3-05-471/6 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Viive Ligi, liikmed Lauri Madise ja Lilianne Aasma Otsuse tegemise aeg ja koht

10. oktoober 2006, Tallinn Haldusasja number 3-05-471 Haldusasi Kaebus Politseiameti 24.05.2005 toimingu õigusvastaseks tunnistamiseks ja Politseiameti toimingu sooritamiseks kohustamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 17.02.2006 otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Politseiameti apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev 02.10.2006 Menetlusosalised Kaebaja L.A, esindaja advokaat Rein Laid Vastustaja Politseiamet, esindaja advokaat Meelis Masso

RESOLUTSIOON

Tühistada Tallinna Halduskohtu 17.02.2006 otsus väljamõistetud kohtukulude osas. Teha selles osas uus otsus, millega mõista Politseiametilt L.A kasuks välja 12 000 (kaksteist tuhat) krooni õigusabikulude katteks.

Muus osas jätta kohtuotsus muutmata ja Politseiameti apellatsioonkaebus rahuldamata.

Mõista Politseiametilt L.A kasuks välja 6 000 (kuus tuhat) krooni apellatsioonimenetluse õigusabikulude katteks.

EDASIKAEBAMISE KORD

Käesoleva otsuse peale võib esitada Riigikohtule kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul arvates otsuse teatavakstegemisest 10.oktoobril 2006.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

11.06.2004 kukkus Põhja Politseprefektuuri (Põhja PP) korrakaitseosakonna arestimaja konstaabel L.A Aegviidu lähedal toimunud politsei jalgrattakrossi meistrivõistlustel võisteldes. Krossil osales L.A oma vahetu ülemuse K. K ülesandel. 15.06.2004 koostas Põhja PP kaebajaga toimunud tööõnnetuse raporti, millest nähtub, et AS Lasnamäe tervisekeskuses diagnoositi kaebajal parema käe lodiluu murd ja vasaku rindkere ½ põrutus. Tööõnnetuse põhjustas kukkumine vihmasel, libedal, konarlikul metsarajal. Põhjustena,

3-05-471

2(5) mis viisid tööõnnetuseni, on nimetatud valesti valitud sõidustiil ja –kiirus. Abinõudena samalaadse tööõnnetuse ärahoidmiseks on raportis märgitud, et kuivõrd tegemist on sporditraumaga, viia spordiinstruktoril läbi täiendav ohutusalane instrueerimine. Põhja Politseprefektuuri 28.12.2004 käskkirjaga nr 1925p vabastati L.A politseiteenistusest ametikohale mittevastava tervisliku seisundi tõttu avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 117 lg 1 p 5 alusel. 11.01.2005 esitas L.A Põhja PP-le avalduse politseiteenistuse seaduse (PolTS) § 21 lg 3 p 3 alusel ühekordse toetuse väljamaksmiseks, sest seoses teenistusega politseis tõi 11.06.2004 saadud kehavigastus kaasa invaliidistumise – täieliku püsiva töövõimetuse ning vabastamise politseiteenistusest. Tallinna Pensioniameti AEK 14.01.2005 otsusega nr 168324 määrati L.Ale alates 17.12.2004 kuni 30.06.2005 töövõime kaotuse protsendiks 100%, püsiva töövõimetuse põhjusena märgiti seoses politseiteenistuse kohustustega saadud vigastus. 31.01.2005 koostas Põhja PP tööõnnetuse uurimise kokkuvõtte ja arvamuse L.A avalduse ja PolTS § 21 lg 3 p 3 alusel toetuse saamise põhjendatuse kohta, milles leidis, et L.A 11.01.2005 avaldus on põhjendatud, ja otsustas avalduse koos kokkuvõtte ja teiste Vabariigi Valitsuse 21.01.1999 määrusega nr 28 kinnitatud „Politseiteenistuse seaduse § 21 sätestatud toetuste ja kulude arvutamise ja maksmise korras“ (kord) ettenähtud dokumentidega edastada Politseiameti peadirektorile toetuse maksmiseks PolTS § 21 lg 3 p 3 alusel.

Politseiameti peadirektori 24.05.2005 kirjaga nr PA4.1-5.3.1/307 teatati vastuseks L.A 11.01.2005 avaldusele, et tema avaldus ühekordse toetuse saamiseks PolTS § 21 lg 3 p 3 alusel jäetakse rahuldamata põhjusliku seose puudumise tõttu L.Aga spordivõistlustel toimunud traumajuhtumi ning PolTS § 21 lg 3 p 3 rakendamise eeldusena sätestatud tunnuste vahel.

L.A esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tunnistada õigusvastaseks Politseiameti peadirektori 24.05.2005 kirjas nr PA4.1-5.3.1/307 väljendatud otsus ja kohustada Politseiametit tegema kõik tema pädevusse kuuluvad toimingud vastavalt toetuste ja kulude arvutamise ja maksmise korrale. PolTS § 21 lg 3 p 3 ei näe ette, et toetust makstakse vaid juhul, kui vigastus tekib õigusrikkuja õigusvastase ründe olemasolul, ja Politseiamet tõlgendab kitsendatult PolTS vastavat sätet. Tööõnnetuse toimumine on ainsaks eelduseks PolTS § 21 lg 3 p 3 alusel hüvituse maksmiseks. Kaebaja osales 11.06.2004 Eesti politsei jalgrattakrossi võistlustel seoses teenistusega politseis.

Politseiamet vaidles kaebusele vastu. Senine PolTS § 21 alusel toetuste maksmise halduspraktika eeldab toetuse maksmisel õigusrikkuja õigusvastase ründe olemasolu. Tegu on kahtlemata tööõnnetusega, kuid tööõnnetuse toimumine ei ole ainus absoluutne eeldus PolTS § 21 lg 3 p 3 alusel hüvituse maksmiseks. PolTS § 21 lg 3 p 3 sõnastusest ja mõttest ilmneb, et toetuse maksmise aluseks on vajalik faktiliste asjaolude kogum, millised kinnitavad politseiametnikule terviserikkega kehavigastuse tekitamist teenistuskohustuste täitmisel või seoses teenistusega politseis. Sellist PolTS § 21 tõlgendamist on aktsepteerinud ka kohtupraktika (haldusasi nr 3-147/2003).

Tallinna Halduskohtu 17.02.2006 otsusega haldusasjas nr 3-05-471 kaebus rahuldati, tunnistati õigusvastaseks Politseiameti 24.05.2005 kirjas väljendatud otsustus kaebaja taotluse rahuldamata jätmiseks ning tehti Politseiametile ettekirjutus teha kõik tema pädevusse kuuluvad toimingud kaebajale ühekordse toetuse maksmiseks PolTS § 21 lg 3 p 3 alusel. Kohus ei nõustunud vastustaja seisukohaga PolTS § 21 lg 3 p 3 tõlgendamise osas, leides, et vastustaja on nimetatud sätet tõlgendanud kitsendavalt ja kaebaja õigusi rikkuvalt. Arvestades töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 22 lg 1 koosmõjus PolTS § 21 lg 3 p-ga 3, saab teha järelduse, et ühekordset toetust tuleb politseiametnikule maksta ka siis, kui töövõime kaotus on tingitud

3-05-471

3(5) vigastusest, mille politseiametnik sai tööülesannete täitmise kõrval muul tööandja huvides tegutsemise ajal. PolTS § 21 lg 3 p 3 tuleneva ühekordse toetuse saamise eelduseks on vaid järgmised asjaolud: töötamine politseiasutuses politseiametniku ametikohal, püsivalt töövõimetuks tunnistamist tõendav dokument ja vigastuse, mille tagajärjel on politseiametnik tunnistatud püsivalt töövõimetuks, saamine seoses teenistusega politseis. Kaebajal on sellekohased eeldused täidetud. Kui kaebaja poleks 11.06.2004 Eesti politsei meistrivõistlustel tegutsenud tööandja, s.o Põhja PP huvides, poleks kaebajal kõnealust vigastust ega selle tagajärjel püsivat töövõimekaotust tekkinud. Seega on kaebaja püsiv töövõimekaotus otseses põhjuslikus seoses kaebaja teenistusega politseis. PolTS § 21 lg-s 3 diskretsioon puudub. Korra p 20 kohaselt politseiametniku avalduse läbivaatamise kokkuvõttes võetakse seisukoht avalduse põhjendatuse või põhjendamatuse kohta. Avalduse põhjendatusele või põhjendamatusele seisukoha andmisel on aga silmas peetud neid dokumente, mis tuleb avaldusele lisada, s.o püsivalt töövõimetuks tunnistamist või vigastada saamist tõendavad dokumendid, tööõnnetuse uurimise materjalid, tööõnnetuse raport, raviasutuste dokumendid ning muud dokumendid, mis tõendavad või lükkavad ümber avalduses toodud asjaolud.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

Apellatsioonkaebuses palub Politseiamet tühistada Tallinna Halduskohtu 17.02.2006 otsus haldusasjas nr 3-05-471. Apellant leiab, et halduskohus on vääralt tõlgendanud seadust ja rikkunud protsessinorme. Kohus on tõlgendanud PolTS § 21 lg 3 p 3 sätet lähtudes vaid seaduse sõnastusest, jättes arvestamata seaduse mõtte ja eesmärgi, Politseiameti varasema halduspraktika ja haldusasjas nr 3- 147/2003 (3-1057/2002) tehtud otsuse. Apellant ei nõustu kohtu seisukohaga, et politseipeadirektori diskretsioon vaidlusaluses küsimuses on seotud vaid nõutavate dokumentide formaalse kontrolliga. Senine PolTS § 21 alusel toetuste maksmise halduspraktika eeldab toetuste maksmisel õigusrikkuja õigusvastase ründe olemasolu, tegutsemiseks operatiivolukorras loetakse näiteks tegutsemist õigusrikkuja kinnipidamisel, läbiotsimisel, käeraudade pealepanekul, politseijaoskonda toimetamisel, arestikambri kontrollimisel, konvoeerimisel, põgenemiskatse takistamisel, põgeneva õigusrikkuja jälitamisel. Haldusasjas nr 3-147/2003 leiti, et PolTS §-s 21 ettenähtud toetust ei maksta mitte igasuguse teenistuses viibides saadud kehavigastuse eest, vaid üksnes kõrgendatud ohu ja riskiga seotud teenistuskohustuste täitmisel või seoses selliste teenistuskohustustega tekitatud kehavigastuste eest. 11.06.2004 oli tegemist politsei spordiüritusega, mille eesmärk oli populariseerida sporti politseiasutuste teenistujate, Politseikooli teenistujate ja politseikadettide Sisekaitseakadeemia politseikolledži politseikadettide hulgas. Politseiamet lähtub PolTS § 21 lg-s 3, 4 ja 5 alusel esitatud toetustaotlusi läbi vaadates haldusmenetluse seaduse (HMS) §-des 3-6 sätestatud proportsionaalsuse põhimõttest, kaalutlusõigusest, eesmärgipärasusest, kaaludes põhjendatud huve ning tagajärgede raskust.

L.A on seisukohal, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust halduskohtu otsuse tühistamiseks. Jääb selgusetuks, milles seisneb halduskohtu poolt seaduse väär tõlgendamine, kohtumenetluse normide rikkumine, kohtuotsuse ebaseaduslikkus ja põhjendamatus. Apellant heidab küll kohtule ette PolTS § 21 lg 3 p 3 sätte tõlgendamist vaid seaduse sõnastusest lähtudes, kuid samas on jätnud osundamata, milline on siis apellandi arvates selle sätte mõte ja eesmärk. Samuti pole apellant põhjendanud, miks oleks kohus pidanud analüüsima PolTS § 21 lg 3 kooskõla PolTS § 213 ja politseiseaduse §-ga 3. Osundamata on jäetud ka, milline on olnud Politseiameti varasem halduspraktika. Apellant, viidates haldusasjale nr 3-147/2003 (3-1057/2002), on jätnud tähelepanuta, et selles kaasuses on kohaldatud PolTS § 21 lg-t 4, mille võimaliku kohaldamise obligatoorseks tingimuseks on politseiametnikule terviserikkega kehavigastuse tekitamine, vastustaja puhul kohaldatud PolTS §

3-05-471

4(5)

21 lg 3 võimaliku kohaldamise obligatoorseks tingimuseks on, et politseiametnik on tunnistatud püsivalt töövõimetuks. Seega ei ole asjakohane apellandi viide nimetatud haldusasjale.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

Ringkonnakohus leiab, et halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks.

PolTS § 21 lg 3 kehtib järgmises sõnastuses: Teenistuskohustuste täitmisel või seoses teenistusega politseis püsivalt töövõimetuks tunnistatud politseiametnikule makstakse ühekordset toetust:

1) töövõime osalise kaotuse korral, mis ei toonud kaasa politseiteenistusest vabastamist, – tema ühe aasta palga ulatuses;

2) töövõime osalise kaotuse korral, mis tõi kaasa politseiteenistusest vabastamise, – tema kahe aasta palga ulatuses;

3) töövõime täieliku kaotuse korral – tema seitsme aasta palga ulatuses.

Politseiamet nõustub, et kaebajaga juhtunud õnnetus on käsitletav tööõnnetusena, kuid leiab, et PolTS § 21 lg 3 kasutatud mõisted „teenistuskohustuste täitmisel“ ja „seoses teenistusega politseis“ hõlmavad üksnes politseiametniku poolt operatiivülesannete täitmist või tegutsemist õigusrikkuja õigusvastase ründe puhul. Seega ei näe PolTS § 31 lg 3 ühekordse toetuse maksmist mitte tööõnnetuse korral vaid palju kitsamatel juhtudel. Politseiamet tugineb oma seisukoha põhjendamisel politseiseaduse §-s 3 tähendatud politsei põhiülesannetele ja §-s 12 loetletud politsei kohustustele. Samuti märgib Politseiamet, et sellist tõlgendust toetab PolTS § 213, millega sätestatakse politseiametniku töövõimetuspension.

Politseiseaduse §-d 3 ja 12 käsitlevad politsei kui organisatsiooni ülesandeid ja kohustusi, mitte konkreetse politseiametniku teenistuskohustusi. Teenistus politseis tähendab küll politseiseaduses näidatud ülesannete täitmist, kuid iga politseiseaduse §-des 3 ja 12 näidatud ülesande või kohustuse täitmine tähendab ka ülesande täitmiseks ettevalmistumist ja muude abistavate toimingute tegemist, mis samuti kuuluvad politseiametniku teenistuskohustuste hulka.

PolTS 213 lg 1 sätestab, et politseiametnikul, kes on täielikult või osaliselt kaotanud töövõime haiguse või vigastuse tõttu, mis tekkis seoses teenistusülesannete täitmisega või politseiametniku poolt kuriteo tõkestamisel, tekib õigus politseiametniku töövõimetuspensionile püsiva töövõimetuse tekkimise päevast alates. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et politseiametniku töövõime kaotuse protsent, selle tekkimise aeg ja põhjused tuvastatakse riikliku pensionikindlustuse seaduses sätestatud korras. Riikliku pensionikindlustuse seaduse § 11 lg 5 kohaselt tuvastatakse püsiva töövõimetuse tekkimise aeg, püsiva töövõimetuse põhjus ja püsiva töövõimetuse kestus arstliku töövõimetuse ekspertiisiga Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras. Käesoleval juhul on arstliku ekspertiisiga tuvastatud, et kaebaja püsiva töövõimetuse põhjuseks oli „seoses politseiteenistuse kohustusega saadud vigastus“ ning kaebajale makstakse töövõimetuspensioni. Seega toetab apellandi poolt viidatud normi rakendamine tõlgendust, mille kohaselt on kaebajal õigus ühekordsele toetusele. Ringkonnakohus leiab samuti, et kaebaja vigastus oli saadud teenistuskohustuste täitmisel ning seetõttu ei peatu pikemalt probleemil, kas PolTS § 21 lg 3 kasutatud mõiste „seoses teenistusega politseis“ omab sama tähendust kui PolTS § 213 lg 1 näidatud „politseiametniku poolt kuriteo tõkestamisel“.

Nagu eelpool märgitud, hõlmavad politseiametniku teenistuskohustused ka ettevalmistumist politsei põhiülesannete ja kohustuste täitmiseks, samuti mitmeid ülesannete täitmiseks abistavaid toiminguid. Jalgrattakross korraldati Politseiameti peadirektori poolt kinnitatud juhendi alusel

3-05-471

5(5) (toimiku lk 38) ning spordiürituse eesmärgiks ja ülesandeks oli populariseerida sporti politseiasutuste teenistujate, Politseikooli teenistujate politseikadettide ning Sisekaitseakadeemia politseikolledži politseikadettide hulgas ning selgitada parimad jalgrattakrossi sõitjad Eesti politseis. Kaebaja kui Põhja Politseiprefektuuri korrakaitseosakonna arestimaja konstaabel saadeti jalgrattakrossile oma vahetu juhi, komissar K. K poolt. Kuna tegemist oli Politseiameti poolt korraldatud politseiametnike füüsilist ettevalmistust tõhustava üritusega, millel kaebaja osales vahetu juhi ülesandel, täitis kaebaja jalgrattakrossil osalemisega politseiametniku teenistuskohustusi. Seetõttu pole peadirektori otsus toetuse maksmisest keelduda õige. PolTS § 21 lg 3 p 3 sõnastus ei anna ka koosmõjus PolTS teiste sätete ega politseiseaduse sätetega alust tõlgendada sätet kaebaja suhtes kitsendavalt. Kui seadusandja tahe oleks olnud sätestada ühekordne toetus üksnes operatiivülesannete täitmisel või kuritegude tõkestamisel saadud vigastuste puhul, oleks see selliselt ka kirja pandud.

Ringkonnakohus nõustub kohtu järeldusega, et Politseiameti peadirektoril puudub diskretsiooniõigus otsustamaks, kas toetust maksta või mitte. Toetuse maksmise alused sätestab seadus ning mingit kaalutlusruumi ei ole peadirektorile jäetud. Peadirektor peab kontrollima, kas faktilised asjaolud on vastavuses seaduses sätestatud teokoosseisuga ja kui on, tuleb toetuse maksmise avaldus koos läbivaatamise kokkuvõtte ja lisatud materjalidega edastada Siseministeeriumile nende edastamiseks Vabariigi Valitsusele.

Politseiameti viide halduspraktikale ei ole asjakohane. Halduspraktikaga ei saa õigustada seaduse ebaõiget kohaldamist. Samuti viitab kaebaja poolt esitatud kohtulahend haldusasjas nr 3-358/2004, et Politseiameti halduspraktika on ebajärjekindel.

Kaebaja on esitanud halduskohtus taotluse 12 022 krooni kohtukulude väljamõistmiseks (riigilõiv

10 krooni, riigilõivu tasumise teenustasu 12 krooni ning õigusabikulu 10 169, 49 krooni + käibemaks 1830, 51 krooni). Kohus rahuldas taotluse HKMS § 93 lg 1 alusel.

Apellatsioonimenetluses taotleb kaebaja õigusabikulude hüvitamist summas 10 000 krooni + 1800 krooni käibemaks, kokku 11800 krooni. Apellandi esindaja pidas kulusid apellatsioonimenetluse vähest töömahukust arvestades ülepaisutatuks ja palus kulusid vähendada.

Riigilõivuseaduse § 16 lg 6 alusel on pensioni või toetuse taotlejad on vabastatud riigilõivu tasumisest pensionivõi toetussummade ebaõige maksmise ja maksmata jätmise asjades. Seega ei pidanud kaebaja käesolevas asjas riigilõivu maksma ning riigilõivuna tasutud summa, samuti teenustasu riigilõivu ülekandmiseks ei ole käsitletavad väljamõistmisele kuuluvate kohtukuludena HKMS § 83 ja 84 lg 1 kuni 01.09.2006 kehtinud redaktsiooni mõttes. Seega tuleb halduskohtu otsus kohtukulude väljamõistmise osas tühistada ning mõista kaebuse esitaja kasuks välja kantud õigusabikulu 12 000 krooni. Kui kaebaja soovib tasutud 10 krooni tagastamist riigilõivuseaduse §

15 lg 1 p 6 alusel, tuleb tal vastav taotlus esitada riigilõivuseaduse §-des 11 ja 12 sätestatud korras halduskohtule.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole õigusabikulud täies mahus põhjendatud. Apellatsioonimenetluse õigusabikulud on, arvestades seda, et apellatsioonkaebuses ei esitatud uusi väiteid võrreldes esimese astme kohtuga, põhjendatud 6 000 krooni ulatuses. Aluse õigusabikulu vähendamiseks annab HKMS § 93 lg 5. Seega tuleb käesoleva kohtuotsusega kaebaja kasuks välja mõista apellatsioonimenetluse õigusabikulu katteks 6 000 krooni.

Viive Ligi Lauri Madise Lilianne Aasma