2-06-16183/2 · Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja

1 2-06-16183

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja Kohtukoosseis Kohtunik Lukiina Vismann Otsuse tegemise aeg ja koht 13. detsember 2006.a Tallinn Tsiviilasja number 2-06-16183 Tsiviilasi OÜ hagi AS vastu 25 850,14 krooni nõudes Menetlusosalised ja nende esindajad Hageja: OÜ Hageja esindaja: RA Kostja: AS Kostja esindaja: JA Kohtuistungi toimumise aeg 14. november 2006. a RESOLUTSIOON

Hagi rahuldada osaliselt.

Mõista välja AS-ilt viivised summas 8117,75 (kaheksa tuhat ükssada seitseteist krooni ja 75 senti) OÜ kasuks.

Menetluskulud jätta poolte enda kanda

Käesolev kohtuotsus on viivitamata täidetav.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale on pooltel õigus edasi kaevata Tallinna Ringkonnakohtusse esitades apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o 13.12.2006.a.

Hageja nõue ja põhjendused

Jõustunud kohtuotsusega (Tallinna Ringkonnakohtu otsus, ts asjas nr 2-2/1014/05, Riigikohtu määrus AS kassatsioonkaebuse menetlusse mittevõtmise kohta) on tuvastatud, et poolte vahel sõlmiti

2 traktori ostu-müügileping. Ülalviidatud kohtuotsuse järgi oli kostja sunnitud tasuma hagejale traktori eest 182 900,00 krooni, selle summa ja kohtukulu tasus kostja hagejale viivitusega . Hageja on esitanud kostjale neli viivisearvet: 1) ……………………………… Nimetatud arved on siiani tasumata, samas tahab hageja märkida, et viivise tasumise kohustus tekkis hagejale sõltumata sellest, kas arved esitati. Hageja kaalub haginõude suurendamist kogu traktori eest tasumisega viivitatud perioodi eest. Hageja palub mõista kostjalt hageja kasuks välja 25 850,14 krooni ja jätta kohtukulud kostja kanda.

Kostja seisukoht Kostja hagi ei tunnista ja esitab alljärgnevad vastuväited. Hageja võõrandas kostjale traktori Tallinna Ringkonnakohtu nr 2-2/743/04 otsusega on tuvastatud, et A.N oli lepingu sõlmimise ajal ja ka kolm aastat peale seda nii hageja kui ka kostja juhatuse liige. Samas tema oli mõlema osaühingu kaasomanik ja nii hagejal kui ka kostjal oli üks ja see sama raamatupidaja – AJ. Tallinna Ringkonnakohtu otsuses (p. 23) on märgitud, et „Vaidlust ei ole selle üle, et A.N on hageja juhatuse liige alates ning aastatel oli ka kostja juhatuse liige. Ei ole usutav A.N väide, et ta mõlema tehingu poole seadusliku esindajana traktori võõrandamisest-omandamisest midagi ei teadnud”. Olles teadlik traktori omandiõiguse üleminekust ühelt oma firmalt teisele, tema ei esitanud arvet selle eest tasumiseks kaheksa aasta jooksul. Hageja pöördus kohtusse raha maksmise nõudega alles aastate möödudes peale tehingu sõlmimist. Kuni kohtuotsuse jõustumiseni ei olnud selge, kas kostjal tekkis maksekohustus sõlmitud lepingu alusel ja kui tekkis – siis millise summa ulatuses. Peale seda, kui EV Riigikohus keeldus kostja kassatsioonikaebust menetlusse võtmast, kostja täitis jõustunud kohtuotsuse koheselt, s.o. Tulenevalt ülaltoodust kostja on seisukohal, et tema ei olnud viivituses maksekohustuse täitmisega.

Kostja palub arvestada ka asjaoluga, et hagejal oli protsessuaalne õigus esitada kohtule tsiviilasja nr 2-2/1014/05 raames lisaks põhivõla nõudele ka viivise nõue. Hageja seda ei teinud. Siit tekkib küsimus viivisenõude eraldi menetlemise võimalikkuse osas. Kostja loeb, et hageja valis samal alusel ja sama eseme kohta sama kostja vastu uue hagi esitamise tee, mis on vastuolus exceptio rei judicata põhimõttega. Hageja ise määras oma dispositiivset õigust kasutades esimese hagi esitamisega kindlaks tehingust tuleneva nõudesumma, mille tasumist tema kostjalt nõuab. Seega hageja ise loobus vabatahtlikult viivise nõudmisest, mille suurus oli temal menetluse ajal teada. Vastavalt TsMS § 371 lg 1 p. 4 kohus ei võta hagiavaldust menetlusse, kui on olemas jõustunud Eesti kohtu otsus või menetluse lõpetamise määrus, samuti Eestis tunnustamisele kuuluv välisriigi kohtu lahend või jõustunud lahend kohtueelses menetluses, muu hulgas õiguskantsleri kinnitatud kokkulepe, mis on tehtud vaidluses samade poolte vahel sama eseme kohta samal alusel ja mis välistab samas asjas uue kohtusse pöördumise.

Kostja palub keelduda hagi menetlusse võtmast, hagi menetlemisel jätta hagi rahuldamata ja kohtukulud hageja kanda.

Hageja seisukoht kostja vastusele Leian, et kostja poolt OÜ hagile esitatud vastuväited ei anna alust hagi rahuldamata jätmiseks. Kostja tõi vastuses hagiavaldusele välja antud asjas asjassepuutumatu asjaolu. Nimelt oli A. N (sel kuupäeval sõlmiti tehing, millisest tuleneb hageja viivisenõue) nii hageja kui ka kostja juhatuse liige ja mõlema äriühingu kaasomanik. Samuti oli mõlema äriühingu raamatupidajaks Anne Jakobsoni nimeline isik. Samuti toob kostja välja asjaolu, et A. N teadis sõlmitud traktori võõrandamise tehingust, kuid ei esitanud arvet selle eest tasumiseks kaheksa aasta jooksul. Veel märgib kostja, et kuni Riigikohtu määruseni, mille tegemisest jõustus Tallinna Ringkonnakohtu otsus, ts asjas nr 2-

3 2/1014/05, ei olnud talle selge, kas ta ülalnimetatud tehingu järgi tekkis kohustus maksta hagejale traktori eest või mitte. Veel väidab kostja ülalnimetatud asjaoludele toetudes, et ta ei olnud viivituses maksekohustuse täitmisega. Ühe isiku poolt kahe äriühingu esindamine ei ole tehingu tühisuse aluseks. Samuti ei ole kohustuse tekkimise aluseks arve esitamine, kohustus tekkis tehingu sõlmimisest. Arve ja hagi esitamine on õigustatud isiku õigus, mitte kohustus. Pealegi on jõustunud kohtuotsusega tuvastatud, et kostja võlgnes hagejale rahasumma ning kostja on selle kohustuse täitnud. Tallinna Ringkonnakohtu otsusest ts asjas nr 2-2/1014/05 tuleneb, et kostjal tekkis kohustus traktori eest tasuda. Kostja tegi seda alles pärast asjas tehtud kohtuotsuse jõustumist. Kuna kostjal tekkis kohustus hageja ees ning ta seda õigeaegselt ei täitnud, siis oli kostja rahalise kohustuse täitmisel viivituses. Kostja ei ole oma vastuses vaidlustanud asjaolu, et põhivõlg eksisteeris, seda, et põhivõlga ei eksisteerinud, on ülaltoodu alusel võimatu väita. Kuna viivisenõue on põhinõudega olemuslikult seotud, siis ei saa ka väita, et viivisenõuet ei eksisteeri. Kostja väidab, et hagi ei tuleks menetlusse võtta seetõttu, et on olemas jõustunud kohtulahend vaidluses samade poolte vahel, samal alusel ja sama eseme kohta. Käesolevas kohtuvaidluses on küll pooled samad, kuid alus (ehk nõude aluseks olevad asjaolud – kostja viivitus rahalise kohustuse täitmisel) ja ese (hageja materiaalõiguslik nõue kostja vastu - viivisenõue) on teised. Vaieldamatult on hagejal õigus valida kas ta esitab põhinõude ja viivise üheaegselt või eraldi või ei esita üldse viivisenõuet. Kohustatud isik peab alati arvestama võimalusega, et esitatakse ka viivisenõue.

Kohtu põhjendused TsMS § 436 lg 1 kohaselt kohtuotsus peab olema seaduslik ja põhjendatud ja sama paragrahvi lg 2 kohaselt kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Kui kohus lahendab asja kohtuistungil, rajab kohus otsuse ainult nendele tõenditele, mida istungil uuriti.

Kohus, kuulanud ära hageja esindaja ning kostja esindaja ja kostja seadusliku esindaja seletused ning uurinud ja hinnanud kogutud tõendeid kogumis, leiab, et hagi kuulub rahuldamisele osaliselt.

Tallinna Ringkonnakohtu otsusega nr 2-2/1014/05 (t lk 7-10) on tõendatud, et hageja ja kostja vahel oli sõlmitud traktori ostu-müügileping, mille kohaselt kohustus kostja tasuma hagejale traktori eest 182 900 krooni (t lk 12). tasus kostja hagejale väljamõistetud summa. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja on kohustatud hagejale tasuma kohustise täitmisega viivitamise eest viivisena 25 850,14 krooni.

Kuna kostja rikkus kohustust ja tegemist on rahalise kohustusega, siis on õigustatud hageja nõudma viivist. Kuna võlasuhe tekkis enne siis tuleb arvestada viivist tulenevalt tsiviilkoodeksist (TsK). TsK § 191 lg 1 kohaselt määratakse leppetrahv (viivis) kohustuse täitmise tagamiseks kindlaks kas seaduse või lepinguga. TsK § 190 alusel võib kohustise täitmist tagada leppetrahvi (viivisega), mis peab olema sõlmitud kirjalikus vormis ning selle vormi järgimata jätmine toob kaasa kokkuleppe kehtetuse (TsK § 192). Kirjalikku kokkulepet, milles oleks fikseeritud viivise määr, maksmise alused ja tähtajad, kohtule esitatud ei ole. Seega saab viivist nõuda käesoleval juhul seaduse alusel ehk tulenevalt TsK-st. Hageja on arvestanud viivist lähtudes VÕS § 94 lg-st 1 ja § 113 lg-st 1. Seega leiab kohus, et hageja poolt esitatud viiviste arvestus ei ole täpne ning on vastuolus TsK-s sätestatud viivisemääraga. Vastavalt TsK § 231 lg 1 on rahalise kohustise täitmisega viivitanud võlgnik kohustatud maksma viivitamisaja eest aastas kolm protsenti viivitatud summalt. Viivise arvestamise aluseks tuleb võtta ajavahemik 14. oktoobrist 2004.a. kuni 06. aprillini 2006.a., kuna hageja on selle kindlaks määranud arves nr 26. Asjaolu, et hageja piiritles oma nõudmise just sellise ajavahemiku eest viivise nõudmisega, ei ole oluline, sest see, kuidas oma nõuet piiritleda ja kindlaks määrata on hageja enda asi. Seega on viivise nõue põhjendatud järgnevalt arvestusega 3% aastas. Tasumata maksesummalt (182 900) on viivisemäär 0,0082% ehk 15 krooni päevas, viivitatud päevi on

4 540. Viivisesumma on 8117,75 krooni. Seega leiab kohus, et hageja nõue viiviste väljamõistmiseks on osaliselt põhjendatud ning kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista viivis summas 8117,75 krooni.

Kohus juhib samas ka poolte tähelepanu asjaolule, et võlaõigusseaduse § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivist), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohustuse täitmiseni. Viivisemääraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub 7% aastas. Seega kostja väide, et arve nr 26 viivise periood kattub arvega nr 201 viivise perioodiga ei ole asjakohane, kuna kohtule esitatud arvetelt nr 201, 16 ja 25 (t lk 13-15) nähtub, et viivist on arvestatud 182 900-st 7% aastas, kuid arvel nr 26 (t lk 16) on lisatud vastavate perioodide viiviste arvestus Euribori alusel.

Kohtukulude jaotus Kuna kohus rahuldas hagi osaliselt, tuleb menetluskulud jätta poolte enda kanda.

TsMS § 162 lg-te 1 ja 2 alusel kannab hagimenetluses menetluskulud, s h kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud, pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kui poolte osad kohtukuludes on võrdsed, jäävad kohtuvälised kulud kummagi poole enda kanda.

TsMS § 173 lg-te 1 ja 3 alusel esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses ning selles jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

Lukiina Vismann Kohtunik