2-05-2062/17 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Andra Pärsimägi, Egon Konsand, Üllar Roostoja Otsuse tegemise aeg ja koht 27. detsember 2006 Tartu Tsiviilasja number 2-05-2062 Tsiviilasi S.L. hagi J.L. vastu abielu lahutamiseks ja J.L. vastuhagi ühisvara jagamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Maakohtu 18. oktoobri 2006 otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik J.L. apellatsioonkaebus Kohtuistungi toimumise aeg 12. detsember 2006 Menetlusosalised ja nende esindajad Apellant-kostja J.L. Vastustaja-hageja S.L. , esindaja M.P. RESOLUTSIOON Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Maakohtu 18. oktoobri 2006 otsus muutmata.

Välja mõista J.L. lt 330 krooni (kolmsada kolmkümmend) S.L. kasuks menetluskulude katteks.

J.L. menetluskulud apellatsiooniastmes jätta tema kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Kui kassatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil, siis võidakse kassatsioonkaebus lahendada kirjalikus

2 menetluses.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Poolte abielu on registreeritud 19.02.1988 Eesti NSV Narva Linna RSN Täitevkomitee perekonnaseisuosakonnas, kanne nr 82. Hagiavalduse kohaselt lahkus kostja 1998. a hageja juurest ja sellest ajast on abielulised suhted lõppenud. Hageja palus abielu lahutada.

2. Kostja oli abielu lahutamisega nõus ja soovis peale lahutust jätta oma perekonnanimeks „Lavjagina“. Kostja esitas vastuhagi ühisvara jagamiseks. Poolte jagatavaks ühisvaraks on sõiduauto Honda Civic, registreerimismärgiga X, väärtusega 10 000 krooni, veoauto ERAZ 762, registreerimismärgiga X, väärtusega 8000 krooni ja korter Xvallas Xkülas maja väärtusega 300 000 krooni. Kostja soovis jagada ühisvara selliselt, et autod jäävad hageja omandisse ning korter, mis on hageja ema R.M. nimel, jääb hageja emale, kuid hagejalt mõistetakse kostja kasuks välja hüvitis 159 000 krooni.

3. Hageja vastuhagi ei tunnistanud, kuna pooltel ei ole ühisvara, mida jagada. Abielusuhete lõppemise ajal 1998. a septembris koosnes poolte ühisvara veoautost ERAZ 762. Vandaalid lõhkusid selle 1998. a ja see viidi Emexisse. Sõiduauto Honda Civic on hageja poolt soetatud peale abielusuhete lõppu. Korter on ostetud hageja ema poolt ja ei ole poolte ühisvaraks.

MAAKOHTU LAHEND

4. Tartu Maakohus rahuldas 18. oktoobri 2006 otsusega S.L. hagi J.L. vastu abielu lahutamiseks ning lahutas S.L. ja J.L. abielu, mis on registreeritud 19. veebruaril 1988 Eesti NSV Narva Linna RSN Täitevkomitee perekonnaseisuosakonnas, kanne nr 82, ja jättis J.L. perekonnanimeks pärast abielulahutust abiellumisel võetud perekonnanime L. . Kohus rahuldas J.L. hagi S.L. vastu ühisvara jagamiseks osaliselt ning mõistis välja S.L. lt J.L. kasuks 500 krooni enam saadud ühisvara arvelt.

Otsuse kohaselt on mõlemad pooled kinnitanud, et abielulised suhted on lõppenud ja nad ei soovi abielu jätkata. Lähtudes eeltoodust on poolte abielu jätkamine võimatu ja abielu tuleb lahutada.

Ühisvara koosseis tuleb teha kindlaks poolte abielusuhete lõppemise seisuga. Asjas on leidnud tuvastamist, et alates 1998. a septembrist olid poolte vahel abielusuhted lõppenud. Korteriomand X Xkülas 4-12 kuulub R.M. le. Nimetatud korteriomand ei ole poolte abielu kestel omandatud ühisvara, kuna see ei ole omandatud kummagi abikaasa poolt. Asjaolu, et J.L. andis R.M. le korteri Tartus X erastamiseks oma erastamisväärtpaberid summas 10 500 krooni, on R.M. ja J.L. omavaheline tehing ning ei ole seotud J.L. ja S.L. i vahel abielu kestel soetatud ühisvaraga. Sõiduauto Honda Civic on S.L. i poolt omandatud 21.10.2003, seega peale poolte abielusuhete lõppemist ning ei ole tulenevalt PKS §-st 15 lg 1 abikaasade ühisvaraks. Kuna kohtus leidis tuvastamist, et veoauto ERAZ 762 on poolte ühisvara, siis tuleb see poolte ühisvarana ka jagada, olenemata sellest, et seda veoautot enam ei ole. Hageja viis poolte ühisvaraks oleva auto Emexisse, sai selle eest raha, mida ta kasutas üksnes isiklikes huvides. Veoauto hinna määramisel on põhjendatud võtta aluseks hageja öeldu, et ta sai auto eest Emexist 1000 krooni, kostja on kohtuistungil nõustunud sellise hinnaga. Kohtus on tuvastamist leidnud, et veoauto ERAZ 762 oli soetatud hageja lahusvara arvel. Samas kuna hageja on ise kohtus

3 kinnitanud, et sai Emexist veoauto eest 1000 krooni ja sellest pool kuulub kostjale, siis ei ole asjas põhjendatud kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsusest ning kohus mõistis hagejalt välja hüvitise 500 krooni kostja kasuks enamsaadud ühisvara arvelt.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 kohaselt kohaldatakse enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Hageja kohtukuludeks on abielulahutuse hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõiv 300 krooni ja õigusabikulud summas 5000 krooni. Kostja kohtukuludeks on riigilõiv 1300 krooni. Kohus vabastas 16.11.2005 määrusega J.L. osaliselt riigilõivu tasumisest hagi esitamisel S.L. i vastu abikaasade ühisvara jagamiseks. Kohus rahuldas S.L. i hagi J.L. vastu abielu lahutamiseks. Seega on põhjendatud TsMS § 60 lg 1 alusel J.L. lt välja mõista riigilõiv 300 krooni S.L. i kasuks. S.L. i esindaja M.P. astus menetlusse peale J.L. poolt ühisvara jagamiseks vastuhagi esitamist ning esindas S.L. it põhiliselt vastuhagis. Arvestades nimetatud asjaolusid, luges kohus, et M. Ploom esindas S.L. it viimase vastu esitatud ühisvara jagamise hagis. Kuigi tulenevalt TsMS §-st 60 lg 1 võib hagi osalise rahuldamise korral jätta poolte kohtukulud nende endi kanda, siis antud juhul on ühisvara jagamise hagi rahuldatud osa väga väike ning kohus luges põhjendatuks mõista S.L. i õigusabikulud täies ulatuses välja J.L. lt. Samuti leidis kohus, et kuna ühisvara jagamise hagi rahuldatud osa väga väike, on põhjendatud J.L. lt välja mõista TsMS § 64 lg 2 alusel riigilõiv, mille tasumisest oli ta ühisvara jagamise hagiavalduse esitamisel vabastatud, s.o 1300 krooni, riigituludesse.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

5. J.L. taotleb apellatsioonkaebuses Tartu Maakohtu 18. oktoobri 2006 otsuse tühistamist osaliselt, s.o kohtukulude jaotuse osas, ning tühistatud osas uue otsuse tegemist.

Kaebuse põhjenduste kohaselt on riigilõivud apellandilt välja mõistetud nii tema kui vastustaja tahte vastaselt. Vastustaja on lubanud riigilõivud ise tasuda, seda on ta kinnitanud ka kohtuistungil. Kui see nii ei oleks olnud, oleks apellant proovinud leida kohtuvälist teed probleemide lahendamiseks. Apellandil ei ole vahendeid temalt väljamõistetud summade tasumiseks. Kohtuotsus abielu lahutamise küsimuses ei ole tehtud apellandi kahjuks ja vastustaja kasuks, mistõttu oleks olnud põhjendatud apellandilt kohtukulu sissenõudmine (TsMS § 60 lg 1). Abielu oli vaja lahutada ning seda aktsepteerisid mõlemad pooled. See kulu tuleks jätta poole kanda, kes selle riigilõivu esialgu tasus – s.o vastustaja kanda. Ühisvara jagamise riigilõivu ei ole apellant samuti nõus tasuma, kuna selle lubas tasuda vastustaja. Apellant on tasunud sellest kohtukulust ½ osa, s.o 1300 krooni. Nimetatud kohtukulu osas oleks kohtuotsus olnud õiglane, kui vastustajalt oleks mõistetud apellandi kasuks välja 1300 krooni ja riigituludesse 1300 krooni. Kuna kohtukulud lubas tasuda vastustaja ning hagi on ka osaliselt rahuldatud, peaks kohus esindajatasu osas rakendama TsMS § 60 lg 1 viimases lauses sätestatut, et hagi osalise rahuldamise korral võib kohus jätta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda.

Vastustaja on tekitanud apellandile raske majandusliku olukorra. Apellant on sunnitud üürima Tartu linnas kallist korterit, kuna Xkorteris ta vastustaja emaga koos elada ei saa. Ema ei lase teda korterisse, kuigi tal on viis tuba. Apellandi likviidsed materiaalsed vahendid on kulunud oma abikaasa emale korteri ostmiseks. Vastustaja on kriminaalkorras karistatud isik, kandnud

4 reaalset vanglakaristust, tasunud perekonna arvelt oma kuriteoga tekitatud kahjusid. Tema tööstaaž on 11 aastat, apellandil 33 aastat. Kohus peaks arvestama, et vastustaja on apellandile abielu ajal põhjustanud rahalise kitsikuse ja selline protsess ei tohiks jätkuda peale abielu lahutamist. Kohus peaks arvestama ka apellandi tervisliku seisundiga, mis on dokumenteeritud tervisekontrolli otsuses 22.09.2006, kuid millist tõendit kohus keeldus viimasel kohtuistungil vastu võtmast. Isikule ei saa panna ülejõu käivaid kohustusi kohtukulude maksmise näol. Kohtul on seega mitmeid põhjusi, miks kohtukulud peaksid jääma vastustaja kanda.

6. S.L. vaidleb apellatsioonkaebusele vastu.

Vastustaja esitas kohtusse hagi abielu lahutamiseks, kuna apellant ei olnud nõus abielu lahutamisega perekonnaseisuosakonnas. Maakohus rahuldas hagi ja lahutas poolte abielu. Seega on arusaamatu apellandi väide, et kohus ei teinud otsust tema kahjuks. Ühisvara jagamise osas oli apellandi nõudeks 159 000 krooni. Apellandi kasuks mõisteti välja üksnes 500 krooni. Põhjendatud on apellandilt õigusabikulude väljamõistmine. Samuti peab apellant tasuma riigilõivu, kuna maakohus vabastas ta riigilõivu tasumisest üksnes hagi esitaisel.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 7. Vastavalt TsMS §-le 651 lg 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu lahendi seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Käesoleval juhul vaidlustatakse maakohtu otsust apellandilt menetluskulude väljamõistmise osas. Ringkonnakohus kontrollibki vaidlustatud maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust nimetatud osas. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning Tartu Maakohtu 18. oktoobri 2006 otsus muutmata. Kuna vaidlustatud maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, siis nõustudes esimese astme kohtu otsuse põhjendustega, ei pea ringkonnakohus kooskõlas TsMS § 654 lg 6 sätetega vajalikuks korrata selle põhjendusi. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus, et ükski selles esitatud põhjendus ei anna alust vaidlustatud maakohtu otsuse tühistamiseks. Pooltel ei ole vaidlust selles, et kuna menetlus antud asjas algas enne 01.01.2006, siis vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-le 3 tuleb menetluskulude jaotamisel lähtuda kuni 01.01.2006 kehtinud TsMS sätetest. Maakohus on põhjendatult mõistnud apellandilt välja vastustaja poolt tasutud riigilõivu 300 krooni, mille viimane tasus hagi esitamisel. Siinjuures on oluline märkida, et apellant vaidles abielu lahutamisele vastu (t.l 24) ning seetõttu on ekslik apellandi seisukoht, et abielu lahutamist aktsepteerisid mõlemad pooled. TsMS §-s 60 lg 1 (kuni 01.01.2006 kehtinud redaktsioon) sätestatuga ei ole kooskõlas apellandi väide, et vastustaja poolt tasutud riigilõiv tuleks jätta viimase kanda. Kuigi apellant on kinnitanud esimesel kohtuistungil (t.l 39), et ta on nõus kohtukulud ise kandma, on ta järgnevatel kohtuistungitel (t.l 56, 125) taotlenud kohtukulude apellandilt väljamõistmist. Seega on ebaõige apellandi seisukoht, et riigilõiv on temalt välja mõistetud vastustaja tahte vastaselt. TsMS § 64 lg 2 (kuni 01.01.2006 redaktsioon) kohaselt kui hageja on vabastatud riigilõivu tasumisest üksnes hagiavalduse esitamisel, mõistab kohus hagi rahuldamata jätmisel otsusega temalt riigilõivu välja riigituludesse. Apellant vabastati Tartu Maakohtu 16.11.2005 määrusega 1300 krooni ulatuses riigilõivu tasumisest hagiavalduse esitamisel. Kuna apellandi hagi ühisvara jagamiseks rahuldati üksnes väikeses ulatuses ja tema kasuks mõisteti ühisvara arvelt vastustajalt välja hüvitusena 500

5 krooni, siis on maakohus põhjendatult mõistnud apellandilt riigituludesse 1300 krooni riigilõivu katteks. Apellandi seisukoht, et maakohus oleks pidanud 1300 krooni mõistma välja vastustajalt, ei ole kooskõlas TsMS §-des 60 lg 1 ja 64 lg 2, 3 (kuni 01.01.2006 kehtinud redaktsioon) sätestatuga. Maakohus on õigesti mõistnud apellandilt välja vastustaja õigusabikulud 5000 krooni. Apellandi väide, et kuna tema vastuhagi ühisvara jagamiseks rahuldati osaliselt, siis TsMS § 60 lg 1 (kuni 01.01.2006 kehtinud redaktsioon) kolmanda lause kohaselt oleks maakohus pidanud jätma kummagi poole õigusabikulud tema enda kanda, ei ole põhjendatud. Apellant on jätnud tähelepanuta, et ta taotles ühisvara arvelt rahalise hüvituse väljamõistmist summas 159 000 krooni ning maakohus rahuldas tema nõude 500 krooni ulatuses, s.o 0,31 % ulatuses. Apellandi poolt viidatud TsMS § 60 lg 1 (kuni 01.01.2006 kehtinud redaktsioon) kolmas lause kohtukulude jaotuse osas oleks kohaldatav juhul, kui apellandi nõue oleks rahuldatud tunduvalt suuremas ulatuses, kui seda tegi maakohus. Apellandi poolt taotletud kohtukulude jaotuse kohaldamine ei ole kooskõlas TsMS §-s 60 lg 1 (kuni 01.01.2006 kehtinud redaktsioon) sätestatuga ning oleks ebaõiglane vastustaja suhtes. Apellandi majanduslik olukord ja tervislik olukord ei ole asjaoludeks, millede alusel oleks maakohus saanud jätta menetluskulud vastustaja kanda. Samas võivad nimetatud asjaolud olla aluseks täitemenetluse pikendamisele või ajatamisele. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad apellandi apellatsiooniastmes kantud menetluskulud (õigusabikulud 1250 krooni) tema kanda. Vastustaja taotleb apellandilt apellatsiooniastmes kantud õigusabikulude väljamõistmist 1000 krooni ulatuses. Kuivõrd apellatsiooniastmes oli vaidlustatud maakohtu otsust menetluskulude väljamõistmises 6600 krooni ulatuses, siis kooskõlas TsMS §-s 61 lg 1 p 1 (kuni 01.01.2006 kehtinud redaktsioon) sätestatuga tuleb apellandilt välja mõista vastustaja õigusabikulude katteks 330 krooni (6600 X 5 % = 330).

Andra Pärsimägi

Egon Konsand

Üllar Roostoja