3-05-389/8 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Oliver Kask, liikmed Viive Ligi ja Lauri Madise Otsuse tegemise aeg ja koht 15. detsember 2006, Tallinn Haldusasja number 3-05-389 Haldusasi H. Vi ja E. A kaebused Tallinna Linnavalitsuse 1. detsembri 1999. a korralduse nr 7496-k tühistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 14. märtsi 2006. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Tallinna Linnavalitsuse, S. Pi, K. S, K. B, L. C ja E. Re apellatsioonkaebused Asja läbivaatamise kuupäev Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebuse esitaja E. A Kaebuse esitaja H. V Vastustaja Tallinna Linnavalitsus Kolmas isik H. V (surnud) Kolmas isik U. V Kolmas isik S. P Kolmas isik K. S Kolmas isik K. B Kolmas isik L. C Kolmas isik E. R Kolmas isik M. D Kolmas isik V. F Kolmas isik K.L AS Kolmas isik L.E AS

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Halduskohtu 14. märtsi 2006. a otsus. 2. Saata asi uueks arutamiseks samale halduskohtule.

EDASIKAEBAMISE KORD

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse kättesaamisest.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 11.11.1996 otsusega nr 8185 loeti Tallinnas XX xx asuv krunt

3-05-389

2(5) omandireformi objektiks ja õigustatud subjektideks tunnistati U. V 1/12, H. V 1/12 ja Asta A 1/6 mõttelises osas.

ÕVVTK Tallinna linnakomisjon tühistas 21.09.1998 otsusega nr 10212 oma 11.11.1996 otsuse nr 8185 ja uue otsusega loeti omandireformi objektiks lisaks krundile ka XX xx asunud ehitised. Õigustatud subjektideks tunnistati U. V 1/12, H. V 1/12 ja A. A 1/6 mõttelises osas.

2. Tallinna Linnavalitsuse 01.12.1999 korraldusega nr 7496-k jäeti õigustatud subjektide taotlus XX xx elamu tagastamiseks rahuldamata, kuna vara ei ole säilinud endisel individualiseeritaval kujul vastavalt AS Kommunaalprojekt ekspertarvamusele nr T-300-99.

3. Õigustatud subjekti A. A pärijad E. A ja H. V esitasid 11.02.2000 kaebuse Tallinna Halduskohtule eelnimetatud korralduse õigusvastasuse tuvastamise ja tühistamise nõudes.

4. Tallinna Halduskohtu 18.01.2001 otsusega haldusasjas nr 3-284/2001 tühistati Tallinna Linnavalitsuse 01.12.1999 korraldus nr 7496-k ja tehti linnavalitsusele ettekirjutus uuesti läbi vaadata õigustatud subjektide taotlus XX xx tagastamise kohta ning teha. seadusest tulenev ja õiguspärasele ehitise hindamise ekspertiisile tuginev otsus.

Tallinna Linnavalitsuse 23.12.2002 korraldusega nr 3151-k kinnitati AS Kommunaalprojekt ekspertarvamus nr T-255-02 ja sellest tulenevalt otsustati jätta õigustatud subjektide taotlus elamu tagastamiseks rahuldamata, sest elamu ei ole säilinud endisel individualiseeritaval kujul. Õigustatud subjektid vaidlustasid nimetatud korralduse halduskohtus.

Tallinna Halduskohtu 17.04.2003 otsusega haldusasjas nr 3-712/2003 tühistati Tallinna Linnavalitsuse 23.12.2002 korraldus nr 3151-k.

Tallinna Ringkonnakohus tühistas viimati nimetatud halduskohtu otsuse ning saatis asja uueks läbivaatamiseks samale halduskohtule. Halduskohus märgitud asjas lahendit teinud ei ole. Tallinna Ringkonnakohtu 08.12.2004 otsuse kohaselt oli halduskohtu otsuse tühistamise aluseks oluline menetlusnormide rikkumine (kolmandate isikute kaasamata jätmine).

Riigikohtu halduskolleegiumi 22.05.2005 otsusega tühistati kohtuvea parandamise avalduse alusel Tallinna Halduskohtu 18.01.2001 otsus haldusasjas nr 3-284/2001 ja saadeti asi uueks läbivaatamiseks samale kohtule. Otsust põhjendati asjaoluga, et menetlusse ei olnud kaasatud kolmandaid isikuid, kelle õiguste üle kohtumenetluse käigus võidakse otsustada.

5. Tallinna Halduskohtu 14. märtsi 2006. a otsusega tühistati Tallinna Linnavalitsuse 01.12.1999 korraldus nr 7496-k ja tehti vastustajale ettekirjutus asja uueks läbivaatamiseks. Kohtukulude väljamõistmise taotlus jäeti rahuldamata. Kohus leidis, et kaevatava haldusakti aluseks olev ekspertarvamus ei vasta Vabariigi Valitsuse 25.11.1997 määrusega nr 220 kinnitatud Ehitise endisel individualiseeritaval kujul hindamise korra ja metoodika sätetele, mis toob kaasa kaevatava haldusakti õigusvastasuse. Hilisem ekspertarvamus kaevatava haldusakti andmise aluseks ei olnud. Kaebajatel on halduskohtu arvates õigus, et nende taotlus lahendataks kehtiva õigusega kooskõlas ning ka juhul kui haldusmenetluses antakse uus koormav haldusakt, on kaebajatel õigus teada õiguste piiramise õiguslikke ja faktilisi aluseid, mis peaksid nähtuma haldusaktist või selles viidatud haldusakti lisaks olevast dokumendist (ekspertarvamusest).

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES

6. Tallinna Linnavalitsuse apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada

3-05-389

3(5) osas, millega kaebus rahuldati, ning uue otsusega jätta kaebus rahuldamata. Apellant leiab, et halduskohus on ebaõigesti tõlgendanud ORAS § 12 lõiget 8, ekspertarvamuses sisaldunud puudused ei toonud kaasa selle õigusvastasust, kohus oleks pidanud uurimispõhimõttest tulenevalt välja selgitama vaidlustatud haldusakti sisulise õigsuse hilisema ekspertarvamuse alusel.

7. S. Pi, K. S, K. B, L. C ja E. Re apellatsioonkaebustes palutakse halduskohtu otsus tühistada ja uue otsusega jätta kaebus rahuldamata. Apellandid leiavad, et kohus on ebaõigesti tõlgendanud ORAS § 12 lõiget 8, halduskohus on rikkunud uurimispõhimõtet, jättes välja selgitamata vara õigusvastase võõrandamise tegeliku aja, milleks on 07.09.1944, kohus on rahuldanud kaebuse osas, milles see kaebuse esitajate õigusi ei puuduta. Samuti leiavad apellandid, et halduskohus jättis ebaõigesti kohtuistungile kutsumata kolmanda isiku H. Vi õigusjärglase. Kohtuistung toimus pärast H. Vi surma. Menetlus oleks tulnud peatada.

8. E. A ja H. Vi vastuses apellatsioonkaebustele palutakse apellatsioonkaebused jätta rahuldamata. Kolmas isik K.L AS palus apellatsioonkaebused rahuldada.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Apellandid S. P, K. S, K. B, L. C ja E. R leiavad, et halduskohtu otsus tuleb tühistada ja uue otsusega jätta ringkonnakohtul kaebus rahuldamata. Muuhulgas leiavad nad, et H. V ei saanud 23.02.2006 enam protsessiosaline olla, sest ta suri. Protsessiosaliseks võib olla tema õigusjärglane. Kohus ei ole tema õigusjärglast välja selgitanud ega nõuetekohaselt kohtuistungile kutsunud. Seega tegi kohus otsuse isiku suhtes, keda seaduse nõuete kohaselt kohtuistungile ei kutsutud ja rikkus sellega HKMS § 5 lg 1, § 15 lg 4, § 22 lg 1 p 1, § 45 lg 1 p 2 ja TsMS § 353 lg 1 nõudeid. Halduskohus oleks pidanud peatama haldusasja menetluse kuni õigusjärglase kindlakstegemiseni.

10. Ringkonnakohus nõustub apellantide seisukohaga, et halduskohus rikkus menetlusnõudeid. H. V oli kaasatud menetlusse kolmanda isikuna. Menetlusosalised ei olnud kolmanda isiku kaasamise määruse peale edasi kaevanud. H. V suri 04.01.2006 (halduskohtu toimiku II kd lk 82). Kohtuistung asjas toimus 23.02.2006. Kohtule ei olnud nimetatud ajaks esitatud tõendeid, et H. Vi õigusjärglane oleks selgunud.

11. HKMS § 22 lg 1 p 1 (halduskohtu otsuse tegemise ajal kehtinud redaktsioonis) kohaselt peatab halduskohus menetluse kaebuse esitaja surma korral, kui vaieldav õigussuhe võimaldab õigusjärglust, kuni õigusjärglase kindlakstegemiseni. HKMS § 45 lg 1 p 2 (samas redaktsioonis) kohaselt tühistab ringkonnakohus esimese astme kohtu lahendi kaebuse ja vastuväidete põhjendustest ja nõudmistest olenemata ja saadab asja uueks arutamiseks esimese astme kohtusse, kui kohtulahend on tehtud isiku suhtes, keda seaduse nõuete kohaselt kohtusse ei kutsutud. Selliseks isikuks on HKMS § 14 lg 3 p 1 kohaselt ka kolmas isik. Halduskohus pidi HKMS § 5 lg 1 kohaselt juhinduma küsimustes, mida halduskohtumenetluse seadustikuga ei ole reguleeritud, tsiviilkohtumenetluse sätetest. Halduskohtumenetluse seadustik ega tsiviilkohtumenetluse seadustik ei reguleeri menetluse kulgu või menetlusosaliste kohtusse kutsumist juhtumil, kus kolmas isik sureb. Ringkonnakohtu arvates on halduskohtumenetluses kolmanda isiku õiguslik seisund kohtumenetluses osalemisel lähedane poole seisundiga. Seetõttu tuleb menetlusõigusjärglusele kohaldada analoogia korras HKMS § 22 lg 1 punkti 1 ja TsMS § 209.

TsMS § 209 lg 1 kohaselt füüsilisest isikust poole surma korra korral lubab kohus menetlusse astuda selle poole üldõigusjärglasel, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti. Üldõigusjärglus on võimalik menetluse igas staadiumis.

3-05-389

4(5) TsMS § 353 lg 1 kohaselt füüsilisest isikust poole surma korral peatub üldõigusjärgluse puhul menetlus, kuni seda jätkab poole üldõigusjärglane või menetluse jätkamiseks õigustatud muu isik. Pärija ei ole kohustatud menetlust jätkama enne pärandi vastuvõtmist või vastuvõtmisest loobumiseks ettenähtud tähtaja möödumist. Asja materjalidest ei nähtu, et H. Vil oleks olnud käesolevas kohtumenetluses esindaja. Seega ei ole TsMS § 353 lg 2 tema suhtes kohaldatav.

12. Ringkonnakohtu arvates tulnuks halduskohtul asja menetlus seetõttu 04.01.2006 H. Vi surma tõttu peatada. Ringkonnakohtule ei ole teada, kas ja millal selgus H. Vi õigusjärglane. Halduskohus seda ei tuvastanud ega kutsunud õigusjärglast kohtuistungile halduskohtumenetluse seadustikus ettenähtud korras. Asjaolu, et kohtukutse saadeti H. Vile, ei saa käsitleda tema õigusjärglasele kohtukutse saatmisena.

Seetõttu on ringkonnakohus seisukohal, et kohtuotsus on tehtud isiku suhtes, keda ei kutsutud seaduse nõuete kohaselt kohtuistungile.

13. Menetlusnormide rikkumine halduskohtu poolt seisneb käesoleval juhul ka selles, et halduskohus ei ole HKMS § 16 lg 2 nõudeid eirates kogunud tõendeid omal algatusel, mistõttu on jäänud välja selgitamata tõendite olemasolu, mis viitavad vara õigusvastasele võõrandamisele halduskohtu otsuses märgitust tunduvalt hiljem, 07.09.1944. Samuti ei ole halduskohus menetlusnorme rikkudes välja selgitanud, kas ilma kaalutlusõiguseta antud haldusakti põhjenduste ebaõigsus on viinud sisuliselt ebaõige haldusakti andmiseni. Kui haldusaktis esitatud põhjendused on ebaõiged või ebapiisavad, tuleb kohtul välja selgitada menetlusökonoomia põhimõttele tuginedes, kas haldusakti tühistamisel ja haldusorganile uueks läbivaatamiseks saatmisel on võimalik anda teistsuguse sisuga haldusakt. Ringkonnakohtu arvates ei saa ebaõige ekspertiisiotsuse alusel antud vara tagastamata jätmise korraldust tühistada, kui vara oleks seaduse kohaselt tulnud jätta tagastamata. Nimetatud asjaolu on võimalik välja selgitada ka kohtumenetluse käigus täiendava ekspertarvamuse alusel. Halduskohtu poolt sellekohaste tõendite vastuvõtmisest keeldumine, mis osundavad haldusakti sisulisele õigsusele, on samuti käsitletav kohtumenetluse normide rikkumisena.

14. HKMS § 45 lg 1 p 2 on imperatiivne ega võimalda ringkonnakohtul kaaluda, kas esimese astme kohtu otsus tuleb tühistada või mitte. Asi tuleb saata halduskohtule uueks läbivaatamiseks. Käesoleval juhul ei ole tegemist sellise juhtumiga, kus kolmandat isikut polnud menetlusse kaasatud. Ringkonnakohtu arvates on ka kolmandate isikute puhul menetlusõigusjärglus võimalik, kuigi halduskohtumenetluse seadustikus ega tsiviilkohtumenetluse seadustikus ei ole seda otsesõnu ette nähtud. Kolmanda isiku surma korral ei tule seetõttu kaasata uue kolmanda isikuna menetlusse eelmise kolmanda isiku õigusjärglast. Pärimisseaduse § 130 lg 1 kohaselt lähevad pärandi vastuvõtmisega pärijale üle kõik pärandaja õigused ja kohustused, välja arvatud need, mis oma olemuselt on lahutamatult seotud pärandaja isikuga või mis seadusest tulenevalt ei saa ühelt isikult teisele üle minna. Ringkonnakohtu arvates ei ole halduskohtus kolmanda isiku õigused ja kohustused lahutamatult seotud pärandaja isikuga. Seadusega ei ole otsesõnu ette nähtud, et kolmanda isiku surma korral tema pärija menetlusse ei astu. Seetõttu HKMS § 45 lg 2 p 1 ei ole kohaldatav.

Seetõttu tühistab ringkonnakohus halduskohtu otsuse ja saadab asja samale kohtule uueks arutamiseks.

15. HKMS § 36 kohaselt võib ringkonnakohus asja otsustada ilma menetlusosalisi välja kutsumata, kui ta üksmeelselt leiab, et HKMS § 45 lg 1 p 2 on kohaldatav. HKMS § 36 lg 2 kohaselt saadetakse selliselt tehtud ringkonnakohtu otsus menetlusosalistele viie päeva jooksul otsuse allakirjutamisest.

3-05-389

5(5)

Lauri Madise Viive Ligi Oliver Kask