3-05-253/3 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Silvia Truman ja Ruth Virkus Otsuse tegemise aeg ja koht

21. november 2006, Tallinn Haldusasja number 3-05-253 Haldusasi T.M kaebus kaitseväe juhataja 18. veebruari 2005. a käskkirja nr 107P tühistamise, tegevteenistusse ennistamise ja teenistusest sunnitult puudutud aja eest tasu väljamaksmise nõudes Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 20. oktoobri 2005. a otsus haldusasjas nr 3-472/2005 Menetluse alus ringkonnakohtus T.M apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev

1. november 2006 Menetlusosalised Kaebaja T.M Vastustajad kaitseväe juhataja ja Kaitseliit

RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

2. Muuta Tallinna Halduskohtu 20. oktoobri 2005. a otsuse motiive haldusasjas nr 3- 472/2005 vastavalt käesoleva otsuse motiividele. Muus osas jätta halduskohtu otsus muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest 21. novembril 2006.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. T.M (sünd xx. xx xxxx) võeti 16. juunil 1997 sõlmitud tegevteenistuslepingu nr 338/97 alusel tegevteenistusse 30. juunist 1997 kuni 30. juunini 2000. T. M jätkas tähtaja möödumisel teenistust. 6. oktoobril 2000 sõlmiti T. M kooskõlas kaitseväeteenistuse seaduse (KVTS) §-ga

218 määramata ajaks kaitseväelase tegevteenistusleping teenistusse asumise kuupäevaga 16. aprill 2000. 6. mail 2002 leppisid pooled kokku lepingu muutmises. T. M teenistuskohaks jäi alates 25. märtsist 2002 Kaitseliidu Peastaap ning ametikoha auastmeks ja nimetuseks: major, Kaitseliidu peamehhaanik. Kaitseväe juhataja 27. oktoobri 2004. a käskkirjaga nr 744P pikendati teenistuslepingut kuni 17. märtsini 2005. Kaitseväe juhataja 18. veebruari 2005. a käskkirja nr 107P alusel vabastati T. M 17. märtsil 2005 lepingulisest teenistusest seoses piir-

3-05-253 2(5) vanuse täitumisega ja arvati erru alates 18. märtsist 2005. T.. M palus 7. märtsil 2005 kaitseväe juhatajale esitatud vaides tühistada 18. veebruari 2005. a käskkiri nr 107P ja jätkata tegevteenistuslepingut. Kaitseväe juhataja jättis vaide rahuldamata. Kaitseväe juhataja 5. juuni 2005. a käskkirjaga nr 332P tehti T. M töövõimetuslehti arvestades kaitseväe juhataja 18. veebruari 2005. a käskkirjas nr 107P p-s 1 muudatus ning T. M lepingulisest teenistusest vabastamise kuupäevaks loeti 17. märtsi 2005 asemel 4. juuni 2005 ja erru arvamise kuupäevaks 18. märtsi 2005 asemel 5. juuni 2005.

2. T. M palus halduskohtule esitatud kaebuses tühistada kaitseväe juhataja 18. veebruari 2005. a käskkirja ja kohustada ennistama kaebaja tegevteenistusse ning maksma välja tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest 41 181,75 kr.

3. Tallinna Halduskohtu 20. oktoobri 2005. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Halduskohtu otsuse põhjendused olid järgmised:

a) Kaebajal oli teenistusest vabastamise ajaks täitunud KVTS § 112 lg 1 p-s 3 sätestatud piirvanus. Teenistuslepingu pikendamine ei saanud luua kaebuse esitajale õiguskindlust ega õiguspärast ootust, et pärast tähtaja saabumist pikendatakse teenistusaega uuesti. Uue taotluse esitamisel tegevteenistuse lepingu pikendamiseks 2. veebruaril 2005 oli kaebaja teadlik, et tema tegevteenistuse piirvanus on täitunud ja eelmisel korral oli tegevteenistuse aja pikendamise vajadust põhjendatud ühe konkreetse teenistusülesande lõpuleviimise vajadusega ning lepingut pikendati kuni 17. märtsini 2005.

b) Teenistusaja pikendamisest keeldumisel arvestati olulisi asjaolusid – kaebaja piirvanust, tema senist teenistusülesannete täitmist ja teenistust korraldava ülema arvamust. Teenistusaja pikendamise või sellest keeldumise üle otsustamisel tuli ühelt poolt kaaluda kaebaja põhjendatud huvi teenistust jätkata vähemalt kuni üldise pensioniea saabumiseni (so 63-aastaseks saamise-

ni) või kuni seaduses ettenähtud 2008. aastani ning teiselt poolt avaliku huvi, et Eesti kui NATO liikmesriigi kaitsevägi oleks komplekteeritud kvalifitseeritud ning vanuseliste ja teenistusalaste näitajate poolest nõuetele vastavate kaadrikaitseväelastega. Avalik huvi kaalub üles kaebaja erahuvi teenistuse jätkamiseks. Seega on otsustus kooskõlas diskretsiooni piiride ja eesmärgiga ning vastab proportsionaalsuse ja õiguskindluse põhimõtetele.

c) Teenistusaja pikendamise õigus on vaid lepingut sõlmival ülemal, s.o kaitseväe juhatajal. Kaitseliidu Peastaabi ülema pädevusse ei kuulu tegevteenistuse lepingute sõlmimise, pikendamise ega lõpetamisega seotud küsimuste otsustamine, seega ei saanud Kaitseliidu Peastaabi ülem anda lubadust teenistuse jätkamiseks kuni pensionieani. T. M vahetu ülemus, Kaitseliidu Peastaabi tagalakeskuse ülem ei olnud tema töö kvaliteediga rahul. Personaliosakond tegi kaebajale ettepaneku arutada muid võimalusi töötamise jätkamiseks mõnel muul sobival ametikohal kuni pensionieani, kuid kaebuse esitaja keeldus põhjusel, et ta on tegevteenistusest vabastamise vaidlustanud.

d) Käskkiri sisaldab õiguslikku ja faktilist motivatsiooni ning adressaadil on võimalik aru saada, miks ja millisel õiguslikul alusel otsustas kaitseväe juhataja kaebuse esitaja lepingulisest teenistusest vabastada ja erru arvata.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES

4. T. M apellatsioonkaebuses palutakse tühistada halduskohtu otsus järgmistel põhjustel:

a) Tegevteenistuse lepingu sõlmimise ajal oli kaebuse esitaja 54-aastane. Lepingu seadusega kooskõlla viimise ajal oli ta 57-aastane, s.o seitsme aasta võrra ületanud piirvanuse. Teenistusest vabastamise käskkirja koostamise ajal oli T. M 61-aastane. KVTS § 108 lg 1 p 4 ja § 112 lg 1 p 3 on kohaldatavad otseselt piirvanuse täitumisel. Tegevteenistusest vabastamise ajal ei täitunud kaebuse esitaja piirvanus.

3-05-253 3(5)

b) Tegevteenistusleping oli sõlmitud tähtajatult. Seetõttu ei olnud kaebuse esitaja kohustatud esitama iga-aastaselt taotlust lepingu pikendamiseks. Lepingu pikendamise taotlus ei sisaldanud asjaomast põhjendust tegevteenistuse pikendamiseks. Motiveeritud taotluse esitas kaebaja

2. veebruaril 2005.

c) Kaitseväe juhataja 18. veebruari 2005. a käskkirjas ei arvestatud kaitseväeteenistuse seaduse rakendussätete iseloomu ja otsus langetati subjektiivsete kriteeriumite alusel. Teenistusaja pikendamisest keeldumise käskkiri ei ole põhjendatud. Samuti ei selgitatud asjaolusid, mis puudutavad teenistusülesannete täitmist või teenistust korraldava ülema arvamust. Kirjalikud tõendid koostati pärast vaidlusaluse haldusakti väljaandmist ajavahemikus 15. märtsist kuni 3. maini 2005. Kaebuse esitajale ei antud võimalust omapoolsete seisukohtade esitamiseks. Haldusaktist ega kohtuotsusest ei nähtu, miks kaebuse esitaja ei vasta kaadrikaitseväelastele esitatavatele nõuetele. Asjaolu, et personaliosakond tegi ettepaneku arutada töötamise jätkamise võimalusi, ei ole seotud haldusakti vaidlustamisega. Tööpakkumine tehti pärast käskkirja peale vaide esitamist.

5. Kaitseväe juhataja ja Kaitseliidu vastuses palutakse jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastustaja nõustub halduskohtu otsuses toodud seisukohtadega ja lisab, et KVTS § 225 kohaselt võib piirvanuse kohaldamist lükata edasi lepingut sõlmiva ülema nõusolekul. Kaebaja oli kaitseväeteenistuse seaduse jõustumise ajal küll ületanud seaduses sätestatud piirvanuse, kuid kuna ta oli asunud teenistusse enne seaduse kehtiva redaktsiooni jõustumist, oli võimalik tema teenistussuhte jätkumine KVTS § 225 alusel. Samas ei tähendanud teenistuse jätkumine, et see kestaks automaatselt 2008. aastani.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Vastustajaks tuleb käesolevas asjas lugeda nii kaitseväe juhataja kui ka Kaitseliit, sest vaidlustatakse kaitseväe ülema käskkirja ja hüvitise peaks kaebuse rahuldamise korral välja maksma Kaitseliit kui kaebaja viimane teenistuskoht (KVTS § 215 lg 11). Kuna Kaitseliit allub kaitseväe juhatajale, esindas kaitseväe juhataja halduskohtus ja apellatsioonkaebusele vastamisel ka Kaitseliitu.

7. Apellatsioonkaebuse väited ei anna selle rahuldamiseks alust. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu peamiste põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata.

8. Enne apellatsioonkaebuse väidetele vastamist peab ringkonnakohus vajalikuks selgitada, et ehkki vaidlustatud käskkirja on 5. juuni 2005. a käskkirjaga muudetud, kehtib see ja on muudetud redaktsioonis jätkuvalt kaebaja teenistusest vabastamise ja erruarvamise aluseks. Ehkki 5. juuni 2005. a käskkirja põhjenduses on viidatud kaebaja töövõimetuslehtedele, ei ole vaidlustatud käskkirja motiive muudetud. Seega on ta jätkuvalt vabastatud teenistusest seoses piirvanuse täitumisega.

9. Vastavalt KVTS § 108 lg 1 p-le 4 vabastatakse kaadrikaitseväelane lepingulisest teenistusest seoses piirvanuse täitumisega. Vaidlust ei ole selle üle, et kaebaja piirvanus on täitunud. Vaidlus on poolte vahel selle üle, kas KVTS § 108 lg 1 p 4 saab rakendada ainult vahetult pärast piirvanuse täitumist või ka aastaid hiljem. Ringkonnakohus on seisukohal, et KVTS § 108 lg 1 p 4 tuleb käesolevas asjas kohaldada ja tõlgendada, arvestades sama seaduse § 225. Viidatud paragrahv sätestab: „Kuni 2008. aastani võib lepingut sõlmiva ülema käskkirjaga pikendada käesoleva seaduse jõustumisel lepingulises tegevteenistuses oleva käesolevas seaduses kaadrikaitseväelasele esitatud nõuetele vastava kaadrikaitseväelase iga-aastase motiveeritud taotluse alusel tema teenistusaega üle käesoleva seaduse §-s 112 sätestatud piirvanuse“.

3-05-253 4(5) Nimetatud sättest nähtub üheselt ülema kaalutlusõigus teenistustähtaja pikendamise üle otsustamiseks, s.t ülemal ei ole kohustust pikendada kaadrikaitseväelase teenistusaega igal juhul ja pikendamine ei saa toimuda määramata ajaks. Juhul, kui ülem otsustab teenistusaja pikendamata jätta, ei saa kaadrikaitseväelane jääda teenistusse. Seega on KVTS § 108 lg 1 p 4 kohaldatav ka siis, kui piirvanuse täitumisest on möödas aastaid. Isegi, kui 2000. aastal sõlmitud lepingust oleks tulenenud kaebaja õigus jääda teenistusse määramata ajaks, oleks see piiratud juba 27. oktoobri 2004. a käskkirjast tulenevalt, mida kaebaja ei ole vaidlustanud. Hiljemalt selle käskkirja kättesaamisel pidi kaebaja mõistma, et ta võidakse pärast teenistusaja möödumist teenistusest vabastada. Kaebajat ei ole vabastatud teenistusest põhjusel, et ta ei esitanud kuni 2004. aastani motiveeritud taotlust teenistusaja pikendamiseks. Seega ei puutu väited taotluse esitamata jätmise asjaolude kohta asjasse.

10. Asjaolu, et kaebajalt ei nõutud enne 2004. aastat teenistusaja pikendamiseks avalduse esitamist ja pikendamise üle ei otsustatud nõuetekohaselt ülema käskkirjaga, ei saanud kõrvaldada kaebajat KVTS § 108 lg 1 p 4 ja § 225 rakendusalast. Seega ei ole tähtsust sellel, kas kaebaja tegevteenistuse leping sõlmiti tähtaegselt või tähtajatult.

11. Halduskohus on õigesti leidnud, et kaitseväe juhataja teostas kaalutlusõigust nõuetekohaselt.

Ka distsiplinaarkaristuste puudumine ei tähenda, et piirvanuse ületanud kaadrikaitseväelase teenistusaega tuleb KVTS § 225 alusel igal juhul pikendada. Distsiplinaarkaristuse puudumine ei saa kinnitada, et kaebaja sai rahuldavalt hakkama oma teenistusülesannetega. Distsiplinaarkaristus on teenistuskohustuste süüline mittetäitmine. Kaalutlusõiguse teostamisel võis kaitseväe juhataja aga arvestada ka puudusi teenistusülesannete täitmisel, mis ei tulenenud kaitseväelase süüst, vaid isikuomadustest, kvalifikatsioonist jne.

Halduskohus luges põhjendatult tõendatuks, et kaebaja teenistuskohustuste täitmisel esines puudusi. Asjaolu, et Kaitseliidu ülema iseloomustus kaebaja teenistuse kohta (tl 35) on antud pärast vaidlustatud käskkirja andmist, ei välista selle kasutamist kohtumenetluses tõendina.

12. Halduskohus leidis õigesti, et Kaitseliidu Peastaabi ülema lubadus jätta kaebaja teenistusse kuni pensionieani või kuni 2008. aastani, ei ole leidunud tõendamist ning selline lubadus ei saa omada ka tähtsust käesoleva asja lahendamisel. Kaitseliidu Peastaabi ülemal ei olnud pädevust otsustada kaebaja teenistusaja üle ja seadus ka ei võimaldanud pikendada teenistusaega korraga rohkem kui üheks aastaks.

13. Seadus ei kohusta kaadrikaitseväelasele, kes vabastatakse teenistusest KVTS § 108 lg 1 p 4 ja § 225 alusel, pakkuma kaitsejõududes teist ametikohta. Seega ei oma tähtsust, kas kaebajale pakuti teist ametikohta teenistuses jätkamiseks enne vaidlustatud käskkirja andmist või hiljem.

14. Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et vaidlustatud käskkirja vorm vastab seaduses toodud nõuetele. Halduskohus ei ole arvestanud, et lisaks kaitseväeteenistuse seaduse § 121 lg-s 1 sätestatule peab käskkiri vastama ka haldusmenetluse seaduse § 56 nõuetele. Seega oleks kaitseväe juhataja pidanud esitama käskkirjas põhjendused, miks kaebaja teenistustähtaega ei pikendata. Halduskohtu otsuse põhjendusi tuleb selles osas muuta. Samas on ringkonnakohus seisukohal, et käskkirja sisulises õiguspärasuses on käesoleval juhul võimalik veenduda vaatamata selle vormilistele puudustele.

Käesoleval juhul puudub alus kahtluseks, et kaebaja teenistusaeg võib olla jäetud pikendamata muudel kaalutlusel kui need, mis on vastustajate poolt hiljem välja toodud. Kaebaja märkis

3-05-253 5(5) ringkonnakohtu istungil: „Kaitseliidu automajanduses olnud segadus sai ära likvideeritud ning ilmselt pärast seda leiti, et ma ei ole enam vajalik“ (istungi protokolli lk 2). Kaebaja versioon ei ole leidnud kinnitust muude tõenditega, kuid ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et ka selline motiiv oleks kooskõlas KVTS §-ga 225. Seadus ei näinud ette kohustust pikendada kuni 2008. aastani või pensionieani teenistusaega kaitseväelasel, kellele KVTS § 108 lg 1 p-st 4 erandi tegemise eesmärk sai täidetud.

Ivo Pilving Silvia Truman Ruth Virkus