3-06-1467/4 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

1 3-06-1467

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Halduskohus

Kohtukoosseis Maret Altnurme Otsuse tegemise aeg ja koht 06.10.2006. a Tallinn Haldusasja number 3-06-1467 Haldusasi G.S.i kaebus siseministri 05.07.2006 käskkirja nr 294 tühistamise nõudes ja siseministri kohustamise nõudes uue otsuse tegemiseks Asja läbivaatamise kuupäev Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebuse esitaja – G.S.; Vastustaja – siseminister. RESOLUTSIOON Rahuldada G.S.i kaebus, tühistada siseministri 05.07.2006 käskkiri nr 294 ja teha siseministrile ettekirjutus G.S.i taotluse uueks läbivaatamiseks ja uue otsuse tegemiseks (HKMS § 26 lg 1 p 1). Edasikaebamise kord Otsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates 06.10.2006.

Asjaolud 11.05.2006 esitas kaebaja siseministrile taotluse tühistada kaebaja suhtes 22.03.2005 kohaldatud kümneaastane sissesõidukeeld. Siseministri 05.07.2006 käskkirjaga nr 294 otsustati lühendada kaebaja suhtes kehtivat sissesõidukeeldu viis aastat ehk kuni 22.03.2011. Siseminister lühendas kaebajale 10 aastaks kohaldatud sissesõidukeeldu 5 aastani põhjusel, et isikul elab Eestis abikaasa (kodakondsuseta isik) ja kaks tütart (Eesti kodanikud) ning seega on 10-aastane Eestisse sisenemise piirang liiga pikk. G.S.ile kohaldus sissesõidukeeld seaduse alusel, kuna ta saadeti Eesti riigist välja ning riigist väljasaatmisele järgneb väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 331 lg 3 kohaselt 10-aastane sissesõidukeeld.

2 Siseministri 05.07.2006 käskkirja tühistamise ja siseministri kohustamise nõudes uue otsuse tegemiseks esitas G.S. kaebuse halduskohtule.

Kaebuse põhjendused Siseministri otsuse tõttu on kaebaja ilma jäetud õigusest elada normaalset perekonnaelu ja saada elamisluba Eestis. Sissesõidukeelu kohaldamine viie aasta jooksul takistab tõsiselt kaebajal teostada täies ulatuses oma põhiseaduslikke õigusi perekonnaelu elamiseks Eesti territooriumil, st kohtuda oma abikaasaga ja tütardega. Kaebaja leiab, et tema suhtes kuulub kohaldamisele VSS § 29 lg 3. Paljasõnaline on siseministri seisukoht, et kuna kaebaja suhtes on kohaldatud sissesõidukeeldu tulenevalt seadusest, ei saa arvestada tagajärgedega perekonnaelule sissesõidukeelu kohaldumisel. Kaebajale on arusaamatu ka siseministri otsus lühendada sissesõidukeeldu ainult viieks aastaks. On ebaselge, kuidas tähtaja lühendamine viie aasta võrra muudab või mõjutab kaebaja ja tema perekonnaliikmete suhteid. Puudub igasugune mõistlik seos siseministri otsuse ja motiveeringu vahel. Jääb arusaamatuks, mille alusel jõudis siseminister seisukohale, et õigustatud ei ole kaebaja suhtes kümneaastane sissesõidukeeld, kuid viieaastane tähtaeg on proportsionaalne piirang. Kaebaja ei näe vahet viieaastase ja kümneaastase sissesõidukeelu vahel, kuna mõlemal juhul on välistatud võimalus kohtuda regulaarselt oma perekonnaliikmetega ja osaleda laste kasvatamises pikaajalise ajavahemiku jooksul. Kaevatavas käskkirjas ei ole toodud ühtegi asjaolu, miks kaebajale on lühendatud sissesõidukeelu tähtaega ainult viis aastat. Haldusakt on motiveerimata. Siseminister ei ole kaebaja taotlust sisuliselt läbi vaadanud. Tulenevalt VSS § 31 lg-st 3 pidi siseminister arvestama kaebaja suhtes sissesõidukeelu kehtivusaja määramisel kaitsmist väärivaid isiklikke, majanduslikke ja muid sidemeid Eestiga ning sissesõidukeelu kohaldamise tagajärgi kaebaja perekonnaliikmetele, mis on aga kaebaja arvamuse kohaselt jäänud siseministril tegemata. Kaebajal on Eestis perekond. Siin on talle garanteeritud elukoht ja töökoht. Kaebajal on Eestis seaduslikult elav tütar, keda ta toetab rahaliselt ja kelle eest ta hoolitseb. Seega elab kaebaja perekonnaelu põhiseaduse §-de 26 ja 27 ning EIPK art 8 tähenduses. Alalist elukohta kaebajal ei Venemaal ega kodakondsusriigis ei ole ja seega ei saa ta Eestist välja viia ka oma perekonda. Kaebaja abikaasa ja lapsed keeldusid Eestist lahkumast põhjusel, et nad on täies ulatuses integreerunud Eesti ühiskonda. Kaebaja abikaasa omab pikaajalist elamisluba. Tal on Eestis püsiv töökoht ja pidev tuluallikas. Kaebaja lapsed on Eesti kodanikud, nad õpivad koolis ja saavad hariduse eesti keeles.

Vastustaja seisukohad ja taotlus Siseminister on seisukohal, et kaebuse rahuldamiseks puudub alus. Käskkiri ei riku isiku perekonnaelu ning haldusaktis selguvad selle andmise kaalutlused. Siseminister palub jätta esitatud kaebus rahuldamata. G.S. oli isikuks, kellel puudus Eestis viibimiseks seaduslik alus. Nimetatu andis KMA-le õiguse pidada isik kinni ning Tallinna Halduskohtu 04.11.2005 otsuse alusel paigutati G.S. väljasaatmiskeskusesse. G.S. saadeti peale tagasipöördumistunnistuse väljastamist 22.03.2005 Eestist välja.

3 Siseministril puudus kokkupuude G.S.i sissesõidukeelu kohaldamisega, kuna nimetatu oli tingitud kaebuse esitaja ebaseaduslikust Eestis viibimisest ja tulenes VSS § 331 lg-st 3. Kui VSS §-s 29 on toodud alused, millal siseminister võib sissesõidukeeldu kohaldada ning lg-s 3 on toodud täiendavad piirangud, millisel alusel võib sissesõidukeeldu kohaldada, siis seadusest tuleneva sissesõidukeelu kohaldamisel nimetatuga ei arvestata. VSS § 331 lg 3 sätestab üheselt, et väljasaadetud isiku suhtes kohaldub sissesõidukeeld ning seadus määrab ära ka sissesõidukeelu kehtivusaja. Siseministril on kaalutlusõigus juhul, kui isiku suhtes esinevad VSS § 29 lg-s 1 toodud asjaolud. Juhul, kui isiku suhtes on kohaldunud seadusest tulenev sissesõidukeeld, siis on siseministril õigus seda lühendada peale vastavasisulise taotluse saamist. VSS annab võimaluse sissesõidukeelu kehtivusaja muutmiseks, mis hõlmab endas nii selle lühendamise kui ka kehtetuks tunnistamise, samuti võib esitatud taotluse jätta rahuldamata. Kaebaja taotlust lahendades leidis siseminister, et juba kohaldunud sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamine ei ole põhjendatud, sest G.S. on viibinud ebaseaduslikult Eestis, mis viis tema väljasaatmiseni. Vastustaja pidas vajalikuks lühendada sissesõidukeeldu poole võrra (kümnelt aastalt viie aastani). Seadusest tuleneva sissesõidukeelu eesmärgiks on tagada, et isik ei paneks riigis toime midagi sellist, mis takistaks tal edaspidi riiki sisenemise. Seega on seadusest tulenev sissesõidukeeld suunatud selliste isikute vastu, kes oma kohustuste rikkumisega on tekitanud olukorra, kus riigiorganid peaksid isikut välja saatma. Seega isikul oli valida, kas täita seadust ning tema suhtes ei rakendata haldusõiguslikke sanktsioone või seaduse rikkumisel on ta kohustatud taluma seaduslikke kitsendusi. Siseminister on seisukohal, et vaidlustatud käskkiri ei riku isiku perekonnalu vaid nimetatu tingis kaebuse esitaja enda käitumine - ebaseaduslik riigis viibimine, mis viis isiku väljasaatmiseni. Ühest küljest kohaldus sissesõidukeeld kaebuse esitaja suhtes seetõttu, et ta viibis Eestis ebaseaduslikult. Teisest küljest on näha, et siseminister arvestas asjaoluga, et G.S.il on Eestis abikaasa, kellel puudub ühegi riigi kodakondsus ning 2 tütart, kes on Eesti kodanikud (käesolevaks ajaks täisealised). G.S.i sissesõidukeelu kohaldamise näol ei ole tegemist siseministri kaalutlusotsusega, mistõttu siseminister selle kohaldamiseks ei pidanud hindama ega arvestama VSS § 31 lg-s 3 toodud asjaolusid. Samuti puudub sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamiseks alus, sest sissesõidukeelu kohaldamise alus ei ole muutunud ega ära langenud. Sissesõidukeeldu on võimalik lühendada või kehtetuks tunnistada humaansetel kaalutulustel, kuid siinjuures peab siseminister hindama, mis tingis sissesõidukeelu kohaldamise, milline on sissesõidukeelu kehtivusaeg. Seaduseandja on lugenud riigis ebaseadusliku viibimise, millest tingituna võib isiku ka riigist välja saata, selliseks rikkumiseks, et kohaldatakse maksimaalse pikkusega tähtaegset sissesõidukeeldu, so 10 aastat. Niivõrd pika seadusest tuleneva sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamiseks peavad esinema väga kaalukad asjaolud. Kaebuse esitaja, kes on välisriigi kodanik ning enne ebaseaduslikult Eestisse saabumist elanud välisriigis ning peale väljasaatmist elab samuti välisriigis, ei ole oma taotluses esitanud selliseid kaalukaid põhjuseid, mis tingiksid seadusest tuleneva sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamise.

4

Kohus vaatas asja läbi kirjalikus menetluses HKMS § 201 alusel.

Kohtu seisukoht ja põhjendused Kohus on seisukohal, et vastustaja on kaevatud akti andmisel tõlgendanud ja kohaldanud seadust vääralt. Antud akt on vastuoluline ja arusaamatu, mistõttu tuleb kaebus rahuldada ja kaevatud akt tühistada. Kohtu põhjendused on alljärgnevad.

Käesolevas asjas puudub vaidlus selles, et kaebuse esitaja suhtes on kohaldatud sissesõidukeeldu seadusest tulenevalt VSS § 331 lg 3 alusel. Vastavalt eeltoodud sättele kohaldatakse välismaalase suhtes, kes on Eestist välja saadetud, seadusest tulenevat sissesõidukeeldu kümneks aastaks väljasaatmise päevast arvates. Õige on vastustaja väide, et kaebaja suhtes sissesõidukeelu kohaldamisel puudus siseministril kaalutlusõigus ning seadusest tulenevalt toimub 10-aastase sissesõidukeelu kohaldumine Eestist väljasaatmise puhul automaatselt. Kaebaja on aga vastavalt VSS § 32 lg-le 1 taotlenud tema suhtes kohaldatud sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamist humaansetel kaalutlustel. VSS § 32 lg 1 kohaselt tunnistab siseminister kehtetuks või lühendab sissesõidukeelu kehtivusaega välismaalase põhjendatud taotluse alusel või valitsusasutuse või valitsusasutuse hallatava riigiasutuse põhjendatud ettepanekul, kui sissesõidukeelu kohaldamise aluseks olevad asjaolud on muutunud või ära langenud, samuti humaansetel kaalutlustel, kui sellega ei ohustata riigi julgeolekut ega avalikku korda. Siseministril välismaalase taotluse lahendamisel kaalutlusõigus, sisustamaks seaduses määratlemata õigusmõistet „humaansed kaalutlused“, ja otsustamaks välismaalase taotluse põhjendatuse üle. Kohtu hinnangul on siseministrile endalegi arusaamatuks jäänud, mida tuleb kontrollida välismaalase taotluse lahendamisel. Kohus saab seda järeldada kaevatud aktis ja ka kirjalikus vastulauses esitatud vastuolulistest seisukohtadest. Ühelt poolt väidab vastustaja, et ei VSS § 29 lg-s 3 ega § 31 lg-s 3 sätestatud asjaolusid ei tule kaaluda seadusest tuleneva sissesõidukeelu lühendamise või kehtetuks tunnistamise otsustamisel, teiselt poolt aga nähtub vastustaja seisukohtadest, et sissesõidukeelu lühendamise põhjusena on just arvestatud kaebuse esitaja perekonnaelu Eestis. Samuti juhib kohus tähelepanu, et kaevatud akti sissejuhatusest nähtuvalt on kaevatud käskkiri kehtestatud just VSS § 31 alusel - sissesõidukeelu kohaldamise otsustamine – mille lg 3 sätestab need asjaolud, mida tuleb arvestada sissesõidukeelu kohaldamise otsustamisel ja sissesõidukeelu kehtivusaja määramisel. Seega ei ole kaevatud aktist selge, mida vastustaja on arvestanud oma otsuse tegemisel ja millistel kaalutlustel on ta jõudnud just sellisele otsusele.

VSS ei sätesta täpsemalt, mida peab siseminister VSS § 32 lg 1 alusel ja humaansetel kaalutlustel esitatud taotlust lahendades arvestama. Kuivõrd sisuliselt tuleb siseministril taotlust lahendades uuesti otsustada isikule sissesõidukeelu kohaldamise põhjendatuse ja esinevate aluste üle (kas

5 esinevad sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamiseks või selle lühendamiseks kaalukad asjaolud), on kohtu arvates loogiline kaebaja seisukoht, et siseministril tuleb välismaalase taotluses toodud põhjenduste kõrval sisuliselt kaaluda ka VSS § 29 lg-s 3 ja § 31 lg-s 3 toodud asjaolusid. Ehk teisisõnu – sisuliselt ei tohiks otsuse tegemise protsessis ja kaalutavate väärtuste vahel olla olulist vahet juhul, kui siseminister otsustab sissesõidukeelu kohaldamise üle VSS § 29 lg 1 alusel või juba kohaldunud sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamise või lühendamise üle VSS § 32 lg 1 alusel. Mõiste „humaansed kaalutlused“ viitab ühe alusena ka perekonnaelu elamise võimalikkusele Eestis. VSS § 31 lg 3 kohaselt arvestatakse sissesõidukeelu kohaldamise otsustamisel ja sissesõidukeelu kehtivusaja määramisel kogumis Eestis seadusliku viibimise kestust; välismaalase kaitsmistväärivaid isiklikke, majanduslikke ja muid sidemeid Eestiga; sissesõidukeelu kohaldamise tagajärgi välismaalase perekonnaliikmetele; sissesõidukeelu kohaldamise aluseks olevad asjaolusid; ning muid asjassepuutuvaid kaalutlusi. § 29 lg 3 kohaselt, kui välismaalase perekonnal ei ole võimalik koos elada väljaspool Eestit või kui perekonna ümberasumine välisriiki oleks sissesõidukeelu kehtestamise vajadusega võrreldes seotud ebaproportsionaalselt suurte raskustega, võib välismaalase suhtes kohaldada sissesõidukeeldu üksnes käesoleva paragrahvi lg 1 p-des 1-6 sätestatud juhtudel.

Siseminister on asunud väärale seisukohale, et ülalmärgitud asjaolusid (VSS § 29 lg 3 ja § 31 lg 3) ei pidanudki arvestama kaebaja taotluse lahendamisel. Siseministri selline tõlgendus ei tugine seaduse mõttel. Seejuures on siseminister jätnud käskkirjas ka märkimata, millistest kriteeriumidest lähtudes on vastustaja mõistet „humaansed kaalutlused“ sisustanud, milliseid väärtusi analüüsinud, ning miks on ta jõudnud just käskkirjas väljendunud seisukohale. Vastustaja on käskkirjas lakooniliselt märkinud, et kaevatud käskkiri ei riku kaebuse esitaja õigust perekonnaelule, kuid ei ole seda VSS § 29 lg-st 3 ega VSS § 31 lg-st 3 tulenevatest kriteeriumidest lähtudes põhjendanud. Ainuüksi seetõttu tuleb kaevatav käskkiri tühistada. Vastustaja ei ole vaidlustanud iseenesest asjaolu, et kaebaja elaks Eestis seadusega kaitstud pereelu, kuivõrd tal on siin elamisloa alusel elav abikaasa ja 2 Eesti kodanikust tütart. Seetõttu tuleb siseministril kaebaja taotlust lahendades analüüsida nii kaebaja pereelu kaitsmise vajadust kui ka muid seaduses sätestatud kriteeriume VSS § 29 lg 3 ja § 31 lg 3 kontekstis ning teha uus otsus.

Kaebaja ei ole kohtule esitanud taotlust menetluskulude väljamõistmiseks vastustajalt.

Maret Altnurme Kohtunik