3-02-3/4 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Kohtunik Elle Kask Otsuse kuulutamise aeg ja koht 29.11.2006, Tallinn Haldusasja number 3-02-3 Haldusasi H.K.´i kaebused ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 03.12.2001 otsuste nr 12296, nr 12295 ja nr 12285 punktide 3 ja 4 tühistamiseks Menetlusosalised Kaebuste esitaja H.K.´i esindaja Peeter Ploompuu ja vastustaja esindaja Kristel Tähhe-Kaljulaid Resolutsioon Rahuldada H.K.´i kaebused. Tühistada ÕVVTK Tallinna Linnakomisjoni 03.12.2001 otsuste nr 12296, nr 12295 ja nr 12285 punktid 3 ja 4 ning saata asi uuesti arutamiseks ning uue otsustuse vastuvõtmiseks ÕVVTK Tallinna linnakomisjonile. Edasikaebamise kord Apellatsioonkaebuse võib esitada kohtualluvusejärgsele ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates (HKMS § 31 lg 4).

ASJAOLUD:

ÕVVTK Tallinna linnakomisjon jättis vaidlustatud otsustega rahuldamata H.K.´i taotlused Tallinnas asuvate Mahla tn 77, end. kinnistul nr 1591N asunud maa suurusega 1821 m2 (otsus nr 12295 p 3) ja Riisika 10, end. kinnistul nr 5541 asunud ehitiste ja maa suurusega 1621 m2 (otsus nr 12285 p 3) ning Harjumaal, Tõdva vallas Kurna mõisas eraldatud maaüksuse „Kase nr 95”, end. kinnistul nr 5553 asunud maa suurusega 0,24 ha (otsus nr 12296 p 3) tagastamiseks, kuna vastavalt ORAS § 7 lg 3 sätestatule lahendatakse Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist lahkunud isikute omandis olnud ja Eesti Vabariigis asunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise taotlused riigivaheliste kokkuleppega. Eelnimetatud otsuste punktide 4 alusel tühistati H.K.´i suhtes tehtud subjektiotsused, millega kaebuse esitaja ei nõustu ning vaidlustab seda oma kaebuses. Eesti Riigiarhiivi 18.04.1994a. teatise nr 810/ OK kohaselt ei ole P. G. nime kantud Eesti kodakondsusest lahkunud isikute nimekirjadesse, mis on avaldatud Riigi Teataja Lisas 15.02.1940 ja 24.04.1940. Teatise kohaselt on NSVL Riigipanga Eesti Vabariikliku Kontori arhiivifondi dokumentides märge, mille kohaselt Tallinnast Saksamaale ümberasunute nimekirjas on märgitud nr 1057 all P. G., deklaratsioon nr 3271 ning viide, et andmeid selle kohta, kas P. G. lahkus või ei lahkunud Eesti kodakondsusest arhiivist leitud ei ole.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

KAEBUSE MOTIIVID

ÕVVTK Tallinna linnakomisjon tühistas vaidlustatud 03.12.2001 otsuste punktidega 4 H.K.i osas tehtud subjektiotsused. Varasemate subjektiotsuste tühistamise materiaalõiguslikuks aluseks on märgitud punkt 3 kohaselt ORAS § 7 lg 3. Kaebuse esitaja varasemate subjektiotsuste tühistamisega ei nõustu ja leiab, et otsused olid õiged lähtudes õiguskindluse ja õiguspärase ootuse ning kodanike võrdse kohtlemise printsiibist. Avalduse vastuvõtmise ajal kehtis ORAS § 7 lg l. Selle alusel said õiguse vara tagasi nõuda kõik, kel oli 1940.a l6.juuni seisuga EV kodakondsus.

Kaebaja leiab, et ORAS § 7 lg 2 ei, võta kelleltki õigust nõuda õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist. See säte kehtestab reegli, et välisriikide kodanike ning kodakondsuseta isikute omandis olnud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise taotlused lahendatakse riikidevahelise kokkuleppega, välja arvatud kui nad on omandireformi õigustatud subjektideks omandireformi aluste seaduse § 7 lg l punktide 1 kuni 4 alusel. Avalduse vastuvõtmise ajal kehtis Vabariigi Valitsuse 28.08.1991.a määrusega nr.161 kinnitatud "Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise kord".

Seega avalduse läbivaatamisel pidi ÕVVTK Tallinna linnakomisjon otsuse tegemisel juhinduma ORAS- e paragrahvist 7 lg. 1 ja eelnimetatud korrast. Nimetatud kord ei reguleerinud NSV Liidu ja Saksa riigi vahel 1941.a l0.jaanuaril Riias sõlmitud kokkuleppeid. Samuti ka 1940.a l0.juunil EV kodakondsust omanud 1941.a järelümberasujatele ei olnud ORAS- es sätestatud kuni 1997.a 2.märtsini teistsugust ega eriregulatsiooni võrreldes ülejäänud õigusvastaselt võõrandatud vara tagasitaotlejatega. Kuni 1997.a 2.märtsini puudus ORAS- es isegi viide Saksa riigile.

Kaebaja leiab, et kõikidesse, kes olid Eesti Vabariigi kodanikud selle viimasel iseseisvuspäeval l0.juunil 1940.a tuleb suhtuda ühtemoodi, olenemata sellest, kas nad pärast seda päeva lahkusid läände, itta, põhja, lõunasse või jäid siia. ORAS § 7 lg.3 alusel võetakse pärijatelt ära õigus pärimisele ehk muudetakse olematuks põhiseaduslik õigus pärimisele. Põhjused, miks seda tehakse, ei ole ühiskondlikult põhjendatud. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise nõudeõigust omaval isikul, kes esitas õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise avalduse, oli kooskõlas õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõttega alust eeldada, et tema tunnistamine omandireformi õigustatud subjektiks toimub avalduse menetlusse võtmise ajal kehtinud ORAS § 7 lg l alusel.

Seetõttu ORAS-e § 7 lg.3 uue redaktsiooni kohaldamine sisuliselt tagasiulatuvalt rikub kaebaja õigusi ja vabadusi olla tunnistatud omandireformi õigustatud subjektiks. Kaebuse esitaja palub kaebused rahuldada ning tühistada ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 03.12.2001 otsuste nr 12296, nr 12295 ja nr 12285 punktid 3 ja 4 ning asi uuesti läbi vaadata.

VASTUSTAJA VASTUVÄITED

ORAS § 3 lg 1 kohaselt tagastatakse või kompenseeritakse õigusvastaselt võõrandatud vara omandireformi käigus. Sama seaduse § 7 lg 1 sätestab nende isikute loetelu, kes on õigusvastaselt võõrandatud vara endiste omanikena õigustatud nõudma õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist. ORAS § 7 lg 2 kehtestab, et välisriikide, nende juriidiliste isikute ja kodanike ning kodakondsuseta isikute, välja arvatud sama paragrahvi 1 lõike 1- 4 ja 7 punktis nimetatud isikud, omandis olnud ja Eesti Vabariigis asunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise taotlused lahendatakse Eesti Vabariigi ja vastava riigi vahelise kokkuleppega.

Sama paragrahvi lõige 3, mis kehtestati 29. jaanuaril 1997. a. vastu võetud Omandireformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse §-ga 2 ja mis jõustus 2. märtsil 1997, sätestab, et Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist lahkunud isikute omandis olnud ja Eesti Vabariigis asunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise taotlused lahendatakse riikidevahelise kokkuleppega. Kuna ORAS § 7 lõige 1 on üldsäte ja sama paragrahvi lõige 3 on erisäte, siis tulenevalt üldja erisätte vahekorrast tuleb Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist lahkunud isikute suhtes kohaldada erisätet, s.o.

§ 7 lg 3. Selliste isikute puhul ei ole tähtsust asjaolul, kas neil oli 1940. a.

16. juunil Eesti Vabariigi kodakondsus või mitte. Käesolevas asjas vaidlustatud haldusaktidega on tühistatud varasemad haldusaktid, milliste andmise ajal kehtis ORAS § 7 lg 2 suhtes erisättena Ülemnõukogu 20. juuni 1991. a. otsuse "Omandireformi aluste seaduse rakendamise kohta" punkt 5. See kehtestas "Omandireformi õigustatud subjektidele, kes lahkusid Eestist Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel, õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise küsimused lahendatakse riikidevaheliste lepingutega määratud korras." ÕVVTK Tallinna Linnakomisjon juhindus oma tegevuses ÕVVTK Keskkomisjoni juhistest ja ettekirjutistest.

Vastavalt viimase 18.05.1995 otsusele oli kohalik komisjon sunnitud tühistama oma varasemad otsused, millised puudutasid H.K.´i poolt esitatud õigusvastaselt võõrandatud varade tagastamise taotlusi. ÕVVTK Tallinna Linnakomisjon võttis vastu vaidlustatud haldusaktid, millised ei tunnista H.K.i õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes õigustatud subjektiks, kuivõrd vara omanik oli Eestist lahkunud Vene riigi ja Saksa riigi vahelise lepingu alusel, vastates niimoodi ORAS § 7 lg-le 3. Vastustaja esindaja palub jätta esitatud kaebused rahuldamata.

KOHTU PÕHJENDUSED

Kohus, kuulanud menetlusosaliste selgitusi, tutvunud haldusasja materjaliga ning Riigikohtu lahenditega analoogsetes asjades ORAS § 7 lg 3 kohaldavuse suhtes, leiab, et kaebused on põhjendatud ning tuleb rahuldada järgnevatel kohtu motiividel:

ORAS § 7 lg 3, mis jõustus 02.03.1997, sätestab, et Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist lahkunud isikute omandis olnud ja Eesti Vabariigis õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise taotlused lahendatakse riikidevahelise kokkuleppega. Kuni 02.03.1997 reguleeris küsimust Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 20.06.1991 otsuse "Omandireformi aluste seaduse rakendamise kohta” punkt 5, mille kohaselt omandireformi õigustatud subjektidele, kes lahkusid Eestist Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel, õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise küsimused lahendatakse riikidevaheliste lepingutega määratud korras.

Riigikohtu üldkogu 28.10.2002 kohtuotsusega asjas nr 3-4-1-5-02 tunnistati ORAS § 7 lg 3 vastuolus olevaks Põhiseaduse §-iga 13 lg 2 ja §-iga 14 nende koostoimes. Üldkogu tunnistas käsitletavas kohtuotsuses ORAS § 7 lg 3 vastuolus olevaks Põhiseaduse §

13 lg 2 ja § 14 nende koostoimes ning kohustas seadusandjat viima sätte kooskõlla õigusselguse põhimõttega. Selles otsuses leidis üldkogu, et ORAS § 7 lg 3 on põhiseadusega vastuolus seetõttu, et seadusandja jättis täitmata kohustuse sõnastada piisavalt arusaadavalt 1941 sõlmitud lepingu alusel Saksamaale ümberasunute ning neile kuulunud vara kasutajate õigused. Põhiseaduse §- s 14 sätestatud üldine korraldusja menetlusõigus kohustab täidesaatvat ja seadusandlikku võimu saavutama poliitiline kokkulepe ja andma nii ümberasujatele, kelle vara õigusvastaselt võõrandati, ja nende pärijatele kui ka vara kasutavatele üürnikele selge sõnumi vara tagastamise või tagastamata jätmise kohta. Üldkogu tunnistas kohtuotsuse resolutsioonis ORAS § 7 lg 3 vastuolus olevaks Põhiseaduse §-ga 13 lg 2 ja §-ga 14 nende koostoimes. Üldkogu ei tunnistanud 28. oktoobril 2002 ORAS § 7 lg-t 3 kehtetuks, vaid piirdus kohtuotsuse resolutsioonis selle sätte põhiseadusevastasuse tuvastamisega ja asus kohtuotsuse põhjendavas osas seisukohale, et seadusandja peab viima ORAS § 7 lg 3 kooskõlla õigusselguse põhimõttega, mööndes, et ORAS § 7 lg 3 põhiseadusevastasuse konstateering tähendab ebamäärase olukorra jätkumist. Üldkogu oli seisukohal, et seadusandja peab õigusselgusetuse ületamiseks andma asjakohase õigusliku regulatsiooni ja kuni seadust ei viida kooskõlla õigusselguse põhimõttega, ei saa otsustada ümberasunutele kuulunud vara tagastamist või kompenseerimist ega erastada seda vara.

Riigikohtu üldkogu 12.04.2006 kohtuotsusega asjas nr 3-3-1-63-05 tunnistati ORAS § 7 lg 3 kehtetuks, märkides, et otsus jõustub selles osas 12.10.2006 tingimusel, et ei ole jõustunud Eesti Vabariigi Omandireformi aluste seaduse § 7 lg 3 muutev või kehtetuks tunnistav seadus. Käesolev kohtuotsus jõustus nimetatud osas 12.10.2006. Üldkogu jäi seisukohale, et 28.10.2002 otsusega ORAS § 7 lg 3 põhiseaduspärasusele antud hinnangu muutmiseks pole alust. Seega on üldkogu jätkuvalt veendunud, et ORAS § 7 lg 3 on vastuolus põhiseadusega. Üldkogu oma lahendis rõhutab, et teistkordne ORAS § 7 lg 3 põhiseadusevastasuse tuvastamisega piirdumine ilma sätet kehtetuks tunnistamata ei aita kaasa olukorra lahendamisele. Aastaid kestnud põhiseadusevastase olukorra lõpetamiseks tuleb ORAS § 7 lg 3 tunnistada kehtetuks. Sätte kehtetuks tunnistamine lõpetaks õigusselgusetuse nii ümberasunute kui ka neile kuulunud õigusvastaselt võõrandatud majade üürnike jaoks. ORAS § 7 lg 3 kehtetuks tunnistamise tulemuseks oleks see, et Saksa riigiga 1941 sõlmitud lepingu alusel Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise avaldused, samuti ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud hoonete üürnike avaldused korterite ja maa erastamiseks tuleb läbi vaadata. ORAS § 7 lg 3 kehtetuks tunnistamine avab tee mitte ainult 1941 sõlmitud lepingu alusel Saksamaale ümberasunud isikutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks ja kompenseerimiseks, vaid ka neile tagastamata jäänud korterite ja maa erastamiseks üürnikele.

Käesolevas haldusasjas on otsustava tähtsusega ORAS § 7 lg 3, mille Riigikohtu üldkogu tunnistas 28.10.2002 otsusega põhiseadusevastaseks ning 12.10.2006 tunnistas kehtetuks. Seega õigusruumis ei kehti ORAS § 7 lg 3, millele saaks tugineda kohalik omavalitsus omandireformi asjade lahendamisel.

Käesoleval juhul kohus ei pea andma sisulist hinnangut haldusasjale ega saagi seda teha muutunud õigusolukorras, kus ORAS § 7 lg 3 kaotas kehtivuse. ÕVVTK Tallinna linnakomisjon peab tekkinud õigussituatsioonis H.K.´i taotlused uuesti läbi vaatama ning võtma vastu uue otsustuse, lähtudes asjaolust, et ORAS § 7 lg 3 enam ei kehti, mis tähendab, et taotluse rahuldamata jätmise aluseks ei saa olla ORAS § 7 lg 3, millele eelnevalt tugineti H.K.´i taotluste lahendamisel.

Elle Kask Kohtunik