3-04-218/4 · Tallinna Ringkonnakohus

3-04-218 1(7)

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lauri Madise (eesistuja), Ivo Pilving, Silvia Truman Otsuse tegemise aeg ja koht

11. detsember 2006, Tallinn Haldusasja number 3-04-218 Haldusasi Ü.M kaebus Lääne Politseiprefektuurilt moraalse kahju hüvitise summas 15 000 krooni nõudes Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 23.02.2006 otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Ü.M apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebuse esitaja – Ü.M Vastustaja – Lääne Politseiprefektuur RESOLUTSIOON Jätta Ü.M apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 23.02.2006 otsus haldusasjas nr 3-04-218 muutmata.

Edasikaebamise kord Käesoleva otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse kättesaamisest arvates.

ASJAOLUD JA MENETLUSE SENINE KÄIK

1. Ü.M kaebuses taotleti moraalse kahju hüvitisena 15 000 krooni väljamõistmist Lääne Politseiprefektuurilt eraelu puutumatuse ja sõnumi saladuse rikkumise eest.

Kaebuse kohaselt saatis kaebaja elukaaslane M. N Ü. Mle 03.09.2003, mil kaebaja viibis Saare Politseiprefektuuri arestikambris, isikliku kirja, mis ebaseaduslikult avati Saare Politseiprefektuuri asjaajamistalituse töötaja I.T poolt ning mida enne adressaadile üleandmist luges sama prefektuuri arestimaja inspektor K. P. Eraelu puutumatuse ja sõnumi saladuse rikkumisest tingituna katkes kaebajal usalduslik suhtlemine elukaaslasega (elukaaslane ei

3-04-218 2(7) julgenud teda enam arestimajas külastada ega talle avameelselt kirjutada) ning kaebajat valdas häbitunne, teades, et arestimaja ametnik teab intiimse sisuga kirja üksikasju. Kaebaja hakkas end tundma alandatuna ning K. Pe otsa vaatamine põhjustab talle hingelisi piinu.

Kirjale märgitud aadress (Ü.M, x) ei sisaldanud üldse viidet prefektuurile ning seega ei saa vastustaja end vabandada väitega kirja avamisest eksitusest, mis oli tingitud adressaadi ebaselgusest. Pealegi olid eelnevad 20 kirja kaebajale üle antud suletult.

Asjaajamistalituse poolt avatud kirja lugemist inspektor K. P poolt tõendab see, et 2004.a. jaanuaris nimetas see ametnik teda „*“. Sellist hüüdnime kasutas kaebuse esitaja kohta aga ainult tema elukaaslane kirjas, mis 03.09.2004 ebaseaduslikult avati. Kirja lugemisele viitas ka K. P olek talle kirja üleandmiselt: inspektor tegi seda vaikselt muiates, naeru tagasi hoides.

Lääne Politseiprefektuur palus jätta kaebus rahuldamata. Vastustaja leidis, et asjaajamistalituse töötaja I. T käitus M. N saadetud kirja avades vastavalt Politseiameti peadirektori 26.05.1998 käskkirjaga nr 128 kinnitatud „Politseiameti asjaajamiskorra“ (edaspidi Asjaajamiskord) p-dele 94 ja 107. Kiri oli adresseeritud Saare Politseiprefektuurile ja sellel ei olnud märget, et kiri on isiklik või et kiri on vahialusele, mistõttu ümbrik ekslikult avati. I. T ei teadnud, kes on arestimajas. Kirja avamine polnud süüline eksimus. Kirja avamise fakti arestandi juuresolekuta ei püütud varjata, vaid kirjale tehti märge „kiri saabus arestimajja lahti lõigatult“. Puuduvad tõendid kirja lugemise kohta K. P poolt ja kaebaja nimetamise kohta „*“, samuti kirja sisu kohta. Konflikt K. P võis kaebajal tekkida ametniku printsipiaalsuse ja kompromissituse tõttu.

2. Tallinna Halduskohtu 23.02.2006 otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Otsuse põhjendused olid järgmised.

1) 04.09.2003 Saare Politseiprefektuuri M. N saabunud kirja ümbrik kandis teksti „Ü.M, x“. Postiseaduse § 2 lg 7 järgi loetakse kiri adresseerituks, kui see kannab saaja aadressi. Sellal Kuressaare arestimajas viibinud kaebaja aadressiks oligi x. Seega oli kiri adresseeritud kaebajale. Sama aadress oli ka Saare Politseiprefektuuril, kuid ümbrikul puudus viide prefektuurile kui adressaadile.

Asjaajamiskorra p 107 ap 1 kohaselt avab asjaajamistalitus kõik politseiasutusse saabunud ümbrikud (sh nimelised), v.a. ümbrikud märkega „Isiklik“. Olukorras, kus politseiprefektuuri ja prefektuuri arestimajas kinnipeetava aadress linna ja tänava nime osas ühtivad, võib asjaajamistalituses kirjade töötlemisel vähese hoolsuse korral tekkida vigu. Sellele, et Ü. Mu nime kandval ümbrikul puudus asutuse märge, osundab ka asjaajamistalituse vanemspetsialist

I. T ise oma 08.10.2004 ettekandes (tl 35). Samas teeb ametnik eelneva tähelepanekuga mittekooskõlas oleva eksliku järelduse, et ta oli kohustatud kirja avama, kuna sellel olev aadress ühtis politseiprefektuuri aadressiga. Asjaajamiskord kohustab avama politseiasutuse nimele saabunud posti, antud ümbrikul aga asutuse märge puudus. Ametniku seletuse kohaselt piisas tal pärast ümbriku avamist vaid ühest telefonikõnest arestimajja, et saada teada kirja ümbrikul näidatud adressaadi seal viibimisest. Olukorras, kus kogu arestimajas peetavate isikute kirjavahetus läbibki politseiprefektuuri asjaajamistalitust ning protsessiosaliste kinnitusel teistel juhtudel kirjad on vahialuste või kinnipeetavateni jõudnud avamatult, saab teha järelduse, et asjaajamistalituse ametnik ei ole käesoleval juhtumil käitunud tavapärase hoolsusega. Avades võõra, avamisel isiklikuks osutunud kirja, mis ei olnud saadetud politseiasutuse nimele, ja võtmata eelnevalt midagi ette adressaadi kindlakstegemiseks,

3-04-218 3(7) rikkus ametnik kirjavahetuse saladust. Samas I. T kirja ei lugenud ning pelgalt võõra isikliku kirja avamine hooletusest posti töötlemise käigus „jätab delikti formaalsele tasandile“.

2) Kaebus põhineb kirja K. P poolt lugemise faktil. Seda fakti tõendab kaebaja oma seletusega, mille järgi kasutanud inspektor kord 2004 jaanuaris tema kohta ainult kirjas toodud hüüdnime ning samuti reetnud K. P näoilme. Asjaolu, et inspektor K. P nimetas kaebajat selle hüüdnimega, kinnitab ka tunnistaja B. L. Nende tõendite hindamisel peab aga arvestama, et kirja, mis väidetavalt sisaldas eraelulisi üksikasju, pole kaebaja kinnitusel säilinud ning juba seetõttu ei ole võimalik olla kindel, kas kirja sisu oli selline, nagu väidab kaebaja, ja kas see muuhulgas ka taolist hüüdnime sisaldas. Kaebaja võib selliseid seletusi anda eesmärgiga saada politseiprefektuuri ametniku eksimusest kirja avamisel varalist kasu kahju hüvitamise nõude esitamise teel. Kaebaja kohta, kelle poolt on esitatud teisigi riigiorganite vastu suunatud kahju hüvitamise nõudeid, on Tallinna Ringkonnakohus otsuses asjas nr 2-3/498/05 märkinud, et ei pea usutavaks 15 000 krooni kadumist kaebaja sõiduautost selle läbivaatuse ajal, ning leidnud, et „on alust arvata, et raha kadumise lugu on kaebaja poolt hiljem välja mõeldud“. Kuna eeltoodud asjaolud panevad kahtlema kaebaja poolt antud seletuste usaldusväärsuses ning et ka tunnistaja K. P ütluste kohaselt pole ta Ü. M adresseeritud arestimajja avatuna toodud kirja lugenud, ei loe kohus kirjavahetuse saladuse rikkumise fakti tõendatuks. Vastupidisele järeldusele jõudmiseks ei ole piisavat kaalu ka tunnistaja B. L ütlustel. See kaebaja endine kaaskinnipeetav kuulnud ainult, kuidas inspektor kaebajat ühel korral „*“ nimetas, mis iseenesest ei tõenda ei kõnesolevale kirjale kaebaja poolt omistatavat sisu ega selle lugemist prefektuuri ametnike poolt. Kaebaja oletused, et kirja võisid lugeda mõned teisedki peale K. P, on veel spekulatiivsemad, olemata kooskõlas ülejäänud tõenditega. Politseiprefektuuri esindaja seletuse kohaselt anti asjaajamistalituses ekslikult avatud kiri edasi arestimaja juhile, kes toimetas selle arestimajja ning edastati seal valvur K. P poolt Ü. M. Tunnistaja K. P ütluste järgi toodi kiri õhtupoolikul kella 17 paiku tema töölauale väheläbikäidavas ruumis, kus see võis olla ca 20 minutit, enne kui ta andis selle üle Ü. M, kes oli eelnevalt nõudnud ümbrikule märke tegemist, et kiri saabus avatuna.

3) Kaebaja väidetud kahjulike tagajärgede tõendatus võiks kaudselt viidata kaebuse väidete põhjendatusele sõnumi saladuse rikkumise osas. Kaebuse esitaja pole aga tõendanud ka kahjulike tagajärgede saabumist.

PROTSESSIOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

3. Ü.M apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada.

1) Apellant leiab, et asja otsustanud kohtunik ei olnud erapooletu, mis väljendub selles, et kohus võttis talt võimaluse kohtuotsuse kättesaamiseks varem kui 25. märtsil. Kohtuistungil teatas kohtunik, et otsus tehakse valmis 23. veebruaril, kuid sel kuupäeval Pärnu kohtumaja kantseleist kaebajale kohtuotsust ei väljastatud ja vahepeal pidi kaebaja seoses tööga viibima välismaal. (26.02.2006 teatises kohtule märgib kaebaja, et kuna kohtuistungil ei teatatud kohtuotsuse teatavakstegemise kellaaega, eeldas kaebaja, et otsus on kantseleis kättesaadav tööpäeva alguses ja tema volitusega esindaja käis otsusel järgi 23.02.2006 kell 10.00, kuid selleks ajaks polnud kohtuotsust valmis).

2) Seaduse kohaselt on keelatud avada kinnipeetava kirju ilma tema juuresolekuta, milles väljendub sõnumi saladuse põhimõte. Halduskohus leidis otsuses, et tõendatud on kirja

3-04-218 4(7) ebaseaduslik avamine, kuid möönab, et kuna pole usaldusväärselt tõendatud selle lugemine, siis ei ole sõnumi saladust rikutud. Sellise mõttekäigu kohaselt võiks praktikas kõik kinnipeetavate kirjad avada ja läbi lugeda, sest kinnipeetav ei saa kambris viibimise ja liikumisvabaduse piiratuse tingimustes tõendada, et tema kirja on keegi ametnik lugenud.

3) Vahejuhtum võttis kaebajalt võimaluse lahata vabalt eraelulisi teemasid oma kirjavahetuses elukaaslasega. Olenemata sellest, kas kirja tegelikult keegi luges või mitte, ei suhelnud elukaaslane enam kaebajaga kirja teel avameelselt ning keeldus kaebajat Kuressaare arestimajas külastamast, kui kaebaja talle teatas, et kiri toodi lahtises ümbrikus. Seda, et elukaaslase poolt kaebaja külastamine katkes tänu antud vahejuhtumile, tõendab asjaolu, et juhtumile eelneva kolme kaebaja vahi all veedetud kuu jooksul külastas elukaaslane kaebajat ühe korra, kuid järgneva vahi all viibitud 21 kuu jooksul enam kordagi. Kohtu poolt oli ebaprofessionaalne tugineda ringkonnakohtu otsusele asjas nr 2-3/498/05, sest selles otsuses ei ole tõendatud, et kaebaja valetab, vaid otsuses märgiti, et kuna kaebaja pole suutnud oma väiteid piisavalt tõendada, võib olla tegemist tema väljamõeldisega. Kaebaja leiab, et on piisavalt tõendatud, et K. P luges temale saadetud kirja.

4. Lääne Politseiprefektuuri vastuses apellatsioonkaebusele palutakse see jätta rahuldamata.

1) Erapoolikus saaks seisneda selles, et kohtunik väljendaks oma tegudega poolehoidu ühe protsessiosalise suhtes. Seega on apellandi väide kohtuniku erapoolikusest liialdatud ja otsitud. 10.02.2006 teatas kohtunik kohtuistungil sõnaselgelt kohtuotsuse kuulutamise ja kättesaamise kuupäeva ja aja – 23.02.2006 peale lõunat. Isiklik ilmumine kohtuotsuse järgi ei ole ainus võimalus kohtuotsuse kättesaamiseks, selleks oleks apellandil olnud võimalik paluda kohtult või korraldada esindaja vahendusel kohtuotsuse saatmine välismaale oma viibimisaadressil.

2) Kaebuses kirjeldatud moraalse kahju tekkimine taandub kirja sisule. Kirja aga apellant ei ole soovinud kohtule esitada, kuna see võis tema sõnul olla hävinud ja allesjäänud kirjavahetus ei kanna daatumeid. Seega pole apellandi väiteid võimalik kontrollida. Alates 2005. aasta maikuus vahi alt vabanemisest kuni kohtuistungi toimumise päevani oli kaebajal võimalik täiel määral täita kohtumenetluse poolele HKMS § 15 lg-s 3 sätestatud nõuet tõendada oma väiteid. Kohtuotsuse motiveeriv osa kajastas vaid üht juhtumit ning selle põhjal ei ole võimalik järeldada, nagu teeb seda apellant, et nüüd on ametnikele kõik lubatud. Vastustaja poolt on esitatud kõik tõendid, mis kinnitavad, et kiri avati eksimuse tõttu, mitte tahtlikult. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1 kohaselt pannakse hüvitamiskohustus üksnes süüliselt kahju tekitamise eest. Kirja lugemine K. P või teiste ametnike poolt on pigem Ü. M oletus kui kahtlus. Tunnistaja B. L ütlused ei kinnita kirja saabumise ja selle avamise asjaolusid, samuti ei osanud ta anda ütlusi selle kohta, kes konkreetselt lugesid kaebajale adresseeritud kirja. Seega ei ole kahju tekkimine tõendatud. Viide ringkonnakohtu otsusele haldusasjas nr 2-3/498/05 ei näita kohtuniku ebaprofessionaalsust, vaid vastupidi, kaebajaga seonduva põhjalikku uurimist.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

5. RVastS § 7 lg 1 alusel võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada selle seaduse §-des 3, 4 ja 6

3-04-218 5(7) sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 7 lg 1 ja kahju hüvitamise üldpõhimõtete kohaselt on avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamise nõude rahuldamise eeltingimuseks taotlejal kahju tekkimine, mis on põhjuslikus seoses kahju tekitaja avalik-õiguslikus suhtes toimunud õigusvastase käitumisega, millega rikuti taotleja õigusi. RVastS § 9 lg 1 kohaselt peavad mittevaralise kahju rahalise hüvitamise nõude rahuldamiseks olema lisaks eeltoodule täidetud ka järgmised tingimused – kahju põhjustamine füüsilisele isikule süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamisega.

Mittevaralise kahjuna on muuhulgas käsitatav hingeliste kannatuste põhjustamine isikule.

Kuna käesoleval juhul taotletakse sõnumi saladuse rikkumisega tekitatud mittevaralise kahju rahalist hüvitamist, tuleb hinnata, kas tõendatud on sõnumi saladuse õigusvastane riive ning sellega kaebuse esitajale kahju põhjustamine.

6. VangS § 97 lg 1 sätestab, et vahistatule saadetud või tema poolt saadetavad kirjad, välja arvatud selle paragrahvi lõikes 3 sätestatud isikutele ja ametiasutustele adresseeritud kirjad, avatakse vanglaametniku poolt vahistatu juuresolekul ning võetakse sealt ära esemed, mille omamine vanglas on vangla sisekorraeeskirjadega keelatud.

VangS § 97 lg 2 kohaselt võib vahistatu kirjavahetuse ja telefoni ning muude üldkasutatavate sidekanalitega edastavate sõnumite sisu kontrollida üksnes kohtu loal jälitustegevuse seaduses sätestatud alustel ja korras. Vaidlus puudub selles, et kaebuse esitaja kirjavahetuse sisuga tutvumiseks puudus VangS § 97 lg-s 2 sätestatud alus. Samuti puudub vaidlus selles, et kaebuse esitajale saadetud kiri avati kaebuse esitaja juuresolekuta. Halduskohus leidis, et kirja ekslik avamine toimus prefektuuri asjaajamistalituse ametniku poolt mittenõuetekohase hoolsuse tõttu.

Seega rikkus politseiprefektuur kirja avamisel VangS § 97 lg-s 1 sätestatud nõuet.

7. Ainuüksi kirja vahistatu juuresolekuta avamise fakt ei kujuta endast viimase õiguse sõnumi saladusele rikkumist, sest selline rikkumine eeldab kirja sisuga tutvumist. Samas on õige apellandi väide, et kinnipeetav ei saa kambris viibimise ja liikumisvabaduse piiratuse tingimustes tõendada, et tema kirja on mõni ametnik lugenud. Olukorras, kus kiri on kinnipidamisasutuse poolt adressaadi juuresolekuta avatud, tuleb eeldada, et kirja sisuga on tutvutud, kui kirja VangS § 97 lg-s 7 sätestatud nõuet rikkudes avanud asutus ei tõenda vastupidist. Tõendamiskoormis, et sõnumi saladust ei ole rikutud, on õige asetada sellele, kes avas teisele isikule saadetud kirja.

8. I. T seletuses (tl 35-37) märgitakse, et ümbriku ekslik avamine toimus seetõttu, et ümbrikul oli Saare Politseiprefektuuri aadress, kirjal puudus viide, et tegemist on arestimajas vahi all oleva isikuga, ning märge „isiklik“. Sellest, et tegu võib olla politseiprefektuuris vahi all viibiva isikuga, sai I. T aru siis, kui võttis ümbrikust välja käsikirjaliselt kirjutatud kirja. Kirja edasi lugemata, võttis I. T ühendust arestimajaga, selgitas välja, et adressaat viibib arestimajas ning edastas selle kirja avamisest teavitades arestimaja ülemale. K. P kinnitab kirjalikus seletuses (tl 34) Lääne politseiprefektile, et kiri jõudis arestimajja tema töölauale eelnevalt avatuna, tema kirja ei avanud ega lugenud, kuna I. T oli juba töölt lahkunud, ei saanud ta vastust, miks kiri on juba avatud. K. P eitab kaebuse esitaja väitel kirjas sisaldunud termini „*“ kasutamist kaebuse esitaja suhtes. Kohtule antud tunnistustes (tl 74 ja 92) jääb K. P

3-04-218 6(7) samade selgituste juurde, märkides, et kiri saabus arestimajja õhtupoolikul, pandi tema töölauale ajal, mil ta viibis arestimaja koridoris. Kiri ei saanud töölaual olla üle poole tunni. Sel ajal viibis arestimajas töötajatest tema teada veel ainult operaator. Kirja sai tema lauale tuua arestimaja operaator või arestimaja ülem, juurdepääs ruumile on vahetuse vanemal ja operaatoril, ka uurijatel juhul, kui operaator nad sinna laseb. K. P ei usu, et töölaual ümbrikus olevat võõrale isikule adresseeritud kirja oleks keegi lugenud. Kirja eelneva avamise avastas ta kirja kaebuse esitajale üleandmisel, kui asus seda kaebuse esitaja juuresolekul avama ning siis kirjutas ta ümbrikule, et kiri saabus arestimaja lauale avatult.

Ringkonnakohtu hinnangul on politseiprefektuuri ja arestimaja töötajate selgitused kooskõlas kirja saabumise asjaoludega, usutavad ja selged. Kirja avamise fakti ei ole püütud varjata. Seetõttu peab ringkonnakohus usutavaks ka seda, et kirjaga tutvumine leidis aset vaid I. T poolt ja vaid selles ulatuses, mis tekitas kahtluse, et tegemist võib olla arestimajas viibivale kinnipeetavale adresseeritud kirjaga. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole alust lugeda kaebuse esitaja ja viimasega koos arestimajas samas kambris viibinud B. L ütlusi, et korra on K. P nimetanud kaebuse esitajat „*“, usaldusväärsemaks K. P vastupidise sisuga ütlustest. Samuti puuduvad tõendid selle kohta, et tegemist oli kaebuse esitajale saadetud kirjas kasutatud sõnaga.

9. Fakt, et kiri jõuab adressaadini avatuna, võib temale anda piisava aluse arvata, et keegi võib olla selle kirjaga eelnevalt tutvunud, ning tekitada temale hingelisi kannatusi sõltumata sellest, kas sõnumi saladuse rikkumine tegelikult aset leidis. Seetõttu ei välista ka asjaolu, et kirja sisuga tutvumist prefektuuri või arestimaja töötajate poolt tõendatud ei ole, kaebuse esitajale kahju tekitamist õigusvastase toiminguga, mis väljendub kirja avamises VangS § 97 lg-s 7 sätestatud nõudeid rikkudes. Järgnevalt tuleb hinnata, kas moraalse kahju põhjustamine kaebuse esitajale on tõendatud.

10. Kaebuse esitaja hindas tekitatud kahju suuruseks 15 000 krooni, mille arvestamist selgitas ta selliselt, et 10 000 krooni väljendaks hüvitust häbi eest, mida ta on pidanud tundma teadmisest, et K. P ja võib-olla ka keegi teine on kirja lugenud, 5000 krooni hüvitaks selle, et avameelne suhtlemine kirja teel elukaaslasega oli häiritud ning viimane keeldus teda arestimajas külastamast (kaebuse täpsustus tl 23).

Kirja avamisega hingelistes kannatustes väljenduva kahju tekkimise fakti ja tekitatud kahju suurust ja iseloomu saab hinnata lähtudes kirja sisust ja selle kohta käiva teabe levimise ulatusest ja asjaoludest. Samuti viitab kahju esinemisele või iseloomule asjaosaliste käitumine.

11. Kaebuse esitaja rõhutab, et kirjas lahati intiimelu üksikasju. Kohtu ettepanekule (tl 20-21) esitada tõendina avatud kiri, vastas kaebaja, et kiri ei ole säilinud, samas mäletab ta selgelt kirja sisu ning vajadusel võib selle kohtule avalikustada (tl 23 pöördel). Järelikult puuduvad käesolevas asjas tõendid kirja sisu kohta. Kaebuse esitaja selgitusi kahju tekkimise osas ei pea ringkonnakohus usaldusväärseks. Kaebuse esitaja võib anda ebaõigeid ütlusi sooviga saavutada hüvitise alusetu väljamõistmine. Halduskohus on kaebuse esitaja ütluste usaldusväärsust hinnates põhjendatult tuginenud Tallinna Ringkonnakohtu 05.05.2005 otsusele haldusasjas nr 2-3/498/05, kus kaebuse esitaja taotles Lääne Politseiprefektuuri töötajate tegevusega tekitatud kahju hüvitamist. Selles otsuses tuvastas ringkonnakohus muuhulgas, et kaebuse esitaja on teadvalt ebaõigete andmete esitamisega püüdnud saavutada kaebuse rahuldamist hüvituse nõudes äravõetud mobiiltelefonide eest, mis jõudsid tagasi kaebaja valdusesse. Kahtlusi käesolevas asjas

3-04-218 7(7) väidetud kahju tegeliku esinemise kohta süvendab ka kaebuse esitaja käitumine, kes on hüvitise nõudega kohtusse pöördunud kirja avamisele (3. või 4. septembril 2003) peaaegu aastase ajavahemiku võrra järgnenud ajal, esitades 28.07.2004 kaebuse (tl 3-4), kus nõutakse moraalse kahju hüvitist kogusummas 53 400 krooni kaebuses üles loetud arvukate Kuressaare arestimajas kinnipidamisega seonduvate väidetavate rikkumiste eest (kogusummas 10), mille hulgas ühena äärmiselt üldsõnaliselt mainitakse sõnumi saladuse rikkumist, mis seisneb vahistatutele saabunud kirjade läbilugemises. Selline käitumine viitab otsitud väidete esitamisele eesmärgiga rikastuda väljamõistetava rahalise hüvitise läbi.

Kuna puuduvad igasugused usaldusväärsed andmed kaebajale adresseeritud kirja sisu kohta, ei ole kirja avamisega kaebuse esitajale mittevaralise kahju tekitamine tõendatud. Seetõttu jääb apellatsioonkaebus rahuldamata.

Lauri Madise Silvia Truman Ivo Pilving