3-05-1394/4 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaire Pikamäe, Viive Ligi ja Ivo Pilving Määruse tegemise aeg ja koht 11. oktoober 2006, Tallinn Haldusasja number 3-05-1394 Haldusasi O.L-i kaebus Eesti Vabariigi ja Tallinna linna peale kahju hüvitamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 04.05.2006 määrus haldusasjas nr 3-05-1394 Menetluse alus ringkonnakohtus Rahandusministeeriumi määruskaebus

RESOLUTSIOON

Jätta Rahandusministeeriumi määruskaebus läbi vaatamata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. 03.11.1991 esitas O.L-i õiguseellane A. L Tallinna Linnavalitsusele avalduse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise kohta, milles muuhulgas palus kompenseerida tema isale kuulunud vabrikuhooned aadressil x . Avalduses, selle lisaks olevas vara koosseisu andmete tabelis ja avalduse registreerimiskaardil on dateerimata parandused selle kohta, et vara kompenseerimise asemel taotletakse vara tagastamist. Riigiettevõte Eesti Erastamisettevõte palus 12.03.1993 kirjaga Tallinna Linnavarade Ametilt andmeid muuhulgas x asuvate hoonete suhtes esitatud restitutsiooninõuete kohta. Tallinna

3-05-1394

2 Linnavarade Amet lisas 17.03.1993 vastusele registri väljatrükid, millest ei nähtu restitutsiooninõuete olemasolu x asuva vara kohta. 31.05.1993 sõlmitud erastamise ostu-müügilepinguga erastas RE Eesti Erastamisettevõte RAS S, müües ettevõtte aktsiad AS-le S. Lepingu lisaks olevas varade nimekirjas on hooned aadressil x. Majandusministeeriumi 15.06.1993 käskkirjaga „RAS S tegevuse lõpetamine” kohustati RAS-i S andma varad üle AS-le S. 30.06.1993 aktiga andis RAS S varad üle AS-le S. AS S kanti x administratiiv-tööstushoone omanikuna Tallinna Hooneregistrisse. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 21.06.1993 otsusega nr 801 ja 17.01.1994 otsusega nr xxx/xxx loeti y krunt suurusega 1980,15 m² ja y asuvad hooned omandireformi objektiks. A. L tunnistati vara suhtes õigustatud subjektiks. AS R.K koostas 05.02.2001 eksperthinnangu, mille kohaselt on y hoone natsionaliseerimisel olnud algvara jääkväärtus 46,9%, mistõttu subjektile kuulub tagastamisele mõttelise osana 46,9%. Tallinna Linnavalitsuse 11.04.2001 korraldusega nr xxxx-k otsustati tagastada y asuvatest hoonetest 469/1000 mõttelist osa O. L; kohustati AS-i S kandma 469/1000 hoonetest oma bilansist maha ja andma O. L aktiga üle; jäeti rahuldamata õigustatud subjekti taotlus hoone tagastamiseks 531/1000 mõttelises osas ja otsustati selles osas alustada kompenseerimise menetlust. Riigikohtu halduskolleegiumi 06.12.2004 otsusega rahuldati AS S kaebus ning tühistati Tallinna Linnavalitsuse 11.04.2001 korraldus nr xxxx-k. Riigikohus leidis, et kuivõrd erastamislepingu sõlmimise ajal 31.05.1993 ei olnud tehtud vara tagastamise ega kompenseerimise otsust, siis ei oleks tohtinud erastamislepingut sõlmida. Kuid AS S ei saanud olla omandireformi kohustatud subjekt ning tal oli õiguspärane ootus, et tema omandit ei seata kahtluse alla ning kord erastatud vara ei kohustata tagastama kolmandale isikule. O. L nõuded võivad edaspidi olla suunatud omandireformi käigus avaliku võimu poolt tekitatud kahju hüvitamiseks. 29.12.2004 esitas O. L Eesti Vabariigile ja Tallinna linnale taotluse hüvitada kahju summas 20 000 000 krooni. Tallinna Linnakantselei 28.01.2005 kirjas ja Rahandusministeeriumi 15.02.2005 kirjas keelduti O. L kahju hüvitamisest. 2. 28.02.2005 esitas O. L Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus Rahandusministeeriumilt ja Tallinna Linnavalitsuselt välja mõista kahju hüvitamiseks 46,9 % y hoone turuväärtusest, mis on esialgse hinnangu järgi 20 000 000 krooni. Kaebaja sai kahju hüvitamise nõudeõigusest teada Riigikohtu halduskolleegiumi 06.12.2004 otsusest, millega tühistati Tallinna Linnavalitsuse korraldus talle vara osalise tagastamise kohta. Riigikohus andis seadusele uudse tõlgenduse, sest omandireformi aluste seaduse sätete kohaselt ei takistanud vara omandamine eraõigusliku juriidilise isiku poolt selle tagastamist omandireformi õigustatud subjektile, ostjale tuli sel juhul hüvitada ostusumma.

3-05-1394

3 O.L sai 31.05.1993 sõlmitud erastamislepingust teada 1995. aasta detsembris, kui Tallinna Linnavaraameti selleteemalise kirja sai kätte A.Li esindanud advokaat. Kaebetähtaega ei ole ületatud ka siis, kui lugeda kahju hüvitamise nõudeõigusest teadasaamise hetkeks erastamislepingust teadasaamise hetk, sest varem kehtinud TsK § 81 ja TsÜS § 113 lg 1 kehtestas aegumistähtajaks 10 aastat arvates õiguste rikkumisest teadasaamisest. O.L esitas kahjunõude 29.12.2004, vastavalt RVastS §-le 31 lg 2 tuli kahjunõue esitada hiljemalt 1. jaanuariks 2005. a. Alternatiivselt taotles O.L kaebuse esitamise tähtaja ennistamist. Kaebajal ei olnud kuni Riigikohtu otsuse tegemiseni põhjust esitada kahjunõuet. Linnavalitsus otsustas vara tagastada, alama astme kohtud lugesid selle ORAS sätetega kooskõlas olevaks. Kahjunõue esitati vähem kui kuu aja jooksul Riigikohtu otsusest teadasaamisest. 3. Vastustaja Rahandusministeerium leidis, et kaebus on esitatud tähtaega rikkudes ning palus jätta tähtaja ennistamise taotlus rahuldamata ja lõpetada haldusasja menetlus. Juhul, kui lugeda kahju hüvitamise nõudeõiguse tekkimisest teadasaamise hetkeks Riigikohtu otsus, siis kuulub kohaldamisele RVastS § 17 lg 3, mille kohaselt tuli kaebus esitada halduskohtule hiljemalt 10 aasta jooksul kahju tekitamisest või selle põhjustanud sündmusest arvates – kuna O.Li kaebuse väidete ning tema poolt senistes kohtumenetlustes väljendatud seisukohtade kohaselt oli talle kahju põhjustanud sündmuseks erastamislepingu sõlmimine 31.05.1993, siis tuli kahjunõue esitada hiljemalt 01.06.2003 Riigikohtu halduskolleegium ei väljendanud 06.12.2004 otsuses uudseid ega ootamatuid seisukohti omandireformialase seadusandluse kohta. Ka juhul, kui lugeda nõudeõigusest teadasaamise hetkeks erastamislepingu sõlmimisest teadasaamise hetk, on 10 aastane aegumistähtaeg möödunud. RVastS § 17 lg 3 ja HKMS § 9 lg 4 tuleb koosmõjus tõlgendada niiviisi, et 10 aastat pärast väidetava kahju tekitanud haldusakti, toimingut või sündmust on kahju hüvitamise nõuete esitamine välistatud. 4. Vastustaja Tallinna Linnavalitsus leidis, et kaebus on tähtaegne ning vajaduse korral tuleks kaebuse esitamise tähtaeg ennistada. Kahju tekkimine tuleks seostada Majandusministeeriumi 15.06.1993 käskkirjaga „RAS S tegevuse lõpetamine”, millega kohustati RAS-i S andma varad üle AS-le S, ja 30.06.1993 aktiga, millega RAS S andis varad üle AS-le S. Linnavalitsusel pole andmeid, millal sai O.L teada nendest aktidest. Kui lugeda O.L kahju hüvitamise nõudeõigusest teadasaanuks alates Riigikohtu 06.12.2004. a otsusest, siis lõppes kohtusse pöördumise tähtaeg vastavalt RVastS §-dele 17 lg 3 ja 31 lg 3 kas 31.05.2003 (10 aastat erastamislepingust) või 30.06.2003 (10 aastat vara üleandmisest). Kui lugeda kahju hüvitamise nõudeõigusest teadasaamise hetkeks erastamislepingust teadasaamise hetk, siis on nõue tähtaegne. Linnavalitsusel ei ole andmeid, et kaebaja sai vara erastamisest teada enne 1995. aasta detsembrikuud. Vastavalt varemkehtinud 10 aastasele aegumistähtajale ja RVastS §-le 31 lg 2 sai kahju hüvitamise nõude esitada kuni 01.01.2005 Seega on 29.12.2004 esitatud kahju hüvitamise taotlus tähtaegne. Kaebaja pöördus kohtusse 30 päeva jooksul pärast kahju hüvitamisest keeldumist.

3-05-1394

4 Alternatiivselt esitatud kaebetähtaja ennistamise taotlus on põhjendatud, lähtudes kogumis õiguslikest ja faktilistest asjaoludest ning asja keerukusest. 5. Tallinna Halduskohtu 04.05.2005 määruses leiti, et P.L-i kaebus on tähtaegne. Asjaoludest nähtuvalt on kaebuse esitaja kaotanud võimaluse saada omandireformi õigustatud subjekti pärijana tagasi 46,9 % y hoonest. Tagastamise võimatuse ja sellest tuleneva kaebuse esitaja subjektiivsete õiguste rikkumise on tinginud asjaolu, et sama vara erastati kolmandale isikule. Nimelt 31.05.1993 sõlmitud erastamise ostu-müügilepinguga müüs RE Eesti Erastamisettevõte RAS S, kelle varade nimekirjas on hooned aadressil x, aktsiad AS-le S. Majandusministeeriumi 15.06.1993 käskkirjaga kohustati RAS S andma varad üle AS-le S. 30.06.1993 aktiga andis RAS S varad üle AS-ile S. Viimatinimetatud sündmuste ajal kehtinud Eesti NSV tsiviilkoodeksi § 81 kohaselt oli hagi korras õiguste kaitsmise üldiseks tähtajaks kolm aastat. 1. detsembrist 1993 jõustunud asjaõigusseaduse rakendamise seaduse § 3 lg 1 kohaselt pikenes hagi korras õiguste kaitse üldine aegumistähtaeg 10 aastani ning selle seaduse § 4 lg 1 kehtestas, et kui Eesti NSV tsiviilkoodeksis sätestatud hagi aegumise tähtaeg ei ole 1993. aasta 1. detsembriks möödunud ja asjaõigusseaduses või käesolevas seaduses sätestatakse pikem tähtaeg, kohaldatakse pikemat tähtaega. Alates 01.09.1994 kehtinud TsÜS § 113 lg 1 kohaselt oli hagi korras õiguste kaitse üldine aegumistähtaeg 10 aastat. Vastavalt TsÜS §-le 178 lg 2, kui enne 1994. aasta 1. septembrit kehtinud hagi aegumistähtaeg ei olnud TsÜS jõustumise ajaks möödunud ja üldosa seaduses sätestatakse pikem aegumistähtaeg, kohaldatakse pikemat aegumistähtaega. O.L-i kahju hüvitamise nõudele tuleb seega kohaldada 10 aastast aegumistähtaega.

Ebaõige on seisukoht, et kahju hüvitamise hagi aegumise tähtaeg hakkas kulgema arvates vara erastamisest 1993. aastal. TsK § 86 kohaselt algas hagi aegumise tähtaja kulgemine päeval, mil isik sai teada või oleks pidanud teada saama oma õiguste rikkumisest. Seega hakkas tähtaeg kulgema alates hetkest, mil O.L-i õiguseellane A.L sai teada oma õiguste rikkumisest – tagastamisele kuuluva vara erastamisest. Vaidlustamata asjaolude kohaselt sai omandireformi õigustatud subjekt sellest teada 1995. aasta detsembris, kui Tallinna Linnavaraameti selleteemalise kirja sai kätte A.L-i esindanud advokaat. RVastS § 17 lg 1, § 18 lg 2 ning § 31 lg 2 järgi on 29.12.2004 vastustajatele ning 28.02.2005 halduskohtule esitatud kahju hüvitamise nõue tähtaegne.

RVastS § 31 lg 3 ei ole asjassepuutuv. See säte võib kuuluda kohaldamisele juhul, kui kohtusse pöördumise (nõude esitamise) tähtaja kulgemise algus ei ühti isiku poolt nõudeõiguse tekkimisest teadasaamise ajaga. Nii näiteks seostab kehtiva HKMS § 9 lg 3 kaebuse esitamise tähtaja õigusvastase haldusakti vastuvõtmisest möödunud ajaga, mitte isiku poolt haldusaktist teadasaamise ajaga. Käesolevas vaidluses kohaldamisele kuuluv aegumise regulatsioon seostas aga aegumistähtaja kulgemise alguse õiguste rikkumisest teadasaamisega (nõudeõigusest teadasaamisega), mitte kahju põhjustanud sündmuse toimumise ajaga. Käesoleval juhul ei ole tegemist RVastS § 17 lg 3 ja HKMS § 9 lg 4 kehtivuse ajal tekitatud kahju hüvitamise asjaga. Enne riigivastutuse seadust tekitatud kahju hüvitamise nõuet, s.h aegumist, reguleerivad TsK, TsÜS ja RVastS § 31 lg 2.

3-05-1394

5 Kaebus on tähtaegne ning kohus jätkab asja menetlust. O.L-i ja Tallinna linna taotlused kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks tuleb eespooltoodu tõttu jätta rahuldamata. Samuti jääb rahuldamata Eesti Vabariigi taotlus kaebuse esitamise tähtaja ennistamata jätmise kohta. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 6. Rahandusministeeriumi määruskaebuses paluti tühistada Tallinna Halduskohtu 04.05.2006 määrus ja lugeda O.L-i kaebus esitatuks tähtaega rikkudes. Kohus on õigesti leidnud, et O.L-i kahju hüvitamise nõudele tuleb kohaldada 10-aastast aegumistähtaega. Kuid õige ei ole kohtu tõlgendus RVastS § 31 lg 2 tõlgenduse osas. Kohus on jätnud tähelepanuta, et nimetatud sätte sõnastus viitab hagi esitamise tähtajale, st. kümnele aastale, mitte hagi esitamise tähtaja põhimõtetele laiemalt. Kuna nii hetkel kehtiv RVastS § 17 lg 3 kui ka HKMS § 9 lg 4 annavad sarnase regulatsiooni, mille kohaselt taotlus kahju hüvitamiseks tuleb esitada hiljemalt 10 aasta jooksul aktist, toimingust või sündmusest arvates, mis väidetavalt kahju tekitas, siis tuleb sätteid nende koosmõjus tõlgendada nii, et 10 aastat pärast väidetavat kahju tekitanud akti, toimingut või sündmust, on kahju hüvitamise nõuete esitamine välistatud. Kuna erastamisleping, millega väidetavalt tekitati kaebajale kahju, sõlmiti 31.05.1993, on kaebus esitatud tähtaega rikkudes. 7. Vastustaja O.L palus jätta määruskaebus rahuldamata. Vastavalt HKMS § 31 lg 3 on poolel ja kolmandal isikul õigus esitada halduskohtule eraldi dokumendina vormistatud määruse peale määruskaebus juhul, kui selline õigus on HKMS-s sätestatud. HKMS § 12 lg-st 3 järeldub, et määruskaebuse võib esitada üksnes halduskohtu sellise määruse peale, millega rahuldatakse taotlus kaebetähtaja ennistamiseks või lõpetatakse asja menetlus, kuna kaebus on esitatud mittetähtaegselt ning kaebetähtaja ennistamise taotlust ei ole esitatud või lõpetatakse asja menetlus. Määruse peale, millega halduskohus loeb kaebuse tähtaegselt esitatuks, HKMS määruskaebuse esitamist ette ei näe. Kaevatav halduskohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud. Õige on halduskohtu seisukoht, et enne RVastS jõustumist oli kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaja kulgemise algus seotud hetkega, mil isik sai teada või pidi teada saama oma õiguste rikkumisest. Nimetatud põhimõte on väljendatud nii kuni 01.09.1994 kehtinud TsK §-s 86 kui ka alates 01.09.1994 kehtinud TsÜS §-s 11. Seega on määruskaebuse esitaja seisukoht, et RVastS § 31 lg 2 alusel tuleks lähtuda kaebetähtaja arvestamisel kahju tekitanud sündmuse asetleidmise ajast, mitte aga õiguste rikkumisest teadasaamise ajast, ilmselgelt põhjendamatu. Kui seadusandja oleks pärast RVastS jõustumist tekitatud kahju hüvitamise nõuete esitamisele kehtestatud täiendavat ajalist piirangut soovinud rakendada ka enne RVastS jõustumist tekitatud kahju hüvitamise nõudele, oleks seadusandja seda vastavas rakendusssättes ka kindlasti ette näinud. Halduskohtu käsitlust kinnitab ka Riigikohtu halduskolleegiumi 15.06.2005 määruses nr 3-3-1-25-05 toodud seisukoht. 8. Vastustaja Tallinna Linnavalitsus jäi kirjalikus vastuses esimese astme kohtus esitatud seisukohtade juurde ja nõustus kaevatavas halduskohtu määruses esitatud kohtu seisukohtadega. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

3-05-1394

6 9. Ringkonnakohus leiab, et esitatud määruskaebus tuleb jätta läbi vaatamata. Halduskohus on leidnud, et kaebus on kohtule esitatud tähtaegselt. HKMS § 12 lõike 3 kohaselt saab määruskaebuse esitada määrusele, millega kohus kas ennistab tähtaja, jätab tähtaja ennistamata ja lõpetab menetluse või lõpetab menetluse tähtaja rikkumise tõttu, kui ennistamise taotlust ei esitatud. Kohtumäärusele, millega kaebus loetakse tähtaegseks, määruskaebust esitada ei saa. Kui kaebus on esitatud tähtaegselt, puudub vajadus võtta seisukohta tähtaja ennistamise taotluse põhjendatuse osas. Seega on halduskohtu määruse resolutsioon ebatäpne. Resolutsioon oleks pidanud sisaldama üksnes kohtu seisukohta kaebuse tähtaegsuse osas. 10. Halduskohus on oma määruses ebaõigesti selgitanud edasikaebamise korda. Asjaolu, et kohtumääruse kohaselt oli menetlusosalistel õigus esitada kohtumäärusele määruskaebus 10 päeva jooksul, ei saanud menetlusosalistele vastavasisulist õigust tekitada. Kohtumääruste vaidlustamise alused ja kord saavad tuleneda üksnes vastavast protsessiseadusest. Seega puudus Rahandusministeeriumil õigus halduskohtu 04.05.2006 määrust vaidlustada ning määruskaebus tuleb jätta läbi vaatamata.

Viive Ligi Ivo Pilving Kaire Pikamäe