3-05-1174/7 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaire Pikamäe, Viive Ligi ja Lauri Madise Otsuse tegemise aeg ja koht

04. oktoober 2006, Tallinn Haldusasja number 3-05-1174 Haldusasi V.Pi ja R.Ti kaebused Pärnu Linnavalitsuse poolt avalikõiguslikus suhtes tekitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamise nõudes Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 06. juuni 2006 otsus haldusasjas nr 3-05- 1174 Menetluse alus ringkonnakohtus Pärnu Linnavalitsuse apellatsioonkaebus Menetluse liik Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebajad: V.P ja R.T, esindaja vandeadvokaat Viive Kaur Vastustaja: Pärnu Linnavalitsus RESOLUTSIOON Rahuldada Pärnu Linnavalitsuse apellatsioonkaebus osaliselt. Tühistada Tallinna Halduskohtu 06.06.2006 kohtuotsus haldusasjas nr 3-05-1174 osas, millega rahuldati täies ulatuses V.Pi ja R.Ti kaebused Pärnu Linnavalitsuselt varalise kahju hüvitamise nõudes ning mõisteti välja kohtukulud V.Pi ja R.Ti kasuks. Teha vastavas osas uus otsus, millega rahuldada V.Pi ja R.Ti varalise kahju hüvitamise kaebused osaliselt ning mõista Pärnu Linnavalitsuselt V.Pi kasuks välja 1 195 058 (üks miljon ükssada üheksakümmend viis tuhat viiskümmend kaheksa) krooni ja R.Ti kasuks 1 023 618 (üks miljon kakskümmend kolm tuhat kuussada kaheksateist) krooni suurune hüvitis. Mõista Pärnu Linnavalitsuselt V.Pi kasuks välja menetluskulud summas 81 621 krooni ja R.Ti kasuks 64 961 krooni.

Edasikaebamise kord

3-05-1174

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse kättesaamisest.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 11.02.2004.a. esitas V.Pi ja R.Ti esindaja Pärnu Linnavalitsusele kahju hüvitamise nõude lähtuvalt x asuva ehitise ja maa tagastamisest R. E. Nõudest nähtub, et V. P hindas tekitatud kahju suuruseks 1 100 000 krooni ja R. T 830 000 krooni, millest tuleks maha arvata eluruumi erastamiskulud. 18.03.2004.a. vastas Pärnu Linnavalitsus kaebajate esindajale, et R. E on vaidlustanud linnavalitsuse 16.01.2004.a. korralduse nr 40 „Maa mittetagastamise kohta“ ja seoses eelnimetatuga saab erastamise õigusest võimaliku ilmajäämise tõttu tekitatud võimaliku varalise kahju hüvitamise rahuldamise või mitterahuldamise küsimuse otsustada pärast kohtuvaidluse lõppemist.

Pärnu Halduskohtu 28.10.2004.a. otsusega rahuldati R.E kaebus ja tühistati Pärnu Linnavalitsuse 16.01.2004.a. korraldus nr 40, millega linnavalitsus oli tunnistanud kehtetuks oma 13.09.1996.a. korralduse nr 770-p. Eelnimetatud lahendis leiti, et 13.09.1996.a. korraldus nr 770-p, millega otsustati x asuv kruntrendimaa R. E omandisse anda, oli küll õigusvastane, kuid lähtuvalt haldusmenetluse seaduse § 67 lg-st 2 (usalduse arvestamine), ei olnud Pärnu Linnavalitsusel õiguslikku alust selle kehtetuks tunnistamiseks. Tallinna Ringkonnakohus muutis kohtuotsuse põhjendusi, kuid muus osas jäeti see muutmata ning kohtuotsus jõustus 13.05.2005.a.

30.06.2005.a. esitas kaebajate esindaja Pärnu Linnavalitsusele uue kahju hüvitamise nõude. Nõude kohaselt seisneb kahju eluruumide turuhinnas. V. P hindas selle 1 200 000 krooni ning R. T 910 000 krooni suuruseks, millest tuleks maha arvata erastamiskulud.

24.10.2005.a. vastas Pärnu Linnavalitsus kaebajatele, et linn on valmis hüvitama V. P erastamisõigusest ilmajäämise tõttu 812 876 krooni ja R. T 615 213 krooni.

2. 05.12.2005.a. esitasid V. P ning R. T halduskohtusse kaebused materiaalse ja moraalse kahju hüvitamise nõudes. V. P taotles varalise kahju hüvitamist 1 153 394 krooni ulatuses ja moraalse kahju hüvitamist 150 000 krooni suuruses summas, R. T vastavalt 874 731 krooni materiaalse ning 150 000 krooni mittevaralise kahju hüvitamist.

Pärnu linn hüvitas V. P kohtuväliselt 812 876 krooni ja R. T 615 213 krooni.

10.03.2006.a. esitas R. T täpsustatud nõude, mille kohaselt oli varalise kahju suurus 300 118 krooni ning mittevaraline kahju 50 000 krooni. 13.03.2006.a. esitas V. P täpsustatud nõude, mille kohaselt oli varaline kahju 983 518 krooni ning mittevaraline kahju 100 000 krooni.

18.05.2006.a. esitasid kaebajad eksperthinnangud, mille kohaselt on x asuva neljatoalise korteri turuväärtus 12.05.2006.a. seisuga 2 150 000 krooni ja x asuva neljatoalise korteri turuväärtus

1 750 000 krooni. Sellest tulenevalt on kaebajad täpsustanud nõudeid - V. P taotleb 1 226 018

3-05-1174

krooni ning R. T 1 047 018 krooni suuruse materiaalse kahju hüvitamist. Täiendavalt tasuti ka riigilõivu.

3. Kaebuste põhjendused on alljärgnevad. Ehitise ja maa ebaseadusliku tagastamisega R. E jäid kaebuse esitajad ilma võimalusest erastada üürilepingu alusel kasutatavad eluruumid aadressil x ja y. Tulenevalt asjaolust, et kinnistu asukohaga x on käesoleval ajal kolmanda isiku heauskses omandis ning Pärnu Linnavalitsuse korraldus vara tagastamise tühistamises tunnistati kohtu poolt ebaseaduslikuks, puudub igasugune võimalus endise olukorra taastamiseks ja üürnikele eluruumi erastamiseks.

V.Pile tekitatud varalise kahju vaidlusaluse osa suuruseks on 1 226 018 krooni ning R.Til 1 047

018 krooni. Arvestuse käik on V. P järgmine: korteri turuväärtus 2 150 000 krooni - parendused 64 000 krooni - hüvitatud summa 812 876 krooni - erastamiskulud 46 606 krooni = 1 226 018 krooni.

R. T on arvestuse käik järgmine: korteri turuväärtus 1 750 000 krooni - parendused 52 500 krooni

- hüvitatud summa 615 213 krooni - erastamiskulud 35 269 krooni = 1 047 018 krooni.

Riigivastutuse seaduse § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Kaebuse esitajad on seisukohal, et nende väärikust on linnavalitsuse ametnike poolt alandatud. V. P palub hüvitada mittevaralise kahjuna 100 000 krooni ja R. T 50 000 krooni.

4. Pärnu Linnavalitsus palus jätta kaebused rahuldamata. Hüvitise taotlemisel ei ole arvestatud, et hoone renoveeriti aastatel 2000-2001 ning kinnistu heakorrastati, millest tulenevalt tõusid ka korterite hinnad. Nimetatud tööd teostas ja finantseeris

R. E. Eksperthinnangute tegemisel ei ole arvestatud sama kinnistuga 2003.a. tehtud tehinguga, mille hinnaks oli 3 200 000 krooni, mis näitab kõige täpsemini vastava vara väärtust. Korterite väärtuste hindamisel arvestati juurde ka vahepealse hinnatõusu protsent. Maha arvestati erastamisega seotud kulud. Tulenevalt kaebajate poolt vastustajale esitatud kahju osaliselt väljamaksmise nõudest ning selle vastuvõtmisest eeldas vastustaja heauskselt, et taotlus on lahendatud ning vaidlusaluseks saab olla vaid vähendatud summa.

Eelpooltoodule tuginedes on vastustaja seisukohal, et kahju hüvitise suuruse määramisel tuleb lähtuda Pärnu Linnavalitsusele 04.07.2005.a. esitatud taotluses nõutavatest kahjuhüvitise suurustest. Seega saab vaidlusalusteks summadeks olla R. T puhul taotletud summa 910 000 krooni - väljamakstud summa 615 213 krooni - erastamiskulud 35 269 krooni = 259 518 krooni ning V. P puhul taotletud summa 1 200 000 krooni - väljamakstud summa 812 876 krooni - erastamiskulud 46 606 krooni = 340 518 krooni. Nimetatud summadest peab maha arvestama ka parendused. Osaliselt on parenduste mahaarvestamisega nõustunud ka kaebajad.

Riigivastutuse seaduse kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust.

Kaebajate väited nende väärikuse alandamise kohta on alusetud.

3-05-1174

5. Halduskohtu otsusega mõisteti Pärnu Linnavalitsuselt V.Pi kasuks välja 1 226 018 krooni ning R.Ti kasuks 1 047 018 krooni. Mittevaralise kahju hüvitamise nõuded jäeti rahuldamata. Samuti mõisteti Pärnu Linnavalitsuselt V.Pi kasuks välja kohtukulud 78 000 krooni ja R.Ti kasuks 61 000 krooni.

Kohtuotsuses leiti, et kahju tekitamise kui fakti küsimuses käesolevas haldusasjas vaidlust ei ole. Kahju on tekitatud seoses sellega, et x asuva ehitise ja maa tagastamisega R. E jäid kaebajad nende kasutuses olnud korterite erastamise võimalusest ilma. Pärnu Linnavalitsus on hüvitanud V.P’ile erastamisõigusest ilmajäämise eest 812 876 krooni ja R.T’ile 615 213 krooni. Vastustaja peab eelnimetatud summasid erastamisvõimaluse minetamise tõttu tekkinud kahju eest piisavaks.

Eluruumi ostueesõigusega erastamise õiguse kaotus on käsitatav varalise kahjuna ning nõude suuruseks saab olla vara turuhind, millest tuleks maha arvata kulutused, mis oleks avaldajatel tulnud kanda seoses eluruumide erastamisega.

Halduskohus nõustus kaebajatega selles, mis puudutab kahju hüvitamise nõude ajahetke, ning aktsepteeris summa täpsustamist enne kohtuistungi toimumist, leides, et seda ei saa käsitleda vastustaja eksitamisena. Kaebuse esitajatega nõustus halduskohus ka selles, et hoonele tehtud parendused turuväärtust üks-üheselt ei mõjuta. Siinkohal võib lähtuda ka kaebajate poolt esitatud 25.01.2006.a. eksperthinnangust, mille kohaselt ei ole osalise remondi mõju kogu kinnistu turuväärtusele mitte üle 3%. Vastustaja ei ole eelnimetatud hinnangut ümber lükanud. Haldusasja materjalist ei nähtu ka seda, et renoveerimistööd oleksid olnud põhjendamatud. Vastustajal ei ole samuti andmeid, et remonti oleks tehtud ülemäära palju. Kaebajad hindavad parenduste mõju hoone teisel korrusel paiknevatele korteritele ja parenduste summa mahaarvamist üleüldse küsitavaks, kuid samas on nad nõustunud omapoolse kompromissina parenduste mahaarvamisega 3% ulatuses ning seega ei ole selles osas enam vaidlust. Mis puutub parenduste võimalikku mahaarvamisse suuremas proportsioonis kui 3%, siis selleks ei oleks lähtuvalt käesoleva haldusasja materjalidest ja eelnevatest põhjendustest alust. Erastamiskulude mahaarvamise osas protsessiosalistel vaidlust ei olnud.

Seoses mittevaralise kahju hüvitamise taotlustega nõustus halduskohus Pärnu Linnavalitsuse seisukohtadega. Olenemata sellest, et kahju oleks võinud hüvitada varem, ei saa seda vaadelda linnaametnike süülise ja avaldajate väärikuse alandamisele suunatud tegevusena.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

6. Pärnu Linnavalitsuse apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada osas, millega mõisteti kaebuse esitajatele välja varaline kahju. Otsus on ebaõige materiaalõigusnormi ebaõige kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu.

3-05-1174

Kaebajate poolt vastustajale 04.07.2005 esitatud kahju hüvitamise avalduses taotles V. P

1 200 000 krooni ja R. T 910 000 krooni suuruse varalise kahju hüvitamist. VÕS § 136 järgi tuleb kahju hüvitada üldjuhul ühekordselt makstava rahasummana, kusjuures võlasuhe lõpeb ainult kohase täitmisega. Kaebajate nõudel ja teadmisel tasus vastustaja V. P 812 876 krooni ja R. T

615 213 krooni ja seda teadmisel, et vaidlusalusteks summadeks jäävad vaid 30% ulatuses maha arvestatud parendused. VÕS § 76 lõike 3 järgi loetakse kohustus kohaselt täidetuks, kui see on täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil. Pärnu Linnavalitsuse poolt kaebajatele mittevaidlusaluse summa tasumist võib lugeda kokkuleppeliselt tasutud kohustuse täitmiseks. Kohtuvaidlus pidi jätkuma vaid 30% üle. Olukorda, kus esitatud nõue ei ole täielikult täidetud, ei loeta mittetäitmiseks, vaid mittenõuetekohaseks täitmiseks (VÕS § 100 ja 101). Seega on halduskohus ebaõigesti lähtunud ajahetkest, millest tuleb kahju hüvitamise nõude puhul lähtuda.

Tulenevalt RVastS § 11 on Pärnu Linnavalitsusel õigus oma kohustus täita ka muul viisil kui rahalise kohustusena ja seda eelkõige, kui rahalise kohustuse täitmine on kulukam kui toimingu sooritamine samaväärse elamispinna leidmise näol. Kui Pärnu Linnavalitsus oleks teadnud, et kohtus ei ole vaidlusaluseks summaks väljamaksmata jäänud 30%, oleks ta kaalunud kaebajatele samaväärsete eluruumide leidmist.

Halduskohus on lähtunud parenduste mahaarvamisel sellest, kui palju on parendused korterite turuväärtust tõstnud, mitte aga sellest, kui palju on kaebajad raha säästnud. Kohus ei ole otsuses põhjendanud, miks ei ole maha arvatud säästetud summasid ja lähtutud on vaid turuväärtuse tõusmisest 3%.

7. V. P ja R. T vastuses palutakse jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning mõista vastustajalt kaebajate kasuks välja apellatsiooniastme kohtukulud.

Tahtliku tegevusetusega nõude kohtuvälisel lahendamisel ja soovimatusega sõlmida kompromissi ei saa haldusorgan tekitada situatsiooni, kus haldusorgan hüvitab kahju summades, mille arvestuse aluseks on võetud enam kui aastavanune kinnisvaraturu seis ning mille eest ei ole võimalik kannatanutele luua varalist olukorda, milles nad oleksid siis, kui nende õigusi ei oleks rikutud. Nii RVastS § 8 lg 1 kui ka VÕS § 127 lg 1 kohaselt tuli kohtul lähtuda eluruumide turuväärtusest kohtuotsuse tegemise aja seisuga. Riigikohus (lahendid 3-3-1-33-02; 3-2-1-168-05) on asunud seisukohale, et ka vaidluse jätkumisel teise astme kohtus ei ole välistatud uue asjaolu – muutused kinnisvaraturul – arvestamine. Vastustaja peaks lähtuma mõistlikkuse ja otstarbekuse põhimõttest ning mitte jätkama perspektiivitut vaidlust.

Vastustaja viide VÕS § 136 lõikele 1 on asjassepuutuv ning halduskohus on sellega ka arvestanud. Vastustaja seisukoht, et ta on kahju osaliselt ühekordse maksena hüvitanud, mistõttu tuleb lugeda kohustus kohaselt täidetuks, on ekslik ja meelevaldne. Vastustaja viited VÕS § 76 lg 3, § 100 ja § 101 lg 1 ei ole asjakohased, kuna tegemist ei ole võlasuhtega, kus võlausaldaja võib juhul, kui võlgnik on oma kohustust rikkunud, nõuda muu hulgas ka kohustuse täitmist.

3-05-1174

RVastS § 11 lõigete 2 ja 3 kohaselt saaks tagajärgede kõrvaldamisena vaadelda vaid olukorda, kus vastustajal oleks olnud võimalik endine olukord taastada ja kaebajatele eluruumid erastada. Pealegi on vastustaja alles apellatsioonimenetluses esitanud väite selle kohta, et kahju oleks saanud hüvitada ka samaväärsete elamispindade leidmisega. Varem ei ole kaebajatele sellist ettepanekut tehtud.

Halduskohus on õigesti leidnud, et hoonele tehtud parendused üks-üheselt turuväärtust ei mõjuta. Vastustaja pole varasemas kohtumenetluses väitnud, et hüvitamisele kuuluvast summast oleks tulnud maha arvata kaebajate poolt säästetud summad, mida kolmas isik on kulutanud. Pole esitatud ka ühtegi tõendit, millest nähtuks, kui suured olid kolmanda isiku kulutused hoone renoveerimisel. Vastustaja varasematest seisukohtadest tuleneb, et ka nemad on eelkõige lähtunud siiski turuväärtuse tõusust.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Apellatsioonimenetluses käib vaidlus jätkuvalt selle üle, kas kaebajatel oli õigus kahjuhüvitise suurust tõsta pärast seda, kui vastustaja oli hüvitanud V. P 812 876 krooni ja R. T 615 213 krooni (I). Samuti ei nõustu apellant halduskohtu seisukohaga, et kahjusummast tuleb maha arvestada parendustega kaasnenud korterite turuväärtuse kasv, mitte aga kaebajate poolt säästetud summad (so parenduste tegelik maksumus) (II).

I

9. Ringkonnakohus ei nõustu apellandi käsitlusega, mille kohaselt tuleb kohustus lugeda kohaselt täidetuks kaebajate esialgsest nõudesummast 70% tasumisel ning hilisem nõude suurendamine ei olnud võimalik, vaid kohtus sai vaidlus käia üksnes küsimuses, kas vastustaja oli põhjendatult kahjusummast maha arvestanud parendused 30% ulatuses. Asjaolu, et kaebajad taotlesid Pärnu Linnavalitsusele 30.06.2005 esitatud taotluses 1 200 000 ja

910 000 krooni suuruse kahju hüvitamist, ei saanud piirata nende protsessuaalset õigust pärast kohtusse kaebuse esitamist nõuet suurendada. TsMS § 376 lg 5 punkti 2 kohaselt nõude suurendamist ei loeta kaebuse muutmiseks. TsMS § 147 lg 4 sätestab, et nõude suurendamise korral tuleb tasuda täiendavat riigilõivu vastavalt nõude suurendamisele ning kui täiendavat riigilõivu ei maksta, loetakse kaebus esitatuks esialgses suuruses. Kaebajad tasusid nõude suurendamisel riigilõivu.

30.06.2005 taotluses lähtusid kaebajad kahjusumma suuruse kindlaksmääramisel korterite selleaegsest turuhinnast. Vastustaja taotlust ei rahuldanud, vaid üksnes teatas oma valmisolekust kahju osaliselt hüvitada. Kaebajad pöördusid 05.12.2005 kahju hüvitamise kaebusega kohtusse. Nõude suurendamist kohtumenetluse ajal, arvestades kinnisvara hinnatõusu, ei saa pidada vastustaja eksitamiseks.

Kahju osalist hüvitamist ei saa võrdsustada võlasuhte lõppemisega kohase täitmisega VÕS § 136 tähenduses.

II

3-05-1174

10. Ringkonnakohus leiab, et väljamõistmisele kuuluva kahjusumma suurusest tuleb maha arvata nii parendustest tingitud turuväärtuse kasv kui ka hädavajalike parenduste maksumus, mida kaebajad oleksid eluruumide omanikena pidanud tegema selleks, et korterite turuväärtust säilitada.

Vastustaja on seisukohal, et parenduste kaudu tõusis korterite turuväärtus 30%, kaebajad seevastu on aktsepteerinud 3%-list turuväärtuse kasvu.

11. x elamu seisukord tuleb kõige paremini esile 25.01.2006 eksperthinnangust, kust nähtub järgmist: - katusekate on vahetatud

380 m2 ulatuses, osaliselt plekk-kate. Katusekatte kogumaksumus on hinnanguliselt 120 000 krooni, jääkväärtus hindamise ajal 102 000 krooni; - pööningule pandud PVC-raamides aknad; - trepikoda ja trepid amortiseerunud; - ahjud amortiseerunud; - välisviimistlus on amortiseerunud, osaliselt püütud remontida; - tehnosüsteemid amortiseerunud.

Eksperthinnangus jõuti järeldusele, et nii elamu trepikoda kui ka korter 4 (mille kohta eksperthinnangut anti) vajab kapitaalremonti, elamu tervikuna on rahuldavas seisukorras. Eksperthinnangu koostanud riiklikult tunnustatud ekspert T. R leidis, et elamule teostatud remonttöid tuleb käsitleda hoone säilimiseks vajalike hooldusja remonditöödena. Tööde eesmärgiks ei olnud turuväärtuse tõstmine, vaid hoone ekspluatatsioonikõlbulikkuse tagamine. Hoone katusekatte vahetus, katuseakende paigaldus ja välisseinte värvimine moodustavad kulumeetodil arvutatud kogukuludest maksimaalselt kuni 3 %.

12. 11.11.2003 on Pärnu Linnavalitsuse poolt koostatud x elamu ülevaatuse akt, kust nähtub, et elamu I korrus on kaasaegsel tasemel rekonstrueeritud, vaheseintesse tehtud uusi avasid, lammutatud vanad ahjud, uuendatud tehnosüsteemid; elamu II korrusel asuvas korteris nr 4 on pliit ja soemüür amortiseerunud, veepaak amortiseerunud, tubades põrandad vajunud ning ahjud vajavad remonti. x elamu fassaad on remonditud, kinnistu korras.

14. Ringkonnakohus leiab, et eelnevast tuleneb, et hoone renoveerimine 2000-2001 aastal ei saanud toimuda mahus, mis oleks tõstnud kaebajate eluruumide turuväärtust 30%. Sisuliselt seisnes renoveerimine üksnes katuse vahetamises, katuseakende vahetamises ning fassaadi värvimises. Pärnu Linnavalitsuse poolt ei ole ümber lükatud 25.01.2006 eksperthinnangus toodud järeldust, et nende tööde eesmärgiks oli x hoone kasutamiskõlblikkuse tagamine, mitte aga turuväärtuse tõstmine. Asjaolu, et kogu elamu müüdi 2003. aastal 3 200 000 krooni eest, ei sea kahtluse alla 2006. aastal antud eksperthinnanguid korterite 3 ja 4 turuväärtuse kohta. Muuhulgas tuleb arvestada, et elamu müügilepingu sõlmimisel lasusid sellel olulised piirangud pikaajaliste üürilepingute näol. Pärnu Linnavalitsus on esitanud 1997. aastal Eesti Hoiupanga ning R ja R. E vahel sõlmitud laenulepingud, mille kohaselt võeti pangast laenu kokku 38 750 DEM (ca 310 000 krooni) sihtotstarbega x elamu renoveerimiseks. Ringkonnakohus märgib, et laenulepingud ei tõenda, et laenusummat täies mahus sihtotstarbeliselt kasutati, samuti ei lükka laenulepingud ümber 2003.a. ja 2006.a. toimunud x elamu ülevaatusel tuvastatud asjaolusid.

3-05-1174

15. Kõike eeltoodut arvestades leiab ringkonnakohus, et halduskohus on elamu turuväärtuse kasvuga seonduvalt õigesti arvestanud väljamõistmisele kuuluvast hüvitisest maha üksnes 3%, mitte aga vastustaja poolt soovitud 30%. Kuigi puuduvad konkreetsed tõendid, mis kinnitaksid, kui suures ulatuses tehti x elamule renoveerimistöid hoone kasutuskõlblikkuse tagamiseks, on ringkonnakohus seisukohal, et tööde (katuse vahetamine, pööningu akende vahetamine ja fassaadi värvimine ja selle pragude krohvimine) teostamisega kaasnev turuväärtuse kasv ei saanud olla suurem kui 3% hoone koguväärtusest. Vastavale seisukohale on asutud ka 25.01.2006 eksperthinnangus.

Kannatanutele kahju hüvitamisel tuleb tagada, et kahju hüvitamine ei tooks kaasa nende alusetut rikastumist. Seega tulebki hüvitise suuruse määramisel lähtuda turuväärtusest, mis korteritel eeldatavasti oleks, kui renoveerimistöid ei oleks tehtud (-3%). Vastava mahaarvestuse on halduskohus teinud. Ringkonnakohus leiab, et täiendavalt tuleb hüvitisest maha arvata kulutused, mida kaebajad oleksid korterite omanikena pidanud igal juhul tegema, et tagada oma eluruumide kasutuskõlblikkus. Vastavad kulutused oleks tulnud teha sõltumata sellest, kas need oleksid mõjutanud turuväärtuse kasvu või mitte. Alusetu rikastumise vältimiseks tuleb kaebajatele väljamõistmisele kuuluvast summast seega lisaks nende töödega kaasnenud eluruumi turuväärtuse kasvule maha arvata ka hädavajalike tööde maksumus. Ringkonnakohus leiab, et selliseks hädavajalikuks tööks oli katuse vahetus. Kohtule ei ole esitatud kuludokumente, kust nähtuks, kui kalliks katuse vahetus kujunes. Vastavalt 25.01.2006 eksperthinnangule võis katusetööde maksumuseks kujuneda 120 000 krooni. Arvestades x elamu netopinda (391 m2), oleks korteri 4 (netopind 76,2 m2) omanik pidanud töödest hüvitama 23 400 krooni ning korteri 3 omanik (netopind 100,7 m2) 30 960 krooni. Nimetatud summad tuleb halduskohtu poolt kaebajate kasuks välja mõistetud hüvitisest maha arvata. Fassaadi remondi kulutuste võrra ringkonnakohus hüvitist täiendavalt ei vähenda, kuna vastavad kulutused on seotud eelkõige hoone turuväärtuse tõusuga ning selles osas on mahaarvamine juba tehtud.

16. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt. Halduskohus mõistis V. P kasuks välja

1 226 018 krooni ja R. T kasuks 1 047 018 krooni. Nimetatud summadest tuleb täiendavalt maha arvata vastavalt 30 960 krooni ja 23 400 krooni. Hüvitise suuruseks kujuneb V. P puhul seega

1 195 058 krooni ja R. T puhul 1 023 618 krooni.

Menetlusosalised taotlevad menetluskulude hüvitamist. Pärnu Linnavalitsuse menetluskulud koosnevad riigilõivust summas 68 190 krooni. V. P ja R. T taotlevad kumbki õigusabikulude hüvitamist summas 5 982,60 krooni. Arvestades, et apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele ca 2% ulatuses, tuleb vastavas osas vähendada vastustajalt kaebajate kasuks väljamõistmisele kuuluvaid menetluskulusid (sh esimese astme menetluskulusid). Esimese astme menetluskuludest peab Pärnu Linnavalitsus hüvitama V. P 76 440 krooni ja R. T 59 780 krooni. Apellatsiooniastme kuludest kuulub hüvitamisele kummalegi 5181 krooni. Väljamõistmisele kuuluvaid apellatsioonimenetluse kulusid on vähendatud ka vastustaja poolt tasutud riigilõivu osas 2% ulatuses.

3-05-1174

Viive Ligi Lauri Madise Kaire Pikamäe