2-06-1673/13 · Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Harju maakohus, Kentmanni kohtumaja Kohtukoosseis Kohtunik Kai Härmand Otsuse tegemise aeg ja koht 13.11.2006, Tallinn Tsiviilasja number 2-06-1673 Tsiviilasi AS hagi GU vastu 507 090 krooni saamiseks Menetlusosalised ja nende esindajad Hageja AS, ik XXX, elukoht XXX, esindaja Ivo Kallas Kostja GU, ik XXX elukoht XXX, esindaja advokaat Mati Maksing Kohtuistungi toimumise aeg 23.10.2006 RESOLUTSIOON Hagi rahuldada. Välja mõista GU 507 090,00 (viissada seitse tuhat üheksakümmend) krooni AS kasuks. Kohtukulude jaotus Jätta kõik kohtukulud kostja kanda. Eesti Vabariigi kasuks tuleb asja läbivaatamise kulud välja mõista pärast kohtuotsuse jõustumist. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul Tallinna ringkonnakohtule. Ringkonnakohus võib kaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei esitata taotlust kohtuistungi pidamiseks.

HAGEJA NÕUE JA PÕHJENDUSED Hageja esitas 27.01.2006 kohtule hagi, milles palus kostjalt välja mõista 507 090 krooni. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 10.06.2005 laenulepingud 135 000 krooni laenamise kohta, intressiga 2,1 % kuus ja 280 000 krooni laenamise kohta intressiga 3 % kuus. Laenu tagastamise tähtajaks oli mõlema laenulepingu järgi 31.12.2005. Kostja oma kohustust täitnud ei ole. Hageja on kostjale korduvalt meelde tuletanud võla tasumise kohustust. Viimase meeldetuletuse saatis hageja kostjale 02.01.2006. KOSTJA VASTUVÄITED Kostja hagi ei tunnista ja vaidleb sellele vastu. Kostja leiab, et tegemist on lepingu projektiga

280 000 krooni laenamise kohta. Pooled pidasid 10.06.2005 läbirääkimisi laenulepingu

2-06-1673

2 (3)

sõlmimiseks 280 000 krooni laenamise kohta, kuid pärast kostja poolt lepingudokumentide allkirjastamist selgus, et hagejal ei ole siiski rahalisi vahendeid lepingus nimetatud ulatuses kostjale üle anda. Hageja keeldus ka asutamast samme laenatava summa saamiseks Kostja ei nõustunud ka pärast allkirjastamist lepingus märgitud intressimääraga. Kostja leiab, et hageja ei ole lepingudokumente üldse allkirjastanud. Pooled jätkasid läbirääkimisi ja vormistasid sama lepinguprojekti põhjale uue laenulepingu teistsuguse intressiga, kuid ka selle lepingu projekti allkirjastas vaid kostja. Kostjale esitatud ärakirjal on hageja allkiri lisatud pärast ärakirja tegemist. Hageja ei ole kordagi kostjalt nõudnud laenulepingu täitmist ega esitanud ka tõendeid selle kohta. Kostjale jääb arusaamatuks, miks arvestab hageja hagi lisas nr 2 laenusummasid 21.01.2001 dateeritud lepingu järgi. Kostja leiab, et hagejal puudusid rahalised vahendid sellises suuruses laenu andmiseks. Kostja on küll välja võtnud sularaha, kuid kostjale teadaolevalt kasutas ta seda välisreisi finantseerimiseks. Kohtuistungil leidis kostja, et ta ei ole lepingut allkirjastanud, kostja allkiri on võetud valgele paberile ja hiljem lisatud sellele lepingu tekst.

KOHTU PÕHJENDUSED Kohus, kuulanud kohtuisutngil ära hageja ja kostja esindajad, leiab, et hagi on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Poolte vahel on vaidlus selle üle, kas tegemist on poolte vahel sõlmitud lepinguga või läbirääkimiste käigus koostatud lepingu projektiga, samuti vaidlevad pooled selle üle, kas hageja ja kostja on lepingu allkirjastanud ning kas hagejal oli võimalik lepingus näidatud summas kostjale laenu anda. Kohus asub seisukohale., et poolte vahel on sõlmitud laenuleping ning see on kehtiv. VÕS § 9 lg

1 järgi sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega ja leping loetakse sõlmituks, kui pooled on saavutanud kokkuleppe lepingu olulistes tingimustes. Seega on oluline tuvastada, kas pooled on teinud tahteavaldusi, mida saab käsitleda pakkumuse ja nõustumusena. Kohtule on esitatud laenuleping. Pooled ei vaidle asjaolu üle, et pooled pidasid 10.06.2005 läbirääkimisi laenulepingu sõlmimiseks, koostatud oli ka vastav laenulepingu tekst, seega saab öelda, et hageja on esitanud pakkumuse. Hageja ei eita pakkumuse tegemist. Kostja nõustumus e tahteavaldus, millega ta võttis endale lepingust tulenevad kohustused võib TsÜS § 68 järgi olla nii otsene, kaudne kui ka vaikimisi (tegevusetusega) tehtud. Kostja on oma esimeses vastuväites omaksvõtnud asjaolu, et ta allkirjastas lepingu teksti. Kohus leiab, et allkirja andmist saab käsitelda otsese tahteavaldusena. Allkirja tähendus lepingul ongi see, et allkirja andja kinnitab, et ta on nõus esitatud tingimustega, samuti on allkirja funktsioon identifitseerida tahteavalduse tegija. Kostja on küll hilisemalt esitanud vastuväited selle kohta, et tema ei allkirjastanud lepingu teksti, kuid kohus leiab, et kostja ei ole esile toonud TsMS § 231 lg 3 toodud eeldusi omaksvõtu tagasivõtmiseks. Kostja esindaja ei osanud ka kohtuisutngil selgitada vahet allkirjastatud lepinguprojektil ja allkirjastatud lepingul. Kohus peab vajalikuks märkida, et iseenesest ei välista VÕS ka olukorda, kus lepingu allkirjastab vaid kohustatud pool. VÕS § 11 lg 4 järgi loetakse kirjalik leping sõlmituks, kui lepingupooled on lepingudokumendi allkirjastanud või vahetanud kummagi lepingupoole poolt allkirjastatud lepingudokumendid või kirjad. Seega saab lepingu vormistada näiteks kahes eksemplaris, selliselt, et vastastikku antakse üle vaid vastaspoole poolt allkirjastatud lepingu eksemplar, seega siis leping, kus on vaid ühe poole allkiri. Lepingu sõlmimisel ei pea pooled lepingut allkirjastama üheaegselt. TsÜS § 69 lg 3 järgi saab tahteavaldusi, mis on pooltele siduvad, teha ka sidevahendite kaudu jm moel eemalviibijale.

2-06-1673

3 (3)

Kohus leiab, et kostja vastuväited selle kohta, et tegemist on lepinguprojekti mitte pooltele siduva lepinguga, on ainetud. Kostja selgitused selle kohta, et ta on kaks korda järjest allkirjastanud oma tahte vastaselt laenulepingud 135 000 ja 280 000 krooni laenamiseks ega saanud allkirjastamise ajal aru, et tegemist ei ole projektiga ning ta võtab sellega endale kohustuse, ei ole mõistlikud. Kuna kohtule on esitatud kaks lepingut, mis on mõlemad kostja poolt alla kirjutatud, leiab kohus, et tegemist on kahe eraldiseisva lepinguga. Samuti on kostja väited selle kohta, et ta ei ole lepingule alla kirjutanud vastuolus kostja enda käitumisega ja laenulepingu tühistamisavalduse esitamisega. Riigikohus on oma otsuses tsiviilasjas 3-2-1-147-

05 leidnud, et laenulepingu rahatuse tõendamisel saab laenaja tugineda asjaolule, et laenuandjal puudusid laenamiseks raha, mistõttu ei olnud võimalik ka selle üleandmine laenajale Seda seisukohta tuleb siiski tõlgendada selliselt, et kostjal on õigus tõendada, et hagejal üldse puudusid rahalised vahendid laenulepingu täitmiseks, kuid mitte selliselt, et hagejal küll olid rahalised vahendid laenulepingu täitmiseks, kuid ta ei kasutanud neid rahalisi vahendeid laenulepingu täitmiseks vaid muul otstarbel. Hageja on kohtule esitanud oma pangakonto väljavõtted, kust nähtub, et hagejal oli piisavalt rahalisi vahendeid kohtule esitatud laenulepingute täitmiseks. Kostja käsitlus selle kohta, et hageja kasutas oma raha teisel eesmärgil, ei ole asjakohane. Kohtule esitatud laenulepingutest nähtub, et hageja on kostjale 10.06.2005 andnud laenu 280 000 krooni, intressiga 3 % kuus ja 135 000 krooni intressiga 2,1% kuus. Pooled on kokku leppinnud ka laenu tagastamise tähtaja. Hagi esitamise ajaks oli nimetatud tähtaeg saabunud, järelikult oli hageja õigustatud nõudma kohustuse täitmist kohtu kaudu. Kohtule esitatud hageja kirjast kostjale nähtub, et hageja on andnud kostjale täiendava tähtaja rahalise kohustuse täitmiseks. Kostja ei ole esitanud kohtule tõendeid selle kohta, et ta oleks oma kohustust täitnud. VÕS § 396 lg 1 järgi on kostja kohustatud laenulepingu järgi saadud raha hagejale tagasi maksma. VÕS § 397 lg 1 teise lause järgi on hageja õigustatud saama intressi, sest pooled on selles kokku leppinud. Hageja on esitanud kohtule intresside arvestuse. Kohus möönab, et laenu ja intresside arvestuse kohta koostatud dokumendil on küll ühel real märgitud laenuleping 25.01.2001, kuid järgnevas tabelis on üheselt arusaadavalt toodud välja laenu põhisumma ja tasutava intressi arvestus summalt 135 000 krooni. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista põhivõlg 415 000 krooni ja intress 92 090 krooni, kokku summa 507 090 krooni. TsMS § 162 alusel tuleb kõik kohtukulud jätta kostja kanda.

Kohtunik