3-06-502/16 · Tartu Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Maili Lokk, Agu Timmi, Viivi Tomson Otsuse tegemise aeg ja koht

28. september 2006 Tartu Haldusasja number 3-06-502 Haldusasi A.S. kaebus Tartu Vangla 07.09.2005 käskkirja nr 6- 7/1203 tühistamiseks ja toimingu – mitte võimaldada talle lühiajalist väljaviimist - õigusvastaseks tunnistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 14. juuni 2006 otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Tartu Vangla apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev Kirjalik menetlus Menetlusosalised Apellant-haldusorgan: Tartu Vangla Vastustaja-kaebuse esitaja: A.S. RESOLUTSIOON Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 14. juuni 2006 otsus muutmata. Apellandi poolt apellatsiooniastmes kantud menetluskulud jätta tema enda kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kättesaamisest.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. A.S. esitas halduskohtule kaebuse, milles palus tuvastada Tartu Vangla direktori 07.09.2005 käskkirja nr 6-7/1203 õigusvastasus ja tunnistada Tartu Vangla toimingu – mitte võimaldada A.S. lühiajalist väljaviimist – õigusvastaseks. 06.09.2005 esitas Tartu Vangla kinnipeetav A.S. taotluse lühiajaliseks väljasõiduks loa saamiseks seoses ema matustega. Tartu Vangla direktori ülesannetesse määratud R. Jõks keeldus oma 07.09.2005 käskkirjaga nr 6-7/1203 A.S. lubamast lühiajalisele väljasõidule ema matustele. Keeldumist põhjendas vangla direktor asjaoluga, et A.S. on varem karistatud kolmel korral samaliigiliste kuritegude, s. o varguste eest, ning kuna kergem karistus ei suutnud kinnipeetavat suunata õiguskuulekalt käituma, peab vangla vajalikuks seada esikohale ühiskondliku huvi, s. o õiguskorra kaitse. Karistusest on kantud alla poole ning seega ei ole võimalik asuda seisukohale, et kinnipeetav ei pane toime uusi õigusrikkumisi. Kuna Tartu Vangla pakkus A.S. võimaluse ema matustel 10.09.2005 osalemiseks lühiajalise väljaviimise raames, siis esitas A.S. 09.09.2005 Tartu Vanglale vastava taotluse ning kulude katmise nõusoleku. Kuna Tartu Vangla kontaktisiku poolt nõutud rahasummat 10 000 krooni 09.09.2005 kella 17-ks kinnipeetav A.S. isikuarvele ei laekunud, siis ei saanud A.S. ema matustele Tartu Krematooriumi minna. 12.09.2005 tegi kontaktisik A.S. ettepaneku kirjutada lühiajalise väljaviimise avaldusest loobumine. Kaebuse kohaselt on nii käskkiri kui toiming on õigusvastased, kuna nende andmisel ei ole arvestatud olulisi asjaolusid, proportsionaalsuse printsiipi seatud eesmärgi suhtes ning kaalutud põhjendatud huve. Vaidlustatud käskkirjas on piisavalt põhjendamata, kuidas A.S. lubamine lühiajalisele väljasõidule on vastuolus vabadusekaotuse täideviimise eesmärkidega. Oluline on kaalutlusõiguse teostamisel ka asjaolu, et ema surm on inimese elus ainukordne juhtum ning matusel mitteviibimist ei ole võimalik korvata kunagi tulevikus. A.S. puhul ei esinenud asjaolusid, mis oleksid õigustanud nii pretsedenditu ja ühiskonnas kehtivate reeglitega vastuolus oleva otsuse vastuvõtmist.

2. Tartu Vangla palus jätta kaebuse rahuldamata. Vastuväidete kohaselt sisaldab vaidlustatud käskkiri otsustuse põhjendusi, see on koostatud kehtivat menetluskorda järgides ning kaalutlusõiguse piires. Vangla direktor ei ole kohustatud nimetatud luba andma, kuid ta võib seda teha, võttes otsustamisel arvesse justiitsministri 30.11.2000 määruses nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ §-is 82 lg 1 nimetatud asjaolusid. Tartu Vangla nõustus lubama kaebajat lühiajalisele väljasõidule seoses ema matustega ja kaebajale selgitati, et vangistusseaduse kohaselt kannab väljaviimise kulud kinnipeetav ning tutvustati Tartu Vangla direktori 21.04.2004 käskkirja nr 1-3/42 „Kinnipeetava lühiajalise väljaviimise kulude kinnitamine“, mille alusel koostatakse väljaviimise taotluse rahuldamise korral kuluarve. Kuna 09.09.2005 kella 17-ks ei olnud kaebaja vanglasisesele isikuarvele vajalikku summat laekunud, siis ei olnud võimalik kaebaja taotlust rahuldada.

HALDUSKOHTU LAHEND

3. Tartu Halduskohus rahuldas 14. juuni 2006 otsusega A.S. kaebuse ja tühistas Tartu Vangla direktori 07.09.2005 käskkirja nr 6-7/1203 ning tunnistas Tartu Vangla toimingu – mitte lubada talle lühiajalist väljaviimist – õigusvastaseks. Otsuse kohaselt on vaidlustatud käskkiri põhjendamatu, kuna haldusakti andmise alusena märgitud vangla sisekorraeeskirja § 83 p 4 kohaselt võib keelduda väljasõiduloa andmisest, kui väljasõit on vastuolus vangistuse täideviimise eesmärkidega, kuid käskkirjas ei ole märgitud, kuidas on A.S. matustele lubamine vastuolus vabadusekaotuse täideviimise eesmärkidega.

A.S. puhul ei esinenud asjaolusid, mis oleksid õigustanud nii pretsedenditu ja ühiskonnas kehtivate reeglitega vastuolus oleva otsuse vastuvõtmist. Seega on vaidlustatud käskkiri ebaproportsionaalne ja tehtud kaalutlusvigadega. Vangla direktor ei ole vaidlustatud käskkirjas piisavalt põhjendanud, kuidas on A.S. lubamine lühiajalisele väljasõidule vastuolus vabadusekaotuse täideviimise eesmärkidega, sest A.S. ei ole toime pannud isikuvastaseid kuritegusid, viimase kuriteo pani ta toime 1999 jaanuaris. A.S. mittelubamine oma ema matustele olukorras, kus ühiskondlik huvi tema lubamisega väljasõidule ei oleks olnud kahjustatud, on indiviidile tekitatud kahjuna suurem, kui ühiskonnale tema väljasõidule mittelubamisest tekkinud kasu.

Käskkirja andmise kaalutlusena äramärgitud asjaolu, millal A.S. võib esitada vangistusest enne tähtaega vabastamise taotluse, samuti see, et taotletaval ajahetkel on karistusest kantud alla poole aasta, on asjassepuutumatud ja ei oma lühiajalise väljasõidu lubamisel ema matustele mingit tähtsust. Vaidlustatud käskkirja resolutiivosast nähtub, et A.S. tehti ettepanek minna ema matustele lühiajalise väljaviimise korras, milleks tal tuleb esitada taotlus ning nõusolek, et katab väljaviimise kulud. 09.09.2005 esitas A.S. sellekohase taotluse ja nõusoleku.

Vangistusseaduse (edaspidi VangS) § 33 kohaselt võib vangla direktor anda loa kinnipeetava väljaviimiseks järelevalve all kuni kolmeks päevaks, kui tulenevalt vangistuse täideviimise eesmärkidest ei ole kinnipeetavale lühiajalise väljasõidu lubamine võimalik. Väljaviimise kulud kannab kinnipeetav. Vaidlust ei ole selles, et reedel, 10.09.2005, kella 15-16 ajal teatas Tartu Vangla kontaktisik K.T., et lühiajalise väljaviimise rahasumma on 10 000 krooni, mis tuleb A. S tasuda koheselt sama päeva kella viieks vangla arveldusarvele. Kuna tööpäeva lõpuni oli jäänud orienteeruvalt tund, siis ei olnud A.

S sellist rahasummat võimalik nii kiiresti vangla arveldusarvele korraldada. Vaidlust ei ole ka selles, et 12.09.2005 tegi kontaktisik K. T A.S. ettepaneku lisada oma avaldusele lühiajalise väljaviimise kohta sellest loobumine. Tartu Vangla direktori 21.04.2004 käskkirjaga nr 1-3/42 on kinnitatud „Kinnipeetava lühiajalise väljaviimise kulud“. Haldusmenetluse seaduse § 107 lg 1 kohaselt peab toiming olema kooskõlas õigusaktidega. Kuna Tartu Vangla direktori käskkiri „Kinnipeetava lühiajalise väljaviimise kulude kinnitamine“ ei sisalda sellist sätet, et rahasumma peab olema üle kantud enne lühiajalise väljaviimise taotluse rahuldamist, siis oli Tartu Vangla ametiisikute selline nõue seadusevastane.

Vastustaja ei ole viidanud ka kulude arvestamise õiguslikule alusele. Antud juhul oli summa suurus, arvestades, et matus toimus Tartu Krematooriumis, s. t Tartu Vanglaga samal haldusterritooriumil, ebamõistlikult suur. Arvesse tuleb võtta ka asjaolu, et A.S. oli nõus isegi nii suurt summat tasuma, sest tegemist oli ema matuste näol erakorralise juhtumiga, kuid seda mõistliku aja jooksul, sest matusele eelneval päeval ei oleks pangaülekanne sellise lühikese aja jooksul ka puhttehnilistel põhjustel vangla arvele laekunud.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Tartu Vangla esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu 14. juuni 2006 otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega jätta A.S. kaebus rahuldamata. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt:

1) on vaidlustatud käskkirja tühistamine ebaõige, kuna Tartu Vangla direktori 07.09.2005 käskkirjas nr 6-7/1203 ei esine ühtki haldusmenetluse seadustiku §-is 63 lg 2 nimetatud asjaolu, mis tooks kaasa haldusakti tühisuse. Vaidlusaluses käskkirjas on selgelt märgitud, miks vangla ei nõustunud A.S. kohaldama nii kõrge usaldusmääraga soodustust - A.S. on varem korduvalt karistatud kergemaliigiliste karistustega ning tema edasine elukäik näitas selgelt, et need ei mõjutanud A.S. õiguskuulekalt käituma. Ebaõige on kohtu järeldus, mille kohaselt oli asjassepuutumatu käskkirjas märkida A.S. ennetähtaegse vabastamise taotluse esitamise tähtaega ja ärakantud karistusaja pikkust. A.S. oli vanglas viibinud liiga vähe aega selleks, et käskkirjas olnuks võimalik muid kaalutlusi esitada. Vanglal puuduvad andmed selle kohta, kas A.S. on pärast 1999 uusi kuritegusid toime pannud või mitte;

2) on jäetud tähelepanuta, et väljasõiduloa andmine on vangla direktori diskretsiooniotsus, mitte kinnipeetava subjektiivne õigus. Vangla direktor peab kinnipeetava lubamisel väljapoole vanglat ilma järelevalveta olema sisemiselt veendunud, et õiguskord on sel ajal kaitstud, s. t kinnipeetav ei pane toime mitte mingisuguseid kuritegusid;

3) on ebaõigesti tunnistatud õigusvastaseks Tartu Vangla toiming - mitte lubada A.S. lühiajalist väljaviimist. Tartu Vangla ei ole keeldunud A.S. lühiajalisest väljaviimisest. See on tõendatud ka eespoolnimetatud käskkirjaga, millest nähtub, et A.S. sooviti vastu tulla ning võimaldada tal ema matusele pääseda lühiajalise väljaviimise korras;

4) on ebaõige seisukoht, mille kohaselt oli seadusevastane vanglaametnike poolt A.S. esitatud nõue kanda väljaviimise kuludeks vajaminev rahasumma isikuarvele juba enne väljaviimist. Tartu Vangla direktori 21.04.04 käskkiri nr 1-3/42 reguleerib ainult lühiajalise väljaviimise rahalisi kulusid ning ei peagi sisaldama muid regulatsioone. Vastavalt VangS §-ile 32 lg 7 ja §- ile 33 lg 2 kannab kinnipeetav nii väljasõidukulud kui ka väljaviimise kulud. Väljaviimine toimub vanglaametnike saatel ning vangla transpordiga, s. t vangla teeb kulutused juba väljaviimise ajal ning vajab selleks rahalisi vahendeid vahetult enne väljaviimist.

Pelgalt kinnipeetava nõusolek kulutuste tasumiseks tulevikus ei anna vanglale alust uskuda, et nimetatud summa vanglale tõepoolest tasutakse. Samuti ei ole võimalik võimaldada kinnipeetavatele kulude hilisemat tasumist erandkorras, kuna see looks pretsedendi, millele tuginedes tekiks edaspidi ka teistel kinnipeetavatel õigus nõuda kulude hilisemat tasumist, ent vanglal puuduvad selleks rahalised vahendid. Kuna A.S. isikuarvele ei olnud laekunud rahasummat, mis võimaldanuks teda välja viia, jäi väljaviimine ära vanglast mitteolenevatel põhjustel, mitte vangla süül;

5) on ekslik seisukoht, mille kohaselt ei ole Tartu Vangla viidanud kulude arvestamise õiguslikule alusele ning A.S. esitatud summa suurus oli ebamõistlikult suur. Kuluarvestuse õiguslikuks aluseks kõnealusel ajal oli vangla direktori 21.04.04 käskkiri nr 1-3/42 ning selles märgitud summasid ei saa pidada ebamõistlikult suureks. Vaidlust ei ole selles, et nimetatud käskkirjas toodud summad olid A.S. teada ning oli tal võimalik väljasõiduks vajamineva kogusumma suurus ka iseseisvalt välja arvestada, võttes sealjuures arvesse vanglapoolset VangS § 44 sätetest tulenevat kohustust kanda kõik kinnipeetavale laekuvad summad tema isikuarvele ning pidada kinni 70% kõigist kinnipeetava isikuarvel olevatest summadest.

Paljasõnalised on A.S. väited selle kohta, et kontaktisik K. T olevat temalt 10 000 krooni ülekandmist nõudnud. A.S. seletas kohtuistungil, et oli vestluses K. T avaldanud soovi enne matuseid ka Põltsamaal ära käia, mispeale vangla esindaja möönis, et sel juhul võis suurem summa kõne alla tulla küll. Antud oletusliku iseloomuga mõttevahetus aga ei anna alust käsitleda seda vangla keeldumisena lühiajalisest väljaviimisest.

5. A.S. vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata ja Tartu Halduskohtu

14. juuni 2006 otsuse muutmata jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) on kohus andnud hinnangu haldusorgani poolt diskretsiooni teostamise õiguspärasusele ning leidnud otsuses toodud põhjendustel, et diskretsiooni teostamisel on haldusorgan jõudnud õigusvastasele järeldusele. Vaidlustatud käskkirjast ei nähtu, kuidas A.S. väljasõidule lubamine on vastuolus vabadusekaotuse täideviimise eesmärkidega;

2) kaalutlusõiguse teostamisel omab olulist tähtsust väljasõidu eesmärk ja mõjuvamat põhjust, kui ema surm, lühiajalise väljasõidu taotluse rahuldamiseks ei saa olla; 3) on asjakohatu väide, et ”pelgalt kinnipeetava nõusolek kulutuste tasumiseks tulevikus ei anna vanglale alust uskuda, et nimetatud summa vanglale ka tõepoolest tasutakse“. Kulusid saab kanda alles pärast nende tegemist ning A.S. lühiajalisele väljaviimisele raha kulutades on vanglal hiljem võimalus esitada nõue A.S. vastu kulutatud raha saamiseks; 4) on õige kohtu järeldus, et A. S nõutud summa, 10 000 krooni, oli ebamõistlikult suur. Apellant on nõutud summa kohta esitanud mitmeid erinevaid seisukohti.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning Tartu Halduskohtu

14. juuni 2006 otsus muutmata. Kuna ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega, siis ei pea ringkonnakohus HKMS § 47 lg 3 ja TsMS § 654 lg 6 alusel vajalikuks korrata esimese astme kohtu põhjendusi. Ükski apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht ei ole aluseks halduskohtu vaidlustatud otsuse tühistamisele. Halduskohus on õigesti hinnanud asjas olevaid tõendeid ja kohaldanud seadust ning apellatsioonkaebus on selles osas põhjendamatu. Põhjendamatu on apellandi seisukoht, et vaidlustatud käskkirja tühistamine on ebaõige, kuna Tartu Vangla direktori 07.09.2005 käskkirjas nr 6-7/1203 ei esine ühtki haldusmenetluse seadustiku §-is 63 lg 2 nimetatud asjaolu, mis tooks kaasa haldusakti tühisuse.

Vastavalt HKMS §-ile 26 lg 1 p 1 on kaebuse sisulisel lahendamisel halduskohtul muuhulgas õigus tühistada õigusvastane haldusakt kas täielikult või osaliselt. Seega on halduskohtu pädevuses tühistada õigusvastane haldusakt ning ei pea esinema HMS §-is 63 lg 2 nimetatud tühisuse alused. Tühine haldusakt on õigusvastane, kuid õigusvastane haldusakt ei ole alati tühine. Vastavalt HKMS §-le 19 lg 6 kui asutus, ametnik või avalik-õiguslikke haldusülesandeid täitev muu isik on volitatud tegutsema diskretsiooni (suvaõiguse) alusel, kontrollib kohus ka seda, kas haldusakti andmisel või toimingu sooritamisel on järgitud diskretsiooni piire, eesmärki ning proportsionaalsuse, võrdse kohtlemise ja muid õiguse üldtunnustatud põhimõtteid.

Seega on halduse kaalutlusehk diskretsiooniotsuste kohtulik kontroll on piiratud. Kohus kontrollib üksnes seda, ega kaalutlusotsuse tegemisel ei esinenud menetlusja vormivigu, mis võisid mõjutada sisulist otsustamist, kas diskretsiooniotsus on kooskõlas õigusnormide ja õiguse üldpõhimõtetega, kas otsus tugineb seaduslikule alusele, ega ei ole väljutud diskretsiooni piiridest ning ega ei ole tehtud muud sisulist diskretsiooniviga. Kaalutlusõiguse teostamise korral peab kohus kontrollima diskretsiooni õiguspärasust lähtuvalt haldusakti põhjendustest.

Haldusakti põhjendus peab veenma, et haldusorgan on diskretsiooni teostades arvestanud kõiki olulisi asjaolusid ja huve ning et kaalumine on toimunud ratsionaalselt. Haldusorgan on kohustatud veenma adressaate, teisi menetlusosalisi ja kohut kaalutlusõiguse alusel tehtud otsustuse õigsuses. Vaidlust ei ole selles, et vaidlustatud käskkiri on diskretsiooniotsus. Lähtuvalt haldusakti põhjendustest, ei ole antud juhul Tartu Vangla direktori 07.09.2005 käskkirja nr 6-7/1203 andmisel teostatud kaalutlusõigust õiguspäraselt. Tegemist on diskretsiooniveaga, sest Tartu Vangla ei ole vaidlustatud käskkirja andmisel arvestanud kõiki olulisi asjaolusid ja on lähtunud lubamatutest kaalutlustest ning kaalumine ei ole toimunud ratsionaalselt.

Vastavalt VangS §-ile 32 lg 5 võib abikaasa, isa, ema, vanaisa, vanaema, lapse, lapsendaja, lapsendatu, venna või õe parandamatult raske haiguse või surma või muu erakorralise perekondliku sündmuse korral vangla direktor anda kinnipeetavale loa kuni seitsmepäevaseks väljasõiduks. Erakorralise perekondliku sündmuse puhul võimaldatud lühiajalist väljasõitu ei arvestata käesoleva paragrahvi lõigetes 1, 2 ja 3 nimetatud väljasõitude hulka. A.S. on esitanud taotluse lühiajaliseks väljasõiduks seoses ema surmaga. Seega on tegemist VangS § 32 lg 5 mõttes erakorralise lühiajalise väljasõiduga, mida ei arvata sama paragrahvi lõigetes 1, 2 ja 3 nimetatud väljasõitude hulka.

Lühiajalise väljasõidu seoses erakorralise perekondliku sündmusega lubamise otsustamisel ei saa olla määravaks see, kui pikka aega on kinnipeetav karistust kandnud. Arvestada tuleks seda, kas lühiajaline väljasõit seoses erakorralise sündmusega oleks vastuolus vangistuse täideviimise eesmärkidega (s. h kas kinnipeetav oleks ühiskonnaohtlik jms), kuid antud juhul vastavad kaalutlused vaidlustatud käskkirjas puuduvad ja ka hiljem ei ole vangla veenvaid kaalutlusi esitanud. Erakorralise perekondliku sündmuse puhul toimuv lühiajaline väljasõit on erinevas staatuses võrreldes VangS §-is 32 lg 1, 2 ja 3 nimetatud lühiajaliste väljasõitudega ning seda kinnitavad vangla sisekorraeeskirja § 79 lg 4 (kui väljasõit toimub erakorralise perekondliku sündmuse puhul, ei ole väljasõiduplaani koostamine kohustuslik), § 80 lg 3 (taotluse rahuldamine otsustatakse taotluse saamisest alates kolme tööpäeva jooksul).

Kuna vaidlustatud käskkirja andmisel on kohaldatud ebaõigesti kaalutlusõigust, siis on õige halduskohtu seisukoht, et Tartu Vangla direktori 07.09.2005 käskkiri nr 6-7/1203 on õigusvastane ja tuleb tühistada. Halduskohus on õigesti tunnistatud õigusvastaseks Tartu Vangla vaidlustatud toimingu - mitte lubada A.S. lühiajalist väljaviimist. Vastavalt VangS §-ile 33 lg 1 võib vangla direktor anda loa kinnipeetava väljaviimiseks järelevalve all kuni kolmeks päevaks, kui tulenevalt vangistuse täideviimise eesmärkidest ei ole kinnipeetavale lühiajalise väljasõidu lubamine võimalik ning sama paragrahvi lg 2 kohaselt väljaviimise kulud kannab kinnipeetav.

Kuigi Tartu Vangla on vaidlustatud käskkirjas märkinud, et A. S on võimalik matustele pääseda lühiajalise väljaviimise korras, kusjuures A. S tuleb esitada vastav taotlus ning nõusolek, et ta katab väljaviimise kulud, ei ole vangla sisuliselt võimaldanud lühiajalist väljaviimist ning see asjaolu on käsitletav keeldumisena lubada A.S. lühiajalist väljaviimist, sest asja materjalidest nähtuvalt ei ole A.S. ise loobunud enne 10.09.2006 oma taotlusest. A.S. on esitanud 09.09.2005 taotluse lühiajaliseks väljaviimiseks 10.09.2006. Oma taotluse on ta tagasi võtnud 12.09.2005, s. o pärast seda, kui matused olid juba toimunud ja vajadus lühiajaliseks väljaviimiseks juba ära langenud.

Tartu Vangla seisukoha kohaselt ei tasunud A.S. väljaviimise kulusid ette ning seetõttu ei toimunud ka lühiajalist väljaviimist. Iseenesest õige on Tartu Vangla seisukoht, et kuluarvestuse õiguslikuks aluseks kõnealusel ajal oli vangla direktori 21.04.04 käskkiri nr 1- 3/42, kuid samas ei tulene VangS-st ega ka viidatud käskkirjast kohustust tasuda väljaviimise kulud ette. Kulude tasumine võib toimuda ka pärast väljaviimist ning arvestada tuleks ka käesoleva juhtumi asjaolusid, millede kohaselt taotlus väljaviimiseks esitati 09.09.2005 ning väljaviimine pidi toimuma juba 10.09.2005.

Vaieldamatult oli kinnipeetaval raskendatud nii lühikese aja jooksul kulude ettetasumine.

Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad apellandi poolt apellatsiooniastmes kantud menetluskulud HKMS § 92 lg 1 alusel tema enda kanda. Vastustaja menetluskulude taotlust ei ole esitanud.

Maili Lokk

Agu Timmi

Viivi Tomson