3-01-11/11 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Viive Ligi, liikmed Lilianne Aasma ja Lauri Madise Otsuse tegemise aeg ja koht 15.detsember 2006, Tallinn Haldusasja number 3-01-11 Haldusasi AS * kaebus vanemkonstaabel U.S 20.novembri 1998 tegevuse õigusvastasuse tuvastamiseks ning politseiametnike õigusvastase tegevusega tekitatud varalise kahju hüvitamiseks. Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 31.mai 2006 otsus Menetluse alus ringkonnakohtus AS * apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev 11.detsember 2006 Menetlusosalised Kaebuse esitaja AS *, esindajad S. K ja vandeadvokaat Äili Rodi Vastustaja U.S Vastustaja Vabariigi Valitsus, esindaja vandeadvokaat Madis Kiisa ja advokaat Kalev Aavik

RESOLUTSIOON

Tühistada Tallinna Halduskohtu 31.mai 2006 kohtuotsus osaliselt, osas, millega kohus jättis rahuldamata kaebuse varalise kahju hüvitamiseks ning mõistis välja kohtukulud.

Teha kahjunõude osas uus vaheotsus.

Tunnustada AS * kahjunõude põhjendatust politseiametnike õigusvastase tegevusega 1998.aasta novembris tekitatud varalise kahju hüvitamiseks.

Muus osas jätta kohtuotsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse teatavakstegemisest 15.detsembril 2006.

3-01-11

2(13) ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 16.02.1999 esitas AS * Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tunnistada täielikult seadusevastaseks Tallinna Politseiprefektuuri Kesklinna Politseiosakonna vanemkonstaabel E.S (S) ja konstaabel A. T 17.11.1998 tegevus ning vanemkonstaabel U.S 13.11.1998 ja 19.11.1998 tegevus.

Tallinna Halduskohtu 29.12.2000 otsusega asjas nr 3-309/2000 tunnistati õigusvastaseks Tallinna Politseiprefektuuri Kesklinna Politseiosakonna politseitöötajate A. T, E.S ja U.S tegevus AS * vara ja ruumide valduse kaitseta jätmisel ja selle üleandmisel kolmandate isikute valdusesse. Kohus leidis, et nimetatud politseiametnike tegevus ei olnud kooskõlas politseiseaduse § 12 lg 1 p-de 2-4 nõuetega.

Tallinna Ringkonnakohtu 01.06.2001 kohtuotsusega haldusasjas nr /II-3/178/2001 jäeti Tallinna Halduskohtu 29.12.2000 otsus muutmata.

2. AS * esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tunnistada õigusvastaseks Tallinna Politseiprefektuuri Kesklinna Politseiosakonna vanemkonstaabel U.S 20.novembri 1998 tegevus, millega võimaldati AS-le * kuuluva mööbli väljaandmine politsei kontrolli alt ning rikuti AS * õigust riigi ja seaduse kaitsele, ja välja mõista Eesti Vabariigilt hüvitis AS * kasuks politseiametnike E.S (S) A. T ja U.S õigusvastaste toimingutega tekitatud otsese kahju 1 831 937,30 krooni, mille lõplikku suuruse kaebaja täpsustab ekspertiisitulemuste alusel, ja saamata jäänud tulu 3 020 783,10 krooni.

AS * kasutas äritegevuseks Tallinnas, x asuva elamu esimesel korrusel asuvaid kaupluseruume alates maist 1995 kuni detsembrini 1998. Ruume kasutati Südalinna Kinnisvarahoolduse Munitsipaalettevõtte vahendusel 05.05.1995 sõlmitud ning 01.03.1996 ja 13.05.1997 muudetud rendilepingu alusel. Ruumide omanik OÜ H esindaja AS Südalinna Kinnisvarahooldus teatas 27.05.1998 AS-le * rendilepingu lõpetamisest alates 31.07.1998. AS * vastas nimetatud teatele, et on valmis vabastama ruumid koheselt pärast kaupluseruumide parendamiseks tehtud vajalike kulutuste hüvitamist. Kaebaja teatele AS Südalinna Kinnisvarahooldus ei vastanud ja jätkas ruumide kasutamise eest arvete saatmist, millega andis aluse AS-le * arvata, et lepinguline suhe jätkub. Vaatamata asjaolule, et ruumides tegutses AS * ja need ei olnud vabad, sõlmis OÜ H Z AS-ga 03.11.1998 x esimesel korrusel asuvate kaupluseruumide suhtes veel teise rendilepingu.

08.11.1998 blokeeris Z AS AS Skorpion turvameeste abiga x kaupluseruumid ning takistas AS * töötajatel ruumidesse siseneda. AS * esitas 10.11.1998 Tallinna Politseiprefektuurile avalduse omavoli tõkestamiseks ja kriminaalasja algatamiseks Z AS volitatud esindaja A. L (L) suhtes KrK § 188 tunnustel.

13.11.1998 kella 14.00-15.00 vahel pitseeris Kesklinna Politsei AS * töötajate palvel x AS-i * kasutuses olevate ruumide ukse ja kõrvaldas ruumidest turvafirma töötajad. 13.11.1998 käis x olukorraga tutvumas vanemkonstaabel U.S, kes võimaldas Z AS esindajal A. L siseneda AS * ruumidesse ja andis Z AS esindajale loa vahetada ära senini AS * valduses olnud ruumide välisuste lukud. Pärast seda ei olnud AS * esindajatel ja töötajatel enam võimalik ruumidesse siseneda. Vanemkonstaabel U.S andis A. L allkirja vastu üle AS * vara.

17.11.1998 lasi Z AS esindaja AS-le * kuuluva mööbli ning büroosisustuse x kaupluseruumidest välja tõsta ja ära vedada. AS * kutsel saabus mööbli äravedamise ajaks kohale Tallinna Kesklinna Politseiosakonna politseipatrull koosseisus vanemkonstaabel E. S

3-01-11

3(13) ja konstaabel A. T. AS * esindajad nõudsid kohale saabunud politseinikelt mööbli äravedamise peatamist, kuid E. S ja A. T keeldusid seda tegemast.

19.11.1998 toimus järjekordne AS * mööbli äravedu Z AS poolt. Vanemkonstaabel U.S peatas kaebaja esindajate nõudel mööbli pealelaadimise, kuid keeldus andmast korraldust autolt kauba ruumidesse tagasiviimiseks ning lasi furgoonauto koos mööbliga viia Lootsi 15 asuvasse politseiparklasse, kuhu veoauto pidi jääma politsei poolt kinnipitseerituna kuni kaebaja esindaja S. K avalduse lahendamiseni või mööbli omaniku soovini mööbel kuhugi mujale paigutada.

Politseiametnike 13., 17. ja 19. novembri 1998 tegevuse õigusvastasus on tuvastatud Tallinna Halduskohtu kohtuotsusega haldusasjas nr. 3-309/2000, mis jõustus 01. juunil 2001.a Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi otsuse väljakuulutamisega.

20.11.1998 andis vanemkonstaabel U.S üleandmise aktiga AS-le * kuuluva mööbli üle Z AS esindajale A.L. Samuti ei olnud 20. novembriks 1998 lahendini jõudnud S.K poolt politseile 10.novembril 1998 ja 17.novembril 1998 esitatud avaldused. 19.novembril 1998 keeldus Kesklinna Politseiosakond vastu võtmast AS * esindaja avaldust. U.S 20.novembri 2000 tegevuse tagajärjel läks AS-le * kuuluv vara, mis oli 19.novembril 1998 toimetatud x kauplusest Kesklinna Politseiosakonda, Lootsi tn 15, politsei kontrolli alt välja. Andes mööbli üle Z AS esindajale, üritas U.S oma õigusvastase tegevusega tekitada tsiviilõiguslikku hoiusuhet AS-i * ja Z AS vahel, mille tulemusena on siiani teadmata kadunud eelpool nimetatud AS-le * kuuluv mööbel. Vanemkonstaabel U.S tegevus 20.novembril 1998 rikub kaebaja Põhiseaduse § 13 tulenevat õigust riigi ja seaduse kaitsele, politseiseaduse §-i 3, mille alusel kaitseb politsei inimeste ja organisatsioonide seaduslikke huvisid, ning politseiseaduse § 12 lg 1 p 2 sätestatud politsei kohustust tagada eraisikute vara kaitse õigusvastaste rünnete eest.

U.S, A.T ja E.S tegevus 13., 17., 19. ja 20. novembril 1998 oli täielikult õigusvastane. Politseiametnikud olid teadlikud, et AS T on ruumide endine rentnik, kes ei ole ruume vabatahtlikult vabastanud ja ruumides asub viimase vara. Samuti oli politseile teada, et kumbki asjaosalistest ei ole omanik ja omanikuks on kolmas isik ning kohtuotsust AS * ruumidest väljatõstmiseks ei ole. Politseiametnike õigusvastase tegevusega 13., 17., 19. ja 20.novembril 1998 on tekitatud AS-le * suur varaline kahju. Politseiametnike õigusvastase tegevuse ja AS-le * tekitatud varalise kahju ja saamata jäänud tulu vahel on põhjuslik seos ning nimetatud politseiametnikud on süüdi õigusvastase tegevusega tekitatud kahju põhjustamises. Vara kadumise eest on vastutav riik, kelle teenistujate tegevuse tagajärjel sai varade äraviimine võimalikuks.

Kaebaja varade asukoht ja säilivus on siiani teadmata. AS * ei ole vaatamata mitmetele pöördumistele Z AS poole saanud tagasi äravõetud vara. Z AS esindaja V. M saatis 19.02.1999 AS-le * kirja, milles teatas, et mööbel on ladustatud kuni omanik sellele järele tuleb. Lisatud telefoninumber ei vasta. Kirjas märgitud aadressil Tartu, x ei ole keegi mainitud isikust midagi kuulnud. 03.05.2000 saatis Tallinna Halduskohus Z AS-le järelepärimise, millele 19.06.2000 Z AS direktor U. A vastas, et mööbli hoidmiseks on sõlmitud vastutavale hoiule andmise leping vastavat teenust pakkuva äriühinguga. Täpseid kontaktandmeid hoiustava äriühingu või enda kohta U. A ei esitanud. AS * pöördus 29.06.2000 Z AS juhatuse liikme E.P poole kirjaga, milles palub teavitada vara hoiuga tegeleva äriühingu kontaktandmed, et kontrollida vara säilivust. Z AS ei ole nimetatud kirjale vastanud.

3-01-11

4(13) Politseiametnike õigusvastaste toimingutega tekitatud otsene kahju on 1 831 937,30 krooni, mille lõpliku suuruse kaebaja täpsustab ekspertiisitulemuste alusel ja saamata jäänud tulu on 3 020 783,10 krooni. Kohtumenetluse käigus selgus, et politsei on välja selgitanud äraviidud vara asukoha. Selgus, et tegelikkuses on tekitatud kahju suurem. Et tagastatud vara oli ilmsete kahjustustega, tellis AS * OÜ-lt Ekspertiisibüroo * ekspertiisi. Ekspertarvamuse kohaselt on vara kaubanduslik väärtus langenud 50-100%.

3. Vastustaja U.S palus jätta kaebus rahuldamata.

19.11.1998 õhtupoolikul sai U.S Kesklinna Politseiosakonna korrapidajalt korralduse sõita aadressile x, kus selgus, et AS S töötajad veavad Z AS tellimusel antud aadressil olevast kauplusest mööblit välja ning laadivad seda autole. Kohal olid ka AS * poolt hr. ja pr. K ning Z AS esindaja A. L. S. K palus U.S mööbli äravedamine peatada, mida ta ka tegi. Peale seda kuulas U.S ära mõlemad osapooled. Kõigi osapoolte nõusolekul toimetati auto koos mööbliga politseiparklasse aadressil Lootsi 15. U.S leppis kõigi osapooltega kokku, et järgmise päeva hommikul kl 9.00 kohtuvad kõik Lootsi 15, Kesklinna politseiosakonnas, et otsustada, mis saab mööblist autos. U.S pitseeris auto. Järgmise päeva hommikul tulid Lootsi 15 autofirma esindaja, OÜ H esindaja ja autojuht. AS * poolt ei tulnud kedagi ja esindajatega ühendust ei saadud. Kuna ei olnud laekunud kaebaja avaldust x asetleidnud juhtumi kohta ning AS * esindajat ei ilmunud probleemi lahendamiseks kohale, samuti oli nende varasema avalduse põhjal tehtud kriminaalasja algatamisest keeldumine, siis ei olnud U.S õiguslikku alust veoauto kinnipidamiseks. Kui kohal olnud osapooled veendusid, et auto oli puutumata, võtsid nad selle vastu. Seejärel soovitas U.S A.L viia mööbel tagasi x või võtta ühendust AS * esindajaga ning mööbel viia nende soovitud kohta. Hiljem, saanud ühenduse S. K, seletas U.S talle ära olukorra ning soovitas võtta ühendust A. L. Paar päeva hiljem S. K helistas ning teatas, et x on välja viidud kogu mööbel. U.S teatas talle, et tal on õigus teha avaldus, mille järel S. K kirjutas avalduse mööbli äravedamise kohta.

4. Vastustaja Vabariigi Valitsus leidis, et kaebus tuleb jätta rahuldamata.

U.S tegevus 20.11.1998 oli õiguspärane. AS-le S kuuluva furgoonauto jätkuvaks kinnipidamiseks puudus politseil õiguslik alus, kuivõrd kaebaja ei esitanud politseile avaldust kriminaalasja algatamiseks. Kaebajale oli teada, kus asub furgoonauto temale kuuluva varaga ja soovi korral oleks tal olnud võimalus kahju tekkimist ära hoida, tundes huvi oma vara ja selle asukoha vastu.

Vastustaja ei ole kaebajale kahju tekitanud. Varasemate kohtulahenditega on tuvastatud, et vastustaja politseiametnikud ei ole kaebaja vara ära vedanud. Ei ole tuvastatud ega tõendatud, et politseiametnikud oleksid osalenud vara ära vedamises, et neil oleks olnud eesmärk, kavatsus või tahtlus kaebaja vara ära vedada või et neil oleks olnud kokkulepe Z AS-ga vara ära vedamiseks või võõrandamiseks.

Sõltumata asjaolust, et vastustaja politseiametnike tegevus, mis seisnes kaebaja vara ja ruumide valduse kaitseta jätmises, on tunnistatud õigusvastaseks, on tuvastamata vastustaja süü kaebajale kahju tekitamises. Kaebaja on kaebuses võtnud omaks, et tal puudus seaduslik alus ruumide, milles asus tema vara, otseseks valduseks. Nimetatud omaksvõtuga on välistatud vastustaja süü ning kohustust kaebajale tekkinud tagajärgede hüvitamise eest ei teki.

Eesti Vabariigi tegevuse ning kaebajale väidetavalt tekkinud kahju vahel puudub põhjuslik seos. Kaebaja valdas ilma seadusliku aluseta x asuvaid kaupluseruume. Seetõttu ei saa

3-01-11

5(13) eeldada, et vastustaja teistsuguse käitumise puhul oleks kaebajal õnnestunud oma ebaseaduslikku valdust lõputult säilitada. Olulisem on aga see, et isegi juhul, kui ilma vastustaja õigusvastase tegevuseta ei oleks kaebaja vara ära viidud, ei tuleneks sellest asjaolust põhjusliku seose olemasolu vastustaja tegevuse ning kaebajale kahju tekkimise vahel. Kui eeldada, et vastustaja tegevusetus kaebaja vara äraviimisel käivitas kausaalse ahela, mis viis lõpptulemusena väidetava kahju tekkimiseni, ei saa vastustaja tegevust mitte kuidagi käsitleda selle kahju lähima, vahetu või otsese põhjusena. Väidetav kahju ei tulene vältimatult ja vahetult vastustaja tegevusest, vaid lugematutest järgnevatest sündmustest, mille mõjutamine oli kaebaja ning Z AS võimuses, kuid mitte vastustaja võimuses. Piisab, kui nimetada kaebaja vara reaalset äraviimist ja ladustamist Z AS poolt, selle vara ladustamistingimusi, kaebaja ning Z AS vahelisi kommunikatsiooniprobleeme ning eelkõige kaebaja huvi puudumist oma vara valduse taastamise suhtes. Kaebajal on võimalik kahju välja nõuda kahju tekitajalt so. Z AS-lt, kes oli kaebaja vara vahetuks äraviijaks ning selle vara valdajaks.

Nii kaebaja poolt 1998 novembris Tallinna Politseiprefektuurile tehtud avaldustest kui kaebaja esialgses kaebuses esitatud faktoloogiast ilmneb, et kaebaja oli algusest peale teadlik sellest, et tema valduse esmaseks rikkujaks ning vara äraviijaks 17. ja 19. novembril 1998 oli Z AS. Samuti oli kaebaja teadlik, et vara valdaja soovib vara tagastada. Järelikult olid kaebajal kõik võimalused oma vara tagasisaamiseks Z AS-lt. Kaebaja väited selle kohta, et Z AS 19.veebruari 1999 kirjas märgitud telefoninumber ei vasta ning kirjas märgitud aadressil Tartus x kontaktisikust ei teata, ei ole tõsiseltvõetavad. Z AS on reaalselt ja avalikult tegelev äriühing, kelle esindajatega on võimalik kontakti saada. Kaebaja pole tõendanud, et ta oleks oma vara suhtes mingitki huvi üles näidanud enne kui ligi 1,5 aastat peale vara valduse kaotamist. Asjassepuutumatud on kaebaja väited selle kohta, et talle oli teadmata vara tegelik asukoht. Kaebaja ei kasutanud ka tsiviilõiguslikke kaitsevahendeid. Seega on kaebaja enese tegevusetus otseselt põhjustanud selle, et vara tagasisaamine niivõrd kaua venis ning vara oma väärtuse kaotas.

Juhul, kui kohus peaks leidma, et vastustaja tegevuse ning kaebajale väidetavalt tekkinud kahju vahel on põhjuslik seos, pole vastustaja kahju tekitamises süüdi. Kaebaja pidi teadma, et jättes Z AS palvest hoolimata pöördumata Z AS poole oma vara valduse taastamiseks, tekitab kaebaja endale kahju. Järelikult puudub vastustaja süü kaebajale kahju tekkimisel. Ka Riigikohtu halduskolleegiumi 03.04.2002 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-14-02 punktis 19 on leitud, et rahalist hüvitust halduse poolt tekitatud kahju eest ei saa nõuda, kui kahju oleks tunduvalt odavam kõrvaldada muude õiguskaitsevahenditega.

5. Tallinna Halduskohtu 31.mai 2006 otsusega lõpetati menetlus kaebuses vanemkonstaabel U.S 20.11.1998 tegevuse õigusvastasuse tuvastamiseks ning jäeti rahuldamata kaebus vanemkonstaabel E.S (S), konstaabel A. T ning vanemkonstaabel U.S 1998. aasta 13., 17., 19. ja 20.novembril tekitatud varalise kahju hüvitamiseks. AS-lt * mõisteti Eesti Vabariigi kasuks välja kohtukulud 160 000 krooni.

Vastavalt TsMS § 449 lg-le 1, kui kohtu menetluses on hagi raha saamiseks, eelkõige tekitatud kahju hüvitamiseks, ja nõutud rahasumma suuruse tõendamine on väga kulukas või keerukas ja nõude põhjendatuse või põhjendamatuse kohta on kohtul võimalik otsus teha, võib kohus poole taotlusel teha vaheotsuse nõude põhjendatuse või põhjendamatuse kohta. Seoses kaebaja taotlusega vaheotsuse tegemiseks tuleb hinnata kaebaja nõude põhjendatust. Arvestades seda, et kahju on tekitatud enne 1.jaanuari 2002, tuleb nõude põhjendatuse kontrollimisel lähtuda TsK §-dest 448-450.

3-01-11

6(13) Tallinna Halduskohtu 29.12.2000 kohtuotsusega haldusasjas nr 3-309/2000 on juba kindlaks tehtud, et U.S 20.11.1998 õigusvastase tegevuse tulemusena anti alusetult 19.11.1998 kolimisfirma S autole laaditud kaebaja vara 20.11.1998 kolmanda isiku valdusse, mistõttu puudub vajadus seda käesolevas haldusasjas uuesti kindlaks teha. Tallinna Ringkonnakohtu 01.06.2001 kohtuotsusega jäeti halduskohtu otsus muutmata. Menetlus vanemkonstaabel U.S 20.11.1998 tegevuse õigusvastaseks tunnistamise osas tuleb lõpetada vastavalt HKMS § 24 lg 1 p 4, kuna samas asjas on jõustunud kohtulahend.

Jõustunud kohtuotsusega on kindlaks tehtud politseiametnike tegevuse õigusvastasus ning asjaolu, et politseiametnike õigusvastase tegevuse tagajärjel sai võimalikuks vara tahtevastane väljumine kaebaja valdusest. Eelviidatud kohtuotsuses leiti, et politseiametnike tegevus AS * vara ja ruumide valduse kaitseta jätmisel oli vastuolus politseiseaduse § 12 lg 1 p-de 2-4 nõuetega. Tallinna Ringkonnakohtu 01.06.2001 kohtuotsuses haldusasjas nr II/-3/178/2001 on leitud, et Tallinna Halduskohtu 29.12.2000 kohtuotsusest ei tulene järeldust, et otsuses nimetatud politseiametnikud olid need, kes andsid kaebajale kuuluva vara ja ruumide valduse üle kõrvalistele isikutele.

Asjaolu, et politseiametnike tegevuse tõttu sai võimalikuks vara tahtevastane väljumine kaebaja valdusest, tähendaks üksnes politseiametnike ametikohustuste mittekohast täitmist, kuid mitte veel nende süülist kahju tekitamist kaebajale. Kaebaja ei ole väitnud ega tõendanud, et politseiametnikud oleksid osalenud kaebaja vara ära vedamises, et neil oleks olnud eesmärk, kavatsus või tahtlus kaebaja vara ära vedada või et neil oleks olnud kokkulepe Z AS-ga vara ära vedamiseks või võõrandamiseks. Seega puudub nimetatud politseiametnike süü kaebajale kahju tekitamises. Kesklinna Politseiosakonna 26.11.1998 kirjaga selgitati AS * juhatuse liikmele S. K, et ajavahemikus 08.11.98-19.11.98 x AS *, Z AS ja OÜ H (ekslikult märgitud H) vahel aset leidnud juhtumite puhul on tegemist tsiviilõigusliku vaidlusega, mis ei kuulu politsei pädevusse, ning soovitati pöörduda hagiga tsiviilkohtusse.

Riigivastutuse seaduse (edaspidi RVS) § 7 lg 1 võimaldab jätta kahju hüvitamise nõude rahuldamata, kui isik oleks saanud kahju tekkimist ära hoida, esitades vaidemenetluses või halduskohtumenetluses nõude haldusakti tühistamiseks, toimingu lõpetamiseks, haldusakti andmiseks või toimingu sooritamiseks. Riigikohus on leidnud, et eelnimetatud kahju hüvitamise üldine põhimõte on kohaldatav ka enne Riigivastutuse seaduse jõustumist tekitatud kahju puhul, kui muu õiguskaitsevahendi kasutamine oli reaalselt võimalik.

Kaebaja oleks saanud x ruumidest oma vara äravedamist vältida, kui ta oleks x ruumid rendilepingu lõpetamisel vabastanud või kui ta oleks vaidlustanud kohtus rendilepingu lõpetamise. Kaebajal sai tekkida kahju saamata jäänud tulu näol seetõttu, et kaebajaga x ruumide rendilepingu lõpetamise tõttu võeti temalt võimalus kasutada renditud pinda x kaupluseruumidena. Kaebajal oli õigus ja võimalus kahju tekkimist vältida, esitades rendileandja vastu hagi rendilepingu ebaseaduslikust lõpetamisest tuleneva kahju (saamata jäänud tulu) hüvitamiseks, mida kaebaja samuti ei teinud.

Asja materjalidest nähtuvalt oli kaebuse esitajale algusest peale teada, et x ruumidest vara ära viimise korraldas Z AS. Seega oli kaebajal võimalik ära hoida kahju tekkimine sellega, kui ta 1998.aasta novembris oleks võtnud ühendust Z AS esindajaga, et teha kindlaks oma vara asukoht ja nõuda oma vara välja võõrast ebaseaduslikust valdusest AÕS § 80 lg 1 alusel.

Äriregistri teabesüsteemist nähtub, et Z AS on äriregistrisse kantud 16.10.1997 ettevõtja aadressiga x, Tartu ja tegutsenud sellel aadressil edaspidigi. 16.10.1997-09.03.2005 on Z AS juhatuse liige olnud E.P. Seega ei ole tõsiseltvõetavad kaebaja väited võimatuse kohta saada

3-01-11

7(13) ühendust Z AS esindajaga. AS * juhatuse liige S. K kinnitas 9.jaanuari 2003 kohtuistungil, et AS * esindajad ei ole kunagi käinud Tartus x, et oma vara kätte saada.

Asja materjalidest nähtuvalt on Z AS ise võtnud kaebuse esitajaga ühendust ja püüdnud kaebajale tema vara tagastada. Seda tõendab 19.02.1999 kiri, milles teatatakse, et Z AS on x paiknenud mööbli ladustanud kuni omanik neile järele tuleb, samuti Z AS direktori U. A 19.06.2000 ja 17.01.2002 kirjad Tallinna Halduskohtule.

Kesklinna Politseiosakonna 17.12.2002 kirjaga nr TL/KE4-20,33/9570 on S. K saadetud 25.11.2002 kriminaalasja nr.98047230 lõpetamise määrus, milles on märgitud, et kriminaalasja materjalidest ei nähtu, et AS * vara keegi kavatseks pöörata oma valdusesse ja et asjade väljaviimise momendil nende omanik AS * oleks avaldanud soovi need kohe kätte saada. Eeluurimise käigus on tuvastatud AS * vara asukoht, vara on üle vaadatud, koostatud vara loetelu, mis sarnaneb A.L poolt koostatud loetelule 1998 novembris, s.t. vara on tänapäevani säilinud.

Tunnistaja U. A ütluste kohaselt oli ta alates 1998. aastast Z AS direktor ning 2001. aastast ka nõukogu liige, mis nähtub ka äriregistri teabesüsteemi väljavõttest. Tunnistaja volitas A. L x kolimistoiminguid tegema, nendes ruumides olevat mööblit hoiukohta kolima. Mööbel on hoiul siiani. A. L on öelnud, et ei saa AS-ga * kokkulepet ja AS * ei ole näidanud huvi mööbli kättesaamiseks. Tunnistaja kinnitas, et tema ei ole ühtegi AS * kirja saanud. Z AS on kogu aeg tahtnud vara tagasi anda.

Kohtumenetluse käigus teatas kaebaja, et vedas laos olnud ja talle kuulunud vara ära ja et ekspertarvamuse kohaselt on vara kaubanduslik väärtus langenud 50-100%. AÕS § 35 lg 2 kohaselt on valdus pahauskne, kui valdaja teab või peab teadma, et tema valdusel puudub seaduslik alus või et teisel isikul on suurem õigus asja vallata. Käesoleval juhul ei ole Z AS pidanud ennast x ruumidest ära viidud AS * vara omanikuks ega olnud selle seaduslik valdaja. AÕS § 84 lg 2 kohaselt vastutab pahauskne valdaja asja hävimise, samuti väärtuse vähenemise eest, välja arvatud juhul, kui hävimine või väärtuse vähenemine oleks toimunud ka hageja valduse korral. Seega oleks kaebaja pidanud esitama hagi Z AS vastu tekitatud kahju hüvitamiseks TsK § 448 lg 1 alusel.

Kesklinna Politseiosakonna 26.11.1998 kirjas ja Politseiameti 15.12.1998 kirjas nr. 2-7- 26/725/5016 on AS * juhatuse liikmele S. K selgitatud, et aset leidnud juhtumite puhul on tegemist tsiviilõigusliku vaidlusega, ning soovitati pöörduda üldkohtusse. Seega oli kaebuse esitajale juba 1998. aasta novembris teada kahju ära hoidmise ja kõrvaldamise võimalikkus hagi esitamisega OÜ H ja Z AS vastu.

Seega on kaebaja nõue Eesti Vabariigi vastu põhjendamatu.

TsMS § 449 lg 2 kohaselt, kui kohus tunnustab nõude põhjendamatust, teeb ta lõppotsuse ja asja edasi ei menetle. Eeltoodut arvestades teeb kohus TsMS § 449 lg 2 alusel lõppotsuse, millega jätab kaebuse kahju ja saamata jäänud tulu hüvitamise nõude osas rahuldamata.

Vastustaja taotleb kaebajalt kohtukulude summas 267 367 väljamõistmist. Asja keerukust ja mahtu arvestades on põhjendatud vastustaja poolt advokaadi õigusabi kasutamine, kuid 100- tunnine ajakulu ei ole põhjendatud. Proportsionaalne õigusabikulu on 160 000 krooni.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

3-01-11

8(13) 6. AS * apellatsioonkaebuses paluti tühistada Tallinna Halduskohtu 31.mai 2006 otsus ja teha uus otsus, millega rahuldada AS * kaebus ja saata asi kahjunõude suuruse lahendamiseks Tallinna Halduskohtule.

Kohus on jätnud tähelepanuta kaebaja väited kahju tekkimise põhjustest. Samuti jättis kohus välja selgitamata süü küsimuse. Õige ei ole kohtu seisukoht, et politseiametnike õigusvastane tegevus ei saanud kaasa tuua kahju tekkimist AS-le *. Kohus on asja lahendamisel jätnud käsitamata kahju tekkimisel kõige olulisema – U.S õigusvastase tegevuse 13.11.1998 ja sellest tuleneva. A. L ja Z AS-l puudus õiguslik alus 13.11.1998 siseneda AS * valduses olnud ruumidesse ja ilma politseiametnike õigusvastase tegevusega antud sisenemisloata ei oleks saabunud tagajärge, mille kohaselt A. L sai ruumidele ja kaebaja varadele omavolilise valduse.

AS * pöördus politsei poole avaldustega algatada A. L vastu kriminaalasi omavoli tunnustel. Politsei vastas peale 13.11.1998 sündmusi kaebajale, et tegemist on tsiviilõigusliku suhtega, ja soovitas pöörduda kohtusse. Ruumide valduse rikkumisest tulenev tsiviilõiguslik suhe tekkis osapoolte vahel üksnes politseiametnike ebaseadusliku tegevuse tagajärjel. Ilma politsei sekkumiseta 13.11.1998 oleks osapooled pidanud omavahelised rendilepingust tulenevad suhted lahendama kokkuleppel või kohtu vahendusel.

Z AS-l puudus seaduslik alus AS * ruumidest väljatõstmiseks. Kehtiv seadusandlus ei võimaldanud võõrast vara ilma vastava kohtuotsuseta ära viia. Seadusest ei tulene ka uue rentniku õigust varasema rentniku asjade väljatõstmiseks ja hõivamiseks.

Arvestades sündmuste kulgu, ei oleks kaebaja pöördumine üldkohtusse ära hoidnud 17.11, 19.11 ja 20.11.1998 sündmusi. 17.11.1998 takistas politsei kaebajat oma vara kaitsel, pidades sündmuskohal kinni kaebaja esindaja abikaasa E. K ja toimetades nii tema kui ka kaebaja esindaja S. K politseijaoskonda asjaolude selgitamiseks. Seega sai politsei tegevuse tagajärjel võimalikuks kaebaja varade äraviimine ilma kaebaja esindaja juureolekuta. Politseiametnike õigusvastane tegevus 17.11.1998 soodustas varade äraviimist ja kahju tekkimist.

Ka 19.11.1998 kauba pealelaadimise ajal suunati S. K, pärast seda, kui U.S lubas autole kauba pealelaadimise lõpetada, politseijaoskonda kaebust kirjutama. Tegelikult aga jätkati kauba pealelaadimist, mida tõendab videolint. AS-l * puudus seetõttu võimalus jälgida auto marsruuti Lootsi tänavale ja kauba mahalaadimise asukohta 20.11.1998. Politseiametnik U.S puudus õigus anda kaebaja vara vastutavale hoiule. Ka kättesaadud vara seisukord näitab, et vara ei olnud mitte hoiustatud, vaid kasutuses. Kaup oli määrdunud ja vigastatud.

Vara äraviimine on otseselt tingitud politsei õigusvastasest tegevusest. Kohatu on kohtu etteheide, et kaebaja ei ole väitnud ega tõendanud, et politseiametnikud oleksid tegutsenud Z AS-ga ühise eesmärgi nimel. Riik on kohustatud tõendama, et politseiametnikud ei ole süüdi kahju tekitamises.

Kaebajal ei olnud võimalik kahju tekkimist ära hoida, kuna varade äraviimine toimus politsei kaasabil. Kuna kohtumenetlused kestavad aastaid, siis ei oleks ka kohtuvaidluse algatamine enam varade äraviimisest tingitud kahju ära hoidnud. Ka hagi tagamise abinõu kohaldamine ei oleks kahju ära hoidnud, sest sellega ei saavutataks haginõude eesmärki.

Ebaõige on kohtu väide, et kaebaja oleks saanud saamata jäänud tulu näol tekkinud kahju ära hoida, esitades kahjunõude rendileandja vastu. Majandusliku tulu saamatajäämine oli tingitud mitte ruumide äravõtmisest, vaid oma varast ja ettevõtluseks vajalikest vahenditest

3-01-11

9(13) ilmajäämisest. Rendilepingu lõpetamisest ei ole tekkinud kahju saamatajäänud tulu näol. Kahju oleks ära hoidnud politsei õiguspärane tegutsemine 13.11, 17.11, 19.11 ja 20.11.1998. Politseiametnike tegevuse ja kaebajale tekitatud kahju vahel on põhjuslik seos.

Kohtu väide, et vara on tänini säilinud, ei ole tõendatud. Äraviidud vara kohta on kohtule esitatud videosalvestised x ruumides vahetult enne äraviimist olnud varade kohta, kirjalik loetelu ettevõtte varast, mis oli ruumides, loetelu politsei juuresolekul 13.11.1998 üleskirjutatud varast ning hiljem tagastatud varast. Loetelude võrdlemisel on ilmne, et tagastatud on vaid murdosa varast. Kohtule esitati ka tõendid, et vara oli rikutud.

Õige ei ole kohtu väide, et kaebaja ei ole midagi teinud, et vara tagasi saada. Kaebaja üritas kontakti võtta telefoni teel ja V. M märgitud aadressil, kuid asjatult. Samuti ei vastatud kaebaja kirjalikele järelepärimistele.

Kui kohus leiab, et asjas on ka kaasvastutajaid, siis tuleks ka nemad kaasata menetlusse.

Ebaõiglane oli mõista kaebajalt välja riigi kasuks kohtukulud summas 160 000 krooni, olukorras, kus politseiametnike tegevus oli tunnistatud kohtuotsusega õigusvastaseks.

7. Vastustaja Vabariigi Valitsuse kirjalikus vastuses paluti jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

Kaebaja valdas ilma seadusest või lepingust tuleneva aluseta võõrast asja, mistõttu ei saa eeldada, et vastustaja teistsuguse käitumise korral oleks kaebajal õnnestunud oma ebaseaduslikku valdust lõputult säilitada. Isegi juhul, kui ilma vastustaja tegevuseta ei oleks kaebaja vara ära viidud, ei tuleneks sellest asjaolust põhjusliku seose olemasolu vastustaja tegevuse ja kaebajale kahju tekkimise vahel. Vastustaja tegevust ei saa käsitada kahju tekkimise lähima, otsese ja vahetu põhjusena. Kohus on õigesti tuvastanud, et kahju tekkimise põhjustas eelkõige kaebaja vara äraviimine ja ladustamine Z AS poolt, selle ladustamistingimused Z AS valduses ja kaebaja huvipuudus oma vara valduse taastamise suhtes.

Tõendamata on kaebaja väited, et Z AS 19.02.1999 kirjas märgitud telefoninumber ei vasta ning kirjas märgitud aadressil kontaktisikust ei teata. Kaebaja ei ole tõendanud, et ta on oma vara suhtes huvi üles näidanud enne kui ligi 1,5 aastat peale vara valduse kaotamist. Kaebajale oli vara asukoht teada. Samuti ei kasutanud kaebaja tsiviilõiguslikke kaitsevahendeid. Seega on kaebaja enda tegevus põhjustanud selle, et vara tagasisaamine venis ja vara oma väärtuse kaotas.

Juhul, kui ringkonnakohus peab kahjunõuet osaliseltki põhjendatuks, tuleks põhjusliku seose olemasolu või puudumine tuvastada eraldi iga kaebuses nimetatud kahju liigi puhul.

Mis puudutab kaebaja väidet, et kohus oleks pidanud välja selgitama mis oleks võinud juhtuda x 13.11.1998 ilma politseipoolse sekkumiseta ja kas kahju oleks tekkinud ka ilma politsei õigusvastase tegevuseta või õiguspärasel tegutsemisel, siis kohus ei saa anda oletuslikku hinnangut asjaoludele, mida ei ole istungil arutatud ega tõendatud.

Õige on kohtu järeldus Eesti Vabariigi süü puudumise kohta väidetava kahju tekkimisel.

Kui riigi õigusvastane tegevus tekitab isikule kahju või loob sellise kahju tekkimise ohu, peab isik kasutama õiguskaitsevahendeid, mis hoiaksid kahju minimaalsena. Käesoleval juhul oleks

3-01-11

10(13) kaebaja õiguskaitsevahendeid kasutades (nt kohene vindikatsioonihagi esitamine) kui mitte kahju täielikult vältinud, siis vähemalt kahju valdavas osas ära hoidnud. Samuti oli kaebajal kuni 01.07.2005 võimalik kahju hüvitamise nõude esitamine Z AS vastu. Kaebaja on teadlikult vältinud kohaste õiguskaitsevahendite kasutamist.

Mis puudutab kaebaja väidet kolmanda isiku kaasamise vajaduse kohta kohtumenetlusse, siis eraõiguslikku juriidilist isiku ei ole võimalik kaasata halduskohtumenetlusse kolmanda isikuna. Halduskohus ei lahenda eraõiguslikke vaidlusi.

Põhjendamatu ja meelevaldne on kaebaja väide, et ebaõiglane on kaebajalt õigusabikulude osaline väljamõistmine. Asja menetlus on kestnud üle viie aasta, mille on tinginud asjaolu, et kaebaja ise on oma nõudeid kahju suuruse osas korduvalt muutnud ning esitanud hulgaliselt tõendeid. See on nõudnud vastustajalt palju lisatööd.

8. Vastustaja U.S kirjalikus vastuses paluti jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja nõustuti halduskohtu otsuses toodud põhjendustega.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Käesolevas asjas tuleb ringkonnakohtul võtta seisukoht kahjunõude põhjendatuse üle. Kui ringkonnakohus nõustub halduskohtuga nõude põhjendamatuse osas, jääb kohtuotsus muutmata. Kui ringkonnakohus leiab, et nõue on põhjendatud, tuleb kohtuotsus tühistada, teha uus vaheotsus nõude põhjendatuse kohta ning saata asi menetluse jätkamiseks nõude suuruse üle halduskohtule arutamiseks (TsMS § 449).

10. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga menetluse lõpetamise osas kaebuses U.S tegevuse õigusvastaseks tunnistamiseks ega pea vajalikuks halduskohtu põhjendusi korrata.

11. Kahjunõue riigi vastu on tulenevalt TsK §-dest 448 - 450 põhjendatud siis, kui kaebajal on tekkinud kahju politseiametnike õigusvastase tegevuse või tegevusetuse tõttu oma ametiülesannete täitmisel ning õigusvastase tegevuse ning kahju tekkimise vahel esineb põhjuslik seos. Kahjutekitanu vabaneb kahju hüvitamisest, kui ta tõendab, et kahju on tekitatud mitte tema süü läbi.

Kahjunõude põhjendatuse üle otsustamisel on kohus, tuginedes 29.12.2000 kohtuotsusele haldusasjas nr 3-309/2000, leidnud, et politseiametnike tegevus oli vastuolus politseiseaduse § 12 lg 1 p-de 2-4 nõuetega ning politseiametnike õigusvastase tegevuse tagajärjel sai võimalikuks vara tahtevastane väljumine kaebaja valdusest. Kohtu hinnangul puudub põhjuslik seos politseiametnike õigusvastase tegevuse ja tekkinud kahju vahel ning politseiametnikud pole süüdi kahju tekkimises. Kohus leidis, et kahju on kaebajale tekkinud Z AS tegevuse tulemusena ning kuna kaebaja ei ole kasutanud reaalselt võimalikke esmaseid õiguskaitsevahendeid kahju ärahoidmiseks ja kõrvaldamiseks, on kahjunõue riigi vastu põhjendamatu.

Kaebaja positsioon asjas tugineb sellele, et politsei õigusvastase tegevuseta poleks olnud võimalik kaebaja vara ära viia ning kaebaja ei saanud kasutada muid õiguskaitsevahendeid, sest politsei sekkumise tõttu polnud võimalik omaabi kasutamine, ta ei teadnud, kelle valduses äraviidud vara on, samuti oleks vindikatsiooninõude lahendamine kohtus võtnud sedavõrd kaua aega, et kahju oleks ikkagi tekkinud.

3-01-11

11(13) 12. Seega pole vaidlust selle üle, et kaebajale on tekkinud kahju ning et politseiametnikud on käitunud õigusvastaselt. Kaebaja kahju on tekkinud vara kaotsimineku ja riknemise tõttu ning vara valduse kaotamisest tingitud majandustegevuse sisulisest katkemisest tuleneva saamata jäänud tulu näol, kahjuhüvitise suurus on veel tõendamata ja vaidlusküsimus.

Politseiametnikud rikkusid politseiseaduse § 12 lg 1 p 2 - 4 sellega, et nad vaatamata kaebaja väljakutsele ei takistanud Z AS esindajal omavoliliselt vahetamast ruumide uste lukkusid, mistõttu kaebajal puudus juurdepääs oma varale, ning hiljem ei takistanud vara äravedamist. Politseil oli kohustus kaitsta kaebaja vara õigusvastaste rünnete eest, nõuda õiguserikkumise viivitamatut lõpetamist ja tõkestada õiguserikkumine. Politseil puuduks süü kahju tekitamises eelkõige juhul, kui kahju oleks tekkinud vääramatu jõu tõttu või kui politsei õigusvastase tegevuse ja kahju tekkimise vahel puuduks põhjuslik seos. Kuna vääramatu jõuga antud juhul tegemist ei olnud, tuleb kontrollida, kas politsei õigusvastase tegevuse ja kahju tekkimise vahel esineb põhjuslik seos.

13. Põhjusliku seose tuvastamisel ei oma tähtsust asjaolu, kas kaebaja ja ruumide omaniku vaheline rendileping oli lõpetatud ning kaebajal puudus õiguslik alus ruumide kasutamiseks või mitte. Z AS-l puudus õiguslik alus ruumidesse omavoliliselt sisenemiseks, ruumide lukustamiseks oma lukkudega ning vara äraviimiseks ka juhul, kui kaebaja valdus oleks olnud ebaseaduslik (AÕS § 40). Selleks, et kindlaks teha põhjusliku seose olemasolu või puudumine, tuleb sündmuste ahelas politsei õigusvastane tegevusetus asendada kohustusliku õiguspärase käitumisega ning kontrollida, kas ka sellisel juhul oleks kahju tekkinud.

Politsei ei takistanud Z AS-l 13.11.1998 ruumidesse sisenemast ja ukselukke vahetamast, samuti ei tõkestanud vara äraviimist 17.02.1998 ja 19.11.1998, vaatamata sellele, et selge oli, kellele kuulub ruumide ja vara valdus antud aadressil ja et valdaja nõusolek ruumidesse sisenemiseks ja vara äraviimiseks puudub. Kui politsei oleks oma kohustusi täitnud nõuetekohaselt, oleks ta tõkestanud kaebaja kasutuses olnud ruumide ustel lukkude vahetamise ja vara õigusvastase äraviimise, Z AS poleks saanud piirata kaebaja juurdepääsu oma varale ega kaebaja vara ära viia ning kaebajale poleks kahju tekkinud. Seega kinnitab eelnev mõtteline konstruktsioon, et politsei õiguspärase käitumise korral poleks kaebajale kahju tekkinud. Seega esineb põhjuslik seos politsei õigusvastase käitumise ja tekkinud kahju vahel. Vastustaja seisukoht, et politseil puudus igasugune võimalus mõjutada aset leidnud sündmuste kulgu ja kahju tekkimist, ei ole õige. Vaatamata sellele, et vara tegelikuks äraviijaks ja valduse rikkujaks oli Z AS, oli politseil kohustus ja võimalus tõkestada vara valduse rikkumine ja äravõtmine. Usutav ei ole, et Z AS esindaja poleks allunud politsei korraldusele lõpetada uste avamine, lukkude vahetamine ja vara äraviimine. Põhjusliku seose olemasolu tõttu politsei tegevuse ja tekkinud kahju vahel ei saa riik kahju hüvitamise kohustusest vabaneda väitega, et kahju tekitajaks oli ka Z AS.

14. Deliktilises vastutuses kehtis süü presumptsioon (TsK § 448 lg 2). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole vastustaja tõendanud, et politsei ei olnud kahju tekkimises süüdi. Süü vorm ei oma nõude põhjendatuse hindamisel tähtsust, seepärast ei oma tähtsust ka asjaolu, et politseinikel ei olnud eesmärki ega tahtlust kaebaja vara ära vedada. Politsei pidi olema teadlik oma kohustusest tõrjuda kaebaja vara vastane õigusrikkumine, mingi kahju tekkimine ruumide sulgemise ja vara äravedamisega võis olla ettenähtav ning kahju on tekkinud vähemalt politsei hooletuse tõttu.

Eeltoodust tulenevalt on TsK § 448 sätestatud kahjunõude eeldused täidetud ning nõue põhjendatud.

3-01-11

12(13) 15. Kohus on nõude põhjendamatuks lugemisel arvestanud, viitega RVS § 7 lg 1 sätestatud põhimõtte kohaldatavusele ka enne RVS jõustumist tekkinud kahju puhul, seda, et kannatanu ei kasutanud oma õiguste kaitseks esmaseid õiguskaitsevahendeid. Kõigepealt peab lahendama küsimuse, kas kannatanu osa kahju tekkimises saab arvesse võtta kahjunõude põhjendatuse hindamisel. Küsimusel on eelkõige menetlusõiguslik tähtsus, sest protsessiosaline, kes taotleb vaheotsuse tegemist nõude põhjendatuse kohta, peab teadma, millised asjaolud ta selleks tõendama peab, samuti peab vastaspool teadma, millised vastuväited tuleb esitada menetluse selles etapis ja millised võib jätta kahjuhüvitise suuruse kindlaks määramise menetlusse. Seepärast peab vaheotsuse tegemise korral olema eelnevalt selge, millised küsimused lahendatakse siduvalt kahjunõude põhjendatuse hindamisel.

Ringkonnakohtu arvates tähendab nõude põhjendatuse kindlaks tegemine eelotsust kahjunõude aluse kohta.

RVS § 7 lg 1 kohaselt on kahjunõude eelduseks muuhulgas asjaolu, et kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada esmaste õiguskaitsevahendite kasutamisega. Esmaste õiguskaitsevahenditena nähakse RVS § 7 lg 1 ette sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud õiguskaitsevahendeid, s.o avaliku võimu õigusvastase tegevuse või tegevusetuse tõrjumist. Seega peale RVS jõustumist tekitatud kahju puhul tuleb nõude põhjendatuse hindamisel võtta seisukoht ka selles, kas kaebajal oli võimalik kasutada esmaseid õiguskaitsevahendeid kahju vältimiseks või saab ta kahju kõrvaldada selliste vahendite kasutamisega. Siinkohal tuleb märkida, et RVS § 7 lg 1 näeb kahjunõude eeldusena üksnes samas sättes näidatud õiguskaitsevahendite kasutamise võimalikkust, mitte tsiviilõiguslike nõuete realiseerimise võimalikkust. Sätte laiendav tõlgendamine ei ole võimalik.

TsK §-d 448 – 450 sätestatud kahjunõude alused ei näinud ette, et kahjunõue sõltuks kannatanu osast kahju tekkimises. Seega pole alust enne riigivastutuse seaduse jõustumist tekitatud kahju puhul kahjunõude põhjendatuse hindamisel arvesse võtta asjaolu, et kaebaja pole kasutanud esmaseid õiguskaitsevahendeid. Enne riigivastutuse seaduse jõustumist sai TsK § 462 lg 1 alusel kahjuhüvitise suuruse kindlaks määramisel arvestada kannatanu enda rasket ettevaatamatust kahju tekkimise soodustamises või kahju suurenemises. Ka asjaolu, et kannatanul oli reaalselt võimalik kasutada õiguskaitsevahendeid, kas siis avaliku võimu tegevust vaidlustades või eraõiguslike isikute vastu muid nõudeid esitades, et kahju ära hoida või vähendada, kuulub arvesse võtmisele kahjuhüvitise suuruse kindlaks määramisel. Selline seisukoht ei ole vastuolus Riigikohtu halduskolleegiumi lahenditega 3-3-1-8-04; 3-3-1-14-02 ega 3-3-1-11-02, millele halduskohus on oma otsuses viidanud. Neis vaidlustes ei olnud tegemist vaheotsustega ja Riigikohus hindas küsimust, milline mõju on tühistamisvõi kohustamisnõude esitamata jätmisel kahjuhüvitise väljamõistmisele või haldusakti õigusvastaseks tunnistamisele, kui kahju on tekitatud enne riigivastutuse seaduse jõustumist. Seisukoha õigsust kinnitab ka praegu riigi vastutust reguleeriva RVS § 13 lg 1 p 4, mis sätestab, et eraõiguses sätestatud piiranguid seoses kannatanu osaga kahju tekitamisel arvestatakse hüvitise suuruse määramisel.

16. Seega ei pea ringkonnakohus õigeks menetluse praeguses staadiumis anda hinnangut sellele, kas ja kui suures ulatuses tuleb kahjuhüvitise suuruse määramisel arvesse võtta kannatanu süüd. Lisaks eelpool toodule lähtub ringkonnakohus hinnangu andmata jätmisel ka sellest, et kohtu seisukoht, nagu välistaks kannatanu poolt esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmine käesoleval juhul kahjuhüvitise väljamõistmise üldse, on vale. Käesoleval juhul ei ole kohus tuvastanud, et kaebaja oleks avaliku võimu õigusvastast tegevusetust tõrjudes saanud kahju tekkimist ära hoida nõude esitamisega avaliku võimu vastu või oleks tal kahjunõude esitamise hetkel olemas olnud mingi nõue avaliku võimu vastu, millega oleks

3-01-11

13(13) kahju saanud kõrvaldada. Kohus on viidanud üksnes eraõiguslike nõuete esitamise võimalikkusele. Seega pole tegemist esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmisega RVS § 7 lg 1 mõttes ning kohtu järeldus kahjunõude põhjendamatuks lugemise kohta on ebaõige ka juhul, kui tõlgendada Riigikohtu halduskolleegiumi eelpool viidatud lahendites antud seisukohta selliselt, et RVS § 7 lg 1 sätestatud põhimõte oli kohaldatav enne riigivastutuse seaduse jõustumist. TsK § 462 lg 1 kohaldamisel on üldiselt asutud seisukohale, et kahjunõude hüvitamise täielikult välistab üksnes kannatanu tahtlus. Kannatanu raske ettevaatamatus või hooletus, mis soodustas kahju tekkimist või suurenemist, on aluseks kahjuhüvitise vähendamisele. Kahjuhüvitise vähendamise ulatust saab käesoleval juhul arvestada kahjuhüvitise kindlaks määramisel. Kohtupraktikas on korduvalt leitud, et kahju hüvitamise nõude lahendamisel tuleb arvestada ka seda, kas kannatanu on teinud omapoolselt mõistlikult vajaliku, et kahju ära hoida või vähendada (vt näiteks Riigikohtu lahendid 3-2-1- 41-05 ja 3-2-127-06). Kuna kaebaja on väitnud, et nii otsene varaline kahju kui ka saamata jäänud tulu on tekkinud vara äraviimise ja osalise riknemise tõttu, tuleb hinnata, kas kaebajal oli mõistliku tegutsemisega võimalik vara reaalselt tagasi saada varem. Kui vara tagasi saamiseks nõuti kaebajalt hoiutasu tasumist, tuleb hinnata, kas, arvestades hoiutasu suurust, oleks kaebaja saanud kahju vähendada, makstes hoiutasu ja saades seega varad kiiremini tagasi.

17. Kaebaja etteheide kohtule, et kohus oleks pidanud kaasama menetlusse kahju eest vastutavad teised isikud, ei ole põhjendatud. Üksnes kaebaja õigus on määrata, kelle vastu ta nõuded esitab. Halduskohtumenetluses saab esitada kahjunõudeid avaliku võimu kandja poolt avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamiseks. Kohtumenetlusse kaasatud kolmandaid isikuid ei ole võimalik kohustada hüvitama tekitatud kahju, seepärast ei näe ringkonnakohus mõistlikku põhjendust võimalike kaaskahjutekitajate kaasamiseks ka kolmandate isikutena.

18. Ringkonnakohus tühistab halduskohtu otsuse osas, millega jäeti rahuldamata kaebus politseiametnike õigusvastase tegevusega tekitatud kahju hüvitamiseks ning mõisteti välja menetluskulud kaebajalt. Kahjunõude osas teeb ringkonnakohus uue vaheotsuse, millega tunnustab kaebaja kahjunõude põhjendatust.

19. Menetluskuludena nõuab kaebaja käesolevas asjas kantud õigusabikulude hüvitamist summas 54 752 krooni ning tasutud riigilõivu 6 370 krooni, kokku 61 122 krooni. Vastustaja nõuab menetluskuludena õigusabi eest tasutud 14 632 krooni hüvitamist.

Halduskohtus nõudis kaebaja 169 274 krooni õigusabikulude hüvitamist, milles sisaldus 10 327,44 kroonine tõlkekulude nõue. Vastustaja nõudis õigusabikulude summas 267 367 krooni väljamõistmist, kohus rahuldas selle nõude summas 160 000 krooni.

Kuna ringkonnakohus teeb käesolevas asjas vaheotsuse, mis ei ole käsitletav lõppotsusena, ei lahenda ringkonnakohus kohtukulude küsimust. Kohtukulude jagamisel peab lähtuma asja lahendamise lõpptulemusest. Seepärast ei võta ringkonnakohus seisukohta kaebaja apellatsioonkaebuses esitatud väite kohta, et kaebajalt vastustaja kasuks väljamõistetud õigusabikulud on ebaõiglaselt suured.

Kohtunikud

Lilianne Aasma

Lauri Madise

Viive Ligi