2-04-2106/7 · Tallinna Ringkonnakohus

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Tsiviilasja number

2-04-2106

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

29. september 2006. a, Tallinn

Kohtukoosseis

Reet Allikvere, Ülle Jänes, Mart Reino

Tsiviilasi

OÜ B hagi A. B ja OÜ

G vastu arestitud varale omandiõiguse

tunnustamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Linnakohtu 28.11.2005 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik OÜ B ja A. B

apellatsioonkaebused

Kohtuistungi toimumise aeg

14. september 2006. a, avalik kohtuistung

Menetlusosalised ja nende

OÜ B, esindajad Arvi Tapver ja Laura Krull,

esindajad

A.B (FIE), esindaja adv Nikolai Kõiv, OÜ

G, esindaja Kristjan Paulus

RESOLUTSIOON

Tühistada Tallinna Linnakohtu 28.11.2005 otsus ning jätta OÜ B hagi A.

B vastu rahuldamata. OÜ B hagis OÜ G vastu menetlus lõpetada.

Mõista välja OÜ-lt B A.Bi kasuks menetluskulu 14 241 (neliteist

tuhat kakssada nelikümmend üks) krooni.

A.Bi apellatsioonkaebus rahuldada, OÜ B apellatsioonkaebus

jätta rahuldamata.

Ringkonnakohtu otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest alates.

Hagiavalduse asjaolud ja menetluse käik

1. Tallinna Linnakohtu 22.10.2003 määrusega arestiti A.Bi hagi tagamiseks OÜ G valduses

olnud Tallinnas x asunud vallasvara. Harjumaa ja Tallinna kohtutäitur V. K täitis nimetatud

kohtumääruse 31.10.2003. OÜ B esitas 08.06.2004 kohtusse hagi, paludes vabastada aresti

alt 31.10.2003 vallasvara arestimise akti punktides 2-32 loetletud vara. Hageja on mitmel

korral oma nõuet muutnud, ühe täiendava hagiavalduse (kahju hüvitamise nõudes)

menetlusse võtmisest on kohus 23.09.2005 määrusega keeldunud. 05.10.2005 teatas hageja

kohtule kirjalikult, et ei soovi hagist loobuda, sest tema jaoks on oluline tuvastada

vaidlusaluse vara kuuluvus selle

arestimise hetkel. 06.10.2005 määrusega andis kohus hagejale tähtaja hagi eseme

muutmiseks. 08.11.2005 toimunud kohtuistungil muutis hageja suuliselt oma nõuet, paludes

tuvastada arestitud vara kuuluvust OÜ-le B (tl 215).

2. Hagi põhjenduste kohaselt on vallasvara arestimise akti punktides 2-32 loetletud vara

soetatud hageja poolt seoses ilusalongi loomisega. Kõik loetletud esemed moodustavad

osaühingu osakapitali mitterahalise sissemakse. Hagejat arestimise juurde ei lubatud, OÜ

G esindaja vara arestimise juures ei viibinud. Kuna A. B esindaja oli andnud

hagejale põhimõttelise nõusoleku ruumide kasutamiseks ilusalongina, paigutas hageja kogu

vara neisse ruumidesse, mis olid varasemalt OÜ G kasutuses. A. B oli teadlik, et

vara kuulub hagejale.

Kostjate vastuväited

3. Kostja A.B ei tunnistanud hagi ja leidis, et hageja ei ole tõendanud, et on vaidlusaluse

vallasvara omanik. Hageja ei ole kunagi asunud ega asu ka käesoleval ajal aadressil x.

Kõnesolev elamu kuulub kostjale, kes andis sealsed ruumid rendile OÜ-le D. Peale

rendilepingu lõpetamist andis OÜ D ruumid ja sealse vara üle OÜ-le G, kes võttis üle ka OÜ

D poolt tasumata üürivõla. Kostja sõlmis OÜ-ga G rendilepingu. OÜ G valduses ja kasutuses

oli kogu ilusalongi sisustus, ta pidas kogu vaidlusalust vara oma varaks ega ole seda

võõrandanud või andud hageja valdusesse ja kasutusse. Kuna OÜ G ei tasunud ruumide

kasutamise eest üüri ega OÜ D võlgnevust, esitas kostja hagi OU G ja OÜ D vastu.

Kohtutäitur arestis hagi tagamise korras OÜ G kasutuses olevates ruumides asuva ja

viimasele kuuluva vallasvara. 19.10.2004 kohtuotsusega hagi rahuldati ning kohtuotsuse

täitmiseks kohtutäitur võõrandas arestitud vallasvara. Hageja ei taotlenud täitemenetluse

peatamist. Seega on hagi alus ära langenud ja menetlus kuulub lõpetamisele.

4. Kostja OÜ G teatas, et on pidanud vaidlusalust vallasvara alati enda omaks.

Esimese astme kohtu otsuse põhjendused

5. Tallinna Linnakohus rahuldas hagi osaliselt. Tõendeid kogumis hinnates asus kohus

seisukohale, et vara arestimise aktis näidatud seadmete ja väikeesemete osas on nõue

tõendatud, kuid mööbli osas ei ole, mistõttu tuleb viimase osas jätta nõue rahuldamata.

Kohus asus seisukohale, et seoses ühe rendilepingu lõpetamise ja uue sõlmimisega oli

tekkinud olukord, kus ruumid olid nii eelmise rentniku kui hageja faktilises valduses ja seega

võis ruumides olla nii hagejale kui OÜ-le G kuuluvaid esemeid. AÕS § 90 lg-s 1 sätestatud

omanikueelis on seega mõlemale valdajale samadel alustel kohaldatav.

6. AÕS § 80 lg-test 1 ja 2, § 82 lg-st 1, § 90 lg-st 1, § 92 lg-test 1 ja 2 tulenevalt lasub

tõendamise koormus eelkõige hagejal kui väidetaval omanikul, kelle valdust on rikutud.

Vallasomandi üleandmine asjaõiguse tähenduses on ka vallasasja üleandmine juriidilisele

isikule mitterahalise sissemaksena, arvestades äriseadustiku peatükkides 18 ja 25 ning §-s

520 märgitud erisusi. Harjumaa ja Tallinna kohtutäitur V. K arestis 31.10.2003 täiteasjas nr

012/2003/349 x asuvates, kostjale A. B kuuluvates ruumides asuva vara kokku 32 ühikut (tl

22-25). Vara arestiti seoses A. B kasuks tehtud kohtuotsusega, millega OÜ-lt G mõisteti

välja rendivõlg 97 696, 85 krooni (tl 69-72). Nimetatud kohtuotsuse kohaselt rentis OÜ D

alates 01.02.2001 A. B kuuluvaid ruume. Alates 01.08.2002 oli ruumide rentnikuks OÜ G.

Mõlemad äriühingud olid A. B rendivõlglased. Tunnistajate ütlusi (s.h tunnistaja E.J ütlused -

tl 104) hinnates järeldas kohus, et A. T ja R. E said ruumide

valduse rendisuhete ettevalmistamise ja ilusalongi avamise eesmärgil ning A. B nõusolekul.

Hageja esindaja seletustest ja allkirjastamata üürilepingu projektist on järeldatav, et

läbirääkimised üürilepingu sõlmimiseks nurjusid. Vallasvara arestimise akti järgi on vara

hoidjaks AS S (tl 22-25). Hageja seadusliku esindaja R. E seletuste kohaselt viibis ta koos

A. T arestimise juures, kuid salongi ruumidesse siseneda ei õnnestunud, sest lukk oli ära

vahetatud. OÜ G ainuosanik ja juhataja K. P seletuste järgi ostis ta osaühingu ainuosa A. T

vahendusel I. K (eelmine omanik), et koos A. T äritegevust alustada. Salongi sisustus kuulus

K. P seletustel OÜ-le G, olles ostetud OÜ-lt D (tl 216). Kohtu hinnangul on seletused

usutavad, sest K. P on OÜ G juhatuse liikmena kantud äriregistrisse 01.07.2003, s.o samal

perioodil, mil A. T alustas oma äritegevust.

7. Vallasvara arestimise aktis ja hageja mitterahalise sissemakse nimekirjas toodud vara loetelu

ei samastu. Esimeses on märgitud 32 ühikut, teises aga 43 ühikut. Hageja väitel ostsid hageja

osanikud ning asutajad R. E ja A. T hagejale üleantud vara 26.07.2003 M.M, mille

tõendamiseks esitasid nad ostu-müügilepingud (tl 48-51). Lepingute lisas on muu hulgas

märgitud P. R. Cell tselluliidiimuaparaat, kuid kapitalirendilepingu nr 38 (tl 52) järgi rentis

hageja selle 10.08.2003 AS-ilt U. Seega ei saadud nimetatud aparaati osta samal ajal M. M.

Küll muudab aparaadi mainimine kogu nimekirja ja hageja seaduslike esindajate seletused,

mille kohaselt arestitud vara nimekiri samastub osaühingule üleantud vara nimekirjaga,

tõendina ebausaldusväärseks. Ostu-müügilepingu p 2.1 järgi pidi M. M temalt ostetud

sisseseade aadressile x kohale toimetama, kuid tunnistaja E. J ütlustel ei ole mööblit

ruumidesse juurde toodud. Tunnistaja andmetel oli ruumides OÜ Diom vara, mida kasutas

edasi OÜ G kaudset valdust või muid väidetavaid õigusi ruumides paiknenud mööbli suhtes

ei ole tõendatud. AS S ja M.M vahel sõlmitud kosmeetikasalongi seadmete

kapitalirendilepingu (tl 74-77) juures puudub selles viidatud seadmete nimekiri. Hageja ei

ole esitanud raamatupidamisdokumente (bilanss jms) ega tõendeid, millest nähtuks, et M. M

tasuti ostetud vara eest (tl 135, 178), mis oleks oluline aga hageja seletuste usaldusväärsuse

hindamisel. Kohus leidis, et vara arestimise aktis märgitud mööbel ei mahu seadmete

mõistesse. OÜ G raamatupidamisdokumentide järgi soetati 2002.a põhivara 400 000 krooni

eest (tl 157), millelt on arvestatud amortisatsioon 51 000 krooni. Nimetatud dokumendid on

usaldusväärsed, olles koostatud ajal, mil vaidlus vara osas veel puudus. Samas ei järeldu

esitatud dokumentidest OÜ-le G kuulunud vara nimekiri.

8. Puudub alus järeldada, et P.R. Chell tselluliidiimuaparaat kuulus vara arestimise ajal hagejale

(hageja andmetel on nimetatud aparaat aktis ekslikult näidatud arvutina). Nimetatud aparaati

kasutas hageja arestimise ajal kapitalirendilepinguga omandireservatsiooni alusel, kusjuures

viimane makse tasuti R. E seletustel alles 2005. a. Kohtul puudub kahtlus, et nimetatud

aparaat kuulub käesoleval ajal hagejale. Kohus tunnistas hageja omandiõigust täiteasjas nr

012/2003/349 arestitud varale arestimise aja seisuga järgnevalt: kassettraadio Mark (2 tk)

väärtusega 600 krooni, rätikud väärtusega 2000 krooni, arvuti Microlink väärtusega 12 000

krooni, kaardimakseterminal väärtusega 4250 krooni, elektriradiaator Thomas väärtusega

8000 krooni, kohvimasin Severin väärtusega 300 krooni, telefoniaparaat STC väärtusega 500

krooni ja arvuti MC Beauty väärtusega 86 438 krooni.

Apellatsioonkaebuste põhjendused

9. Hageja

OÜ

B

palub

apellatsioonkaebuses

tühistada

kohtuotsus

hagi

rahuldamata jäetud osas ja saata asi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Kohus

oleks pidanud mitterahalise sissemaksena üleantud vara nimekirja ja vara arestimise akti

hindama esemete kaupa, mitte nende arvu järgi. Üleantud esemed sisaldusid ka vara

arestimise aktis ja vaidlus on nende esemete kuuluvuse üle. Hageja tõendas esitatud

lepingute ja üleantud vara nimekirjaga, et need esemed kuuluvad talle, kuid OÜ G esitas

tõendina äriühingu 2002. majandusaasta aruande, millest ei nähtu soetatud esemete

nimetused ja vara omandamise alusdokumendid. OÜ G esindaja seletused on vastuolulised.

Kirjaliku vastuse kohaselt on ta varasid alati enda omadeks pidanud ega ole teadlik kellelt ja

kuidas vara omandati, kohtuistungil (tl 215-216) antud seletuse kohaselt on talle teada, et

vara osteti OÜ-lt D, kuid talle pole teada lepingute asukoht ja maksedokumentide olemasolu.

Kohus hindas tõendeid erapooletult ja seadis põhjendamatult kahtluse alla hageja seaduslike

esindajate seletused. Kohus ei arvestanud, et OÜ G esindaja jättis korduvalt kohtusse

ilmumata ja takistas oluliselt menetluse kulgu ning see peaks tekitama kahtlusi tema

selgituste usaldusväärsuse suhtes. OÜ G ei ole tõendanud, et nimetatud esemed kuulusid

talle. Tunnistaja E. J ei saa anda M. M ostetud mööbli kohta pädevaid selgitusi, kuna ta ei

viibinud hoones iga päev. Asjaolu, et tunnistaja ei näinud ruumidesse mööblit toodavat, ei

tõenda, et seda toodud pole.

10. Kostja A. B palub apellatsioonkaebuses tühistada kohtuotsus hagi rahuldavas osas ning uue

otsusega jätta hagi rahuldamata ja kohtukulud hageja kanda. Kuna hageja asendas

vindikatsioonihagi tuvastushagiga, oleks ta pidanud esitama uue hagi. Kuivõrd hagi alus oli

ära langenud, oleks kohus pidanud menetluse vara arestist vabastamise hagis lõpetama.

Kohus jättis tähelepanuta, et puuduvad tõendid, mille kohaselt hageja asutamisel talle

üleantud vara nimekiri ühtiks arestitud vara nimekirjaga ja see vara oleks paigutatud OÜ G

rendiruumidesse. Asjaolu, et hageja esindajad viibisid paaril korral kõnesolevates ruumides,

ei tõenda, et nad oleksid vara OÜ-le G üle andnud või tema ruumidesse toimetanud või OÜ G

oleks andnud vara hageja valdusse. Ka asjaolu, et hagejate valduses olid ruumide võtmed, ei

näita, et need anti neile üle kostja nõusolekul. Kostja volitatud esindaja T. J kinnitas

kohtuistungil, et ei ole hagejale võtmeid üle andnud ja tal puudus selleks õigus, kuna

rendiruumid olid OÜ G valduses ja kasutuses ning seal asus viimase vara. Hagejaga ei ole

sõlmitud rendilepingut ega kokkulepet selle sõlmimiseks. Kostjal ja tema esindajatel puudus

õigus ja võimalus renditud ruumidesse siseneda, kuna need olid signalisatsiooni all ja koode

teadsid ainult OÜ G töötajad. Ruumide valdaja oli kuni vara arestimiseni OÜ G ja ta ei ole

andnud võtmeid ega vara hagejale üle. Tõendatud pole, et M.M, kes müüs hagejale

vaidlusalused varad, oleks toimetanud need x ruumidesse. Kuigi tunnistaja E. J kinnitas, et

ruumidesse ei ole mööblit juurde toodud, ei tähenda see seda, et juurde oleks toodud muud

vara. Tõendatud on, et vaidlusalune vara asus enne hageja asutamist OÜ G rendiruumides ja

oli viimase bilansis, valduses ja kasutuses. Puuduvad ka tõendid, et OÜ G oleks selle vara

võõrandanud M. M. Vara, millele kohus hageja omandiõigust tunnistas, hageja asutamisel

talle üleantud varade nimekirjas ei ole. Ka puuduvad tõendid, et hageja oleks selle vara muul

viisil omandanud. Kuna hageja ei ole usaldusväärselt tõendanud, et kohtutäituri poolt

arestitud vara on tema vara, tuleb jätta hagi rahuldamata.

11. Kohus ei arvestanud vara väärtuse hindamisel, et kohtuotsuse tegemise ajaks on 2003. a

soetatud vara väärtus oluliselt vähenenud. Vara väärtus väljendub vara turuhinnas.

Kohtutäituril ei õnnestunud kogu arestitud vara müüa isegi 75 000 krooni eest, seetõttu andis

kohtutäitur 23.05.2005 kogu arestitud vara selle hinnaga üle sissenõudjale. Kohus on aga

hinnanud ekslikult kogu vara maksumuseks 214 823 krooni. Seetõttu arvestas kohus vääralt

ka riigilõivu. Apellant tasus õigusabi eest ja transpordi kulu kokku 12 980 krooni. Kohus ei

võtnud seisukohta transpordikulu 6720 krooni osas.

Apellatsioonkaebuste vastused

12. OÜ

B

ja

A. B

ei

pea

vastaspoole

apellatsioonkaebust

õigeks

ning

paluvad need jätta rahuldamata. OÜ G on äriregistrist kustutatud 22.11.2005.

Ringkonnakohtu seisukoht

13. Tsiviilkolleegium, ära kuulanud asjast osavõtnud isikute seisukohad kohtuistungil ning

tutvunud tsiviilaja materjaliga, leiab, et kohtuotsus tuleb tühistada ning jätta hagi tervikuna

rahuldamata, OU G osas tuleb menetlus vastavalt TsMS § 428 lg 1 p-le 5 lõpetada.

14. Kohus vaatas läbi hageja nõude arestitud varale omandiõiguse tunnustamiseks ning leidis, et

osa vaidlusalusest varast kuulus arestimise aja seisuga hagejale. Kohus võttis kostjate

nõusolekul vastu hageja nõude muutmise avalduse suuliselt protokolli kantuna. Kohus

tuvastas hageja omandiõigust osale täiteasjas nr 012/2003/349 arestitud varale arestimise aja

seisuga hageja näidatud hindades 103 280 krooni väärtuses ning jättis nõude ülejäänud osas

rahuldamata. Kuigi kuni 31.12.2005 kehtinud TsMS § 154 lg 1 (praegu kehtivas seaduses §

376 lg 4) kohaselt sai hagi muuta vaid vastava kirjaliku avalduse alusel, mille kohta kehtisid

hagiavaldusele sätestatud nõuded, pidas kohus otstarbekaks lugeda nõue muudetuks

protokollis fikseeritud avalduse alusel (kirjaliku kinnituse nõude olemuse kohta sisaldas ka

hageja 05.10.2005 avaldus). Sisuliselt on kohus tuvastanud vara omaniku vara arestimise aja

seisuga. Kuna vara oli täitemenetluse käigus võõrandatud, siis oli tegemist tuvastusliku

nõudega, sest konkreetsele varale omandiõigust tunnustada ei olnud enam võimalik (ega

nõuda vara arestist vabastamist).

15. Kolleegium nõustub linnakohtuga selles, et vallasvara omandiõiguse tuvastamisel tuleb vara

valdaja omandiõigust AÕS § 90 lg 1 kohaselt eeldada. Samas ei pea ringkonnakohus õigeks

kohtu järeldust, et ruumid, kus vaidlusalune vara paiknes, olid samaaegselt kahe isiku, s.o nii

hageja kui OÜ G valduses, ning sellele tuginevat seisukohta, et ka hageja omandiõigust

võiks eeldada. Asja materjalist nähtuvalt oli nimetatud ruumide rentnikuks alates 01.02.2001

samal päeval sõlmitud rendilepingu alusel OÜ D Nimetatud leping lõpetati 01.08.2002 ning

ruumid anti omaniku nõusolekul üle OÜ-le G, kellega sõlmiti ka vastav leping. Asjas on

tõendatud, et OÜ G võttis üle eelmise rentniku võlgnevuse ja vara ning jätkas ruumides

ilusalongi pidamist (teenuse osutamist). 30.10.2003 esitas A.B kohtusse hagi OÜ D ja OÜ G

vastu, sest OÜ G ei tasunud kokkulepitud üüri ega ka OÜ D võlgnevust. Nimetatud hagi

tagamiseks arestiti üüritud ruumides paiknenud vara. Tallinna Linnakohtu 19.10.2004

otsusega A.Bi hagi rahuldati ning täitemenetluse käigus arestitud vara realiseeriti (Tallinna

Linnakohtu 19.10.2004 otsusega mõisteti OÜ-lt D välja 57 017, 15 krooni ja OÜ-lt G 97

696, 85 krooni).

16. Kuna vaidlusalune vara oli arestimise ajal OÜ G valduses, siis tulenevalt AÕS § 90 lg-st 1

pidi omandiõigust sellele varale tõendama hageja. Hageja väitis, et omandas vara osaühingu

asutamisel osanike poolt mitterahalise sissemaksena üleantud varana ning paigutas selle x

asunud ruumidesse. Oma väite tõendamiseks esitas ta tõendid selle kohta, et hageja osanikud

omandasid vara M. M, samuti tõendid nimetatud isiku poolt vara ostmise kohta.

Ringkonnakohus on seisukohal, et neist tõenditest ei saa hageja omandiõigust arestitud

varale järeldada. See, et M. M oli viidatud vara omanikuks veebruaris 2001, ei tõenda hageja

omandiõigust OÜ G poolt renditud ruumides paiknenud varale 31.10.2003. Pealegi nähtub

asja materjalist, et vara omandamise ajal, s.o 2001.a alguses, alustas kõnealustes ruumides

tegutsemist OÜ D, mille osanikuks oli M.M tütar E. M (rendileping sõlmiti 01.02.2001),

millest võis tuleneda

M.M huvi teatud liiki vara ostmise vastu. Ka hageja seadusliku esindaja A. T seletusest võib

pigem järeldada, et M.M omandatud vara oli üle antud OÜ-le D. Nimetatud isiku seletuse

kohaselt jäi OÜ G lahkumise järel ruumidesse mööbel ja aparatuur (tl 96). Kuigi hageja

esindaja tegi sellest järelduse, et vara kuulus M.Mle (samas), ei kinnita see hageja

omandiõiguse tekkimist.

17. Kohtule esitatud tõendid ei kinnitanud hageja väidet, et tema poolt mitterahalise

sissemaksena omandatud vara paigutati x asuvatesse ruumidesse. Ükski kohtus ülekuulatud

tunnistaja seda väidet ei kinnitanud. Hageja soovitud järeldust ei ole võimalik teha ka

tunnistaja P. T (töötab kosmeetikuna hageja seadusliku esindaja R. E juures) ütlustest.

Nimetatud tunnistaja käis ruumides 2003.a, vara toomise kohta ta ütlusi ei andnud (tl 98).

Ka tunnistaja T. S (massööri haridus, R. E tuttav) ütluste kohaselt viibis ta x teise korruse

ruumides oktoobrikuus, koristades seal koos R (R. E), ning täpsustas, et on seal käinud

vähemalt viiel korral, vara ruumidesse paigutamisest ta ei rääkinud (tl 100). Tunnistaja J. K

viibis ruumides ühel korral, väidetavalt 2003.a suvel, A (A. T) kutsel, väitis "enam vähem"

teadvat, et see on A salong (tl 102). x asuvates ruumides kingsepana tegutseva E.J

tunnistajana antud ütluste kohaselt oli kogu arestitud vara seal juba OÜ D ajal (tunnistaja

juures hoiti ruumide võtmeid ning ta pidas "teatud määral valvet maja osas"). Tunnistaja

teada tegeles OÜ D asjaajamisega M.M. Tunnistaja väitel soovis A. T ruumidest vara enne

arestimist ära viia, kuid teda takistati (kutsuti politsei). Tunnistaja teada käisid ruumide

üürimise osas hageja esindajaga küll läbirääkimised, kuid neis ruumides ei ole hageja kunagi

tegutsenud (tl 104).

18. Eelnevast tulenevalt ei nõustu kolleegium linnakohtu seisukohaga, et tõendite põhjal saaks

järeldada, et osa ruumides paiknenud varast on hageja vara, sest on sinna hageja poolt

toodud. Hageja esitatud võlaõiguslikud müügilepingud omandi tekkimist ei kinnita. Ka

dokumendid, mille kohaselt hageja osakapitali moodustas mitterahaline sissemakse, ei

kinnita hageja omandiõigust arestitud varale. Pealegi ei ole võimalik teha järeldust, et

arestitud vara oleks füüsiliselt sama, mida nimetatud loetelus silmas peeti. 10.08.2003

sõlmitud kapitalirendileping tselluliidiimuaparaadi liisimise kohta (tl 52-55) ei kinnita hageja

väidet, et sama aparaat asus arestitud vara hulgas. Ka nähtub OÜ G 2002.a majandusaasta

aruandest, et äriühingu bilansis oli seadmeid maksumusega 400 000 krooni. Tõendite

kogumile antud hinnangu põhjal ei ole võimalik hageja nõuet rahuldada. Tulenevalt TsMS §-

st 232 (kuni 31.12.2005 kehtinud TsMS § 95) lasub kohtul kohustus hinnata seadusest

juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustada oma

siseveendumuse kohaselt, kusjuures ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks ette kindlaksmääratud

jõudu.

19. Kuna ringkonnakohus tühistab osaliselt esimese astme kohtu otsuse ning jätab hagi tervikuna

rahuldamata, tuleb vastavalt sellele ümber jaotada ka menetluskulud. Tulenevalt

tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-st 3

kohaldatakse enne 01.01.2006 kehtiva TsMS jõustumist alustatud menetluse puhul

menetluskulude

jaotamisele

ja

nende

kindlaksmääramisele

seni

kehtinud

tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Kuni 31.12.2005 kehtinud TsMS § 60 lg 1

kohaselt jäetakse kohtukulud selle poole kanda kelle kahjuks otsus tehakse. Samal

põhimõttel jaotatakse ka apellatsioonimenetluse kohtukulud (TsMS § 60 lg 8).

Õigusabikulude osas tuleb arvestada TsMS § 61 lg 1 p-st 1 tulenevat piirmäära (hageja

hindas arestitud vara väärtuseks 214 823 krooni). Kohtule esitatud arvestuse kohaselt on A.B

kandnud kahes kohtuastmes õigusabi kulusid kokku 25 600 krooni, millest

10 741 krooni peab OÜ B talle hüvitama. Lisaks sellele tuleb viimaselt välja mõista tasutud

riigilõivu katteks 3500 krooni. Seega peab OÜ B hüvitama A.Bi menetluskulud summas 14

241 krooni. Esindaja transpordikulud eraldi hüvitamisele ei kuulu.

R. Allikvere

Ü.Jänes

M.Reino