3-06-1702/6 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lauri Madise, Lilianne Aasma, Kaire Pikamäe Määruse tegemise aeg ja koht

31. oktoober 2006, Tallinn Haldusasja number 3-06-1702 Haldusasi Kodakondsusja Migratsiooniameti taotlus R.Vi väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 04.09.2006 määrus nr 3-06-1702 Menetluse alus ringkonnakohtus Kodakondsusja Migratsiooniameti määruskaebus Asja läbivaatamise kuupäev

12. oktoober 2006 Menetlusosalised Taotluse esitaja – Kodakondsusja Migratsiooniamet Isik, kelle suhtes haldustoiminguks loa andmist taotleti

– R.V RESOLUTSIOON Jätta Kodakondsusja Migratsiooniameti määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 04.09.2006 määrus nr 3-06-1702 muutmata.

Edasikaebamise kord Käesoleva määruse peale võib 15 päeva jooksul selle teatavakstegemisest arvates esitada Riigikohtule määruskaebuse. Ringkonnakohus juhib tähelepanu sellele, et lähtudes halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 741 alates 01.09.2006 kehtivast redaktsioonist esitatakse määruskaebused Riigikohtule otse, mitte vaidlustatud määruse teinud ringkonnakohtu kaudu, nagu seadus nägi ette varem.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 17.11.2005 peeti Kodakondsusja Migratsiooniameti poolt kinni Eesti Vabariigis ebaseaduslikult viibiv R.V (sündinud xx.xx.xxxx Aserbaidžaanis). R. V saabus Eesti Vabariiki 24.04.1998 viisa alusel Narva piiripunkti kaudu. Isiku sõnul jäi ta Eestisse elama ning hakkas 1999. aastal taotlema elamisluba. R.V omas Eestis tähtajalisi elamislubasid kehtivusega 30.03.2001 kuni 29.03.2002 ja 30.03.2002 kuni 29.03.2003 seoses abieluga G. K. 20.06.2002 lahutati R. V abielu G. K. Kodakondsusja Migratsiooniameti 24.07.2003 otsusega nr

3-06-1702

2(7) 20031143 keelduti R. V tähtajalise elamisloa andmisest. 17.04.2003 tehti R. V ettekirjutus Eesti Vabariigist lahkumiseks hiljemalt 14.06.2003. R. V ei ole ettekirjutust täitnud ja ei ole Eesti Vabariigist lahkunud.

Tallinna Halduskohtu 18.11.2005 otsuse alusel paigutati R.V väljasaatmiskeskusesse mitte kauemaks kui 18.01.2006. Tallinna Halduskohtu 09.01.2006, 08.03.2006, 05.05.2006 ja 04.07.2006 otsustega pikendati R.V väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaega kuni 04.09.2006.

2. 28.08.2006 saabus Tallinna Halduskohtusse Kodakondsusja Migratsiooniameti taotlus

R. V väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks kahe kuu võrra vastavalt väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) §-le 25. Taotlust põhjendati sellega, et kuna R. V puuduvad isikut tõendavad dokumendid, ei saa väljasaatmist täide viia. Taotluse esitaja on pöördunud Aserbaidžaani esinduste poole Moskvas ja Riias palvega väljastada tagasipöördumistunnistus. Aserbaidžaani esindajad lubasid 27.04.2006 kohtumisel küsimusega tegeleda, kuid vastust ei ole seniajani. Aserbaidžaani Riia Suursaatkonna 24.08.2006 kiri, mille kohaselt puuduvad Aserbaidžaani Siseministeeriumi andmebaasis registreeringud R. V kohta, on ebaselge ja ebausaldusväärne. Vene Föderatsiooni Suursaatkond Tallinnas palus 01.08.2006 kirjas R. V täita ankeet/avaldus reisidokumendi saamiseks. Kuna Vene Föderatsioon on 1997. aastal väljastanud R. V passi, siis on R. V võimalik saada Vene võimudelt uus reisidokument.

3. Tallinna Halduskohtu 04.09.2006 määrusega jäeti taotlus rahuldamata. Määruse põhjendused olid järgmised.

1) R. V puuduvad jätkuvalt välismaalaste seaduse § 51 lg-s 1 sätestatud seaduslikud alused Eestis viibimiseks ning ta kuulub Eestist väljasaatmisele. R. V puudub kehtiv reisidokument, mistõttu tema kohene väljasaatmine Eesti Vabariigist ei ole võimalik.

2) R. V on aseri päritolu ja tema elukaaslane S. B ning nende ühised lapsed on Aserbaidžaani kodanikud, kes kõik viibivad Eestis samuti ebaseaduslikult ja kuuluvad tõenäoliselt väljasaatmisele. Seadus ega rahvusvahelise õiguse põhimõtted ei anna isikule õigust valida endale meelepärast kodumaad ja sinna riigi nõusolekuta elama jääda. R. V väljasaatmine Aserbaidžaani ei ole võimatu VSS § 14 lg 4 p 2 mõttes ega perspektiivitu kuni on saabunud piisavalt kõrge tasandi ametiisiku kinnitus, et R. V ei võeta vaatamata tema aseri päritolule ja Aserbaidžaani kodanikest lähisugulastele, elukaaslasele ja lastele sellesse riiki vastu. Asjaolu, et R. V on eraviisiliselt saanud Aserbaidžaani ja Vene Föderatsiooni ametiisikute allkirju kandvad dokumendid selle kohta, et neil puuduvad andmed R. V kodakondsuse kohta, ei tõenda automaatselt asjaolu, et puudub R. V vastuvõttev riik. Aserbaidžaani Riia Suursaatkonna 24.08.2006 kiri ei ole usaldusväärne. Selle kirja sisust ei saa järeldada, et Aserbaidžaan keeldub R. V vastuvõtmisest. Kirja saatmisega seotud ebaharilikud asjaolud (saadeti tavamitte diplomaatilise postiga, otse Kodakondsusja Migratsiooniametile, mitte Välisministeeriumi kaudu, faksiti kohtule teadmata isiku poolt) annavad põhjendatud aluse teha Aserbaidžaani ametiasutustele asjaolude selgitamiseks täiendavaid järelepärimisi.

3) Väljasaatmiskeskuses kinnipidamisel tuleb arvestada isiku perekonnapõhiõigusega. R.V on kaks alaealist last, kes viibivad Eestis. Väljasaatmiskeskuses kinnipidamine ei võimalda isal lastega ja nende emaga koos olla ning pereelu elada. Määravat tähtsust ei oma seejuures asjaolu, et lapsed ja elukaaslane viibivad Eestis ebaseaduslikult – tähtsust omab asjaolu, et faktiliselt elavad nad takistamatult Eestis.

3-06-1702

3(7) 4) Käesolevaks ajaks on kujunenud olukord, kus Eesti riik on teinud jõupingutusi väljasaatmise sundtäitmise täideviimiseks, kuid väljasaatmismenetlus on viibinud Aserbaidžaani võimude tegevusetuse ja R. V seaduserikkumise (VSS § 264 lg 1 p 3) tõttu. R. V staatuse kohta vastuste saamine on viibinud juba ca 9 kuud, seega pole Eesti Vabariigi võetud meetmed olnud ilmselt piisavad.

5) R. V tuleb väljasaatmiskeskusest vabastada, sest tema kinnipidamine on muutunud erinevaid hüvesid (isikuvabadus, perekonnaelu, avalik kord) kaaludes aja möödudes ebaproportsionaalseks. Toimikumaterjalidest ei nähtu, et R. V isik kujutaks teravat ohtu avalikule korrale (peale Eestis ebaseadusliku viibimise ja Eesti riigiga koostöö mittetegemise). Vabaduses olles saab R. V elada koos perega, vaatamata asjaolule, et õiguslikus mõttes viibivad nad kõik Eestis ebaseaduslikult. Kodakondsusja Migratsiooniamet saab jätkata väljasaatmiseks vajalike dokumentide kogumist, samuti kohaldada leebemaid järelevalvemeetmeid R. V Eestist lahkumise tagamiseks. Kohus rõhutas, et R. V väljasaatmiskeskusest vabastamine ei legaliseeri R. V Eestis viibimist ega takista mistahes seaduslike meetmete võtmist R. V kallutamiseks Eestist lahkuma. R. V on endiselt kohustatud tegema kõik endast oleneva, et Eestist koos lastega lahkuda. Asjaolude muutumise korral võib muutuda vajalikuks ja proportsionaalseks R. V taaspaigutamine väljasaatmiskeskusesse.

Tallinna Halduskohtu 21.09.2006 määrusega jäeti rahuldamata Kodakondsusja Migratsiooniameti määruskaebus Tallinna Halduskohtu 04.09.2006 määruse peale ning saadeti määruskaebus lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

4. Kodakondsusja Migratsiooniamet palus määruskaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 04.09.2006 määrus haldusasjas nr 3-06-1702 materiaalõiguse väära kohaldamise ja tõendite ebaõige hindamise tõttu.

1) Vastavalt VSS §-le 2 peab Eestis viibimiseks välismaalasel olema seaduslik alus. Seaduslik alus Eesti Vabariigis viibimiseks lõppes R. V 29.03.2003 ning 17.04.2003 lahkumisettekirjutuse kohaselt tuli R. V korraldada ka tema ja S. B alaealise lapse, G. V lahkumine Eestist. Pereelu elamise võimaldamine Eesti Vabariigis ei ole aluseks R. V vabastamiseks väljasaatmiskeskusest, sest lahkumisettekirjutus tehti kõikidele perekonnaliikmetele. Seadus ega rahvusvaheline õigus ei anna isikule õigust valida endale meelepärast kodumaad ja sinna riigi nõusolekuta elama jääda.

2) Väljasaatmiskeskusesse paigutamine on kohane, vajalik ja mõõdukas abivahend väljasaatmisotsuse täideviimisel ja R. V kallutamisel väljasaatmisotsuse täideviimiseks omapoolseid vajalikke samme astuma. R. V on väljasaatmiskeskuses viibides tegutsenud aktiivselt Eestisse jäämise nimel ja puuduvad tõendid, et ta oleks teinud midagi selleks, et tõendada oma kodakondsust või selle puudumist. Seega on ta rikkunud VSS § 264 lg 1 p 3 nõudeid – ei ole aidanud kaasa väljasaatmiseks vajalike dokumentide muretsemisele. Väljasaatmiskeskusest vabastamisega jätkub olukord, kus väljasaadetav ei aita kaasa väljasaatmise täideviimisele. Väljasaatmiskeskuses kinnipidamine ei riku R. V põhiõigusi.

3) R. V väljasaatmiskeskuses kinnipidamine ei ole ebaproportsionaalne ega perspektiivitu. Vastuvõtva riigi väljaselgitamine ning tagasipöördumistunnistuse taotlemine on asjaolud, mille väljaselgitamiseni on R. V väljasaatmiskeskuses kinnipidamine põhjendatud. Ebaõige on halduskohtu seisukoht, et Eesti Vabariigi poolt võetud meetmed väljasaatmise sundtäitmise

3-06-1702

4(7) täideviimiseks ei olnud ilmselt piisavad. Väljasaatmismenetlus on veninud Aserbaidžaani võimude ja R. V tegevusetuse ning huvipuuduse tõttu. Kodakondsusja Migratsiooniamet pöördus 01.12.2005 Välisministeeriumi kaudu Aserbaidžaani Vabariigi poole R. V reisidokumendi taotlemiseks, sest asja materjalidest nähtub, et tegemist on aseri päritolu isikuga, kelle lähisugulased, elukaaslane ja lapsed on Aserbaidžaani kodanikud. Aserbaidžaani Saatkonna Lätis 24.08.2006 vastuses nr S/055/AK märgiti, et Aserbaidžaani Siseministeeriumi passi registreerimise osakonna süsteemis R. V kohta informatsioon puudub. Vastuses ei ole kinnitatud, et R. V puudub selle riigi kodakondsus. Kodakondsusja Migratsiooniamet pöördus 30.06.2006 ka Vene Föderatsiooni saatkonna poole Eestis palvega osutada abi tagasipöördumist võimaldava dokumendi väljastamiseks. Vene Föderatsiooni saatkonna konsulaarosakonna 01.08.2006 vastuskirjas nr 1025 paluti sissesõidudokumentide küsimuse lahendamiseks saata saatkonda täidetud ja kinnitatud ankeet. R. V keeldus ankeeti täitmast.

5. R.V palus jätta määruskaebus rahuldamata.

1) Seisukoht, et väljasaatmiskeskuses kinnipidamisel ei rikuta peresuhteid, on meelevaldne. Kinnipidamine seisneb isikult vabaduse võtmises ja on võrreldav vangistusega.

2) Kaasaaitamiskohustuse täitmata jätmise motiivil ei ole R. V jätkuv kinnipidamine põhjendatud. Halduskohtu vaidlustatud määruses on viidatud toimingutele, mida R. V on eraviisiliselt teinud andmete kogumiseks, sealhulgas hankinud dokumente oma kodakondsuse puudumise kohta.

3) R. V ei ole rikkunud tahtlikult õiguskorda (tema Eestist väljasõit ei ole reaalselt võimalik) ja on arusaamatu, mil viisil ta ohustaks Eesti ühiskonna turvalisust või majanduslikku heaolu. R. V on loonud Eestis perekonna, tal on kaks väikest last: G. V (sünd. xx.xx.xxx) ja R. V (sünd. xx.xx.xxxx). R. V töötas baaris „A“ juhatajana 1999. aastast kuni 2003. aasta märtsini. Tema suhtes ei ole tuvastatud seadusrikkumisi ja kaastöötajad iseloomustavad teda positiivselt. R. V on Tallinnas kindel elukoht. Seega ei saa väljasaatmiskeskuses kinnipidamist põhjendada avaliku huviga.

4) Halduskohtu vaidlustatud määruse tegemise ajaks oli ilmnenud, et väljasaatmine on veninud. Samas on Eesti Vabariigi Põhiseaduse (PS) § 27 kohaselt perekond riigi kaitse all, vanematel on õigus ja kohustus kasvatada oma lapsi ja hoolitseda nende eest. Need õigused ja kohustused on PS § 9 lg 1 kohaselt ka Eestis viibival välisriigi kodanikul. Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 8 kohaselt on igaühel õigus sellele, et austataks tema perekonnaelu, kusjuures võimud ei peaks sekkuma selle õiguse kasutamisse muidu kui see on demokraatlikus ühiskonnas vajalik riigi julgeoleku, ühiskonna turvalisuse või riigi majandusliku heaolu huvides, korratuse või kuriteo ärahoidmiseks, tervise või kõlbluse või kaasinimeste õiguste ja vabaduste kaitseks. Seetõttu oleks kinnipidamise jätkumine olnud ebaproportsionaalne.

5) Asjakohane ei ole määruskaebuse väide, et väljasaatmiskeskusest vabastamiseks puudub alus. Nagu kohus õigesti märkis, on isiku kinnipidamiseks loa andmine kohtu väärtusotsustus. Käesolevaks ajaks on ilmnenud, et R. V väljasaatmine ei ole mõistliku aja vältel osutunud võimalikuks. R. V suhtes võiks olla piisavaks järelevalvemeetmeks elamine kindlaksmääratud elukohas (VSS § 10 lg 2 p 1), mida R. V omab ja kus viibivad tema alaealised lapsed.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

3-06-1702

5(7)

6. VSS § 25 sätestab alused väljasaatmiskeskuses kinnipidamise pikendamiseks – kui väljasaatmist ei ole kinnipidamise tähtaja jooksul võimalik täide viia, pikendab halduskohus kinnipidamise tähtaega kahe kuu kaupa kuni väljasaatmiseni või välismaalase vabastamiseni VSS § 24 lg 2 või 3 järgi.

See, et VSS § 25 ei sätesta kinnipidamise piiraega, ei tähenda, et isikut saaks nimetatud sätte alusel kinni pidada lõputult. Kinnipidamise tähtaeg peab olema proportsionaalne kinnipidamise eesmärgiga. Sellest nõudest kinnipidamise kontrollimiseks on isiku väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamine allutatud kohtu kontrollile. Asjaolu, et isiku väljasaatmiskeskuses kinnipidamine ei saa rikkuda selle isiku õigust Eestis viibida, kui ta on kohustatud Eestist seadusliku viibimisaluse puudumise tõttu lahkuma, ei tähenda, et kinnipidamise näol poleks tegemist isiku põhiõiguste koormava piiranguga.

7. Proportsionaalsuse põhimõte tuleneb PS § 11 teisest lausest, mille kohaselt õiguste ja vabaduste piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud. Piirangu vastavust proportsionaalsuse põhimõttele on kontrollitud kolme tunnuse - abinõu sobivuse, siis vajalikkuse ja seejärel vajadusel ka mõõdukuse - abil. Ilmselgelt ebasobiva abinõu korral pole vaja kontrollida abinõu vajalikkust ja mõõdukust. Sobiv on abinõu, mis soodustab eesmärgi saavutamist. Vaieldamatult ebaproportsionaalne on sobivuse mõttes abinõu, mis ühelgi juhul ei soodusta eesmärgi saavutamist. Sobivuse nõude sisuks on kaitsta isikut avaliku võimu tarbetu sekkumise eest. Abinõu on vajalik, kui eesmärki ei ole võimalik saavutada mõne teise, kuid isikut vähem koormava abinõuga, mis on vähemalt sama efektiivne kui esimene. Arvestada tuleb ka seda, kuivõrd koormavad erinevad abinõud kolmandaid isikuid, samuti erinevusi riigi kulutustes. Abinõu mõõdukuse üle otsustamiseks tuleb kaaluda ühelt poolt põhiõigusse sekkumise ulatust ja intensiivsust, teiselt poolt aga eesmärgi tähtsust (vt Riigikohtu 06.03.2002 otsus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-1-02 p 15).

8. Riigis seadusliku aluseta viibiva isiku väljasaatmine on eesmärk, mille legitiimsuse suhtes demokraatlikus ühiskonnas puudub kahtlus. Kahtlust pole ka selles, et isiku, kes ei täida seadusest või haldusaktist tulenevat kohustust riigist lahkuda, ning kelle kohene väljasaatmine on takistatud, paigutamine väljasaatmiskeskusesse on sobiv abinõu selle eesmärgi saavutamiseks. Isiku väljasaatmiskeskuses viibimine tagab, et isik ei hoiduks väljasaatmise eest kõrvale, ning kallutab isikut ühtlasi täitma VSS § 264 lg-s 1 sätestatud kohustust aidata kaasa väljasaatmise korraldamisele, andes väljasaatmist täideviivatele valitsusasutustele suulisi ja kirjalikke andmeid ja seletusi, esitades kõik andmed ja dokumendid ning muud tema valduses olevad tõendid, mis omavad väljasaatmisemenetluses tähtsust, aidates kaasa väljasaatmiseks vajalike dokumentide muretsemisele ning oma isiku tuvastamiseks ja kontrollimiseks vajalike andmete kogumisele.

9. Isiku väljasaatmiskeskuses kinnipidamise sobivus väljasaatmise tagamiseks sõltub ka sellest, kas isiku väljasaatmine on faktiliselt võimalik. Väljasaatmise võimalikkus sõltub sellest, kas esineb väljasaadetavat vastuvõttev riik. VSS § 17 lg 1 sätestab, et väljasaadetav saadetakse välja riiki, kust ta saabus Eestisse, välismaalase kodakondsusriiki, asukohariiki või kolmanda riigi nõusolekul kolmandasse riiki. Valikuvõimaluse korral lähtutakse väljasaadetava põhjendatud eelistusest, kui see ei takista oluliselt väljasaatmise täideviimist.

Ringkonnakohtul puudub alus ümber hinnata halduskohtu järeldust, et R.V väljasaatmine Aserbaidžaani ei ole võimatu VSS § 14 lg 4 p 2 mõttes ega perspektiivitu.

Riigiks, kust R. V Eestisse saabus, on Vene Föderatsioon. Seega saab ka Vene Föderatsioon olla R. V vastuvõtvaks riigiks VSS § 17 lg 1 tähenduses. Kodakondsusja Migratsiooniameti

3-06-1702

6(7) 30.06.2006 kirjale nr 15.7-08/29284 (tl 194, 207) Vene Föderatsiooni Suursaatkonnale palvega osutada abi nimetatud isikule tagasipöördumist võimaldava dokumendi väljastamiseks vastati 01.08.2006 kirjaga (tl 210), kus paluti edastada isiku täidetud ankeet-avaldus kirjale juurdelisatud vormi kohaselt. Käesoleval hetkel puudub alus arvata, et Vene Föderatsioon vastaks tõenäoliselt R. V vormikohasele avaldusele eitavalt.

10. Kodakondsusja Migratsiooniameti väidete põhjal tuleb nõustuda ka sellega, et R. V kinnipidamine väljasaatmiskeskuses on vajalik väljasaatmise tagamiseks. Isiku kinnipidamine väljasaatmiskeskuses ei ole ainus abinõu isiku väljasaatmise tagamiseks ja isiku kallutamiseks väljasaatmisele kaasa aitama. Sellekohased abinõud on ka VSS §-s 10 loetletud lahkumisettekirjutuse täitmise tagamise meetmed, samuti nõue taotleda viibimisalust Eesti Vabariigi välisesinduse kaudu. Samas ei pruugi nendest meetmetest riigis ebaseaduslikult viibiva isiku väljasaatmiseks või lahkumiseks piisata ning isiku kinnipidamine väljasaatmiskeskuses on eelviidatud meetmetest väljasaatmise tagamisel efektiivseim.

R. V väljasaatmiskeskuses kinnipidamise vajalikkust kinnitab ka määruskaebuses esile toodud asjaolu, et R. V on keeldunud täitmast Kodakondsusja Migratsiooniameti 18.08.2006 kirjas (tl 211) esitatud nõuet täita Vene Föderatsiooni suursaatkonna poolt edastatud reisidokumendi taotluse ankeedid. Samas tuleb isiku väljasaatmiskeskuses kinnipidamise pikendamise vajalikkuse hindamisel arvestada ka seda, kui tõhusaid meetmeid on isiku väljasaatmiskeskuses viibimise ajal ette võetud väljasaatmise täideviimiseks. Tähtsust omab, et samme isiku väljasaatmiseks Vene Föderatsiooni hakati astuma alles juuni lõpus 2006, kuigi R. V paigutati väljasaatmiskeskusesse juba novembris 2005.

11. Ringkonnakohus leidis 26.06.2006 otsuses nr 3-06-807 (otsuse põhjenduste p 11), kui lahendati R. V apellatsioonkaebust Tallinna Halduskohtu 05.05.2006 otsuse peale, millega pikendati R. V väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaega, et R. V väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaja edaspidine korduv pikendamine on kaheldav, sest arvestades R. V isikut ja kahte väikest last võib riive R. V perekonnaelule osutuda ebaproportsionaalseks avaliku huvi suhtes. Siin pidas ringkonnakohus silmas riive vastavust proportsionaalsuse põhimõtte osaks oleva mõõdukuse tingimusele. Sellisele järeldusele jõudis ringkonnakohus vaatamata sellele, et märkis samas otsuses, et pole veendunud, et R. V on kasutanud ära kõik tema käsutuses olevad võimalused päritolumaale kiireks tagasipöördumiseks (otsuse põhjenduste p 10). Halduskohtu käesolevas asjas vaidlustatud määruse tegemise ajaks oli R. V väljasaatmiskeskuses viibinud juba üle 9 kuu. Seega oli väljasaatmiskeskuses kinnipidamises seisnev riive muutunud veelgi tõsisemaks. Halduskohtu määrus oli seega kooskõlas Tallinna Ringkonnakohtu poolt R. V väljasaatmiskeskuses kinnipidamise suhtes tehtud otsuse seisukohtadega. Määruskaebuse väited ei anna alust ümber hinnata seda halduskohtu seisukohta, et R. V peaaegu aastapikkune kinnipidamine väljasaatmiskeskuses, milleni viinuks väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamine, ei ole mõõdukas abinõu väljasaatmise täideviimise tagamiseks.

12. Seetõttu ei anna määruskaebuse väited alust halduskohtu 04.09.2006 määruse muutmiseks.

13. Halduskohus on õigesti märkinud, et vaatamata R. V väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamata jätmisele saab Kodakondsusja Migratsiooniamet jätkata väljasaatmiseks vajalike dokumentide kogumist, samuti kohaldada leebemaid järelevalvemeetmeid R. V Eestist lahkumise tagamiseks. Kohus rõhutas, et R. V väljasaatmiskeskusest vabastamine ei legaliseeri

R. V Eestis viibimist ega takista mistahes seaduslike meetmete võtmist R. V kallutamiseks Eestist lahkuma. R. V on endiselt kohustatud tegema kõik endast oleneva, et Eestist koos lastega lahkuda. Halduskohus leidis, et asjaolude muutumise korral võib muutuda vajalikuks ja proportsionaalseks R. V taaspaigutamine väljasaatmiskeskusesse. Ringkonnakohus arvestab ka

3-06-1702

7(7) eeltoodud asjaolusid, hinnates, kui tõsist riivet R. V väljasaatmise täideviimises seisnevale avalikule huvile kujutas endast halduskohtu poolt väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamata jätmine.

Õige on ka halduskohtu seisukoht, et R. V väljasaatmiskeskuses kinnipidamine ei välista iseenesest R. V taaspaigutamist väljasaatmiskeskusesse. Halduskohtu käesoleva määruse tegemise järgselt muutuvas olustikus ei pruugi R. V taaspaigutamine väljasaatmiskeskusesse osutuda tema põhiõiguste ebaproportsionaalseks piiranguks. Isiku väljasaatmiskeskuses viibimises seisneva riive tõsiduse hindamisel omab tähtsust, kui pikka aega tuleb isikul järjest väljasaatmiskeskuses viibida. Hinnangut sellele, kas isiku õiguste riives seisneva meetme tõsidus vastab meetme rakendamise eesmärgi kaalukusele, mõjutab ka asjaolu, kui intensiivne on vajadus selle meetme rakendamiseks eesmärgi saavutamise seisukohalt. R. V olenevaks sammuks Eestist lahkumiseks on muuhulgas Vene Föderatsioonile kui võimalikule vastuvõtvale riigile vormikohase reisidokumendi taotluse esitamine. R. V väljasaatmiskeskusesse paigutamise vajaduse üle edasisel otsustamisel omab tähtsust ka see, kas R. V on selle aja jooksul, mil ta ei viibi väljasaatmiskeskuses, teinud kõik endast oleneva Eestist lahkumiseks.

Lauri Madise Lilianne Aasma Kaire Pikamäe