3-02-5/3 · Tallinna Ringkonnakohus

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Kohtukoosseis

Otsuse tegemise aeg ja koht

Haldusasja number

Haldusasi

Vaidlustatud kohtulahend

Menetluse alus ringkonna-

kohtus

Asja läbivaatamise kuupäev

Menetlusosalised

Tallinna Ringkonnakohus

Silvia Truman (eesistuja), Ruth Virkus ja Oliver Kask

11.oktoober 2006, Tallinn

3-02-5

H.-A. T. kaebus Harju Maavalitsuse ÕVVTK

komisjoni tegevusetuse õigusvastaseks

tunnistamiseks ja komisjoni kohustamiseks välja anda

haldusakt, millega tunnistada H.-A. T.

omandireformi õigustatud subjektiks Harku vallas

külas asuva endise * maaüksuse osas

Tallinna Halduskohtu 21.11.2005 otsus haldusasjas nr

3-28/2004

H-A T.i apellatsioonkaebus

26. september 2006

Kaebaja H-A T.

Vastustaja Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjon

RESOLUTSIOON

Jätta H-A T.i apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 21.11.2005 otsus

nr 3-28/2004 muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul

arvates otsuse kohtukantselei kaudu teatavakstegemisest. Halduskohtumenetluse seadustiku §

54 alates 01.09.2006 kehtiva redaktsiooni kohaselt esitatakse kassatsioonkaebus otse

Riigikohtule, mitte otsuse teinud ringkonnakohtu kaudu, nagu seadus nägi ette varem.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

13.02.2002 esitas H-A T. halduskohtule kaebuse Harju Maavalitsuse õigusvastaselt

võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjoni (edaspidi komisjon) tegevusetuse

peale.

Kaebaja väitis, et esitas 19.11.1991 Harju Maavalitsusele avalduse, milles taotles muuhulgas

onule E. R. (ema vend) kuulunud talukoha s tagastamist. Avaldus registreeriti 19.11.1991

numbri 2182 all ja väljastati selle kohta vastav õiend. Muu tagasitaotletava vara (kaebaja isale

J. P. kuulunud krunt * Tallinnas

3-02-5

ning elamu ja krunt * Aegviidus) osas on avaldus ammu lahendatud, Harku vallas külas

asuva talukoha osas ei ole komisjon seniajani mingit otsust teinud. Aastal 2001 pöördus

kaebaja Harku Vallavalitsuse poole saamaks teada, kunas algab talukoha tagastamine, kuid

talle vastati vallast, et neil sellekohane vara tagastamise toimik puudub. Detsembris 2001

esitatud järelepärimisele vastas Harju Maavalitsus 18.02.2002 kirjaga, et 1938. aastal ja

järgnevatel aastatel Katastriameti poolt koostatud maksualuste maaüksuste nimekirjas

puuduvad andmed E. R. või J. P. kuulunud maaüksuste kohta Harku vallas, millest tulenevalt

polnud komisjonil võimalust alustada menetlust talukoha nõudes.

Komisjoni tegevusetus talukoha tagasitaotlemise avalduse lahendamisel on õigusvastane.

19.11.1991 avalduses on kaebaja küll ekslikult märkinud talukoha endiseks omanikuks oma

onu E. R., kuid see ei andnud komisjonile alust avaldust nimetatud vara tagastamistaotluse

osas mitte menetleda. Maksualuste maaüksuste nimekirjas on * maaüksuse, kinnistu nr 7797,

pindala 11,34 ha omanikuna märgitud A. R., kes oli kaebaja tädi (isa õde). Seega on kaebaja

igal juhul õigustatud subjekt kõnealuse talukoha osas, küll mitte onu, vaid tädi järgi. Kui

komisjonile on jäänud midagi selgusetuks või olid kaebaja esitatud dokumendid puudulikud,

oleks pidanud avalduse vastuvõtja asjaolusid täpsustama, tegema kaebajale ettepaneku

täiendavate dokumentide esitamiseks või pöörduma vajaduse korral ise dokumentide nõudes

arhiivide ja muude riigiasutuste poole.

Kaebaja palus kohustada komisjoni välja andma haldusakt, millega tunnistada H-A T.

omandireformi õigustatud subjektiks Harku vallas külas asuva endise * maaüksuse osas.

Vastustaja kaebusega ei nõustunud ja palus selle rahuldamata jätta.

Vastuväidete kohaselt ei ole kaebaja tähtaegselt, so kuni 17.01.1992 avaldust talukoha

tagastamiseks esitanud ega ole ka taotlenud avalduse esitamise tähtaja ennistamist. Kaebaja

väide, et 1991 novembris Harju Maavalitsusele esitatud avalduses taotles ta ka nimetatud

talukoha tagastamist, ei vasta tegelikkusele. 19.11.1991 avalduses taotles H.-A. T. vaid oma

isale J. P. kuulunud Aegviidus asuva vara tagastamist. talukohta ja ka * ehituskrunti

puudutav osa on avaldusele hiljem juurde kirjutatud teise kirjutusvahendiga. H.-A. T. poolt

19.11.1991 esitatud avalduse kohustuslikus lisas, kus tuli iga õigusvastaselt võõrandatud vara

märkida eraldi reale, on õigusvastaselt võõrandatud varana tema poolt märgitud üksnes vara

asukohaga * Aegviidus. Nimetatud avalduse alusel koostatud õigusvastaselt võõrandatud vara

toimikus nr 26139 ei ole ühtegi dokumenti, mis käsitleks talukohta. Otsitud on ega ole õige

kaebaja väide, et avalduse vastuvõtja selgituste kohaselt käsitatakse talukohta NSVL

sõjaväebaaside alla jäänud maana, mille tagastamise lahendamine toimub hiljem vastavalt

seadusandlusele. Sellist seadust novembris 1991 polnud, mistõttu ei saanud avalduse

vastuvõtja sellele ka viidata. Avalduste registreerimise raamatust nähtub, et kaebaja on

17.01.1992 esitanud eraldi avalduse P. J. kuulunud * ehituskrundi kohta.

Tallinna Halduskohus jättis kaebuse rahuldamata järgmistel motiividel: Vastavalt ORAS §

16 lg 1 oli omandireformi õigustatud subjektidel õigus esitada õigusvastaselt võõrandatud vara

tagastamise või kompenseerimise avaldusi kuni 17.01.1992. Sama sätestab õigusvastaselt

võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja hindamise korra

(Kord) punkt 4. Korra punkti 5 kohaselt esitab taotleja vara tagastamiseks või

kompenseerimiseks sama korra lisa 1 kohase kirjaliku avalduse. Korra lisas 1 on toodud

õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise avalduse ja avalduse lisa

vormid. Korra lisa 3 kohaselt tuli iga saabunud avaldus vara tagastamise või kompenseerimise

kohta

kanda

omaette

järjekorranumbri

all

avalduste

registreerimise

raamatusse.

Järjekorranumber raamatus on ka avalduse registreerimise numbriks. Avalduse lisa täitmise

juhendi kohaselt tuli iga eri liiki vara (maa, elamu, talu, tehas jne) märkida eraldi

2(6)

3-02-5

reale. Juhendi järgi tuli iga avalduse kohta koostada avalduse registreerimise kaart ja vara

registreerimise kaart.

Asjas kogutud tõendid koosmõjus annavad alust järeldada, et kaebaja ei ole esitanud seaduses

sätestatud tähtajaks avaldust talukoha tagastamiseks ning talukohta puutuv on

19.11.1991 avaldusele hiljem juurde kirjutatud. Et avalduse käsikirjalised sissekanded, mida

võib käsitleda juurdekirjutusena, on tehtud erineva värvainega pastapliiatsitega, on tõendamist

leidnud Kohtuekspertiisi ja kriminalistika keskuse 18.03.2005 ekspertiisiaktiga nr DK-0068-

05/910. Tõendid ei kinnita kaebaja väidet, mille kohaselt tegi ta juurdekirjutuse samal päeval

19.11.1991 pärast avalduse vastuvõtja täpsustavat küsimust tagasitaotletava vara koosseisu

kohta ja väidetavat selgitust, et Vene sõjaväebaaside all olnud maade tagastamise küsimus

lahendatakse hiljem. Juurdekirjutamise aega ei ole küll võimalik tuvastada, kuid see ei saanud

olla enne 24.05.1996, kui komisjon võttis vastu otsuse nr 9632, millega tunnistas kaebaja

õigustatud subjektiks Aegviidu vallas asuva ehituskrundi A-177 kinnistu nr 6307 ja

natsionaliseeritud elumaja osas. Komisjoni otsuses ei ole midagi märgitud talu kohta.

Asjaolust, et kaebaja ei ole komisjoni nimetatud otsust vaidlustanud, järeldub, et ta on

möönnud selle õigsust.

Tunnistaja V. A., kes aastatel 1995-1998 tegeles Harju Maavalitsuses omandireformi

küsimustega, valmistas ette subjektiotsuseid ja pidas kaustasid Aegviidu ja Harku valdade

kohta, ütluste kohaselt oli tema käes mitmeid kordi H.-A. T.i 19.11.1991 avaldus ning sellele

ei olnud talukohta märgitud.

Kaebaja väitis, et tema avaldus registreeriti 19.11.1991 nr 2182 all. Kohtule esitatud avalduste

registreerimise raamatust ning tagasitaotletava vara kohta koostatud kaardilt nähtub, et nr 2182

all on registreeritud avaldus vaid Aegviidus asuva elamu tagastamiseks. Tunnistaja A. T., kes

võttis vastu, registreeris A.-H. T. 19.11.1991 avalduse ja täitis selle kohta ka vastava kaardi,

ütluste kohaselt kanti avalduste registreerimise raamatusse ja kõnealusele kaardile kõik

avalduses olevad andmed tagasitaotletava vara kohta ning avalduse esitaja kinnitas oma

allkirjaga raamatusse kantud andmete õigsust; kui avaldust hiljem täiendati, siis tehti vastavad

täiendused ka raamatus ja taotleja andis ka sellele oma allkirja. Kõnealuses avalduste

registreerimise raamatus on järjekorra nr 2182 all kaebaja allkiri selle kohta, et registreeritud

on tema avaldus isale kuulunud Aegviidus asuva elamu tagastamiseks ning samast raamatust

nähtuvalt on kaebaja 17.01.1992 esitanud tagastamise avalduse isale kuulunud * ehituskrundi

kohta (viimase avalduse edastas maavalitsus lahendamiseks Tallinna Linnavalitsusele).

Raamatus puudub sissekanne talukoha kohta. Tunnistaja ei pidanud võimalikuks

kahekordset eksimist, so et ta jättis osa 19.11.1991 avalduses märgitud tagasitaotletavast varast

märkimata nii avalduste registreerimise raamatusse kui ka kaardile. Samuti ei kinnitanud

tunnistaja A. T. kaebaja väidet avalduste vastuvõtja selgitustest seonduvalt sõjaväebaaside

aluse maa tagastamiseks esitatud avalduste hilisemast lahendamisest.

Kaebaja esitas 29.01.1996 Tallinna Linnakohtule avalduse põlvnemise tuvastamiseks J. P.

kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagasitaotlemiseks ning märkis linnakohtule esitatud

avalduses, et ta esitas 19.11.1991 avalduse Harju Maavalitsusele Aegviidu vallas asuva vara

tagastamiseks; talukoha tagasitaotlemisest ei rääkinud kaebaja linnakohtule esitatud

avalduses midagi. Vara tagastamise toimiku nr 26139 lk 18 on Aegviidu Vallavalitsuse poolt

09.11.1995 nõudmisel antud tõend, mille kohaselt on kaebaja esitanud 19.11.1991 avalduse

Aegviidu vallas * elamu tagasisaamiseks. Sellest tõendist, mille on allkirjastanud tolleaegne

Aegviidu vallavanem A. S., järeldub, et talukohta polnud avaldusele märgitud. Kohtus

tunnistajana ülekuulatud A. S. ei osanud pika aja möödumise tõttu küll kindlalt väita, kas H.-

A.T. 19.11.1991 avaldus sisaldas peale Aegviidus asuva vara andmeid ka mujal, sh s asuva

vara tagasitaotlemise kohta, kuid hinnates tema ütlusi koosmõjus vallavalitsuse 09.11.1995

tõendiga saab asuda seisukohale, et tõendi väljastamise ajal ei saanud avaldusel olla andmeid

talu kohta. Tunnistaja T. P., kes aastatel 1995-1997 töötas Aegviidu vallas maakorraldajana,

ütluste kohaselt oli H.-A. T. 19.11.1991 avaldus korduvalt tema käes ning ta ei mäleta, et seal

oleks tagasitaotletava vara hulgas olnud märgitud talukoht, samuti ei ole talukoht

3(6)

3-02-5

kunagi jutuks tulnud. Veel selgitas tunnistaja, et vara tagastamise toimik oli Aegviidu vallas

kuni novembrini 2000, millal Harku vald selle välja nõudis.

Riigikohtu halduskolleegium on 07.12.2001 otsuses nr 3-3-1-51-01 märkinud, et pärast tähtaja

möödumist esitatud vara tagastamise või kompenseerimise avalduse rahuldamine kujutab

endast olulist menetlusnormi rikkumist, sest vara tagastamise või kompenseerimise avalduse

esitamise tähtaja eesmärk oli välistada tagastamist või kompenseerimist juhtudel, kui

õigustatud subjekt ei esitanud avaldust õigeaegselt. Korra punktis 4 on sätestatud, et taotleja,

kes ei ole esitanud tähtaegselt avaldust vara tagastamise või kompenseerimise kohta, loetakse

vara tagastamise või kompenseerimise nõudmisest loobunuks; vara tagastamisel või

kompenseerimisel neid taotlejaid arvesse ei võeta, juhul kui avalduse esitamise tähtaega ei ole

ennistatud. Kuna kaebaja ei ole esitanud tähtaegselt avaldust talukoha tagastamiseks ning

tähtaega pole ka ennistatud, siis on alusetud tema etteheited vastustajale Korra rikkumise kohta.

Eeltoodust tulenevalt ei ole alust kaebaja esitatud kaebuse rahuldamiseks.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES

H.-A. T. palub tühistada esimese astme kohtu otsus ja teha uus otsus, millega kaebus

rahuldada. Apellatsioonkaebuse kohaselt on kohus tõendeid hinnanud ebaõigesti ning see on

viinud ebaõige otsuse tegemisele. Asjas kogutud tõendid ei kinnita vastustaja ja kohtu

seisukohta, mille kohaselt on talukoha tagastamise taotlus kirjutatud 19.11.1991 avaldusele

juurde pärast seaduses sätestatud avalduste esitamise tähtaja möödumist. Kaebaja täiendas

avaldust selle esitamise ja registreerimise päeval 19.11.1991 avalduste vastuvõtja täpsustavate

küsimuste peale ning võis täiendavad andmed avaldusele kirjutada teise kirjutusvahendiga.

Juurdekirjutuse 19.11.1991 kuupäevast hilisem tegemine ei ole tõendatud. Tunnistaja A. T., kes

väidetavalt 19.11.1991 kaebajalt avalduse vastu võttis, ei väitnud, et sellele polnud

talukohta märgitud. Tunnistaja vaid arvas, et ta ei saanud andmete kahte kohta (avalduste

registreerimise raamatusse ja kaardile) kandmisel eksida. Nimetatud tunnistaja ütlused on

oletuslikud - „ei saanud", „minu arvates", „alati kirjutati" jne ning lähtuvad eeldusest, et kõik

dokumendid tuli vormistada nõuetekohaselt. On äärmiselt ebatõenäoline, et tunnistaja suudab

meenutada tuhandest ühe, 14 aastat tagasi vastu võetud avaldusega seonduvaid detaile.

Ekspertiis (akt DM-0069-05/911) ei kinnita samuti vastustaja oletust selle kohta, et talukoha

kohta oleks 19.11.1991 avaldusele tehtud juurdekirjutus nimetatud kuupäevast hiljem.

Ekspertiis on üksnes tuvastanud, et avalduse tekst on kirjutatud kahe erineva kirjutusvahendiga

ning apellant seda ei eitagi. Ka tunnistajate V. A., A. S. ja T. P. ütlused ei kinnita vastustaja ja

halduskohtu seisukohta juurdekirjutuse 17.jaanuarist 1992 hilisema tegemise kohta, vaid neist

nähtuvad üksnes oletused ja kirjeldused, kuidas tavapäraselt õigusvastaselt võõrandatud vara

tagastamiseks esitatud avalduste läbivaatamine ja menetlus toimus ning konstateeringud, et

kõike tehti selliselt, nagu kehtestatud kord ette nägi.

Põlvnemise tuvastamist vajas kaebaja seoses isale kuuluva vara tagasitaotlemisega. Kaebaja isa

ei olnud talukoha endine omanik, mistõttu puudus vajadus käsitleda talukoha

tagasitaotlemisega seonduvaid asjaolusid Tallinna Linnakohtule esitatud põlvnemise

tuvastamise avalduses. Pealegi sai kaebaja 19.11.1991 avalduse esitamisel avalduse vastuvõtja

seletusest aru, et s asuvat talu ei tagastata seoses sellega, et tegemist on 1939.aastal

Nõukogude Liidu poolt rajatud sõjaväebaaside alla jääva maaga ning seetõttu ei lootnudki

kaebaja seda maad tagasi saada ega tegelenud aktiivselt selle maa tagastamise küsimusega.

Komisjoni 24.05.1996 otsus nr 9632 ei puudutanud talu maid, mistõttu polnud kaebajal

põhjust seda vaidlustada.

Vastustaja alles kohtumenetluses esitas esmakordselt väite selle kohta, et kaebaja pole talu

tagastamise kohta avaldust tähtaegselt esitanud ning et 19.11.1991 avaldusele on selle vara osas

tehtud juurdekirjutus. 18.02.2002 vastuses kaebaja järelepärimisele nähtub komisjoni

4(6)

3-02-5

kinnitus, et talumaa osas on avaldus esitatud, kuid menetlus on jäänud algatamata avalduses

tagastatava maa omaniku kohta esitatud valeandmete tõttu. Asjaolu, et kaebaja on 19.11.1991

avalduses eksinud talukoha endise omaniku märkimises, ei ole aluseks õigustatud subjektiks

tunnistamata jätmiseks. Puudub sisuline vaidlus selle üle, et kaebaja vastab MRS § 5 lg 1 p 2

sätestatud õigustatud subjekti tunnustele.

Vastustaja leidis, et kohtuotsus on õige ning palus jätta H.-A.T. apellatsioonkaebus

rahuldamata. Vastustaja jäi esimese astme kohtus esitatud seisukohtade juurde ning leidis

jätkuvalt, et tõendatud ei ole kaebaja poolt avalduse tähtaegne esitamine A. R. kuulunud vara

tagastamiseks. Tegelikkusele ei vasta apellandi väide, mille kohaselt selgitas avalduse

vastuvõtja, et talukoha tagastamise küsimus lahendatakse eraldi seaduse alusel. NSV Liidu

sõjaväebaaside jaoks sundvõõrandatud maa tagastamise ja kompenseerimise seadus võeti vastu

15.12.1993 ning novembris 1991 ei olnud veel üldse võetud seisukohta baaside alla jäänud maa

tagastamisest eraldi seaduse alusel. Kui lähtuda kaebaja väitest maa tagastamisest

eelpoolnimetatud seaduse alusel, siis jääb selgusetuks, miks ta üle 10 aasta ei tundnud kordagi

huvi, kaugel on tema talukohta puudutava taotluse menetlemine; seda enam, et aastatel

1995-1996 pöördus ta mitmeid kordi Harju Maavalitsuse poole Aegviidus asuva vara

tagastamise küsimuses.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust. Halduskohtu otsus on seaduslik ja

põhjendatud, ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsuse põhjendustega ega korda

neid.

Halduskohtus vaieldi ning ringkonnakohtus vaieldakse jätkuvalt selle üle, kas kaebaja on

esitanud tähtaegselt avalduse Harju maakonnas Harku vallas s asuva õigusvastaselt

võõrandatud talukoha A-68 tagastamiseks või mitte. Kaebaja väidab, et esitas sellekohase

taotluse 19.11.1991 Harju Maakonnavalitsusele esitatud avalduses; vastustaja väidab, et sellist

taotlust 19.11.1991 maavalitsuses vastu võetud ja nr 2182 all registreeritud avaldus ei

sisaldanud, vaid et talukohta puudutav on avaldusele hiljem juurde kirjutatud. Enne kui pole

selgeks vaieldud avalduse esitamise tähtaegsus, pole põhjust arutleda selle üle, kas kaebaja on

käsitletav õigustatud subjektina kõnealuse maaüksuse suhtes või mitte. Halduskohus on õigesti

märkinud, et ÕVVTK komisjon saab otsustada õigustatud subjektiks tunnistamise ainult

tähtaegselt avalduse esitanud isikute puhul; kui isik ei ole tähtaegselt esitanud avaldust vara

tagastamiseks, siis loetakse ta vara tagastamise nõudmisest loobunuks ning kui avalduste

esitamise tähtaega ei ole ennistatud, siis neid taotlejaid vara kompenseerimisel või tagastamisel

arvesse ei võeta. Seadusest ega õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja

kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise

korrast ei tulene, et tähtaegselt avalduse mingisuguse vara tagastamiseks esitanud isikul oleks

hiljem õigus seda avaldust tähtaegadest hoolimata laiendada ka igasugusele muule varale.

Omandireformi õigustatud subjektiks tunnistatakse isik alati konkreetse vara suhtes. Käesoleval

juhul on tõendamist leidnud, et 19.11.1991 esitatud avalduses taotles kaebaja oma isale

kuulunud Aegviidus asuva majavalduse tagastamist ning 17.01.1992 esitatud avalduses taotles

ta samuti isale kuulunud * asuva krundi tagastamist (asendamist). Esimese astme kohus jõudis

järeldusele, et kaebaja poolt talukoha osas taotluse tähtaegne esitamine ei ole tõendamist

leidnud ning selle seisukoha ümberhindamiseks ei ole põhjust ka ringkonnakohtul. Apellandi

väitega, et kohus on hinnanud tõendeid vääralt, ringkonnakohus ei nõustu. HKMS § 16 kohaselt

ei ole ühelgi tõendil halduskohtu jaoks ette kindlaks määratud jõudu ning kohus hindab kõiki

tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses. Käesoleval juhul ongi kohus kujundanud oma

seisukoha mitte üksikule tõendile tuginedes, vaid kõiki asjas

5(6)

3-02-5

kogutud tõendeid kogumis hinnates. Apellandi väited ei anna alust tõendeid kogumis

teistmoodi hinnata, kui tegi seda esimese astme kohus. Arusaadav on, et aastate tagant ei suuda

õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise avaldusi vastu võtnud ja neid menetlenud isikud

avalduste sisu täpselt meenutada, kuid ringkonnakohtul pole alust asuda seisukohale, et

kaebajalt 19.11.1991 vara tagastamise avalduse vastu võtnud A. T. jättis Korras sätestatud

nõuded täitmata ning osa tagastamise avaldusel märgitud vara kohta andmed registreerimata ja

kaardi täitmata, või et Harju Maavalitsuses Aegviidu ja Harku valdade kohta vara tagastamise

toimikuid pidanud ja maakonnakomisjonile subjektiotsuseid ettevalmistanud V. A. koostas

kaebaja 19.11.1991 avalduse alusel toimiku ja valmistas ette subjektiotsuse Aegviidu vallas

oleva vara kohta ja jättis mingil põhjusel need toimingud tegemata samal avaldusel väidetavalt

märgitud Harku vallas asuva vara kohta. Vastuseks apellandi väitele, et ekspertiisiaktist ei

nähtu juurdekirjutuste tegemise aega, märgib ringkonnakohus, et ekspertiis määrati ja viidi läbi

politseiinspektori ülesandel vastuse saamiseks küsimusele: kas 19.11.1991 H.-A. T. poolt

esitatud vara tagastamise avaldusel on juurdekirjutusi. Seetõttu ei sisalda ekspertiisiakt

tõepoolest vastuseid sellele, millal juurdekirjutused tehti ja millised konkreetsed sõnad on

juurde kirjutatud, kuid ekspertiis tuvastas üheselt, et kõnealuse avalduse esimesel leheküljel on

eristatav nelja erineva tooniga värvainet ja tekst on kirjutatud vähemalt kahe erineva

kirjutusvahendiga. Asjakohane on seejuures märkida, et enne kui vastustaja ei avaldanud

kahtlust juurdekirjutuste tegemise osas ja ekspertiis ei kinnitanud seda, ei avaldanud ka kaebaja,

et ta on 19.11.1991 avaldusele talukoha tagastamise taotluse avalduste vastuvõtja juures

juurde kirjutanud. Kaebaja väidab, et Harju Maavalitsuse 18.02.2002 kirjalik vastus kinnitab

tema väidet talukoha märkimisest avaldusele 19.11.1991 ja seda põhjusel, et kui komisjonil

poleks olnud tema avaldust, siis jääb arusaamatuks, kuidas komisjon teadis tema järelepärimise

peale maksualuste maaüksuste nimekirju osas vaadata ja sealt vastavaid nimesid otsida.

Ringkonnakohus kaebajaga ei nõustu. Asja materjalidest nähtub, et Harju Maavalitsusele

jaanuaris 2002 (enda väitel detsembris 2001) esitatud järelepärimisele lisas kaebaja ka koopia

19.11.1991 juurdekirjutustega avaldusest ning palus abi oma tädile A. R. kuulunud talu A-68

tagastamisel. Maavalitsuse vastusest saab järeldada, et asjaolude kontrollimisel lähtutigi

kaebaja järelpärimises ja sellele lisatud avalduse koopias märgitud andmetest.

Eeltoodu alusel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja apellandi kohtukulud tema enda kanda.

Kohtunikud

Oliver Kask

Ruth Virkus

Silvia Truman

6(6)