduse kohaselt, siis tuleb antud juhul kohaldada TsÜS §-s 146 lg 1 sätestatud kolme aastast aegumistähtaega alates 1. juulist 2002. Seega oleks 06.10.2005 esitatud hagi aegunud.

VÕSRS § 9 lg 1 sätestab, et tsiviilseadustiku üldosa seaduses ning võlaõigusseaduses aegumise kohta sätestatut kohaldatakse ka enne 1. juulit 2002 tekkinud aegumata nõuetele. Aegumise algusele, peatumisele ja katkemisele kohaldatakse enne 1. juulit 2002 kehtinud seadust, kui aegumine on alanud, peatunud või katkenud enne 1. juulit 2002. Maakohus on õigesti leidnud, et kuna kostja on hageja nõuet tunnustanud peale 1. juulit 2002, siis tuleb kohaldada TsÜS § 158 sätteid. TsÜS § 158 lg 1 kohaselt aegumine katkeb ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega. Vastuses hagile (t.l 28-29) on kostja kinnitanud, et on teinud hagejale korduvalt ettepanekuid võlgnevuse 51 328 krooni tasaarvestamiseks, kuna kostja arvates on hageja äriühing OÜ M võlgu kostjale. Samas on kostja märkinud, et 2005 detsembris pöördus ta taas hageja poole võlgnevuse tasaarvestamiseks. Maakohtule esitatud kirjalikus seisukohtades (t.l 43-45) on kostja taas kinnitanud, et 2004 detsembris pöördus ta hagejast OÜ M omaniku poole võlgnevus tasaarvestada. Eelnimetatud kostja korduvaid kinnitusi saab käsitleda kostjapoolse nõude tunnustamisena TsÜS § 158 lg 2 tähenduses ning seetõttu on maakohus põhjendatult leidnud, et 01.07.2002 alanud aegumistähtaeg on katkenud ja alanud uuesti ning hageja poolt 06.10.2005 maakohtusse esitatud nõue summas 102 656 krooni ei ole aegunud.

Apellandi seisukoht, et kostja ei ole isiklikult võlga tunnistanud ja seetõttu ei ole aegumine katkenud, ei ole põhjendatud. TsÜS § 115 lg 1 teise lause järgi esindaja tehtud tehing kehtib esindatava suhtes, kui esindaja tegi tehingu esindatava nimel ja esindajal oli tehingu tegemiseks esindusõigus. TsMS § 217 lg 6 kohaselt esindaja käitumine ja teadmine loetakse võrdseks menetlusosalise käitumise ja teadmisega ning seega tuleb esindaja poolt võla tunnistamist lugeda võrdseks menetlusosalise võla tunnistamisega. Pealegi nähtub kostja esindaja kirjalikest seisukohtadest, et võlga on tunnistanud kostja isiklikult.

Ringkonnakohus jätab tähelepanuta apellandi väited, mis ei ole seotud nõude aegumisega, kuna selles osas puudub esimese astme kohtu otsus.

Andra Pärsimägi

Egon Konsand

Üllar Roostoja