3-05-714/6 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaire Pikamäe, Viive Ligi ja Ivo Pilving Otsuse tegemise aeg ja koht

06. oktoober 2006, Tallinn Haldusasja number 3-05-714 Haldusasi R.Se kaebus Ridala Vallavalitsuse 21.07.2005.a. korralduse nr 379 tühistamiseks ja vallavalitsusele ettekirjutuse tegemiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 03.05.2006 otsus haldusasjas nr 3- 05-714 Menetluse alus ringkonnakohtus R.Se apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev 21.september 2006 Menetlusosalised Kaebaja: R.S, esindaja vandeadvokaat A. J Vastustaja: Ridala Vallavalitsus, esindajad L.S ja I. P Kolmas isik: A.T, esindaja A. R RESOLUTSIOON

Jätta R.S apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 03.05.2006 otsus haldusasjas nr 3-05-714 muutmata. Menetluskulud jätta R.S kanda.

Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavaks tegemisest 06.10.2006.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

3-05-714

1. Ridala Vallavalitsuse 21.07.2005 korraldusega otsustati tagastada A. T maatükk Ridala vallas Läänemaal nimetusega x, suurusega 5,39 ha. Korralduse punktiga 5 seati tagastatavale maale kitsendus teeseaduse § 4 lg 3 tähenduses maatükil oleva tee osas.

R.S kuuluvad x maatükiga piirnevad tagastatud endise x kinnistu maaüksused ( kinnistusregistriosa nr xxxxx) katastritunnustega xxxxx:xxx:xxxx, xxxx:xxx:xxxx ja xxxxx:xxx:xxxx. Ridala Vallavalitsuse 10. septembri 2001 korraldusega nr 447 tagastati R.S Läänemaal x talu maad 5 lahustükina.

2. R.S esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse Ridala Vallavalitsuse 21.07.2005 korralduse tühistamiseks ja vallavalitsusele ettekirjutuse tegemiseks asja uueks läbivaatamiseks. Kaebaja esitas alternatiivse nõude Ridala Vallavalitsuse kohustamiseks täiendada 21.07.2005 korralduse nr 379 p 5 ja korralduse lisaks olevat katastriüksuse asendiplaani sellele ligipääsutee kandmisega x kinnistu nr xxxxx maaüksusele katastritunnusega xxxxx:xxx:xxxx.

3. Ridala Vallavalitsus ja A. T olid seisukohal, et kaebus on põhjendamatu.

4. Tallinna Halduskohtu 03.05.2006 otsusega jäeti R. S kaebus rahuldamata.

Vabariigi Valitsuse 05.02.1993 määruse nr 36 ”Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra” p 57 kohaselt peab korralduses maa tagastamise kohta märkima muu hulgas seadustest ja kokkulepetest tulenevad kohustused (p 14). Vaidlustatud korralduse p 5 kohaselt tuleb tagastataval maal järgida seadusest tulenevaid kitsendusi, millistest käesolevasse vaidlusse puutuva maatüki puhul on nimetatud elektriliin asjaõigusseaduse § 158 tähenduses ja eratee teeseaduse § 4 lõike 3 tähenduses. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra p 4 kohaselt ei tohi vara tagastamiseks kehtestada täiendavaid piiranguid ega lisanõudeid, võrreldes seaduste ning nende alusel vastu võetud Vabariigi Valitsuse määrustega. Õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamist, s.h maa tagastamise menetluse käigus katastriüksuse moodustamist reguleerivatest õigusaktidest ei tulene õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise kõrvaltingimustena kohaliku omavalitsuse poolt kinnisomandile eraõiguslike kitsenduste seadmist, samuti ei tulene õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise käigus katastriüksuse moodustamist reguleerivatest õigusaktidest kinnisomandile eraõiguslike kitsenduste määramist ja katastriüksuse plaanile kandmist õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise otsustamisel. Maa tagastamata jätmise alusena ei ole maareformi seaduses (MaaRS) ega selle alusel ja täitmiseks antud määrustes märgitud maareformi käigus tagastatavale maale juurdepääsu puudumist avalikult kasutatavalt teelt, samas teede olemasolu tagastataval maal maa tagastamist takistavaks asjaoluks ei ole. Seega maa tagastamise korraldusele kõrvaltingimuse sätestamist seaduse või määrusega ette nähtud ei ole, samuti ei ole antud juhul maa tagastamise korralduse näol tegemist kaalutlusõiguse alusel antud haldusaktiga, sest olid täidetud tingimused maa tagastamiseks, ka puudus antud juhul alus maa tagastamata jätmiseks kaebuses toodud põhjendusel.

Õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamisel moodustatakse katastriüksus. Katastriüksuse plaani koopia on maa tagastamise korralduse lahutamatuks lisaks. Õigusvastaselt võõrandatud vara

3-05-714

tagastamise korra p 56.3 kohaselt moodustatakse katastriüksus Vabariigi Valitsuse 29. aprilli 1997 määrusega nr 88 kinnitatud «Plaanivõi kaardimaterjali alusel katastriüksuse moodustamise korrast» juhindudes plaanivõi kaardimaterjali või katastrimõõdistamise andmete alusel. Viimatinimetatud korrast ega ka Vabariigi Valitsuse 23.10.2003 määrusega nr 264 kinnitatud „Katastrimõõdistamise teostamise ja katastrimõõdistamise kontrollimise korrast“ ei tulene, et moodustatavate katastriüksuste puhul peab sinna olema kantud juurdepääsutee.

Katastriüksuse moodustamise käigus teostatud katastrimõõdistamise tulemusena koostatud plaanile tuleb kanda õigusaktidest tulenevaid kinnisomandi kitsendusi põhjustavate objektide asukoht (piirid). Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra p 57 järelduvalt peab korralduses maa tagastamise kohta märkima muu hulgas seadustest ja kokkulepetest tulenevad kohustused. Seega saavad niisugusteks kohustusteks, mis seisnevad teatud piirangutes, olla seadusjärgsed avalikõiguslikud kitsendused. Maakatastri kitsenduste kaardile kantakse kõik avalik-õiguslikke omandikitsendusi põhjustavad objektid, mis esinevad füüsiliste nähtustena.

Vastavalt kehtivale maakatastriseadusele ja maakatastri pidamise korrale on katastripidajal seaduslik kohustus registreerida kinnisomandi kitsendustega seotud andmed. Kitsenduste registreerimine maakatastris on informatiivse eesmärgiga. Vabariigi Valitsuse 29. aprilli 1997 määrusega nr 88 kinnitatud korra p 18 kohaselt kantakse seadusjärgseid kitsendusi põhjustavate objektide olemasolul need plaanivõi kaardialusele, millel katastriüksus moodustati. Vastava informatsiooni kannab maamõõtja katastriüksuse plaanile kitsenduste kaardi, katastri aluskaardi ja kohaliku omavalitsuse poolt esitatud andmete alusel.

Eespooltoodust tulenevalt saavad vallavalitsuse korralduses olla märgitud avalik-õiguslikud seadusjärgsed kitsendused, s.t. kitsendused, mis peavad olema sätestatud seaduses ning kehtivad selliselt kõigi kinnisasjade või teiste isikute suhtes. Nende kitsenduste registreerimine maakatastris ei ole aluseks kitsenduse tekkimisele. AÕS § 156 lg 1 sätestatud kitsendus on eraõiguslik seadusjärgne kitsendus, mille sisus lepivad pooled ise kokku või kokkuleppe mittesaavutamisel määrab eraõigusliku seadusjärgse kitsenduse sisu kohus. AÕS § 156 lg 1 sätestatud kitsendus tekib kas tehinguga või kohtuotsuse alusel.

Vallavalitsus ei olnud õigustatud korralduses panema maa tagastamise tingimusena õigustatud subjektile kohustust tagada määratud marsruudil üle oma kinnisasja juurdepääs R. Se kinnistule. Vaidlustatud korraldusega on seatud seadusjärgsed kitsendused tagastataval maal asuva tee osas tulenevalt teeseaduses sätestatud kitsendustest. Kaebaja viide maakatastriseaduse § 10 lõikele 3 kui sättele, millele muu hulgas tugineb kaebaja nõue, on ekslik ennekõike põhjusel, et juurdepääsuõiguse puhul ei ole tegemist seadusjärgse avalik-õigusliku kitsendusega.

Kinnisomandi kitsendused on seaduslikud omandi piirangud, mis ei ole eraldi asjaõigused ning mida seeläbi ei pea kinnistusraamatusse kandma kitsenduste tekkimiseks. Kohtuotsuse või tehinguga seatud kitsendused seevastu kehtivad juhul, kui need on kantud kinnistusraamatusse. Korralduses maa tagastamise kohta ning selle juurde kuuluval katastriüksuse plaani koopial juurdepääsutee võimaldamise kohustuse märkimise tingimus ei ole sätestatud seaduses või määruses. Kuna A. T maa tagastamise tingimused olid täidetud, oli vallavalitsus õigustatud vastu võtma maa tagastamise otsuse ilma lisapiiranguteta.

Käesoleval juhul ei toimunud kinnisasja moodustamist teenindamiseks vajaliku maa määramisega ja selle erastamist, vaid tagastati õigusvastaselt võõrandatud maa. Kui maakorraldusseaduse § 5 lõike 2 punkti 4 järgi tuleb kinnisasja moodustamisel muuhulgas lähtuda ka sellest, et kinnisasjale oleks tagatud otstarbekas juurdepääsutee ning põhimõtteliselt ei vaidle keegi menetlusosalistest vastu sellele, et maareformi läbiviimisel peab püüdma vältida selliste kinnistute moodustamist, millel puudub ühendus avalikult kasutatava teega, siis käesoleval juhul tagastati õigusvastaselt võõrandatud maa selle endistes piirides.

Õigusvastaselt

3-05-714

võõrandatud vara tagastamise kord, nagu ka maa ostueesõigusega erastamise kord ei anna kohaliku omavalitsuse täitevorganile volitust tuvastada asjaolusid, mille tuvastamine on kohtu pädevuses, samuti ei anna maa tagastamist reguleeriv kord kohalikule omavalitsusele volitust kohustada üht isikut teisega kokkulepet sõlmima. AÕS § 156 sätestatud juurdepääsu nõudeõigust maa tagastamise tingimusena maa tagastamisel sätestada võimalik ei ole. AÕS § 156 lg 1 järgi on omanikul, kelle kinnisasjale puudub vajalik juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt või kinnisasja eraldi seisvalt osalt, õigus nõuda juurdepääsu üle võõra kinnisasja. Kui kokkulepet ei saavutata, määrab juurdepääsu ja selle kasutamise tasu kohus. AÕS § 156 lg 1 sätestatud juurdepääsuõigus on kinnisomandi eraõiguslik kitsendus, mis seatakse tehingu või kohtuotsusega ning selle kitsenduse seadmiseks puudus vallavalitsusel õigus.

Nähtuvalt haldusasjas esitatud materjalidest ei ole vallavalitsus jätnud arvestamata sellega, kas ja kuidas pääseb kinnistu omanik temale kuuluvale maale. Vallavalitsus on leidnud, et kaebuse esitajal on võimalik pääseda oma lahustükile katastritunnustega xxxxx:xxx:xxxx avalikult teelt mööda oma kinnistu lahustükki tunnustega xxxxx:xxx:xxxx ja sealt edasi mööda ajaloolist taludevahelist teed. Lähtuvalt kohalikul omavalitsusel lasuvast kohustusest igaühe seaduslike õiguste ja vabaduste tagamisest vallas on vallavalitsus püüdnud omalt poolt kaasa aidata kaebuse esitaja mittenõustumisel planeeritud juurdepääsuga kõiki osapooli rahuldavate kokkulepete sõlmimisele, mida aga saavutatud ei ole. Põhjendatud ei ole kaebuse esitaja väide vallavalitsuse poolt isikute ebavõrdsest kohtlemisest põhjusel, et kaebuse esitajale tagastatud maad läbiva tee tõttu tagastati kaebuse esitajale maa lahustükkidena, vaidlustatud korraldusega aga on jäetud selle tee jätk erateeks. Haldusasjas esitatud dokumentidest nähtub, et tagastatavat x maatükki I läbiv tee, mis ulatub y kinnistuni, on jäetud erateeks seoses avaliku huvi puudumisega, samuti ei tõenda haldusasjas esitatud dokumendid, et x lahustükki nr 1 läbivalt teelt oleks kaebuse esitaja lahusmaatüki suunas tee. Vallavalitsus on muu hulgas arvestanud ka y kinnistu omaniku soovidega. Kaebuse esitaja mittenõustumisel temale maa tagastamise korralduses tooduga oli tal õigus see vaidlustada, mida ta aga teinud ei ole. Asjaolu, et kaebuse esitaja ei saa seoses maade tagastamisega liikuda viisil, mis oli tavapärane kaebajale varem oma maa lahustükile jõudmiseks, ei tähenda vallavalitsuse korralduse õigusvastasust.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

5. R.S apellatsioonkaebuses paluti tühistada Tallinna Halduskohtu 03.05.2006 otsus ja teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse kohaselt on kohus vääralt rajanud oma otsuse AÕS §-le 156. AÕS § 156 reguleerib omanike vahelisi tsiviilõiguslikke suhteid olemasolevate kinnistute osas juurdepääsu tagamisel. Käesolevas asjas vaidlustatakse aga haldusakti ja tegemist on haldusõigusliku suhtega. Haldusorgan peab juhinduma AÕS §-st 155, informeerides seadusjärgsetest kitsendustest.

Ekslik on kohtu seisukoht, et maa tagastamine A. T ei kuulunud diskretsiooniõiguse alla kuna olid täidetud maa tagastamise tingimused. Kohus ei ole käsitlenud kõiki asjas tähtsust omavaid asjaolusid. R. Se omandis oleva kinnistule katastritunnusega xxxxx:xxx:xxxx viiva avaliku tee jätku muutmine erateeks kuulub diskretsiooniõiguse alla. Kohus on muuhulgas rikkunud ka HKMS § 16 ja § 19. Vaidlustatud haldusaktis ei ole põhjendatud, miks seni avalik tee on muudetud ühe isiku huve teisele eelistades erateeks.

3-05-714

Arusaamatu on kohtu seisukoht, et maa tagastamise menetluse käigus ei olnud kohalik omavalitsus kohustatud arvestama maa tagastamise korralduse andmisel juurdepääsu tagamisega kinnistutele ega kandma teed katastriüksuse kaardile. Igale kinnisasjale peab AÕS kohaselt olema tagatud juurdepääs ning kooskõlas AÕS § 155 on haldusorgani kohustus informeerida seadusjärgsetest kitsendustest. R. S oli õiguspärane ootus, et kuna tema kinnistul olnud eratee muudeti avalikuks teeks jääb ka selle jätk avalikuks teeks.

Ridala Vallavalitsus on põhjendamatult kaitsnud x kinnistu omaniku huve, jättes täielikult kõrvale R. S õigustatud huvid ja seadusest tulenevad õigused. Kohus on märkinud, et kaebuse esitajale on oma lahuskinnistule juurdepääsu tee ette nähtud alal, kus tuleb metsa raiuda, kraave sillata jmt töid teha. Sellega on kaebuse esitaja pandud võrreldes teistega halvemasse olukorda, sundides talle peale ebamõistlikud kohustused. Samuti on rikutud proportsionaalsuse põhimõtet – teiste kinnistute omanikele on tagatud juurdepääs avalikku teed mööda, R. S aga on pandud ebaõiglased kohustused.

6. Vastustaja ja kolmanda isiku kirjalikes vastuses paluti jätta R. S apellatsioonkaebus rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et esitatud apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Vaidlustatud halduskohtu otsus on seaduslik, ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ning ei pea vajalikuks neid korrata. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.

8. Kaebaja leiab, et vastustaja pidi haldusakti andmisel lähtuma AÕS §-st 155. Nimetatud norm reguleerib avalikult kasutatava tee instituuti ning mingeid kohustusi sellest haldusorganile ei tulene. Kui kaebaja on tuletanud kohaliku omavalitsuse kohustuse „informeerida seadusjärgsetest kitsendustest” AÕS § 155 lõikest 2 (kinnisasja omanik peab avalikult kasutatava tee äärses ribas järgima seadusjärgseid kitsendusi), siis leiab ringkonnakohus, et ka nimetatud säte ei kohusta kohalikku omavalitsust maa tagastamise korraldusse märkima mingeid täiendavaid tingimusi. Seadusjärgsed kitsendused tulenevad seadusest, neid ei saa tekitada haldusaktiga.

9. Kaebaja seisukoht, et vaidlustatud haldusaktiga muudeti kaebajale kuuluvale lahusmaatükile viiva avaliku tee jätk erateeks, ei vasta tegelikkusele. Teeseaduse kohaselt ei jagune teed avalikeks teedeks ja erateedeks, ka eratee võib olla avalikult kasutatavaks teeks. Teeseaduse § 4 lõike 1 kohaselt on avalikult kasutatavaks teeks riigimaantee, kohalik tee, üldiseks või kohalikuks liiklemiseks ettenähtud talitee ning sama paragrahvi lõikes 3 nimetatud eratee. Teeseaduse § 4 lg

3 sätestab: „Tee omaniku nõusolekul ja tingimustel ning Maanteeameti ja eratee omaniku vahel sõlmitud lepingu alusel määrab eratee avalikuks kasutamiseks ning nimetab teehoiu korraldamise eest vastutava isiku majandusja kommunikatsiooniminister riigi huvidest lähtudes. Tee omaniku nõusolekul ja tingimustel ning vallavõi linnavalitsuse ja eratee omaniku vahel sõlmitud lepingu alusel määrab eratee avalikuks kasutamiseks ning nimetab teehoiu korraldamise eest vastutava isiku vallavõi linnavolikogu kohaliku omavalitsuse huvidest lähtudes. Lepingus nähakse ette eratee kasutamise kord ja tähistus, hüvitis eratee omanikule ning teehoiukulude kandjad.” Vaidlustatud korralduse punkti 5 kohaselt on vaidlusalune tee eratee teeseaduse § 4 lõike 3 tähenduses. Seega on kohalik omavalitsus käsitlenud seda teed avalikult kasutatava teena, mille

3-05-714

osas sõlmitakse pärast maa tagastamise menetluse lõpetamist teeseaduse § 4 lõikes 3 sätestatud leping ning teed on võimalik kasutada AÕS § 155 ettenähtud korras. Asjaolu, et kaebajale maa tagastamise puhul jäeti sama tee eelneva lõigu alune maa tagastamata kui riigimaantee, millega kaasnes kaebajale teeseaduse § 13 lõikes 2 nimetatud seadusjärgse kitsenduse (riigimaantee kaitsevöönd) talumise kohustus, ei muuda vaidlusalust korraldust õigusvastaseks ega viita ebavõrdsele kohtlemisele. Kaebaja ei esitanud endale maade tagastamise menetluse käigus vastuväiteid teealuse maa tagastamata jätmise osas.

Kokkuvõtvalt saab järeldada, et kolmandale isikule tagastatud maal asuv tee on avalikuks kasutamiseks ettenähtud eratee. Vaidlustatud korraldusest nähtuvalt tuleb kolmandal isikul ja kohalikul omavalitsusel pärast maa tagastamise menetluse lõpuleviimist sõlmida leping, kust nähtuks eratee avaliku kasutamise kord. Ringkonnakohtu hinnangul on kaebaja õigused piisavalt tagatud ning kaebajal puudub subjektiivne õigus nõuda, et tee oleks jäetud tagastamata kui riigimaantee või kohalik tee. Kaebajal ei saanud vastavasisulist õiguspärast ootust tekkida.

10. Vaidlusalune tee läbib kolmandale isikule tagastatud maad ning ei vii vahetult kaebajale kuuluvale lahusmaatükile. Lahusmaatüki näol on tegemist metsamaaga ning seal ei asu kaebaja elamut või muid hooneid. Kaebaja vajab juurdepääsu eelkõige metsatööde tegemiseks. Kaebuse kohaselt oleks kohalik omavalitsus pidanud kolmandale isikule maa tagastamise otsustamisel ära lahendama ka kaebaja lahusmaatükile juurdepääsu küsimuse, st sätestama nii maa tagastamise korralduses kui ka katastriüksuse plaanil, kust hakkab kulgema täiendav avalikult kasutatav tee eelnimetatud lahusmaatükile lisaks juba olemasolevale, korralduse punktis

5 märgitud teele. Ringkonnakohus leiab, et halduskohtu otsuses on piisava põhjalikkusega selgitatud, miks kaebajal ei ole õigust nõuda, et juurdepääsutee küsimus oleks tulnud lahendada maa tagastamise korraldusega. Ringkonnakohus ei hakka vastavaid põhjendusi kordama. Täiendavalt märgib ringkonnakohus, et arvestades kaebajale kuuluva lahusmaatüki sihtotstarvet ning pideva juurdepääsuvajaduse puudumist, oleks juurdepääsutee määramine maa tagastamise korralduses kaebaja soovitud viisil (mitte erateena, vaid riigimaanteena või kohaliku teena) kolmanda isiku õiguste suhtes ebaproportsionaalselt koormav.

11. Kuna apellatsioonkaebus rahuldamisele ei kuulu, jäävad kohtukulud kaebuse esitaja kanda.

Viive Ligi Ivo Pilving Kaire Pikamäe