3-04-438/3 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Dagmar Maastik

Otsuse tegemise aeg ja koht

9.detsembril 2005. a. Tallinnas

Haldusasja number

3-2638/2004

Haldusasi

OÜ „Clear Channel Estonia“ kaebus Tallinna linnalt 299 387 kr

kahju hüvitamise nõudes

Asja läbivaatamise kuupäev

5.12.2005.a.

Kohtuistungist osa võtnud

menetlusosalised

kaebaja OÜ „Clear Channel Estonia“ esindajad Indrek Tappo ja

vandeadvokaat Kaido Uduste, vastustaja Tallinna Linnavolikogu

esindaja Priit Lello

RESOLUTSIOON

Jätta kaebus rahuldamata.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib edasi kaevata Tallinna Ringkonnakohtule Tallin-

na Halduskohtu kaudu 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teata-

vakstegemisest arvates, teatades kaebuse esitamisest kirjalikult 10

päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates.

ASJAOLUD

30.06.2004.a. Tallinna Linnavolikogu määrusega nr 29 kehtestati alkoholiseaduse § 42 lg 1 ja

reklaamiseaduse(RS) § 13 lg 4 alusel alkohoolse joogi jaemüügi ja reklaami piirangud ja kitsen-

dused. Määruse punktis 8 keelati lahja alkohoolse joogi reklaam lähemal kui 300 m hoonest, kus

asub koolieelne lasteasutus, lasteaed-algkool, põhikool, gümnaasium, kutseõppeasutus,

huvialakool või muu noorsootööasutus. Määruse punktis 10 tunnistati kehtetuks Tallinna

Linnavolikogu 27.01. 2000.a. määruse nr 4 „Alkoholi jaemüügi reguleerimine Tallinnas“, punktis

11 sätestati, et määrus jõustub 7.07.2004.a., v.a. p 3, mis jõustub 15.04.2005.a.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebaja palub teha kindlaks määruse punktide 8 ja 11(p 8 puudutavas osas) õigusvastasus ning

mõista Tallinna linnalt kaebaja kasuks välja tekitatud kahju 299 387 kr. Vastavalt RS §-le 13 lg 1

p 2 on lahja alkohoolse joogi reklaam keelatud lasteaia, kooli või mõne teise haridusasutuse,

laste- või noortekeskuse hoones, hoonel või nende vahetus läheduses. RS § 13 lg 4 annab

kohalikule omavalitsusele volitusnormi määratleda piirkond, mida loetakse ülalnimetatud

hoonete lähedal asuvaks. Vaidlustatud määruse p-s 8 toodud loetelu on laiem kui RS §-s 13 lg 1 p

2. Volikogu püüab määrusega tegelikult keelustada lahja alkohoolse joogi reklaami kogu linnas,

milline õigus tal aga puudub. Õiguskantsleri arvates(4.10.2004.a. ettepanekus Kuressaare

Linnavolikogule) on vahetu läheduse mõiste väga kitsas, sellega on tegemist näiteks siis, kui

kooli aknast vaadates ja uksest väljudes on reklaam nähtav ja eristatav. Riigikohus on

13.06.2005.a. otsuses nr 3-4-1-5-05 tuvastanud lahja alkohoolse joogi reklaamipiirangute

eesmärgi – vältida nn heakskiitvat seost haridus-, tervishoiu- ja spordirajatiste ning lahja

alkohoolse joogi reklaami vahel. Seega on nimetatud reklaami piiramise eesmärk suhteliselt

kitsas. Määruse p 8 riivab põhiseaduses(PS) sätestatud ettevõtlusvabadust(§ 31), igaühe

väljendusvabadusõigust(§ 45 lg 1) ning seaduslikkuse nõuet(§ 154 lg 1); piirang ei ole ka pro-

portsionaalne. Määruses märgitud 300-meetrist vahemaad ei saa pidada „vahetuks läheduseks“,

millena tuleb mõista vahemaad, kus eksponeeritav reklaam oleks RS §-s 13 lg 1 p 2 loetletud

hoonest nähtav ja eristatav. Tallinnas, eelkõige kesklinnas ja elamurajoonides, pole palju kohti,

kus oleks üldse võimalik vaadata 300 m kaugusele, ilma et vaadet takistaks teine hoone, rajatis

või mõni muu objekt, samuti hajutavad inimeste tähelepanu oluliselt ja vähendavad sellega

reklaami eristatavust puud-põõsad, liiklusmärgid, tänavarajatised, sõidukid, teised reklaamid jne.

Õige oleks määratleda „vahetu lähedus“ iga objekti suhtes eraldi. Määruse jõustumine 7 päeva

peale vastuvõtmist ja 5 päeva peale avaldamist(määruse p 11) riivab PS §-st 10 tulenevat

õiguskindluse põhimõtet ning koosmõjus määruse punktiga 8 on vastuolus PS §-dega 10,

11(õiguste ja vabaduste piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud), 13 lg

2(õigus seaduse kaitsele riigivõimu omavoli eest), 14(kohaliku omavalitsuse kohustus kaitsta õi-

gusi ja vabadusi), 29(õigus vabalt valida tegevusala), 31 ja 45. Ka õiguskantsler on pidanud

määruse nr 29 kohest kehtestamist PS §-st 10 tuleneva õiguskindluse põhimõtte oluliseks riiveks.

Kaebaja on välireklaamiettevõte, kelle enamik välireklaamikandjaid(piilarid, suurtahvlid,

postitahvlid) asuvad vaidlustatud määrusega kehtestatud keelualas. Tegelikult puudus volikogul

õigus ja pädevus ise oma määrusega keelata lahja alkohoolse joogi reklaami, sest RS § 13 lg 4 ei

sisalda sellist delegatsiooninormi. Reklaami keelu sätestab hoopis RS ning kohalikul

omavalitsusel on ainult õigus määratleda RS-s sätestatud „lähedal asuv“(„vahetu läheduse“) ala.

Seega on vastustaja reklaamikeeldu kehtestades ületanud RS §-st 13 lg 4 sisalduvat volitust.

Lepingud reklaamikampaaniate läbiviimiseks ja reklaami eksponeerimiseks sõlmitakse ette

pikema perioodi peale, reklaamikeelu kehtestamisega kohe ilma mõistliku üleminekuperioodita

jäi kaebajal saamata 299 387 kr tulu, sest kaebaja reklaamikandjatel jäi ajavahemikul 4.-

17.10.2004.a. ära reklaamikampaania „Saku sünnipäev“ ja ajavahemikul 13.-26.12.2004.a.

reklaamikampaania „Saku originaal“. Kahju kuuluks hüvitamisele ka siis, kui määruse punktides

8 ja 11 sätestatud piirangud oleksid PS-ga kooskõlas. Määruse kehtestamise peamise põhjusena

on välja toodud alkoholi tarbimise piiramise vajadus, mis ilmselt tuleneb ülekaalukast avalikust

huvist, mis peaks kaaluma üles kaebaja huvi. Vastavalt haldusmenetluse seaduse(HMS) §-dele 64

lg 1 ja 67 lg 3 ülekaalukast avalikust huvist tulenenud haldusakti muutmisel isiku kahjuks

hüvitatakse isikule varaline kahju, mis tal haldusakti kehtima jäämise usaldamise tõttu on

tekkinud. Kaebajal oli õiguspärane ootus, et alkoholi jaemüüki puudutava akti muutmine ei saa

endaga kaasa tuua reklaamipiirangute kehtestamist ning juhul, kui selliseid piiranguid soovitakse

kehtestada, siis nähakse ette mõistlik periood akti rakendamiseks. Kahjunõude aluseks on

riigivastutuse seaduse(RVS) § 14 lg 1, mille kohaselt võib nõuda õigustloova aktiga või selle

andmata jätmisega tekitatud kahju hüvitamist juhul, kui kahju põhjustati avaliku võimu kandja

kohustuste olulise rikkumisega, rikutud kohustuse aluseks olev norm on otsekohaldatav ning isik

kuulub õigustloova akti tõttu eriliselt kannatanud isikute rühma. PS sätete rikkumisega on

volikogu oluliselt rikkunud oma kohustusi; rikutud sätted on otsekohaldatavad; kaebaja kuulub

määruse tõttu eriliselt kannatanud isikute ringi, sest on vastustaja tegevuse tulemusel sattunud

selgelt ebaõiglasesse olukorda. 2004.a. tasus kaebaja reklaamimaksu lahja alkoholi reklaamilt

741 720 kr, 2005.a. aga ainult 331 380 kr, mis tõendab, et määrus nr 29 on oluliselt mõjutanud

kaebaja majandustegevust.

Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata. RS § 13 lg 4 kohaselt on kohalikul omavalitsusel

õigus määratleda piirkond, mida loetakse sama paragrahvi lg 1 p-des 2-4 nimetatud rajatiste

lähedal asuvaks. Määratlemata õigusmõiste „lähedal asuv“ sisustab kohalik omavalitsus,

arvestades kohalikke olusid. Alkoholireklaami piirang peab olema efektiivne ning vähendama

laste ja noorte kui kõige kergemini mõjutatava elanikkonna osa sattumist alkoholireklaami mõju

alla. 300-meetrine reklaami keeluala RS §-s 13 lg 1 pp 2-4 nimetatud hoonetest ja rajatistest on

selle eesmärgi saavutamiseks vajalik ja piisav, sellega kaasnev ettevõtlusvabaduse piirang ja

muude põhiõiguste riive on õiguspärane. Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse(KOKS) § 23

lg 1 kohaselt jõustuvad volikogu määrused üldjuhul kolmandal päeval pärast nende

avalikustamist, mis on seadusandja silmis piisav aeg selleks, et elanikud ja konkreetsed

normiadressaadid jõuaksid tutvuda kehtestatava õigusliku regulatsiooniga ning vajadusel

kohandada oma tegevust uutele oludele vastavaks. Vaidlustatud määrus jõustus viiendal päeval

peale avaldamist, mis on seaduses sätestatust kaks korda pikem aeg ning täiesti piisav selleks, et

kaebaja saaks tutvuda uue õigusliku regulatsiooniga, analüüsida määrusega kaasnevaid õigusi ja

kohustusi ning vajadusel korraldada oma tegevus õigusnormile vastavaks. Kaebaja seisukohalt

oleks määrus võinud jõustuda alles peale tema reklaamikampaaniate lõppemist, s.o. ligi pool

aastat peale määruse avaldamist. Nii pikk aeg kohaliku elu küsimuste reguleerimiseks antava

määruse puhul pole põhjendatud ning viiks olukorrani, kus määrust poleks üldse võimalik

rakendada, sest põhimõtteliselt võivad ettevõtjaid sõlmida reklaamilepinguid ka pikema perioodi

peale kui aasta. Vastavalt RS §-le 13 lg 1 p 2 oli selles sättes loetletud hoonete sees, peal ja

vahetus läheduses lahja alkoholi reklaam keelatud ka enne vaidlustatud määruse kehtestamist.

Alkoholireklaami piiranguala kehtestamise võimalus on RS-s sätestatud juba alates 1.01.1998.a.,

millisest ajast alates kaebaja pidi järelikult arvestama võimalusega, et kohalikel omavalitsustel on

õigus määratleda piirkonnad, mida loetakse kõnealuste hoonete-rajatiste lähedal asuvaks. Seetõttu

on ebaõiged kaebaja väited õiguskindlusest ja õiguspärasest ootusest, et Tallinna linnas RS §-s 13

lg 4 sätestatud delegatsiooni ei rakendata. Alkoholireklaami eesmärgiks ei ole erinevalt muust

reklaamist mitte niivõrd informeerimine kui just ostma meelitamine. Kuivõrd noored on alkoholi-

reklaamile vastuvõtlikumad ja kergemini mõjutatavad ning need reklaamid ei väljenda

alkoholitarbimisega kaasnevaid riske(surmad, haigestumised, vigastused, sotsiaalsed kahjud),

vaid ainult lõbusat ja soovitatavat elustiili, kujundab alkoholireklaam noortes positiivse

suhtumise alkoholi tarbimisse. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi

13.06.2005.a. otsuses selgitati, et alkohoolse joogi reklaami keeld haridus-, tervishoiu- ja

spordirajatistel ning nende lähedal asuvas piirkonnas peab tagama, et haridustandvaid ning

(rahva)tervise taastamisele ja edendamisele suunatud institutsioone ei oleks võimalik seostada

inimese tervise seisukohast kahjulike tarbimisharjumuste propageerimisega. Reklaami kahjulik

mõju ei vähene olukorras, kus kooli nurga taga paiknev alkohoolse joogi reklaam pole nähtav

kooli uksest väljudes, kuid kooli vahetus läheduses asudes mõjutab ometi kooliõpilasi. Kuna RS

§-s 13 lg 1 p 2 nimetatud objekte on Tallinna linna haldusterritooriumil sadu ning nende

asukohad võivad aja jooksul muutuda, oleks ebamõistlik ja vastuolus õigusselguse põhimõttega

määrata „lähedal asuv piirkond“ iga objekti suhtes eraldi. Arvestada tuleb ka sellega, et

ühiskonna ootused alkoholi reklaami piiramiseks on äärmiselt kõrged, Konjunktuuriinstituudi

2004.a. uuringu andmetel peab 70 % elanikest vajalikuks lahja alkoholi välireklaami täielikku

keelustamist. Eeltoodust lähtuvalt on volikogu lugenud põhjendatult „lähedal asuvaks

piirkonnaks“ 300 m RS §-s 13 lg 1 p 2 loetletud hoonetest. Avalik huvi alkohoolse joogi reklaami

piiramiseks kaalub üles ettevõtjate erahuvi alkoholi reklaamimiseks. Seejuures tuleb silmas

pidada, et määruse p 8 piirangud ei laiene RS §-s 13 lg 1 pp 2 ja 3 nimetatud tervishoiuasutuste

ning sportimiseks mõeldud hoonete ja rajatiste lähiümbrusele. Kaebaja viidatud HMS §-d 64 ja

67 reguleerivad HMS §-s 51 nimetatud halduse üksikaktide muutmist ja kehtetuks tunnistamist

ega ole rakendatavad piiritlemata arvu juhtusid reguleerivate õigusaktide(HMS § 88)

kehtestamisel, nagu seda on vaidlustatud määrus. Määrusega sätestatud lähiala määratlemine ei

ole ühelgi viisil käsitatav varasemast haldusaktist tuleneva lahja alkoholi reklaamimise õiguse kui

soodustuse kehtetuks tunnistamisena isiku kahjuks. Määruse punktis 10 kehtetuks tunnistatud

27.01.2000.a. määrus nr 4 ei sisaldanud mingeid soodustusi lahja alkoholi reklaamimiseks, ei

reguleerinud üldse alkoholi reklaami küsimusi, vaid korraldas alkoholi jaemüüki. Õiguspärase

ootuse printsiibi kohaselt on igaühel õigus tegutseda mõistlikus ootuses, et rakendatav seadus

jääb kehtima. Kuid õiguspärane ootus ei saa rajaneda kaebaja ekslikul arvamusel, et kui kohalik

omavalitsus ei ole seni alkoholireklaami keeluala määratlenud, siis ta ei või seda ka edaspidi teha.

Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on 2.12.2004.a. otsuses rõhutanud, et

„Õiguspärase ootuse põhimõte ei tähenda, et isikute õiguste piiramine või soodustuste

lõpetamine on üldse lubamatu. Õiguspärase ootuse põhimõte ei nõua kehtiva regulatsiooni

kivistamist – seadusandja võib õigussuhteid vastavalt muutunud oludele ümber kujundada ning

sellega paratamatult halvendada mõnede ühiskonnaliikmete olukorda.“ RVS § 14 sätestatud

kolmest tingimusest, milliste esinemisel on isikul õigus taotleda avalik-õiguslikus suhtes tekitatud

kahju hüvitamist, on täidetud ainult üks - kohustust väljendav norm on otsekohaldatav. Kaebaja

ei ole põhjendanud, kuidas ta on määruse tõttu sattunud eriliselt kannatanud isikute hulka.

Kindlasti pole erakordse tagajärjena seaduse mõttes võimalik vaadelda kaebaja kahe lühiajalise

reklaamikampaania võimalikku ärajäämist, oluline on, kuivõrd on kaebaja olukord tervikuna

muutunud peale piirangu kehtestamist. Ettevõtlusameti statistikast nähtub, et Tallinna linna

haldusterritooriumil on kaebaja eksponeeritud reklaamimaksuga maksustatavate reklaamide arv

2004.a. olnud koguni 1 võrra suurem kui 2003.a., seejuures lahja alkoholi reklaamikampaaniate

arv on kahekordistunud. Seega on alusetud kaebaja väited, et määrusega keelati lahja alkoholi

reklaam praktiliselt kogu linnas ning et määruse p 8 piirab oluliselt tema igapäevast äritegevust.

KOHTU PÕHJENDUSED

Kohus ei nõustu kaebaja arvamusega, et vastustaja on ületanud RS §-s 13 lg 4 sisalduvat

volitusnormi, sest on vaidlustatud määruse p-s 8 kehtestanud reklaamikeelu, millist õigust

volikogul ei ole. Lahja alkohoolse joogi reklaami keeld on kehtestatud RS §-s 13 lg 1, mille

kohaselt on reklaam keelatud: 1)televisioonis või raadios kella 7-st kuni kella 20-ni; 2)lasteaia,

kooli või mõne teise haridusasutuse, laste- või noortekeskuse hoones, hoonel või nende vahetus

läheduses; 3)staadionil ja statsionaarsel spordiareenil, võimlas või mõnes teises sportimiseks

ettenähtud hoones, hoonel või rajatisel; 4)haigla või mõne teise tervishoiuasutuse hoones, hoonel

või nende territooriumil; 5)trükiväljaandes, mis on suunatud peamiselt lastele või noortele või

trükise leheküljel, kus avaldatakse peamiselt lastele või noortele suunatud teavet; 6)kino-,

muuseumi-, teatri- või kontserdihoones, välja arvatud nendes asuvas alkohoolse joogi

müügikohas. Sama paragrahvi lõige 4 sätestab, et kohalikul omavalitsusel on õigus määratleda

piirkond, mida loetakse käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 2-4 nimetatud rajatiste lähedal

asuvaks. Määruse preambulis olev viide RS §-le 13 lg 4 tähendabki seda, et volikogu on

määratlenud piirkonna, kus lahja alkohoolse joogi reklaam on vastavalt RS §-le 13 lg 1 pp 2-4

keelatud.

Alusetu on kaebaja väide, et määruse p-s 8 toodud loetelu on laiem kui RS §-s 13 lg 1 p 2.

Määruse p-s 8 toodud loetelu erineb RS §-s 13 lg 1 p 2 olevast loetelust ainult selle poolest, et

seaduses on kirjas „laste- või noortekeskus“, määruses aga „noorsootööasutus“. Kaebaja arvates

on noorsootöö sisuks ka kehakultuur ja sport, mida harrastatakse staadionil, võimlas või mõnes

teises sportimiseks ettenähtud hoones, mis on loetletud RS §-s 13 lg 1 p 3 ning mille läheduses

kaebaja väitel puudub kohalikul omavalitsusel pädevus piirata alkoholireklaami. Kohtule jääb

kaebaja väide arusaamatuks, sest RS § 13 lg 4 annab kohalikule omavalitsusele õiguse

määratleda piirkond, mida loetakse RS §-s 13 lg 1 p 3 nimetatud rajatiste lähedal asuvaks.

Poolte viidatud 13.06.2005.a. otsuses on Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium

sedastanud, et „ei pea põhimõtteliselt võimalikuks iseseisvalt määratleda universaalset mini-

maalset kaugust, mille puhul oleks lahjade alkohoolsete jookide reklaamimise seostamine RS §-s

13 lg 1 pp 2-4 nimetatud haridus-, tervishoiu- ja spordiasutustega välditud. Selliste objektide lä-

hedal asuva piirkonna kindlaksmääramisel on kohalikul omavalitsusel ulatuslik kaalumis- ja

otsustusõigus. Kolleegium peab aga võimalikuks sekkumist juhtumitel, kus lahja alkohoolse joogi

reklaamipiirangute kehtestamisel on ilmselgelt väljutud seadusandja seatud eesmärgi – vältida

nn heakskiitvat seost haridus-, tervishoiu- ja spordirajatiste ning lahja alkohoolse joogi reklaami

vahel – piirest.“

Seega on “lähedal asuva” piirkonna kindlaksmääramine kohaliku omavalitsuse kaalutlusõi-

guse(diskretsiooni) teostamine. Kohtul puudub võimalus hinnata sellise kaalutlusotsustuse otstar-

bekust. Halduskohtumenetluse seadustiku §-st 19 lg 6 tulenevalt on kohtul võimalik kontrollida,

kas on järgitud diskretsiooni piire, eesmärki ning proportsionaalsuse, võrdse kohtlemise ja muid

õiguse üldtunnustatud põhimõtteid. Kohtu hinnangul neid põhimõtteid rikutud ei ole, samuti pole

ilmselgelt väljutud seadusandja seatud eesmärgi piirest vältida nn heakskiitvat seost haridus-,

tervishoiu- ja spordirajatiste ning lahja alkohoolse joogi reklaami vahel. Kohus nõustub

vastustajaga, et alkoholireklaami piirang peab olema efektiivne ning vähendama laste ja noorte

kui kõige kergemini mõjutatava elanikkonna osa sattumist sellise reklaami mõju alla ning et 300-

meetrine reklaami keeluala RS §-s 13 lg 1 pp 2-4 nimetatud hoonetest ja rajatistest on selle

eesmärgi saavutamiseks vajalik, sellega kaasnev ettevõtlusvabaduse piirang ja muude põhiõiguste

riive on õiguspärane. Kohtu arvates ei ole ka 300-meetrine keeluala piisav, vältimaks laste ja

noorte sattumist alkoholireklaami mõju alla, vaid seadusandja peaks alkohoolsete jookide

reklaami täielikult keelama, nagu ta on keelanud tubakareklaami. Riigi poolt on äärmiselt

silmakirjalik kaevelda alkoholismi laia leviku üle rahva hulgas, selgitada selle haiguse

kahjulikkust üksikisikule ja elanikkonnale tervikuna – kuidas hävivad inimesed, lagunevad

perekonnad, kahjustub rahva genofond, kui tohutuid summasid peab ühiskond kulutama

alkoholist põhjustatud tervisehädade raviks ja kui suur on õnnetuste ning kuritegudega tekitatud

varaline kahju - ning samal ajal lubada reklaamida alkohoolseid jooke meedias ja tänavatel.

Kohus nõustub vastustajaga ka selles, et kaebaja viited HMS §-dele 64 ja 67 on asjakohatud, sest

vaidlustatud määrusega sätestatud lähiala määratlemine ei ole käsitatav varasemast haldusaktist

tuleneva lahja alkoholi reklaamimise õiguse kui soodustuse kehtetuks tunnistamisena isiku kah-

juks - määruse punktis 10 kehtetuks tunnistatud 27.01.2000.a. määrus nr 4 ei reguleerinud üldse

alkoholi reklaami küsimusi, vaid korraldas alkoholi jaemüüki.

RVS § 14 lg 1 alusel võib isik nõuda õigustloova aktiga tekitatud kahju hüvitamist üksnes

juhul, kui kahju põhjustati avaliku võimu kandja kohustuste olulise rikkumisega, rikutud

kohustuse aluseks olev norm on otsekohaldatav ning isik kuulub õigustloova akti tõttu eriliselt

kannatanud isikute rühma. Volikogu ei ole vaidlustatud määruse andmisega mingeid õigusakte

rikkunud. Samuti ei jaga kohus kaebaja seisukohta, et ta kuulub eriliselt kannatanud isikute

rühma, kuna reklaamikeelu kehtestamisega kohe ilma mõistliku üleminekuperioodita jäi tal

saamata 299 387 kr tulu. Määrus nr 29 võeti vastu 30.06.2004.a., avaldati 2.07.2004.a. ja jõustus

7.07.2004.a., kaebaja reklaamikampaania „Saku sünnipäev“ oli aga planeeritud ajavahemikule 4.-

17.10. 2004.a ja reklaamikampaania „Saku originaal“ ajavahemikule 13.-26.12.2004.a. Seega jäi

kaebajal määruse avaldamisest alates vastavalt 3 kuud ja 5 kuud aega, asendamaks lahja alkoholi

reklaamid mittealkohoolsete toodete reklaamidega. Kohtu hinnangul on see täiesti piisav aeg

kaebajale oma äritegevuse mõnesuguseks ümberkorraldamiseks. Nagu nähtub Tallinna

Ettevõtlusameti õiendist, ei ole kaebaja äritegevuse maht vaidlustatud määruse tõttu vähenenud:

kui 2003.a. esitas kaebaja reklaamimaksualaseid maksudeklaratsioone lahja alkohoolse joogi

reklaamimise kohta 470 400 kr eest, siis 2004.a. 617 400 kr eest ja 2005.a. I poolaastal 331 380

kr eest.

Kohtunik: D.Maastik