3-05-23/15 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Silvia Truman ja Ruth Virkus Otsuse tegemise aeg ja koht

21. detsember 2006, Tallinn Haldusasja number 3-05-23 Haldusasi J.P kaebus Murru Vangla toimingutega tekitatud kahju hüvitamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 17. märtsi 2006. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus J.P apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev

13. detsember 2006 Menetlusosalised Kaebaja J.P Vastustaja Murru Vangla

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Murru Vangla apellatsioonkaebus. Jätta J.P apellatsioonkaebus rahuldamata.

2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 17. märtsi 2006. a otsus. Jätta J.P kaebus rahuldamata.

3. Mõista J.Plt välja eksperditasu 1000 krooni riigituludesse. J. Pil tasuda eksperditasu ühe aasta jooksul käesoleva otsuse jõustumisest arvates.

EDASIKAEBAMISE KORD

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest 21. detsembril 2006.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. J.P esitas 21. oktoobril 2004 Tallinna Halduskohtule kaebuse Murru Vangla direktori 11. oktoobri 2004. a distsiplinaarkaristuse käskkirja tühistamiseks koos esialgse õiguskaitse taotlusega (haldusasi nr 3-2357/2004). Tallinna Halduskohtu 26. oktoobri 2004. a määrusega nr 3- 2357/2004 jäeti kaebus käiguta ja esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata. 1. novembril 2004 andis AS Eesti Post ümbriku määrusega allkirja vastu üle Murru Vangla üldosakonna spetsialistile. 3. jaanuaril 2005 andis Murru Vangla määruse üle J.Ple.

2. J. P esitas 7. jaanuaril 2005 kaebuse Tallinna Halduskohtule Murru Vangla toimingu, mis seisnes halduskohtu 26. oktoobri 2005. a määruse hilinenud kättetoimetamises, õigusvastasuse kindlaks tegemiseks ja tekitatud mittevaralise kahju 200 000 kr hüvitamiseks.

3-05-23

2(6)

3. Tallinna Halduskohtu 17. märtsi 2006. a otsusega rahuldati kaebus osaliselt. Murru Vanglalt mõisteti välja J. Pi kasuks hüvitisena 5000 krooni, samuti riigituludesse kohtukuluna riigilõiv 150 kr ja ekspertiisitasu 1698 kr. Kohus põhjendas otsust järgmiselt:

a) Määruse hilinenud kättetoimetamist kui õigusvastast tegu ei saa tagantjärgi riigivastutuse seaduse (RVastS) §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisidel kõrvaldada. Seetõttu oli kaebajal õigus nõuda Murru Vanglalt õigusvastase teoga tekitatud kahju hüvitamist. Kuna kaebuse esitaja psüühiline seisund ei olnud meditsiinitoimikust, tunnistajate ütlustest ning ekspertiisiaktist nähtuvalt määruse edastamise ajal stabiilne, võis määruse hilisem edastamine tekitada kaebuse esitajas ülereageeringu negatiivsele sündmusele. Määruse hilisemast edastamisest tingitud negatiivne üleelamine ei saanud kohtu arvates kaasa tuua kaebuse esitaja töövõimetust või õppimisvõimetust. Kaebuse esitaja psüühiline seisund on pidevalt kõikunud. Kuna kaebuse esitajal on kuni tänaseni olnud võimalik ravida end riigi kulul, puudub kohtul alus kahjunõude rahuldamiseks RVastS § 8 lg 2 alusel. Arvestades asjaolu, et kaebuse esitaja pidi 3. jaanuaril 2005 määruse kättesaamisel olema teadlik, et kaebus on menetlusse võetud ja ta on saanud esitada ringkonnakohtule ka erikaebuse esialgse õiguskaitse taotluse lahendamise määruse peale, ei saanud määruse hilisemast edastamisest tingitud üleelamine kaebuse esitaja psüühilist seisundit oluliselt mõjutada.

b) Kohtu poolt ainuisikuliselt kaebuse esitajale adresseeritud kohtumääruse sattumisega vähemalt kolme Murru Vangla töötaja kätte ja määruse edastamata jätmisega rikkus vangla nii vangistusseaduse kui ka riigivastutuse seaduse sätteid. Samuti on kohtu jaoks ka ilma ekspertiisita usutav, et kohtumääruse kättetoimetamata jätmine ning kättetoimetamine vaid kaebuse esitaja nõudmisel võis tekitada kaebuse esitajale ärevusena avalduvat tervisekahju seoses murega ka teistes haldusasjades kohtudokumentide kättetoimetamise või kättetoimetamata jätmise pärast. Taotletud 200 000 kr on kaebuse esitajale tekitatud kahju arvesse võttes ülemäära suur. Võttes arvesse õiguserikkumise raskust ja süü iseloomu, on kohtu arvates proportsionaalne kaebaja kasuks välja mõista 5000 kr.

c) Kuna mittevaralise nõude esitamisel on kaebuse esitajal reeglina väga raske hinnata kahjunõude põhjendatud suuurust ning kaebus jääb rahuldamata vaid seoses kahjunõude suurusega, mitte seoses kahjunõude põhjendamatusega, tuleb kohtu arvates vastustajalt kohtukulud välja mõista täies ulatuses.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES

4. Murru Vangla apellatsioonkaebuses palutakse muuta halduskohtu otsust ja vähendada väljamaksmisele kuuluvat hüvitist ning kohtukulud jagada proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega.

a) Kohus ei arvestanud, et vangla pidas tihedat kirjavahetust haldusasjas ja ühe määruse ebaõige käitlemine ei ole käsitletav vangistusseaduse (VangS) §-des 28 ja 29 sätestatud kirjavahetuse piiramise keelu rikkumisena. Määrus jäi kätte toimetamata eksituse tõttu ja sellega ei ole tekitatud mittevaralist kahju, mis kuulub rahalisele hüvitamisele. Kaebajal oli võimalus kohtuga pidada kirjavahetust ja esialgse õiguskaitse taotlus lahendati juba enne kohtumääruse kättetoimetamist.

b) Arusaamatuks jääb, kuidas saab hinnata määrusega kirja avamist ulatusliku sõnumisaladuse rikkumisena tingimustes, kus sama halduskohus edastab kirju kinnipeetavatele mitmel erineval viisil ja kohtunik ei pööranud tähelepanu asjaolule, et postisaadetise tagastuslehel ei olnud kaebuse esitaja, vaid kantseleitöötaja allkiri. Seega ei hinnanud halduskohus postisaadetist niivõrd oluliseks, et veenduda, kas kaebuse esitaja sai määruse isiklikult kätte.

c) HKMS § 93 lg 3 alusel jagatakse kohtukulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Kahju hüvitamine ei saa olla karistusliku iseloomuga. Kaebuse esitaja nõudis 31. oktoobri 2005.a määruskaebuses ekspertiisitasu muutmist, pidades seda liialt väikeseks. Kuna kinnipeetu püüdis pidevalt suurendada kohtukulusid, tuleb kohtukulud jagada kaebuse rahuldamise proportsiooni arvestades.

3-05-23

3(6)

5. J. Pi apellatsioonkaebuses palutakse teha uus otsus ja rahuldada kaebuse nõue täielikult, s.o mõista välja kaebaja kasuks 200 000 kr. Apellatsioonkaebust põhjendati järgmiselt:

a) Vastavalt riigi õigusabi seadusele oli kaebajal õigus kaitsjale, sest tema keskendumisraskused ei võimaldanud istungil osaleda võrdsetel alustel vastustajaga. Keskendumisraskuste tõttu ei olnud kaebaja võimeline kohtus täiendavaid tõendeid esitama, sest kohus ei olnud tõendite hankimisel ja vastuvõtmisel erapooletu ega õiglane.

b) Arusaamatuks jääb, miks kohus ei võtnud asja materjalide juurde määruskaebust, milles kaebaja taotles eksperdi kutsumist istungile. Ekspert on toimiku materjale kasutades depressiooni ja isiksusehäire tekke suhtes jõudnud ebaõigetele järeldustele. Eksperdi kutsumine istungile on hädavajalik, et välja selgitada kordusekspertiisi vajalikkus. Kohus keeldus 4. oktoobri 2005. a istungil haldusasja materjalide hulka võtmast Rummu Erikutsekooli 16. septembri 2005. a dokumendi väljavõtet nr 1-23/182 õpiedukuse languse kohta jaanuarist. Väljavõtte suhtes ei olnud kohus seisukohta võtnud. Kaebuse esitaja oli võimekas, sest ta õpib kahes ülikoolis ja Rummu Erikutsekoolis. Kohus jättis välja nõudmata Murru Vangla psühholoogi hinnangu armuandmispalvega seonduvalt, milles ei nähtu isiksusehäireid. Lisaks tuleks nõuda välja isikule 1993. aastal tehtud kohtu-psühhiaatrilise ekspertiisi otsus, millest ei nähtu isiksusehäireid. Kohus jättis läbi vaatamata taotluse nõuda välja Vanglate Keskhaiglalt ärakirjad haigusjuhtumitest. Tähelepanuta jäeti A. A seletused, kes saab anda tunnistusi 24. jaanuarist kuni 3. veebruarini 2005 psühhiaatriahaiglas toimunu kohta. Ebaõigesti on hinnatud tervisekaardi väljavõtet 25. oktoobrist 2004. 4. novembril 2004 tuvastas psühhiaater isiksusehäire asemel „täpsustamata ärevushäire“ F 41.9. Seega ei saanud isiksusehäire algust enne jaanuari 2005. Psühhiaater ei määranud kaheaastast ravi flucanoroliga, vaid seda tegi dermatoloog. Loomulik ärevus ja Murru Vangla administratsiooni tagakiusamisest alguse saanud ärevus oleks möödunud haigestumiseta, kui kohtumäärus oleks õigeaegselt edastatud.

c) Tervisekahjustus sai alguse vangla ebaseadusliku tegevuse ajal, mil kaebuse esitaja ootas määruse kättesaamist. Ootusajal süvenes ärevus täpsustamata ärevushäireks ja edasi depressiooni ilmingutega ärevushäireks, mis põhjustas depressiooni ja isiksusehäire kujunemise. Tekkinud depressiooni ja isiksusehäirega ei ole kaebaja võimeline tulevikus jätkama õpinguid kahes kõrgkoolis ega töötama sotsiaalselt ja ühiskondlikult olulistel erialadel nagu keskkonnatehnoloog ega metsatööstuse insener. Tervise halvenemist jaanuaris 2005 kinnitab tlk 33, kus epikriisis on märgitud diagnoos „depressiooni sümptomitega ärevushäire F 41.2“. Samuti halvenes tervis pärast 3. veebruari 2005, mida kinnitab tervisekaart. 9. veebruaril 2005 viibis J. P psühholoogi vastuvõtul tugevatoimeliste ravimite sõltuvuse tõttu.

d) Tähelepanuta jäeti väide, et vangla direktor on takistanud kinnipeetava kõigi positiivsete soovide rahuldamist. Toimiku materjalidega on tõendatud direktori kuritegelik suhtumine kinnipeetavasse.

e) Põhjendamata on, mis põhjusel rahuldas kohus nõude vaid 5000 kr ulatuses.

6. J. Pi vastuses Murru Vangla apellatsioonkaebusele jäädakse kaebaja apellatsioonkaebuses esitatud seisukohtade juurde.

7. Murru Vangla vastuses J. Pi apellatsioonkaebusele palutakse jätta see rahuldamata. Vastuses leitakse, et kaebuse läbivaatamisel on kaalutud kõiki argumente ja hinnatud esitatud tõendeid. Oluliseks dokumentaalseks tõendiks oli kohtumenetlusse kaasatud eksperdi koostatud ekspertiisiakt. Paljasõnaline on väide, et Murru Vangla direktor takistas tahtlikult määruse edastamist. Väide, et direktor pani toime kuriteo, on oletuslik ja põhineb kinnipeetava negatiivsel hoiakul vangla administratsiooni suhtes.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

3-05-23

4(6)

8. Ringkonnakohus peatub esmalt vastustaja apellatsioonkaebuse piiridel. Murru Vangla palub muuta halduskohtu otsust osaliselt ja teha uus otsus asja uueks arutamiseks saatmata. Apellatsioonkaebuse põhjendustest ja ringkonnakohtu istungil antud selgitustest ilmneb, et vangla palub muuta halduskohtu otsust selles osas, milles kaebaja kahjunõue rahuldati, s.o 5000 kr ulatuses, ja jätta halduskohtu otsus muutmata selles osas, milles kahjunõue jäeti rahuldamata. Alternatiivselt taotleb vangla hüvitise vähendamist, kui ringkonnakohus ei pea võimalikuks kaebust täies ulatuses rahuldamata jätta.

Ringkonnakohus leiab, et vangla apellatsioonkaebus on täies ulatuses põhjendatud. Kuna vangla apellatsioonkaebuses taotletud lahend vastab kaebuse täies ulatuses rahuldamata jätmisele, tühistab ringkonnakohus resolutsiooni selguse huvides halduskohtu otsuse tervikuna ja jätab halduskohtule esitatud kaebuse tervikuna rahuldamata.

9. Käesolevas asjas käib vaidlus vangla poolt kaebajale väidetavalt tekitatud mittevaralise kahju rahalise hüvitamise üle. Mittevaralise kahju rahalist hüvitamist võib isik nõuda, kui avaliku võimu kandja süülise tegevusega on rikutud isiku RVastS § 9 lg-s 1 loetletud õigust ning sellega on isikule põhjustatud füüsilist või hingelist valu või kannatusi (RVastS § 7 lg 1, § 9 lg 1, VÕS § 128 lg 5).

10. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul ei ole vangla rikkunud kaebaja õigust, mis vastavalt RVastS § 9 lg-le 1 annaks alust mittevaralise kahju hüvitamiseks rahas ning vangla viivitust määruse üleandmisel ei ole põhjust käsitada süülisena.

11. Halduskohus on ekslikult lugenud määruse üleandmisega viivitamise sõnumi saladuse rikkumiseks RVastS § 9 lg 1 tähenduses. Postisaadetise üleandmisega viivitamine ei ole iseenesest sõnumi saladuse rikkumine. Sõnumi saladuse rikkumiseks on saadetise sisuga tutvumine. Kaebaja ei ole nõudnud kahju hüvitamist selle eest, et vangla avas ümbriku, kuhu oli määrus paigutatud ja tutvus määrusega, vaid määruse üleandmisega viivitamise eest. Teiseks ei olnud kõnealuse määruse sisu selline, millega tutvumine saaks põhjustada mittevaralist kahju, sest vangla oli selles asjas ise menetlusosaline.

12. Halduskohus on ekslikult lugenud kaebaja tervise kahjustamiseks tema ärevuse ja mure (lk 10). Intensiivne ärevus ja mure võivad kujutada endast hingelist kannatust ning seega ka mittevaralist kahju, kuid igasugust hingelises kannatuses väljenduvat mittevaralist kahju ei saa samastada tervise kahjustamisega. Ärevus ja mure on ka tervele inimesele omased hingelised seisundid. Ringkonnakohus rõhutab veelkord, et ärevus ja mure annavad alust mittevaralise kahju rahaliseks hüvitamiseks vaid juhul, kui täiendavalt on rikutud RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud õigust.

Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega selle kohta, et kaebaja psüühikahäired ei olnud tingitud määruse hilinenud kättetoimetamisest. Eksperdi hinnang on ringkonnakohtu arvates põhjendatud. Vangla tegevuse ja väidetava kahju vahel põhjusliku seose puudumise kohta kogus halduskohus piisavalt tõendeid ning kaebaja taotlused täiendavate tõendite kogumiseks selles küsimuses on seega põhjendatult jäetud rahuldamata. Eksperdiarvamus on ringkonnakohtu arvates põhjendatud ning ainuüksi kaebaja mittenõustumine eksperdiarvamusega ei anna alust kordusekspertiisi tegemiseks (TsMS § 304 lg 1).

Kohus ei pidanud kutsuma eksperti istungile, sest kaebaja ei olnud seda taotlenud (TsMS § 303 lg 2). Olukorda, kus kaebaja oli eksperdi istungile kutsumise taotluse esitanud kohtu kantseleile vahetult enne istungit nõnda, et kohtukoosseisu ei jõutud sellest teavitada, ja kus kaebaja ei korranud istungil eksperdi kohtusse kutsumise taotlust, vaid nõustus asja läbivaatamise lõpuleviimi-

3-05-23

5(6) sega, tuleb käsitada taotlusest loobumisena. Kaebaja põhjendused istungil esinenud keskendumisraskuste ja erutuse osas ei ole ringkonnakohtu arvates tõsiseltvõetavad ega asjassepuutuvad. Menetlusosaline peab arvestama, et kohtuistung on paratamatult stressi tekitav toiming ja esitama olulised taotlused piisavalt vara enne kohtuistungit. Vahetult enne istungit või istungil esitatud eksperdi kohtusse kutsumise taotluse oleks halduskohus võinud jätta rahuldamata ainuüksi põhjusel, et taotlus esitati ebamõistlikult hilja (TsMS § 331 lg 1). Menetlusosaline peab esitama oma avaldused õigeaegselt nõnda, et kohtu poolt määratud istungit oleks võimalik pidada ettenähtud ajal. Taotluse hilinenud esitamine on käsitatav menetlusosalise õiguse kuritarvitamisena (HKMS § 15 lg 2, TsMS § 329 lg 1).

13. Vangla poolt määruse üleandmisega hilinemises puudub süü. Esiteks puudub alus eeldada, et vangla oleks vaidlusaluse määruse jätnud kaebajale tahtlikult üle andmata. Selliseks teoks puudus vanglal motiiv. Iseäranis ei saanud määruse varjamine kuidagi parandada vangla positsiooni vastustajana protsessis, kus määrus tehti, sest kaebuse puuduste kõrvaldamise ja määruse peale edasikaebamise tähtaeg esialgse õiguskaitse taotluse osas hakkas kulgema määruse kättetoimetamisest kaebajale.

Vangla ei ole käitunud ka hooletult. Asjas puuduvad tõendid, mis lükkaks ümber tunnistaja ütlused selle kohta, et ümbrikule oli adressaadiks märgitud Murru Vangla. See võis jätta vanglale mulje, et määrus ja kaaskiri on vanglale saadetud ärakirjana teadmiseks võtmiseks. Asjaolu, et vangla ei olnud selles menetlusstaadiumis veel kohtu poolt vastustajana kaasatud, ei vii teistsuguse järelduseni. Kohus võib vastustajale saata dokumente, iseäranis esialgse õiguskaitse kohta tehtud lahendeid, ka enne asja menetlusse võtmist. Arvestades vangla ja kinnipeetavate kirjavahetuse mahtu, tuleb vangla ebaõige hinnang määruse adressaadi kohta käesoleval juhul lugeda inimlikuks eksituseks, mitte hooletuseks.

14. Ehkki kaebaja ei ole käesolevas asjas rahalise hüvitise alternatiivina nõudnud tal väidetavalt tekkinud mittevaralise kahju heastamist vabanduse või vastustaja tegevuse õigusvastasuse tuvastamise teel või muul mittevaralisel viisil tagajärgi kõrvaldades, peab ringkonnakohus vajalikuks selgitada, kas selleks võiks esineda alus. Selleks tuleb esmalt lahendada küsimus, kas mittevaralise kahju mittevaraliseks heastamiseks peavad samuti olema täidetud RVastS § 9 lg 1 eeldused. Tõlgendades seda sätet pelgalt keeleliselt, võiks asuda seisukohale, et see reguleerib vaid rahalist hüvitist ega piira muul viisil kahju heastamist. Seaduse täiendav süstemaatiline analüüs ning mittevaralise kahju ja riigivastutuse olemus viivad siiski teistsugusele lõpptulemusele.

Esiteks tuleb silmas pidada, et avalik-õiguslikus suhtes tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks annab riigivastutuse seaduses aluse vaid § 9 lg 1. Mittevaralise kahju mitterahalist heastamist ei saa nõuda vahetult RVastS § 7 lg-te 1 ja 2 alusel, sest tulenevalt sama paragrahvi lg-st 3 hüvitatakse nende sätete alusel vaid otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu. Mittevaralise kahju mitterahaline hüvitamine kujutab endast sisuliselt tagajärgede kõrvaldamist (haldusakti või toimingu tagasitäitmist). RVastS § 11 lg 1 sätestab, et tagajärgede kõrvaldamist võib nõuda rahalise hüvitise asemel. Seega peavad ka mittevaralise kahju mitterahaliseks hüvitamiseks olema täidetud rahalise hüvitise maksmise eeldused. Mittevaralise kahju heastamine mitterahalisel viisil ilma RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud eeldusteta oleks vastuolus mittevaralise kahju hüvitamise eesmärkidega, mis on ennekõike suunatud inimväärikuse ja muude oluliste põhiõiguste süüliste rikkumiste heastamisele. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et vangla on oma eksimust kaebaja ees kohtumenetluses juba tunnistanud.

15. Kaebus tuleb seega täies ulatuses jätta rahuldamata. Seetõttu ei peatu ringkonnakohus lähemalt küsimusel, kas määruse hilinenud edastamine võis põhjustada kaebajale valu või kannatusi.

3-05-23

6(6) Kuna kahju hüvitamise eeldused ei ole täidetud, ei ole võimalik rahuldada kaebaja apellatsioonkaebust, milles vaidlustatakse halduskohtu otsust hüvitise suuruse osas.

16. Halduskohus on põhjendatult jätnud rahuldamata riigi õigusabi taotluse, sest riigi õigusabi seaduse § 7 lg 1 p 6 kohaselt ei anta riigi õigusabi, kui seda taotletakse moraalse kahju hüvitamise nõude esitamiseks ja asja suhtes ei esine tungivat avalikku huvi. Käesolev asi puudutab vaid kaebaja huvi.

17. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et vangla on ekslikult tasunud riigilõivu 6000 kr. Riigilõivuseaduse § 37 lg 14 kohaselt tasutakse apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu samas ulatuses, kui tasutaks avalduse esialgsel esitamisel esimese astme kohtule. Sama paragrahvi lõike 91 kohaselt tasutakse halduskohtule kahju hüvitamiseks kaebuse esitamisel riigilõivu 3% summast, mille väljamõistmist taotletakse. Vangla vaidlustas halduskohtu otsuse 5000 kr suuruse hüvitise väljamõistmise osas. Sellise summa kohta halduskohtule kaebuse esitamisel tuleks riigilõivu tasuda 150 kr (= 5000 ×3%). HKMS § 84 lg 7 kolmanda lause kohaselt tagastatakse rohkem tasutud riigilõiv isiku nõudel. Vastustajal on võimalik esitada halduskohtule taotlus riigilõivu tagastamiseks.

18. Vastavalt HKMS § 92 lg-le 1 peab menetluskulud käesolevas asjas kandma kaebaja. Halduskohtu 17. oktoobri 2005. a määrusega on kaebajat kohustatud tasuma halduskohtu deposiitarvele ette eksperditasu 2200 kr. Halduskohtu 4. novembri 2005. a määruses märkis kohus, et ta peab võimalikuks rahuldada kaebaja taotlus ekspertiisi eest tasumise kohustuse muutmiseks, kui kaebaja jääb ekspertiisitaotluse juurde. Kaebaja jäi ekspertiisitaotluse juurde ja kaebaja eksperdikulu ette ei tasunud. Halduskohus tasus ekspertiisi eest 1698 kr. Seega on halduskohus kaebaja vabastanud eksperditasu ette tasumise kohustusest, kuid mitte eksperditasu maksmise kohustusest tervikuna. Vastavalt HKMS § 93 lg-le 3 mõistab kohus poolelt, kelle kanda jäävad menetluskulud, riigi kasuks välja menetluskulud, mis ei ole tekkinud riigi ega riigi haldusorgani osalemisest kohtus menetlusosalisena. Selliseks kuluks on käesolevas asjas ka halduskohtu poolt eksperdile makstud tasu.

Kaebaja on ringkonnakohtule põhistanud oma rasket majanduslikku olukorda seoses vanglast vabanemise, töö puudumise, lähedastega sidemete katkemise ja puude tuvastamisega. Halduskohtumenetluse seadustik ei näe otseselt ette isiku vabastamist § 93 lg-s 3 sätestatud kulude kandmisest. Siiski peab ringkonnakohus ka nende kulude suhtes analoogia alusel kohaldatavaks HKMS § 91 ja § 92 lg-t 10, samuti TsMS § 190 lg-t 5, millest on tuletatav halduskohtumenetluse üldine põhimõte, et maksujõuetult isikult ei tohi välja mõista kohtukulu. Ringkonnakohus leiab, et kaebaja tuleb eksperditasu kandmisest vabastada osaliselt. Puude tuvastamise tõttu ei saa kaebajat pidada täiesti maksujõuetuks, sest puudega isikul on õigus saada pensioni. Ringkonnakohus kohaldab analoogia alusel TsMS § 190 lg-t 5 ning leiab, et kaebajale on pensioni arvel jõukohane tasuda eksperditasu 1000 kr ühe aasta jooksul käesoleva otsuse jõustumisest arvates.

Väljamõistetud eksperditasu on võimalik tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele nr 10220034800017 SEB Eesti Ühispangas või 221023778606 Hansapangas, viitenumber 2800049751 selgitusega „riigilõiv vastavalt Tallinna Ringkonnakohtu 21. detsembri 2006. a otsusele haldusasjas nr 3-05-23“.

Ivo Pilving Silvia Truman Ruth Virkus