3-05-540/6 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Silvia Truman ja Ruth Virkus Otsuse tegemise aeg ja koht 19. detsember 2006, Tallinn Haldusasja number 3-05-540 Haldusasi G.Ši kaebus Pärnu Vangla toimingute õigusvastaseks tunnistamiseks, kahju hüvitamiseks ja vanglale ettekirjutuse tegemiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 31. jaanuari 2006. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus G.Ši apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja G.Š Vastustaja Pärnu Vangla

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada apellatsioonkaebus. 2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 31. jaanuari 2006. a otsus. 3. Rahuldada kaebus osaliselt. Tunnistada Pärnu Vangla tegevusetus 6. juunil 2005 kaebaja jalutuskäigu ajal õigusvastaseks. Muus osas jätta kaebus rahuldamata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul selle saamisest.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Halduskohtule esitatud kaebuses palus G. Š teha kindlaks Pärnu Vangla toimingute õigusvastasus ja hüvitada moraalne kahju summas 30 000 kr. Kaebust põhjendatakse järgmiselt: a) 6. juunil 2005 päevase jalutuskäigu ajal pärast ajalehes Pärnu Postimees kaebaja poolt väidetavalt toime pandud kuritegude kohta artikli avaldamist solvati ja ähvardati kaebajat kaasvahistatute poolt. Korda pidavaid inspektoreid bokside juures ei olnud ja jälgimiskaameraid administratsiooni poolt ei kontrollitud. Tekkis reaalne oht kaebaja elule ja tervisele ning ta sai raske moraalse vapustuse au ja väärikuse alandamisest. Ähvardusest tekkinud hingelise erutusega kaasnes samal päeval peavalu. Üleelamised põhjustasid unetust ja kaebaja pidi paluma peavalutablette ja rahusteid. Ähvarduste kordumise kartuses oli kinnipeetu sunnitud lõpetama jalutuskäigud, mille tagajärjel tekkis tal masendus. Kaebuse esitaja elab igapäevases hirmus, et

3-05-540

2(5) ähvardused viiakse täide. 7. juunil 2005 esitas kaebaja avalduse administratsioonile. Avaldusele ei vastatud. b) 13. juunil 2005 esitas kaebaja avalduse, et talle väljastataks laost muusikakeskus religioosse sisuga saadete kuulamiseks. Raadiot oli vaja vaimseks ühinemiseks adventkirikuga. 14. juuni 2005. a resolutsiooniga jättis Pärnu Vangla taotluse rahuldamata. Vangistusseaduse (VangS) § 31, § 57, § 59, § 62 ja § 93 lg 3 ning põhiseaduse (PS) § 32 ja § 44 lg 1 järgi oli Pärnu Vangla käitumine õigusvastane. c) Vangla toimingute õigusvastasuse kindlakstegemise huvi ei piirdu ainult sooviga saada tekitatud kahju eest hüvitis, vaid ka eesmärgiga taastada oma maine kaaskinnipeetavate silmis ja saada kaitset riigi omavoli eest.

2. Tallinna Halduskohtu 31. jaanuari 2006. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Kohtuotsust põhjendatakse järgmiselt: a) Vanglas ei ole võimalik luua absoluutset infosulgu. Vangistusseaduse 5. peatükis sätestatud eelvangistuse täideviimise mõte on vangla administratsiooni kohustus hoida ära infovahetus, mille toimumine kahjustaks tõe väljaselgitamist kriminaalasjades või vangla julgeolekut. Kaebajal ei olnud pärast artikli ilmumist põhjust loota, et tema isik jääb vanglas kaaskinnipeetavatele tundmatuks. Kaebaja ei tõendanud 6. juuni 2005 sündmuse tõttu kahju olemasolu, mistõttu ei ole alust vaadelda kahju süvendamist vangla julgeolekuametniku tegevusetusest. Julgeolekuametnik võttis 7. juunil 2005 kaebaja vastu. Ajaleheartiklis avaldatud informatsiooni levimisest tingitud tagajärgi ei saa isegi julgeolekuametnik kõrvaldada. Vangla tegevusele hinnangu andmine ei aita kaebaja positsiooni ega heaolu enam parandada. Kaaskinnipeetavate hinnang sõltub isikule süüks arvatud tegudest ja sellega kaasnevast hukkamõistust. b) Ainult kaebuses esitatud väited psüühilisest kannatusest ei ole piisavad moraalse kahju tõendamiseks. Pärnu Vangla meditsiiniosakonna teatisest ja Pärnu Politseijaoskonna arestimaja velskri ettekandest võib järeldada, et sisemisele häiritusele viidata võivad peavalu ja unehäired on saanud alguse enne 6. juuni 2005. a juhtumit ja kaaskinnipeetavate poolt väidetavalt antud hinnangud kaebaja tegudele sellel päeval ei ole tema heaolu oluliselt mõjutanud. Tegemist ei ole väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumisega ega au või hea nime teotamisega. Isegi kui isikuõigusi oleks rikutud, ei tähenda iga rikkumine automaatselt moraalse kahju ja selle hüvitamise kohustuse teket. Ei ole tuvastatud, et kaebajale oleks õigusvastaselt põhjustatud kannatusi või heaolu halvenemist. c) Kuigi kaebuses ei ole otsesõnu esitatud nõuet muusikakeskuse kambrisse lubamiseks, nähtub kaebusest kaebaja tahe ka sellise nõude esitamiseks. Kaebaja taotlus muusikakeskuse kambrisse lubamiseks tagastati motiveerimatult. G. Š viidi üle Tallinna Vanglasse ja seetõttu ei saa Pärnu Vanglat kohustada 14. juuni 2005. a avaldust uuesti läbi vaatama. Vangla toimingu õigusvastaseks tunnistamine ei võimalda kaebaja õigusi kaitsta.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES

3. G. Š apellatsioonkaebuses palutakse tühistada halduskohtu otsus. Apellandi väited on järgmised: a) Vangla töötajad rikkusid 6. juunil 2005 toimunud intsidendi ajal vangla sisekorraeeskirja, VangS § 63 ja § 69 ning § 110 lg-t 1. Moraalse kahju tekitamises on süüdi Pärnu Vangla kui kaasaaitaja. Vangla teenistujad eirasid G. Š soovi jalutusboksist lahkumiseks. Seega jättis vangla administratsioon oma tegevusetusega kinnipeetu tahteavalduse realiseerimata, mistõttu sai võimalikuks kaebaja inimväärikuse alandamine. Ebaõiged on kohtu järeldused, et pole võimalik tagada absoluutset järelevalvet kinnipeetavate üle. Vangla tegevusetuse tõttu toimus 6. juunil 2005 sotsiaalse vaenu õhutamine. 7. juuni 2005 avaldusele vangla administratsioon ei reageerinud. Vangla administratsioon rikkus sellega avaldustele vastamise seadust.

3-05-540

3(5) b) 6. juuni 2005 sündmuste tagajärjel oli kaebaja vaimselt erutatud seisundis, millele järgnes apaatia ja peavalud. Hingeline üleelamine vaheldumisi apaatia ja depressiooni perioodidega kestis kuni 21. juunini 2005. Pärast lahkumist Tallinna Vanglasse pidi kaebaja hakkama tarvitama psühhotroopseid ravimeid. Hingerahu kaotus ja tekkinud ebamugavus on tekitanud terviserikke, mille tõttu nõuab moraalse kahju hüvitamist. Seoses 6. ja 7. juuni 2005. a vangla õigusvastase tegevusega saabusid negatiivsed tagajärjed kaebaja suhtes: valikuvabaduse kaotamine, au ja väärikuse alandamine, tervise halvenemine, nime teotamine ja usu kadumine turvalisusse. c) Vastustaja tekitas ebavõrdse olukorra, lubades teisele kinnipeetavale nii raadio kui ka televiisori. VangS § 31 lg 2 järgi lubatakse kinnipeetaval kasutada oma raadiotehnikat. d) Vastustaja lubas ühel ja samal ajal jalutama kinnipeetavate erikategooriad: neljanda kambri kinnipeetavad jalutasid esimese kambri kinnipeetavatega kõrvuti. Kambris nr 4 asusid kuritegelikku ühendusse kuuluvad kinnipeetavad, retsidivistid ja agressiivselt meelestatud isikud. Kambris nr 1 asus kaebaja ja teised rahumeelsed isikud. Ebaseadusliku jalutusgraafiku kinnitamisega aitas vangla kaasa erinevates kambrites viibivate kinnipeetavate omavahelisele suhtlemisele, mis põhjustas psühholoogilise trauma. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 alusel tuleb hüvitada tekitatud kahju, kuna isikult võeti vabadus, alandati inimväärikust ja piirati teisi õigusi.

4. Pärnu Vangla vastuses palutakse jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja nõustutakse halduskohtu otsusega. Kohus motiveeris põhjalikult, miks ei saa nõustuda kaebaja väidetega. Samuti põhjendati otsuses, miks ei rahuldatud taotlust tunnistajate ülekuulamiseks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

I.

5. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus ja halduskohtule esitatud kaebus on osaliselt põhjendatud kaebaja solvamise ja ähvardamisega tekitatud mittevaralise kahju osas.

6. Mittevaralise kahju hüvitamist võib isik nõuda, kui avaliku võimu kandja süülise tegevusega on rikutud isiku RVastS § 9 lg-s 1 loetletud õigust ning sellega on isikule põhjustatud füüsilist või hingelist valu või kannatusi (RVastS § 7 lg 1, § 9 lg 1, VÕS § 128 lg 5). Oma õiguste rikkumiseks peab kaebaja enda solvamist ja ähvardamist 6. juunil 2005 jalutuskäigu ajal kaasvahistatu poolt.

7. Vangla ei vastuta igasuguse isiku õiguste rikkumise eest kaasvahistatute või – kinnipeetavate poolt, küll aga tegevusetuse eest, kui vangla on kohustatud õiguste rikkumise ära hoidma (RVastS § 7 lg 2). Kaebaja leiabki, et vangla on jäänud tema õiguste rikkumise puhul tegevusetuks.

Kaebaja peab vangla õigusvastaseks tegevusetuseks seda, et vangla ei takistanud kaasvahistatul teda solvata ja ähvardada. Kõrvalboksis viibinud isik karjus kaebaja väitel tema nime, ähvardas teda ca 40 minuti vältel seksuaalse vägivalla ja peksmisega, kutsus kaebaja kambrikaaslasi üles nimetatud tegudele ning nimetas kaebajat „kukeks“, mis vanglažargoonis tähendab igasuguse inimväärikuse eitamist. Jalutusbokside juures puudusid seal tavaliselt jalutuskäigu ajal viibivad korrapidajad ning tegevus boksides oli jälgitav videosüsteemi vahendusel. Sekkumise asemel mängis inspektor malet ega reageerinud kaebaja palvele lõpetada jalutuskäik ja toimetada ta jalutusboksist ära.

3-05-540

4(5) 8. Vangla on käesolevas asjas möönnud, et solvamine ja ähvardamine võisid aset leida. Ringkonnakohus nõustub vastustaja ja halduskohtuga, et solvamise ja ähvardamise võimalikuks osutumine ei toonud käesoleval juhul kaasa VangS 5. ptk-s sätestatud suhtlemispiirangute rikkumist, sest nende eesmärk on tagada tõe väljaselgitamine kriminaalmenetluses. Vastustajaga tuleb nõustuda, et kaebaja füüsiline julgeolek ei olnud ohus, kuid see ei välista tema inimväärikuse alandamist ja seoses sellega hingelise valu ja kannatuste tekitamist. Vangla kohustused ei piirdu vaid füüsilise vägivalla ja ähvarduste täideviimise ärahoidmisega. Vahistatute omavahelise au teotamise ja ähvardamise takistamise kohustus tuleneb põhiseaduse §-dest 10, 14 ja 18, samuti inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art-st 3. Tervisekahjustuse tekitamisega ähvardamine on kuritegu (KarS § 120) ning au teotamine, muuhulgas ebakohase väärtushinnanguga, on isiklike õiguste rikkumine (VÕS § 1046 lg 1).

9. Ringkonnakohus nõustub vastustaja ja halduskohtuga, et vanglal ei võimalik täielikult välistada seal viibiva isiku solvamist ega ähvardamist kaaskinnipeetavate või –vahistatute poolt. See aga ei tähenda, et vanglal oleks lubatud solvamist või ähvardamist tähelepanuta jätta, kui vanglal on reaalne võimalus selline tegevus katkestada. Vangla ei ole käesolevas asjas mingilgi moel selgitanud, miks puudus bokside juures korrapidaja ning mis takistas tal antud juhul ähvardamisele ja solvamisele mitmekümne minuti jooksul reageerida, st kutsuda ähvardaja korrale või viia kaebaja jalutusboksist ära. Ähvardamisele reageerimist ei saanud välistada vastustaja poolt korduvalt rõhutatud asjaolu, et kaebaja võib olla pannud toime äärmiselt ebainimliku kuriteo ja et ähvardaja käitumine vastas vanglatraditsioonile. Vanglal tuleb võtta tarvitusele kõik võimalikud meetmed selleks, et takistada põhiõigusi rikkuvate vanglatraditsioonide praktiseerimist.

Mõistliku aja jooksul sekkumiseks vangla poolt ei saa pidada juhtumile järgneval päeval julgeolekuametniku vestlust kaebajaga. Seega tuleb vangla tegevusetus lugeda õigusvastaseks, kaebaja õigusi rikkuvaks ning süüliseks.

10. Ringkonnakohus ei pea vajalikuks pikalt peatuda sellel, et peksmise ja seksuaalse vägivallaga ähvardamise takistamiseks võimalike meetmete rakendamata jätmine alandab inimväärikust. Märkida tuleb, et vangla tegevusetus süvendab inimväärikuse riivet, sest lisaks alandusele teise isiku poolt kogeb inimene ka ükskõiksust ja oma õiguste eiramist riigivõimu poolt. Isikul võib tekkida põhjendatud hirm, et tema ähvardamisse ja solvamisse ükskõikselt suhtuv vangla ei pruugi tagada ka tema füüsilist julgeolekut.

11. Ringkonnakohus peab tõendatuks, et ähvardamine ja solvamine otsuse p-s 6 kirjeldatud viisil ning vangla passiivsus sellele reageerimisel tõi kaebajal kaasa hingelise valu ja kannatuse. Alanduse tundmine, hirm ja ärevus on selliste tegude normaalseks tagajärjeks. Neid tagajärgi ei välista asjaolu, et kaebaja võis kriminaalmenetluse tõttu olla erutatud juba varem. Mittevaralise kahju hüvitamise aluseks on ka hingeline valu ja kannatused, mitte üksnes tervise kahjustamine ja füüsilised kannatused, nagu unehäired ja peavalu, millele on keskendunud halduskohus.

12. VÕS § 127 lg 6 kohaselt otsustab hüvitise suuruse mittevaralise kahju tekitamise korral kohus. Vastavalt RVastS § 9 lg-le 2 hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. RVastS § 11 lg-st 3 tulenevalt võidakse mittevaraline kahju hüvitada ka muul viisil kui rahaline hüvitis, kui kaebajal ei ole kaalukat põhjust nõuda rahalist hüvitist. Riigikohtu halduskolleegium on 5. oktoobri 2006. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-44-06, p 13 nõustunud seisukohaga, et „igale au teotamise juhtumile ei pea reageerima rahalise kompensatsiooni väljamõistmisega, sest kohtumenetlus ise ja kohtulahend võivad olla piisavad selleks, et kõrvaldada au teotamisega põhjustatud negatiivsed

3-05-540

5(5) tagajärjed. Ringkonnakohus leiab, et ka muul viisil inimväärikuse väheintensiivse alandamise korral võivad rahalise hüvitise asemel osutuda piisavaks kohtupidamine ise, kahju tekitamise õigusvastasuse tuvastamine, andmete ümberlükkamine või paranduse avaldamine, vabandamine jm viisil tagajärgede mittevaraline kõrvaldamine.

Ringkonnakohus leiab, et ehkki kaasvahistatu tegevus kaebaja ähvardamisel kujutas endast intensiivset väärikuse alandamist, ei saa sama väita vangla tegevusetuse kohta. Vanglale saab ette heita vaid ükskõiksust ähvardaja tegevuse suhtes. Lisaks sellele tuleb silmas pidada, et kaebajale süüks pandud kuritegusid arvestades ei oleks vanglal objektiivselt pruukinud olla võimalik täies ulatuses välistada kaasvahistatute negatiivseid avaldusi kaebaja aadressil, ammugi hoida ära ajalehes avaldatud teabe levikut kaebaja kohta. Seetõttu peab ringkonnakohus kaebaja mittevaralise kahju heastamisel piisavaks vangla tegevusetuse õigusvastaseks tunnistamist ega mõista välja rahalist hüvitist.

13. Muusikakeskuse kambrisse mittelubamise osas on halduskohus jätnud õigesti kaebuse rahuldamata. Asja kambrisse mittelubamine ei riku RVastS § 9 lg-s 1 loetletud põhiõigusi, mis on mittevaralise kahju rahalise hüvitamise eelduseks. Vahistatul ei ole piiramatut õigust kambris elektriseadmete hoidmiseks ja kasutamiseks. Loa andmise üle otsustamisel on vangla direktoril kaalutlusõigus. Ainuüksi asja mittelubamine kambrisse ei tekita mittevaralist kahju ega alanda inimväärikust. Taotluse rahuldamata jätmine võib põhjustada negatiivseid emotsioone, kuid need ei ole käsitatavad valu või kannatusena.

14. Halduskohus leidis õigesti, et kaebajal ei ole muud põhjendatud huvi vangla tegevuse õigusvastaseks tunnistamiseks kui kahju hüvitamine. Kaebaja leiab küll, et õigusvastasuse tuvastamine sunniks vanglat ümber vaatama oma toiminguid (tl 59), kuid sellist kohustust tuvastamiskaebuse rahuldamisega ei kaasne.

Ivo Pilving Silvia Truman Ruth Virkus