3-04-194/3 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Silvia Truman ja Ruth Virkus Otsuse tegemise aeg ja koht

14. november 2006, Tallinn Haldusasja number 3-04-194 Haldusasi S.M kaebus AS Falck Eesti 10. juuni 2004. a viivistasu otsuse nr VTO 044181 tühistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 9. septembri 2005. a otsus haldusasjas nr 3-1874/2004 Menetluse alus ringkonnakohtus AS Falck Eesti apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev

1. november 2006 Menetlusosalised Kaebuse esitaja S.M Vastustaja AS Falck Eesti

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada apellatsioonkaebus.

2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 9. septembri 2005. a otsus haldusasjas nr 3- 1874/2004.

3. Jätta S.M kaebus rahuldamata.

4. Mõista S.Mlt välja menetluskulu 1794,40 kr.

EDASIKAEBAMISE KORD

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest 14. novembril 2006.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. AS Falck Eesti koostas 10. juunil 2004 viivistasu otsuse nr VTO 044181 sõiduauto Honda registreerimismärgiga xxx XXX parkimise eest tasulisel parkimisalal parkimistasu maksmata ja määras tasumisele 480 kr.

2. S.M palus halduskohtule esitatud kaebuses tühistada AS Falck Eesti 10. juuni 2004. a viivistasu otsuse. Kaebaja teenindas liikumispuudega inimest (A. V), kes omab puudega inimese parkimiskaarti. Puudega inimese parkimiskaardi omamisel on parkimine tasuta (Tallinna Linnavolikogu 30. jaanuari 2003. a määruse nr 9 „Parkimistasu kehtestamine“ lisa p 7.1). Sama määruse lisa p 4.4 kohaselt tuleb parkimistasu maksmist tõendav dokument paigutada nähta-

3-04-194

2(3) valt ja loetavana sõiduki esiklaasi või esiukseklaasi taha ning nõude täitmatajätmine on võrdsustatav parkimistasu maksmata jätmisega. Viidatud sätte teine lause ei ole kooskõlas liiklusseaduse (LS) § 502 lg-ga 1 ja tuleb jätta kohaldamata.

3. Tallinna Halduskohtu 9. septembri 2005. a otsusega kaebus rahuldati. Tallinna Linnavolikogu 30. jaanuari 2003. a määruse nr 9 lisa p 7.1 ei sisalda selgesõnalist kohustust, et maksuvabastust tõendav parkimiskaart tuleb paigutada sõidukile, vaid sätestab nõude, et parkimiskaart peab olemas olema. Sama määruse lisa p 8.11 reguleerib soodusloa paigutamist sõidukile. Tulenevalt viidatud määruse lisa punktide 7 ja 8 süstemaatilisest analüüsist ei ole soodusluba samastatav parkimiskaardiga. Vaidlusaluse viivistasu otsuse koostamise ajal kehtinud LS § 55 reguleeris liikumispuudega juhi ja liikumispuudega või pimedat inimest teenindava sõiduki juhi eriõigusi, kuid ei näinud ette kohustust tasuta parkimisõiguse kasutamiseks paigutada sõidukile parkimiskaart. Ka LS § 53 lg-dest 1 ja 2 ei tulenenud vaidlusaluse sündmuse toimumise ajal kehtinud redaktsiooni kohaselt liikumispuudega inimest teenindava sõiduki juhile tema kasutuses oleva sõiduki parkimisel kohustust paigutada sõidukile puudega inimese parkimiskaart. Tunnistaja A. V ütlustega on tõendatud, et parkimiskaart oli sõidukile paigutatud. LS § 502 lg 1 (1. maist kuni 1. juulini 2004 kehtinud redaktsioonis) kohaselt sai määrata viivistasu üksnes parkimistasu maksmata jätmise või tasutud parkimisaja ületamise korral.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES

4. AS Falck Eesti apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada. Apellant leiab, et kaebaja seletused ja tunnistaja ütlused lahknesid olulisel määral ja seega ei ole nende alusel võimalik lugeda tõendatuks kaebuses märgitud asjaolusid. Näiteks ajas tunnistaja segamini auto värvi, väites, et tegemist oli halli autoga (tegelikult oli kaebajal punane auto). Samuti väitis tunnistaja, et S. M kasutab mootorsõidukit Ford. A. V ütlused ja kaebuse esitaja seletused lahknevad küsimuses, millal nad märkasid viivistasu otsust. Seega ei saa tunnistaja ütluste alusel pidada tõendatuks, et kaebaja oleks sõidutanud liikumispuudega isikut. Samuti ei saa pidada usaldusväärseks tunnistaja ütlusi, et kaebaja autole oli paigaldatud puudega inimese parkimiskaart. Halduskohus põhjendas vastuolusid kaebaja S. M operatsioonijärgse mäluprobleemiga, kuid kohtule tõendeid operatsiooni kohta ei esitatud. Kaebuse esitaja mäluprobleemid ei ole asjakohased, kuna ebaselgeid ütlusi andis A. V. Tallinna Linnavolikogu 30. jaanuari 2003. a määruse nr 9 lisa p 7.1 sisaldab endas kohustust parkimiskaardi paigutamiseks sõidukile.

5. S.M vastuses palutakse jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Kaebaja leiab, et tavainimene ei pruugi mäletada aastataguseid sündmusi. Olenemata sellest, kas tegemist oli Fordi või väikese Hondaga, on tegemist väikeautoga. Parkimise ajal kehtinud seaduste kohaselt ei olnud parkimiskaardi paigutamata jätmine võrdsustatud parkimise eest tasumata jätmisega. Kontrolör oleks võinud teha fotod. Kui A. V ütlusi ei saa tõendina arvestada, siis on võimalik arvestada kaebuse esitaja kui protsessiosalise seletusega. Neid selgitusi apellant ei vaidlustanud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Tallinna Linnavolikogu 30. jaanuari 2003. a määruse nr 9 lisa p 7.1 kohaselt on parkimistasu maksmisest vabastatud liikumispuudega või pimedat inimest teenindava sõiduki juht tema kasutuses oleva sõiduki parkimisel nõuetekohase parkimiskaardi olemasolul. Viivistasuotsuse tegemise ajal oli viivistasu määramine LS § 502 lg 1 kohaselt võimalik vaid parkimistasu maksmata jätmise või tasutud parkimisaja ületamise korral. Vaidlust ei ole selle üle, et A. V, keda kaebaja väidetavalt oma sõidukiga teenindas, oli nõuetekohane parkimiskaart väljastatud. Vaidlus on selle üle, kas kaebaja teenindas A. V, kas parkimiskaart

3-04-194

3(3) oli nõuetekohaselt paigaldatud ja kas parkimiskaardi nõuetekohane paigaldamine omas viivistasuotsuse tegemisel tähtsust.

7. Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtuga, et parkimistasu maksmise vabastuse tekkimiseks ei pidanud kaebaja paigutama parkimiskaarti nähtavale kohale sõidukis. Maksuvabastus ei saanud tekkida vaid kaebaja poolt puudega isiku teenindamise faktist tulenevalt. Vabastus üldisest parkimistasu maksmise kohustusest kehtib viidatud määruse lisa p 7.1 kohaselt vaid „sõiduki parkimisel nõuetekohase parkimiskaardi olemasolul“. Keeleliselt on võimalik seda sätet tõlgendada kahel moel:

– maksuvabastuse tekkimiseks piisab, et parkimiskaart on väljastatud;

– parkimiskaart peab olema olemas parkimise ajal sõidukis nähtaval kohal. Ringkonnakohus leiab, et kuna parkimiskaart on mõeldud parkimisõiguse tõendamiseks just parkimise ajal, lähtus määruse andja teisest tõlgendusest. Mõistlik sõidukijuht peab aru saama, et juhul, kui ta pargib tasulise parkimise alale ilma parkimistasu maksmata ja ilma parkimise õigust tõendavat dokumenti nähtavale kohale asetamata, ei ole parkimiskontrolöril võimalik selgitada, kas juht teenindab parasjagu puudega inimest.

Seda tõlgendust kinnitavad LS § 55 lg-d 1, 3 ja 4, mis näevad puudega inimest teenindava sõiduki juhi eriõigused ette tingimusel, et „sõidukil on käesoleva seaduse lisa 2 kohane parkimiskaart“, st kaart on pandud sõiduki esivõi tagaklaasile.

Kuna puudega inimese sõiduki parkimiskaart väljastatakse puudega inimesele, mitte teda sõidutava isiku konkreetsele sõidukile, ei saa sõidukil kaarti olla muul viisil kui sõidukisse nähtavalt asetatuna.

8. Hinnates A. V ütlusi („Paigutasin kaardi kõrvalistuja poole äärde, kuid see oli alla vajunud.“, tl 34), loeb ringkonnakohus tõendatuks, et parkimiskaart oli autos, kuid ei olnud paigaldatud nähtavale kohale. Seega ei olnud maksuvabastuse tekkimise eeldused sõiduki parkimisel täidetud ja kaebaja oleks pidanud maksma parkimistasu, mistõttu viivistasuotsus tehti põhjendatult. Tasulise parkimise kaardi nähtavale kohale asetamata jätmine erineb Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 18. novembri 2004. a otsuses asjas nr 3- 4-1-14-04 käsitletud olukorrast, kus isikul oli parkimistasu maksmise teel tasulise parkimise õigus tekkinud, kuid isik võrdsustati määruse nr 9 lisa p-s 4.4 parkimistasu mittemaksnud isikuga.

Volikogu ei ole määruse lisa p-s 7.1 kehtestanud täiendavat koosseisu viivistasu maksmiseks. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et määruse nr 9 lisa p 8.11 ei ole käesolevas asjas kohaldatav, sest see säte reguleerib maksusoodustust tõendava soodusloa sõidukisse paigutamist. Puudega isiku sõiduki parkimiskaart ei ole soodusluba maksusoodustuseks, vaid maksuvabastuseks (p 7.4).

9. Vastustaja taotles halduskohtus kaebajalt 600 kr õigusabikulu väljamõistmist ning apellatsiooniastmes riigilõivu 14,40 kr ja õigusabikulu 1180 kr väljamõistmist. Ringkonnakohus leiab, et vastustaja menetluskulu on tõendatud ja põhjendatud ning HKMS § 92 lg 1 alusel tuleb need kaebajalt välja mõista.

Ivo Pilving Silvia Truman Ruth Virkus