3-06-482/8 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Silvia Truman ja Ruth Virkus Määruse tegemise aeg ja koht

15. november 2006 Tallinn Haldusasja number 3-06-482 Haldusasi J.V kaebus majandusja kommunikatsiooniministri 16. detsembri 2002. a käskkirja nr 71 p 1.1 osaliselt tühistamiseks ning Majandusja Kommunikatsiooniministeeriumi 11. jaanuari 2006. a kirjas sisalduva keeldumise õigusvastaseks tunnistamiseks ja ettekirjutuse tegemiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 8. septembri 2006. a määrus Menetluse alus ringkonnakohtus J.V määruskaebus Menetlusosalised Kaebaja J.V Vastustajad majandusja kommunikatsiooniminister ning Majandusja Kommunikatsiooniministeerium

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada määruskaebus.

2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 8. septembri 2006. a määruse resolutiivosa p-d 1 ja 2.

3. Lugeda kaebus tühistamistaotluse osas tähtaegseks. Ennistada kaebetähtaeg kohustamistaotluse osas.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul selle saamisest.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. ÕVVTK Harju maakonnakomisjoni 17. mai 1995. a otsusega nr 7572 tunnistati J. V omandireformi õigustatud subjektiks x vallas x ja y külas asuva endise X kinnistu maa (47,45 ha) ½- lise mõttelise osa suhtes. Majandusja kommunikatsiooniministri 16. detsembri 2002. a käskkirja nr 71 p-ga 1 jäeti Maanteeameti Harju teedevalitsuse valduses olevate rajatiste alused ja neid teenindavad maaüksused pindalaga kokku 138,26 ha Harju maakonnas riigimaana Eesti Vabariigi omandisse järgmiselt: p 1.1 alusel riigimaantee T-11 (Tallinna ringtee) maaüksused pindalaga kokku 86,26 ha, s.h Saue valla territooriumil 17,51 ha ja Rae valla territooriumil 68,75 ha. Põhja Regionaalse Maanteeameti 6. aprilli 2005. a kirjaga nr 6-9/341 teatati kaebajale, et kooskõlas Rae Vallavalitsuse korraldusega jättis majandusja kommunikatsiooniminister

16. detsembri 2002. a käskkirjaga Tallinna ringtee maaüksuse riigi omandisse ja et Maantee-

3-06-482 2(5) ametil puudub vajadus nõustuda teemaa piiride muudatuse ettepanekuga. Majandusja Kommunikatsiooniministeeriumi 11. jaanuari 2006. a kirjas nr 1.9.3/05/15127 leiti, et puudub õiguslik alus Tallinna ringtee riigi omandisse jäetud katastriüksuse piiride muutmiseks.

2. J.V esitas 8. märtsil 2006 halduskohtule kaebuse majandusja kommunikatsiooniministri 16. detsembri 2002. a käskkirja nr 71 p 1.1 tühistamiseks Rae valla territooriumil paikneva maantee osas, Majandusja Kommunikatsiooniministeeriumi 11. jaanuari 2006. a kirjas nr 1.9.3/05/15127 sisalduva keeldumise õigusvastaseks tunnistamiseks ning ministeeriumi kohustamiseks andma nõusolek Maa-ameti Harju katastribüroole katastriüksuse nr xxxxx:xxx:xxxx „Riigimaantee T-11 Tallinna ringtee“ piiri muutmiseks osas, mis kattub Haavasalu maaüksusega.

Tallinna Halduskohtu 11. aprilli 2006. a määrusega jäeti kaebus käiguta selles esinevate puuduste tõttu. Kohus leidis, et tühistamiskaebus ja kohustamiskaebus esitati tähtaega rikkudes. Kaebajal paluti esitada kohtule tõend, millal ta sai kätte ministeeriumi 11. jaanuari 2006. a kirja, samuti anti kaebajale võimalus esitada kohtule kaebuse esitamise tähtaja ennistamise taotlus tühistamiskaebuse osas koos mõjuvate põhjuste äranäitamisega.

Vastuses esitas J. V tühistamiskaebuse tähtaja ennistamise taotluse. Kaebuse esitaja ei jõudnud selgusele, milline institutsioon ja milline haldusakt on põhjustanud olukorra, et Haavasalu maaüksust ei ole võimalik katastrisse kanda. Käskkirjaga 10. veebruaril 2006 tutvudes sai kaebaja aru, et see võib olla oluliseks dokumendiks. Kaebaja palus ennistada kaebetähtaeg ka 11. jaanuari 2006. a kirjas sisalduva otsuse õigusvastaseks tunnistamiseks.

3. Tallinna Halduskohtu 8. septembri 2006. a määrusega jäeti ennistamata kaebetähtaeg käskkirja tühistamise taotluse osas ning loeti kaebus kohustamistaotluse osas mittetähtaegseks. Kohus leidis, et puudusid mõjuvad põhjused tühistamiskaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks. Kaebuse esitaja oleks pidanud vaidlustatud käskkirja välja nõudma juba pärast Põhja Regionaalse Maanteeameti 6. aprilli 2005. a kirja saamist. Kaebaja tegevusetus haldusakti kohta teabe hankimisel ei ole mõjuv põhjus kaebuse esitamisega hilinemisel. Mõjuvaks põhjuseks ei ole asjaolu, et kaebuse esitaja ei saanud aru, mis toimus ja millise õigusaktiga selline olukord põhjustati. Menetlustähtaegade järgimine on oluline tulenevalt õiguskindluse printsiibist. Kohustamiskaebuse esitamise tähtaja ennistamise taotlust ei esitatud.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES

4. J. V määruskaebuses palutakse halduskohtu määrus tühistada, ennistada kaebuse esitamise tähtaeg ja võtta menetlusse kaebus käskkirja osaliseks tühistamiseks ning ettekirjutuse tegemiseks. Määruskaebust põhjendatakse järgmiselt:

a) Katastritoimikus ega maa tagastamise toimikus ei sisaldunud majandusja kommunikatsiooniministri 16. detsembri 2002. a käskkirja nr 71 ega viidet sellele haldusaktile. Seetõttu ei teadnud kaebuse esitaja, et on olemas tema õigusi kahjustav käskkiri. Põhja Regionaalne Maanteeamet viitas vaidlustatud haldusaktile oma 6. aprilli 2005. a kirjas. Samuti viitas ministeerium

11. jaanuari 2006. a kirjas vaidlustatud käskkirjale. Pärast ministeeriumi kirja saamist nõudis kaebuse esitaja kohe käskkirja välja ja esitas 30 päeva jooksul kaebuse halduskohtusse.

b) Kohus võttis menetlusse kaebuse ministeeriumi 11. jaanuari 2006. a kirja nr 1.9.3/05/15127 õigusvastaseks tunnistamiseks. Seega tulnuks menetlusse võtta ka kaebus osas, milles paluti kohustada andma nõusolek piiride muutmiseks.

c) Kaebuse esitaja taotles tähtaja ennistamist kohustamiskaebuse osas vastuses Tallinna Halduskohtu 11. aprilli 2006. a määrusele.

3-06-482 3(5)

5. Majandusja Kommunikatsiooniministeeriumi vastuses palutakse jätta määruskaebus rahuldamata. Põhja Regionaalse Maanteeameti 6. aprilli 2005. a kirjast nähtub, et vaidlusalune maaüksus jäeti riigi omandisse 16. detsembri 2002. a käskkirja alusel. Kaebuse esitaja nõudis vaidlustatud käskkirja välja alles 3. veebruari 2006. a elektronkirjaga. Kaebetähtaja ennistamine on erandlik protseduur ja saab toimuda vaid siis, kui tähtaeg on mööda lastud mõjuvatel põhjustel, mitte aga kaebaja subjektiivsest arusaamast lähtudes. Vastasel juhul puudub isikutel kindlus, et välja antud haldusakt, millele kaebuse esitamise tähtaeg on möödunud, jääb kehtima. 16. detsembri 2002. a haldusaktile esitati kaebus 8. märtsil 2006.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Halduskohtu määruse õiguspärasuse kontrollimiseks tuleb esmalt teha kindlaks kaebetähtaja kulgemahakkamise hetk. HKMS § 9 lg 1 kohaselt tuleb kaebus haldusakti tühistamiseks esitada

30 päeva jooksul haldusakti teatavakstegemisest arvates, kui seadus ei sätesta teisiti. Seadused ei reguleeri maa riigi omandisse jätmise käskkirja peale kaebamise tähtaega teisiti. Omandireformi aluste seaduse § 19 lg-s 1 sätestatud tähtaeg ei rakendu, sest tegemist ei ole otsusega vara tagastamise või kompenseerimise raames. Seega on kaebuse tähtaegsuse selgitamisel määrav kaebajale käskkirja teatavakstegemise hetk.

Asutuste varasemates dokumentides haldusaktile viitamine ei ole võrdsustatav haldusakti teatavakstegemisega (vrd Riigikohtu halduskolleegiumi 30. oktoobri 2006. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-70-06, p 10). Ministri käskkiri tehti kaebajale teatavaks ministeeriumi 9. veebruari 2006. a kirjaga (tl 20). Isegi kui eeldada, et kiri jõudis samal päeval kaebajani, oleks HKMS § 9 lg-st 1 tuleneva tähtaja esimene päev 10. veebruar 2006 ja viimane päev kaebuse esitamiseks

13. märts 2006 (30-päevase tähtaja viimane päev 11. märts oli laupäev). Kaebuse ümbrikul on

8. märtsi 2006. a postitempel. Seega oleks tühistamiskaebus HKMS § 9 lg 1 kohaselt esitatud tähtaegselt.

7. Väär on vastustaja seisukoht, et käskkiri on kaebajale teatavaks tehtud juba Ametlikes Teadaannetes avaldamisega 3. jaanuaril 2003. Haldusakti avaldamine Ametlikes Teadaannetes ei vabasta haldusorganit igal juhul HMS § 62 lg 2 p-s 1 sätestatud kohustusest. Vastustaja seisukoht on vastuolus Riigikohtu halduskolleegiumi 7. mai 2003. a määruse seisukohtadega haldusasjas nr 3-3-1-31-03, p 23–35. Ringkonnakohus leiab, et isegi kui käskkirjast puudutatud isikuid oli enam kui sada, andis see ministeeriumile HMS § 31 lg 1 p 1 kohaselt üksnes õiguse kaaluda piirdumist Ametlikes Teadaannetes avaldamisega, kuid ei keelanud puudutatud isikuid teavitada võimalikult intensiivselt. Ringkonnakohus ei leia, et käskkirja isiklik teatavakstegemine kõigile õiguslikult puudutatud isikutele oleks olnud võimatu või ebamõistlikult koormav. Maa riigi omandisse jätmisest teavitamist puudutatud isikutele oleks riik saanud korraldada ka kohalike omavalitsusüksuste kaudu.

8. Asjakohatu on halduskohtu viide HKMS § 9 lg 1 varasemast redaktsioonist lähtunud Riigikohtu 19. juuni 2001. a määrusele haldusasjas nr 3-3-1-38-01, milles rõhutati, et kaebetähtaja kulgemahakkamine on seatud sõltuvusse haldusaktist teadasaamisest. HKMS § 9 lg 1 kehtiva redaktsiooni kohaselt ei pea isik üldjuhul haldusaktiga enda õiguste rikkumises selgusele jõudma olukorras, kus talle ei ole haldusakt veel teatavaks tehtud. Siiski, väljakujunenud kohtupraktika (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 30. oktoobri 2006. a määrus haldusasjas nr 3-3-1- 70-06, p 11, alates 1. septembrist 2006 ka HKMS § 9 lg 9) kohaselt võib halduskohus vaatamata HKMS § 9 lg-le 1 lugeda kaebetähtaja möödalastuks, kui isik, kellele ei ole haldusakti teatavaks tehtud, ei ole mõistliku aja jooksul astunud kohaseid samme selleks, et haldusakt talle teatavaks tehtaks. See on kooskõlas protsessiosalise kohustusega kasutada oma õigusi heauskselt (HKMS § 15 lg 2). Järgnevalt tuleb selgitada, kas kaebaja käitus ebamõistlikult.

3-06-482 4(5)

9. Kaebetähtaja ennistamist kaaludes leidis halduskohus, et kaebajal kujunes piisav alus käskkirja väljanõudmiseks ja seejärel selle kohtulikuks vaidlustamiseks pärast Põhja Regionaalse Maanteeameti 6. aprilli 2005. a kirjaga tutvumist. Kirjas viidati käskkirjale ja selgitati Haavasalu ja T-11 maaüksuste kattumist. Halduskohus ei pidanud õigustatuks, et kaebaja esitas käskkirja saamise nõude alles 3. veebruaril 2006. Halduskohus märkis, et kui kaebaja leidis, et riigimaantee maaüksuse riigi omandisse jätmine rikub kaebaja õigusi, oleks kaebaja pidanud hakkama koheselt välja selgitama, millise haldusaktiga on kaebaja õigusi rikutud ning vajadusel kasutama professionaalset erialast abi.

Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et kaebaja oli tegevusetu. Põhja Regionaalse Maanteeameti 6. aprilli 2005. a kirjas (tl 14) on kaebajale tõepoolest ministri käskkirja sisu tutvustatud ja on selgitatud, et maanteeametil puudub „nii formaal-juriidiline kui ka sisuline vajadus nõustuda ja kooskõlastada“ T-11 katastriüksuse piiride muudatuse ettepanek. Kaebaja ei jäänud selle kirja peale tegevusetuks, vaid asus selgitama võimalusi oma õiguste kaitseks. Kaebajale ei saa ette heita, et ta ei teadnud, et tema õiguste riivet ei ole võimalik kõrvaldada muul viisil kui kaebuse esitamise teel. Maa-ameti 31. mai 2005. a kirjas kaebajale (tl 13) märgiti jätkuvalt, et omavalitsus on tuvastanud piiride määramisel eksimise ja vallavalitsus on teinud taotluse Harju Teedevalitsusele katastriüksuse piiride muutmiseks ning et T-11 katastriüksuse piiri muutmise aluseks saab olla ainult Majandusja Kommunikatsiooniministeeriumi või tema volitatud isiku nõusolek. Alles 11. jaanuari 2006. a kirjas (tl 15) teatas Majandusja Kommunikatsiooniministeerium kaebajale, et nõustub Maanteeameti kirjas esitatud seisukohaga. Kirjades andsid asutused kaebajale lootust, et katastriüksuste kattumise näol on tegemist veaga ja see on võimalik parandada T-11 katastriüksuse piiri muutmise teel. Ükski asutus ei hoiatanud kaebajat, et juhul kui piire ei muudeta, tuleks tal kiiresti pöörduda käskkirja vaidlustamiseks kohtusse.

Ringkonnakohus leiab, et kuna asutused andsid kaebajale loodust tema eesmärgi saavutamiseks kohtuväliselt ega juhtinud tähelepanu vajadusele pöörduda kohtusse, ei viivitanud kaebaja ebamõistlikult kaebuse esitamiseks vajalike sammude astumisel. Pärast 11. jaanuari 2006. a kirja saamist pöördus kaebaja mõistliku aja jooksul (3. veebruaril 2006) ministeeriumi poole nõudega käskkirja saamiseks. Seega ei ole alust lugeda kaebetähtaega kaebaja ebamõistliku viivituse tõttu möödunuks.

10. Kaebaja on esitanud ka kohustamisnõude ministeeriumi poolt piiride muutmiseks nõusoleku andmiseks. Ministeerium on sellest keeldunud 11. jaanuari 2006. a kirjaga. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et HKMS § 9 lg-st 2 tulenev kaebetähtaeg kohustamisnõude esitamiseks möödus hiljemalt 15. veebruaril 2006. Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et kaebaja ei ole taotlenud kohustamisnõude osas kaebetähtaja ennistamist. Halduskohtul tuleb lähtudes HKMS § 19 lg 7 teisest lausest tõlgendada heas usus ka tähtaja ennistamise taotlust. Selgesõnaliselt on kaebaja 21. aprilli 2006 tähtaja ennistamise taotluses tõepoolest juttu vaid tühistamisja tuvastamiskaebusest. Halduskohus pidi aga mõistma, et kaebaja ei pruugi osata korrektselt seostada kohustamisja tuvastamistaotlust, sest tuvastamistaotluse osas kaebetähtaja ennistamiseks mingit vajadust ei olnud. Kuna keeldumisotsuse õigusvastaseks tunnistamise nõue on hõlmatud keeldutud toimingu tegemiseks kohustamise nõudega, hõlmab ennistamistaotlus ka kohustamisnõude.

Ringkonnakohus leiab, et kohustamisnõude osas on kaebetähtaeg lastud mööda mõjuval põhjusel. Kaebaja on märkinud, et ta lasi tähtaja mööda teadmatusest. Kui teadmatus on tingitud haldusorgani poolt haldusmenetluses tehtud veast, võib tegu olla mõjuva põhjuse tõttu toimunud viivitusega. Majandusja Kommunikatsiooniministeerium ei ole kirja, milles kaebajat teavitati

3-06-482 5(5) piiride muutmiseks nõusoleku andmisest keeldumise otsustest, varustanud vaidlustamisviitega. HMS § 57 lg 3 kohaselt võib vaidlustamisviite puudumist pidada tähtaja möödalaskmise mõjuvaks põhjuseks. Käesoleval juhul ei ole alust arvata, et kaebaja oleks jätnud keeldumisotsuse vaidlustamata, s.t kohustamisnõude tähtaegselt esitamata, kui keeldumisotsuses oleks olnud korrektne vaidlustamisviide. Tähtsust ei ole sellel, kas toimingust keeldumise otsus on antud juhul haldusakt HMS § 57 lg 1 tähenduses. Kui kohustamiskaebusega keeldumisotsuse vaidlustamise tähtaeg on HKMS § 9 lg-s 2 sätestatud sarnaselt haldusakti vaidlustamise tähtajaga, tuleb efektiivse õiguskaitse põhimõttest lähtudes analoogia alusel teha keeldumisotsuses selle kohta vaidlustamisviide.

Ivo Pilving Silvia Truman Ruth Virkus