3-05-312/6 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Silvia Truman ja Ruth Virkus Otsuse tegemise aeg ja koht

19. detsember 2006, Tallinn Haldusasja number 3-05-312 Haldusasi I.Š kaebus siseministri 5. aprilli 2004. a käskkirja nr

163 tühistamiseks ja ettekirjutuse tegemiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 7. novembri 2005. a otsus haldusasjas nr 3-575/2005 Menetluse alus ringkonnakohtus I.Š ja siseministri apellatsioonkaebused Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja I.Š Vastustaja siseminister

RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebused rahuldamata.

2. Muuta Tallinna Halduskohtu 7. novembri 2005. a otsuse haldusasjas nr 3-575/2005 motiive vastavalt käesoleva otsuse motiividele. Muus osas jätta halduskohtu otsus muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul selle saamisest.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. I.Š on Venemaa kodanik, kes sündis xx. xx .xxxx Lätis. Kaebajale anti Kodakondsusja Migratsiooniameti 11. oktoobri 2001. a otsusega elamisluba Eestis alaliselt elava abikaasa J. K juurde elama asumiseks. Elamisluba pikendati kuni 10. oktoobrini 2003. Elamisluba tunnistati Kodakondsusja Migratsiooniameti 14. aprilli 2003. a otsusega kehtetuks, kuna abielu J. K lahutati 20. jaanuaril 2003. 16. juunil 2003 saabus kaebaja viisa alusel Eestisse ja sõlmis 11. juulil 2003 abielu Eesti kodaniku S. S. Viisaga lubatud viibimisaja lõppedes 14. juulil 2003 ei lahkunud kaebaja Eestist. Kaebaja peeti Piirivalveameti poolt kinni 30. juulil 2003 ja Tartu Halduskohtu 31. juuli 2003. a otsusega paigutati ta väljasaatmiskeskusesse kuni väljasaatmist võimaldavate dokumentide saamiseni. Väljasaatmine toimus 5. augustil 2003. Siseministri 5. augusti 2003. a käskkirjaga kohaldati kaebaja suhtes 10-aastast sissesõidukeeldu, s.o tähtajaga kuni 5. august 2013. Kaebaja taotles 16. oktoobril 2003 sissesõidukeelu tühistamist või selle

3-05-312

2(6) kehtivusaja lühendamist. Siseministri 26. novembri 2003. a käskkirjaga nr 519 lühendati kaebaja sissesõidukeelu tähtaega humaansetel kaalutlustel kuni 5. augustini 2008. Kaebaja taotles

16. veebruaril 2004 taas võimalust pöörduda tagasi Eestisse. Siseministri moodustatud nõuandva komisjoni 22. märtsi 2004. a koosoleku protokolli nr 2 päevakorrapunkti nr 4 kohaselt otsustas komisjon mitte rahuldada I. Š taotlust. Siseministri 5. aprilli 2004. a käskkirjaga nr

163 jäeti kaebaja sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamise taotlus rahuldamata.

2. Halduskohtule esitatud kaebuses palus I. Š tühistada siseministri 5. aprilli 2004. a käskkirja nr 163 ja teha ettekirjutus sissesõidukeelu tühistamiseks.

3. Tallinna Halduskohtu 7. novembri 2005. a otsusega kaebus rahuldati ja siseministrile tehti ettekirjutus vaadata kaebaja taotlus uuesti läbi. Samuti mõisteti kaebaja kasuks kohtukuludena välja riigilõiv 10 kr. Kohtuotsust põhjendatakse järgmiselt:

a) Sissesõidukeelu seadmisel tuleb kaaluda, kas vajadus isikule piirangu tegemiseks on sedavõrd suur, et keelata tal siin elamine ja riiki sisenemine, mis kaalub üle õiguse perekonnaelule Eesti kodanikuga. Kaebaja 16. oktoobri 2003. a taotlus sisaldas kahte palvet – tühistada sissesõidukeeld või lühendada keelu tähtaega. Komisjoni 22. märtsi 2004. a koosoleku protokolli kohaselt lahendati päevakorrapunkti 4 all üksnes taotlust tunnistada kohaldatud sissesõidukeeld kehtetuks. Puudub komisjoni otsus sissesõidukeelu tähtaja lühendamise taotluse kohta, ehkki kolm komisjoni liiget hääletasid lühendamise poolt. Kui vastustaja arvestas komisjoni otsust, jättis ta järelikult taotluse sissesõidukeelu tähtaja lühendamise osas lahenduseta. Seda kinnitab otsuse resolutiivosa, milles märgitakse, et taotlus sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamiseks tuleb jätta rahuldamata. Taotluse lahendamata jätmine toob kaasa kaevatud haldusakti tühistamise. Kohus ei saa arvestada vastustaja poolt kohtumenetluses esitatud laiema resolutsiooni tõlgendusega. Kohus oma otsusega ei saa asendada otsust, mis kuulub tegemisele haldusorgani poolt. Ehkki kaebaja oli juba korra saanud otsuse väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 32 alusel, tuli uuesti esitatud taotlus lahendada samuti VSS § 32 alusel. Seadus ei takista taotluse esitamist korduvalt.

b) Siseministri 26. novembri 2003. a käskkirjaga lühendati kaebaja sissesõidukeelu tähtaega humaansetel kaalutlustel. VSS § 32 lg 2 p 2 sätestas, et keelu kehtivusaega võib vähendada, kui sellega ei ohustata riigi julgeolekut ega avalikku korda. Kuigi käskkirjas ei ole välja kirjutatud, et isik ei ohusta riigi julgeolekut ega avalikku korda, on sisuliselt otsustatud, et oht puudub. Vastasel juhul ei oleks saanud keelu tähtaega lühendada humaansetel kaalutlustel. Seega oli ainetu motiveerida isiku uue taotluse lahendamisel keeldumist põhjendusega, et isik on jätkuvalt ohtlik riigi julgeolekule või avalikule korrale. Ei ole arusaadav, missugusest varasemast haldusaktist tuleks otsida põhjendust, miks kaebaja taotlust ei rahuldatud.

c) Uuel keeldumisel tuli kontrollida VSS § 31 tingimuste täitmist ehk seda, kas asjaolud ei ole muutunud. Samuti tuli lahendada küsimus, kas humaansetel kaalutlustel on võimalik tähtaega lühendada. Vastustaja seisukohtadest nähtub, et esialgse (10-aastase) keelutähtaja kohaldamisel jäeti suure tõenäosusega kaalumata asjaolud, mida seaduse kohaselt tuleb kaaluda. Sissesõidukeelu kohaldamine on kaalutlusõiguse alusel tehtav otsustus (VSS § 29). VSS § 331 ei muuda seadusandja tahet anda ministrile kaalutlusõigus. Ehkki kaebaja ei ole vaidlustanud esialgset sissesõidukeelu kohaldamist ja vastustaja ei tuvastanud muutusi selle aluseks olnud asjaoludes, ei ole vastustajal keelatud isiku olukorda leevendada. Muutmistaotluse lahendamiseks tuleb vältimatult pöörduda tagasi sissesõidukeelu kohaldamise põhjuste juurde. Sellist motivatsiooni käskkirjast ei nähtu. Kuna kaebaja elas Eestis, tal on kehtiv abielu, mida ta soovib säilitada ning tal ei ole Vene Föderatsiooni kodakondsuse võtmisest hoolimata võimalik elada Venemaal, siis puudub võimalus asuda elama koos abikaasaga nii Eesti Vabariigis kui ka Vene Föderatsioonis. Ehkki jääb arusaamatuks, miks kaebaja ei saa elada Lätis, kus ta sündis ja elas, on see vaid kaebaja taotluse puudus, mida ei saa pöörata otsustava tähtsusega küsimuseks. Vastustaja suulised selgitused kinnitavad, et kaebaja ei ohusta avalikku korda. Hu-

3-05-312

3(6) maansetel kaalutlustel sissesõidukeelu tähtaja muutmisega muutus esialgne sissesõidukeelu kohaldamise motiiv (oht). Ka pika aja möödumine sissesõidukeelu kohaldamisest võib muuta olukorda. Kohtul on põhjendatud kahtlus, et vastustaja pidas esimest otsust tehes võimatuks teostada diskretsiooni.

d) Asjaolust, et isik rikkus seadust, ei saa teha järeldust, et isik on ohtlik avalikule korrale. Kaebaja viibis Eestis ebaseaduslikult 16 päeva. Muid õiguserikkumisi ei ole tuvastatud. Tuleks otsustada, missugune meede isiku korralekutsumiseks oleks proportsionaalne. Esimese taotluse alusel keelutähtaja lühendamise fakt kinnitab, et teise taotluse alusel keelutähtaja lühendamata jätmine ei ole vajalik ega proportsionaalne. Haldusakt on motiveerimata ja motiveeritud ulatuses on tehtud olulised otsustusvead.

e) Kuna kaebuse esitaja abikaasa ei kujuta endast ohtu ja ta on Eesti kodanik, ei pea ta Eestist lahkuma. Eesti kodaniku abikaasale elamisloa andmisest keeldumiseks peab olema väga kaalukas põhjus. Abielu sõlmiti ajal, mil kaebaja oli Eestisse saabunud viisa alusel ja tal ei olnud esitatud elamisloa taotlust ning oli ette näha, et kaebaja ei saa koheselt Eesti Vabariiki jääda. Sissesõidukeelu kehtestamiseks ei piisa tõdemusest, et isiku viibimine Eestis võib jätkuvalt ohustada avalikku korda ja ühiskondlikku turvalisust. Sissesõidukeelu kohaldamise tõttu on kaebuse esitaja eraelu Eestis muutunud võimatuks ja pikema aja vältel on perekonna säilitamine märgitud viisil raskendatud ning on oht, et perekond laguneb.

f) Vastustajalt välja mõista palutud õigusabikulu 7080 kr kandmise kohta ei ole kaebaja dokumente esitanud.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES

4. Siseministri apellatsioonkaebuses palutakse tühistada halduskohtu otsus. Apellandi väited on järgmised:

a) Komisjoni protokollist nähtub, et komisjon ei ole suhtunud avaldusse formaalselt, vaid sõltumata esitatud taotluse sõnastusest on kaalutud ka teisi seadusest tulenevaid võimalusi. Sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamine hõlmab endas sissesõidukeelu kehtivusaja lühendamist. Kehtivusaja lühendamisel aga jääb alates vastavasisulise otsuse vastuvõtmisest isiku liikumisvabadust jätkuvalt piirama sissesõidukeeld. Seega, kui oleks lahendatud kehtivusaja lühendamise taotlus, oleks võinud tekkida küsimus, kas taotlust on täies ulatuses läbi vaadatud.

b) VSS § 31 lg-st 3 tuleneva sissesõidukeelu kohaldamine ei ole siseministri kaalutlusotsus. Asjaolu, et siseministril on õigus lühendada või kehtetuks tunnistada sissesõidukeeld, ei tähenda, et alati on siseministril õigus määrata isiku suhtes kohaldatud sissesõidukeelu kehtivusaja pikkust. Siseministril puudub väljasaadetud isikule õigus kohaldada sissesõidukeeldu, nimetatu on reguleeritud VSS § 331 lg-ga 3.

c) Sissesõidukeelu lühendamine ei tähenda, et sellega langeb ära isikust tulenev oht. Sissesõidukeelu lühendamisega antakse hinnang, et seni kehtinud sissesõidukeelu pikkus ei olnud proportsionaalne isiku suhtes tuvastatud asjaoludega. Kaebuse esitaja rikkus Eesti seadusi, viibides riigis ilma seadusliku aluseta. Lühendades tema suhtes kohaldatud sissesõidukeeldu, ei kao rikkumise fakt ära.

d) Vaidlustatud käskkiri on motiveeritud. Olukorras, kus taotleja uusi asjaolusid esile ei toonud, ei olnud muutunud ei õiguslik olustik ega langenud ära põhjus, miks kuulub kohaldamisele sissesõidukeeld tähtajaga 5 aastat. Taotluse esitaja kohustus on näidata, milliste asjaolude muutumiste tõttu on ministril alus tema suhtes kohaldatud sissesõidukeelu tähtaja muutmiseks.

5. I. Š vastuses palutakse jätta siseministri apellatsioonkaebus rahuldamata ja nõustutakse halduskohtu otsusega.

6. I. Š apellatsioonkaebuses palutakse tühistada halduskohtu otsus osas, millega jäeti õigusabikulu välja mõistmata. Apellant leiab, et esitatud arve-kviitung väljastatakse kliendile sula-

3-05-312

4(6) rahaga arveldamistel ja raha reaalsel laekumisel advokaadibüroo kassasse. Dokumendi pealkirjast „arve-kviitung“ tähendab „kviitung“ arve reaalset tasumist ja raha laekumist advokaadibüroo kassasse. Sellise sõna definitsiooni annavad ka võõrsõnastikud.

7. Siseministri vastuses palutakse jätta I. Š apellatsioonkaebus rahuldamata. Sõna „arve“ tähendab dokumenti tasumisele kuuluva summa kohta. Seega ei nähtu esitatud dokumendist, kas nimetatud summa on I. Š poolt enne kohtuvaidlusi tasutud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Vastustaja apellatsioonkaebus keskendub sellele, kas vastustaja on vaadanud kaebaja taotluse läbi täies ulatuses (I), kas oht, millest lähtudes kaebajale sissesõidukeeld kehtestati, on ära langenud (II), samuti kas vastustaja on kaalunud õigesti kaebaja õigusi ja avalikku huvi ning kas haldusakt on korrektselt motiveeritud (III). Kaebaja apellatsioonkaebus puudutab menetluskulu (IV).

I.

9. Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et vastustaja jättis kaebaja teise taotluse sissesõidukeelu muutmiseks osaliselt läbi vaatamata. Kaebaja taotles 16. veebruari 2004. a avalduses võimalust naasta kodumaale, s.t Eestisse (возможность вернуться на Родину). Vastustaja tõlgendas seda taotlust õigesti taotlusena sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamiseks. Kuna keelu tähtaja lühendamine kujutab endast keelu osalist kehtetuks tunnistamist, hõlmab kehtetuks tunnistamise taotlus ka tähtaja lühendamise taotluse. Nii nõuandev komisjon kui ka minister on oma otsustes väljendanud selget tahet jätta sissesõidukeeld olemasoleval kujul kehtima, s.t mitte tunnistada keeldu kehtetuks ega ka mitte lühendada selle tähtaega.

II.

10. Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtuga, et oht riigi julgeolekule ja avalikule korrale, mille tõttu kaebaja suhtes sissesõidukeeldu kohaldati, on ära langenud ainuüksi seetõttu, et siseminister on 26. novembri 2003. a käskkirjaga lühendanud sissesõidukeelu tähtaega.

11. VSS tollase redaktsiooni § 32 lg 1 p 2 sätestas tõepoolest, et siseminister võib sissesõidukeelu tunnistada kehtetuks või lühendada selle kehtivusaega humaansetel kaalutlustel, kui sellega ei ohustata riigi julgeolekut ega avalikku korda. Ent ainuüksi sissesõidukeelu tähtaja lühendamise fakt ei kinnita siiski lõplikult ja siduvalt, et isik ei ohusta riigi julgeolekut.

12. VSS § 32 lg 1 p 2 ei eeldanud, et sissesõidukeelu tähtaja lühendamiseks ei tohi kaebaja endast üldse kujutada ohtu, vaid et keelu lühendamine ei tohi tuua kaasa ohtu. Võimalik on olukord, kus isiku kiire riiki lubamine ohustaks julgeolekut või korda, kuid pikemas tulevikus riiki lubamisel oht eeldatavasti puuduks või ei oleks see piisavalt kaalukas. Vastasel juhul ei tuleks sissesõidukeelu tähtaja lühendamine üldse kõne alla, sest ohu ümberhindamisel tuleks sissesõidukeeld alati täies ulatuses kehtetuks tunnistada. Ka käesoleval juhul leidis siseminister kaebaja esimest taotlust lahendades, et kaebaja kujutab endast ohtu vähemalt 5-aastase tähtaja vältel, kuid oht ei ole nii suur, et õigustada 10-aastast sissesõidukeeldu.

VSS § 32 lg 1 kohaldamisel on väär lähtuda üksnes kahest olukorrast, st ohu olemasolust või puudumisest. Arvestada tuleb ka seda, et oht võib olla suurem või väiksem. Ohu intensiivsus määrab proportsionaalsuse põhimõttest tulenevalt ära võimaliku sissesõidukeelu lubatava pikkuse. On usutav, et vastustaja tõdes kaebaja esimese taotluse alusel keelutähtaega lühendades,

3-05-312

5(6) et kaebajast lähtuv oht on küll säilinud, kuid ei ole nii suur, et see õigustaks 10-aastase tähtaja jõussejätmist.

III.

13. Paralleelselt väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse enda sätetega tuleb sissesõidukeelu muutmise taotluse lahendamisel vaatamata VSS § 1 lg 2 teisele lausele kohaldada analoogia alusel ka haldusmenetluse seadust, sest väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduses endas sätestatud menetluskord on lünklik (vrd Riigikohtu halduskolleegiumi 4. aprilli 2003. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-32-03, p 12). Muuhulgas ei sätesta VSS 5. peatükk, kuidas toimida juhul, kui välismaalane taotleb sissesõidukeelu muutmist korduvalt, ilma et asjaolud või õigusnormid oleks vahepeal muutunud. Ringkonnakohus leiab, et sellisel juhul tuleb haldusorganitel juhinduda HMS §-st 44. See tähendab, et haldusorganid võivad jätta menetluse sissesõidukeelu kohaldamisel uuendamata, kui korduva muutmistaotluse esitamisel ei esine HMS § 44 lg-s 1 loetletud asjaolusid. Põhimõtteliselt sarnane regulatsioon on kehtestatud ka korduva elamisloa taotluse esitamisel välismaalaste seaduse § 135 p-s 1.

14. Käesoleval juhul on vastustaja menetluse uuendanud ja vaadanud kaebaja korduva muutmistaotluse sisuliselt läbi. See tähendab, et käesolevas haldusasjas ei tule kontrollida, kas kaebajal oli õigus nõuda taas muutmistaotluse läbivaatamist, vaid kas taotluse läbivaatamisel on õigesti tuvastatud asjaolud, kohaldatud seadust ja kaalutud huve.

15. Sissesõidukeelu muutmise taotluse sisulisel läbivaatamisel peab minister kontrollima nii seda, kas varasem otsus keelu kohaldamise ja tähtaja suhtes oli õiguspärane, kui ka seda, kas on ilmnenud uusi asjaolusid, mis õigustavad keelu tühistamist või lühendamist. Ringkonnakohus nõustub lõppkokkuvõttes halduskohtu seisukohaga, et ainuüksi viisa lõppedes Eestist lahkumata jätmine kaebaja poolt ja tema riigist väljasaatmine ei tõenda nii suurt ohtu, mis õigustaks 5-aastast sissesõidukeeldu olukorras, kus kaebaja abikaasa on Eesti kodanik ja elab Eestis. Vastustaja ei ole väitnud ega tõendanud, et abikaasade vahel puuduks tihe majanduslik side või psühholoogiline sõltuvus või et perekond ei oleks püsiv või abielu oleks fiktiivne. Isegi, kui kaebajal ja tema abikaasal oleks teoreetiliselt võimalik asuda elama Venemaale või Lätisse, tooks see kaasa olulise sekkumise nende mõlema eraellu, sest sellega sunnitaks Eesti kodanikust abikaasat kaaluma, kas lahkuda Eestist või loobuda kooselust abikaasaga. Sellise tagajärje tekitamine oleks proportsionaalne vaid juhul, kui kaebaja Eestisse jäämine muudaks tõenäoliseks tõsise avaliku korra rikkumise või tekitaks julgeolekuriski. Need asjaolud ei ole ringkonnakohtu arvates tõendamist leidnud.

Ringkonnakohus arvestab seejuures, et riigi käsutuses peavad olema tõhusad meetmed välismaalaste riigis viibimise tingimuste täitmise tagamiseks. Muuhulgas peab riigil olema võimalus eemaldada riigist mõneks ajaks või alaliselt isikud, kes ei ole siit viibimisaluse lõppedes vabatahtlikult lahkunud. Sissesõidukeeld on nii preventiivne kui ka repressiivne haldussunnivahend. Siiski tuleb selle kohaldamisel arvestada, et välismaalaste seaduse nõuetest kinnipidamisele sundimiseks leidub teisigi vahendeid, mis võivad osutuda piisavaks (rahatrahv, väljasaatmine). Asjas kogutud materjalide valguses oleks käesoleval juhul välismaalaste seaduse rikkumise lõpetamiseks ja edasiste rikkumiste eest hoiatamiseks piisanud väljasaatmisest, kaebajalt Eestisse asumiseks elamisloa nõudmisest ja karistusest väärteo eest. Kõne alla oleks võinud tulla ka lühiajaline (mõnekuuline) sissesõidukeeld. Ringkonnakohtu arvates ületas enam kui poole aastane sissesõidukeelu tähtaeg ilmselgelt asja materjalidest nähtuva vajaduse ohu tõrjumiseks. Seega oli viieaastane sissesõidukeeld ebaproportsionaalne. Eelnevat arvestades oleks vastustaja pidanud sissesõidukeelu edasiulatuvalt kehtetuks tunnistama.

3-05-312

6(6)

16. Küsimusel, kas haldusorganitel oli kaebaja suhtes esialgse 10-aastase sissesõidukeelu kohaldamisel kaalutlusõigus, ei ole käesolevas asjas määravat tähtsust. Ebaproportsionaalselt pika sissesõidukeelu kohaldamine on õigusvastane sõltumata sellest, kas seda kohaldati rangelt kohustusliku seadusesätte või kaalutlusõiguse alusel. Käesoleval juhul ei ole 5-aastane sissesõidukeeld, mille muutmise üle vaidlustatud haldusaktiga otsustati, kujunenud vahetult seaduse alusel, vaid see tähtaeg määrati siseministri 26. novembri 2003. a käskkirjaga.

17. Seega on halduskohus õigesti vaidlustatud haldusakti tühistanud ja teinud ettekirjutuse kaebaja taotlus uuesti läbi vaadata. Kuna vaidlustatud käskkiri on sisuliselt õigusvastane ja kuulub niikuinii tühistamisele, ei peatu ringkonnakohus lähemalt käskkirja formaalsel küljel. Vastustaja apellatsioonkaebuse rahuldamiseks puudub alus.

Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamise taotluse uuel läbivaatamisel peab vastustaja uuesti hindama avaliku huvi ja kaebaja õiguste, sh perekonnapõhiõiguse vahekorda. Hindamaks perekonnapõhiõiguse riivet, tuleb esmalt selgitada, kas abikaasade vahel on side ja sõltuvus ning kas perekond on püsiv ja abielu ehtne. Samuti võivad kohtumenetluse ajal olla muutunud muud asjaolud, millest lähtuti vaidlustatud käskkirja andmisel.

IV.

18. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kaebaja poolt esitatud arve-kviitung ei tõenda õigusabikulu tasumist. Ringkonnakohtu poolt välja nõutud väljavõte advokaadibüroo kassaraamatust ja arveldusarvel tehtud tehingutest kinnitavad, et arve-kviitungi vormistamise ajaks

18. juunil 2004 ei olnud arve tasutud. Arve tasuti kahes järgus, 25. juunil 2004 ülekandega advokaadibüroo arveldusarvele summas 5900 kr ja 30. juunil 2004 sularahas advokaadibüroo kassasse summas 1180 kr, kokku summas 7080 kr. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et kaebajat esindanud advokaat oleks pidanud olema teadlik HKMS § 93 lg-st 7. Advokaat oleks pidanud olema kursis ka sellega, et tema advokaadibüroo poolt välja antud konkreetne arvekviitung ei tõenda tasu maksmist, mistõttu halduskohtu istungil oleks tulnud esitada täiendavad tõendid.

19. Kuna kumbki apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad ringkonnakohtus kantud menetluskulud poolte endi kanda.

Ivo Pilving Silvia Truman Ruth Virkus