3-05-131/4 · Tallinna Ringkonnakohus

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Silvia Truman (eesistuja), Ruth Virkus ja Oliver Kask

Otsuse tegemise aeg ja koht

22.september 2006, Tallinn

Haldusasja number

3-05-131

Haldusasi

L. K. kaebus Väljaõppekeskuse

Rahuoperatsioonide Keskuse 02.02.2005 otsuse nr 1.3-

3/28-2

õigusvastaseks

tunnistamiseks

ning

Eesti

Vabariigilt

tervisekahjustusega

tekitatud

kahju

hüvitamiseks ja igakuise hüvise väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 21.10.2005 otsus haldusasjas nr

3-266/2005

Menetluse alus ringkonna- L. K. apellatsioonkaebus kohtus

Asja läbivaatamise kuupäev

12.september 2006

Menetlusosalised

Kaebaja L. K.

Vastustajad

Väljaõppekeskuse

Rahuoperatsioonide

Keskus ning Eesti Vabariik Kaitseministeeriumi kaudu

RESOLUTSIOON

Jätta L. K. apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 21.10.2005 otsus nr

3-266/2005 muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul arvates

otsuse teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebus peale olema jõudnud Riigikohtusse tähtaja

viimasel päeval (TsMS § 62).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

02.12.1996

sõlmiti

L. K.ga

tegevteenistuse

leping

tegevteenistusse

astumiseks

Väljaõppekeskuses Rahuoperatsioonide Keskus (ROK) staabi- ja tagalakompanii tagalarühma

toitlusgrupi kokaabi - reamehena.

3-06-626

22.11.2002 kukkus

L.K.

oma

teenistuskohas

ja

sai

põlvevigastuse.

01.06.2003

koostatud teenistusliku juurdluse kokkuvõtte järgi on tegemist teenistusülesannete täitmisel

saadud vigastusega.

Kaitseväe arstliku komisjoni 04.04.2003 otsusega nr3jall.ll .2003 otsusega nr 10 tuvastati L.

K. osaline püsiv töövõimetus 40% ulatuses.

Alates 04.04.2003 määrati L. K. kaitseväelase töövõimetuspension.

07.04.2003 ROK

ülema

käskkirjaga

nr

89-p

vabastati

L.

K. lepingulisest

tegevteenistusest kaitseväeteenistuse seaduse (KVTS) § 108 lg 1 p 4 alusel seoses piirvanuse

täitumisega.

31.07.2003 kaitseministri käskkirjaga nr 376 maksti L. K.le KVTS § 164 lg 3 p 2

alusel ühekordset toetust kahe aasta palga ulatuses summas 162 840 kr, millest pärast maksude

mahaarvamist kanti tema pangakontole 121 004 kr.

08.03.2004

otsusega nr 14 rahuldas Kaitseministeeriumi arstlik keskkomisjon L.

K. väide

ja

muutis

Kaitseväe

arstliku

komisjoni

11.11.2003

otsust

nr

10,

tuvastades L. K.l osalise püsiva töövõimetuse 60% ulatuses.

24.11.2004 Kaitseväe arstliku komisjoni otsusega nr 16 tuvastati L. K.l osaline püsiv

töövõimetus 60% ulatuses alates 24.11.2004 kuni 30.11.2006.

15.12.2004 esitas L. K. ROK ülemale taotluse teenistuskohustuste täitmisel juhtunud

tööõnnetusega tekitatud kahju hüvitamiseks. Taotluse esitaja palus Vabariigi Valitsuse

10.06.1992 määrusega nr 172 kinnitatud „Ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide töötajatele

tööülesannete täitmisel saadud vigastuste või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju

hüvitamise ajutise korra" (Ajutine kord) p 2 alusel hüvitada talle ajavahemiku 04.04.2003 -

04.01.2005 eest kokku 51 576 kr ning sealt edasi igakuiselt 2 456 kr, millelt kuulub

mahaarvestamisele tulumaks.

ROK jättis 02.02.2005 otsusega nr 1.3-3/28-2 L. K. taotluse rahuldamata.

L. K. esitas halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada ROK 22.02.2005 otsus nr 1.3-3/28-2

ning kohustada riiki ROK kaudu hüvitama kaebajale teenistuskohustuse täitmisel juhtunud

õnnetusega tekitatud kahju ajavahemikus 04.04.2003 kuni 04.03.2005 summas 56 488 kr ja

alates 04.01.2005 igakuiselt 2 456 kr. Kaebuse kohaselt oli teenistuse ajal kaebaja sissetulek 6

785 kr (neto umbes 5 333 kr), alates 04.04.2003 saab ta aga töövõimetuspensioni kõigest 1 615

kr, millest peab tasuma veel ravikulusid. Seega on tema igakuuline sissetulek vähenenud 2 456

kr võrra (6 765 kr x 60% - 1 615 kr) ning selle vahesumma on riik kohustatud Ajutise korra p 2

kohaselt kahjukannatajale hüvitama. Ajutise korra p 2 kohaselt seisneb kahju hüvitamine

kannatanule rahasummade väljamaksmises sissetuleku (või selle osa) ulatuses, millest ta jäi

ilma töövõime kaotuse või selle alanemise tagajärjel, kusjuures hüvitusest arvatakse maha

seoses töövigastusega määratud invaliidsusgrupile vastav pension või töövõimetuse astmele

vastav pension. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-94-97 asunud seisukohale, et tööandja on

kohustatud töötajale tagama ohutud töötingimused ja ohutu pääsu töökohale; kui ohutus ei ole

tagatud, peab tööandja õnnetuse korral vastutama töötajale tekitatud kahju eest. Ajutise korra p

1 kohaselt kannavad organisatsioonid varalist vastutust töötajatele tööülesannete täitmisel

organisatsiooni süü läbi nii tema territooriumil kui ka väljaspool seda saadud vigastuse või

muu tervisekahjustusega tekitatud kahju eest. Organisatsioon vabastatakse kahju hüvitamisest,

kui ta tõendab, et vigastus või muu tervisekahjustus ei tekkinud tema süü läbi. Vaidlustatud

otsuses ega tööõnnetuse juurdlusmaterjalides ei ole tõendatud kahju hüvitamiseks kohustatud

isiku süü puudumist ega kaebaja süü olemasolu. ROK otsus, millega hüvitise maksmisest

keelduti, on õigusvastane nii sisuliselt kui ka formaalselt, sest selgitatud pole otsuse peale

edasikaebamise tähtaega ja korda.

2(6)

3-06-626

Vastustaja (Eesti Vabariik Kaitseministeeriumi kaudu) palus jätta kaebuse rahuldamata.

Vastuväidete kohaselt oli kaebaja kaadrikaitseväelane, kelle suhteid ROK-ga reguleeris lisaks

tegevteenistuse lepingule ka kaitseväeteenistuse seadus (KVTS), mille 9.peatükis on toodud ära

kaadrikaitseväelaste teenistusalased tagatised, sealhulgas rahalised toetused kaadrikaitseväelase

vigastusel või töövõime kaotusel teenistusülesannete täitmisel. Kaebaja on jätnud märkimata, et

ta on juba saanud ühekordset toetust kahe aasta palga ulatuses summas 121 004 kr (neto). Selle

toetusega pidi olema kaetud kaebajal ärajääv sissetulek ja kõik kulutused, mida kaebaja kandis

seoses osalise püsiva töövõime kaotusega. Ka juhul, kui kaebaja nõue oleks põhjendatud, on

väär kaebaja väide, mille kohaselt tuleb kahju arvestamise aluseks võtta keskmine

kuusissetulek

kr

(mis

hõlmab

kaebaja

arvates

hüvitisi

toiduraha

ja

korterikompensatsiooni näol). KVTS § 164 lg-tes 3 ja 5 kasutab seadusandja toetuse

arvestamise aluseks võetava rahalise sissetuleku osas mõisteid „palk" ja „teenistustasu". KVTS

§ 153 lg 1 järgi makstakse kaadrikaitseväelasele teenistustasu, mis koosneb ametipalgast,

lisatasust, puhkusetasust ja puhkusetoetusest. Toiduraha ja korterikulusid makstakse kõikidele

kaadrikaitseväelastele hüvitisena ja neid rahasid KVTS § 158 lg 1 kohaselt teenistustasu hulka

ei arvata.

Vastustaja ROK vaidles kaebusele vastu. Vastustaja märkis, et kõnealusest vigastusest

tingitud kahju hüvitamiseks maksis riik Kaitseministeeriumi kaudu kaebajale juba välja KVTS

§-s 164 lg 3 p 2 ettenähtud ühekordse toetuse kahe aasta vabariigi keskmise palga ulatuses

summas 162 840 kr (bruto). Kaebaja ei ole tõendanud kahju tekkimist üle nimetatud summa

ega ROK süüd kaebajale kahju tekitamises. Kaebaja nõude rahuldamine tähendaks kahju

tekkimisega eelnenud olukorraga võrreldes lisasissetuleku saamist. Kaebaja kuusissetulek ei

olnud 6 785 kr nagu ta ise väidab. Selle summa võttis kaebaja kaitseministri käskkirjast,

millega määrati talle ühekordne toetus; tegemist on vabariigi keskmise palgaga (sest kaebaja

palk oli sellest väiksem), mis oli küll aluseks toetuse arvutamisel, kuid kahjuhüvitise

arvutamisel ei ole kohaldatav. Kaebaja keskmine kuusissetulek koos toiduraha ja

korterikompensatsiooniga oli 5 344, 47 kr.

Põhjendamatu on kaebaja nõue määrata talle hüvitis määramata tähtajani. Ajutise korra p 19

järgi hüvitatakse kahju selle aja kestel, mille kohta VEK on teinud kindlaks töövõime kaotuse

seoses töövigastusega. Kaitseväe arstlik komisjon on määranud kaebaja töövõime kaotuseks 60

% kuni 30.11.2006 ja kui kaebajal oleks õigus hüvitist nõuda, siis ainult selle ajani.

Tallinna Halduskohtu otsusega jäeti kaebus rahuldamata järgmistel motiividel: Vaidlust ei

ole selles, et kaebaja osalise püsiva töövõimetuse põhjustanud vigastus tekkis 22.11.2002

teenistuskohustusi täites ning et saadud vigastuse tagajärjel on kaebaja 60 % ulatuses osaliselt

töövõimetu. Vastustajad ei vaielnud vastu ka kaebaja seisukohale, et temale tuleks hüvitada

tööõnnetusega põhjustatud osalise töövõimetuse tõttu tekkinud kahju, kuid vastustajate väitel

pole kaebaja tõendanud, et tekitatud kahju ületab talle juba makstud ühekordset toetust 162 840

kr ning kohus nõustub vastustajate seisukohaga. Toetust maksti kaebajale KVTS § 164 lg 3 p 2,

lg 5 ja lg 6 alusel, mis sätestavad, et teenistusülesannete täitmise tõttu saadud vigastuse

tagajärjel kaitseväe arstliku komisjoni otsusega püsivalt 40-90% ulatuses töövõimetuks

tunnistatud kaitseväelasele maksab riik ühekordset toetust kaitseväelase kahe aasta palga

ulatuses; ühe kuu palga arvutamise aluseks võetakse palgaseaduse alusel arvutatud keskmine

teenistustasu, mis kaitseväelasel oli töövõime kaotuse korral püsivalt töövõimetuks tunnistamise

või kehavigastuse saamise kuule eelnenud kuul; kui kaadrikaitseväelase ühe kuu palk osutub

väiksemaks, kui Statistikaameti poolt avaldatud kuu keskmine brutopalk kalendriaastas,

võetakse ühe kuu palga aluseks Statistikaameti poolt avaldatu.

Kaebaja on nõude esitamisel ekslikult lähtunud toetuse maksmise käskkirjas märgitud vabariigi

keskmisest brutopalgast 6 785 kr. Seda summat ei saa hüvitise taotlemisel aluseks võtta.

3(6)

3-06-626

Hüvitist saab kaebaja taotleda ikka ainult enda teenistustasust lähtudes, mis koosneb

ametipalgast koos seaduses sätestatud lisatasudega, puhkusetasust ja puhkusetoetusest (KVTS

§ 153 lg 1). Ametipalgaks nimetatakse palgaastmele vastava kuupalgamäära alusel arvutatud

palga osa (KVTS § 154 lg 1), lisatasudeks on auastmetasu (KVTS § 155) ja väljateenitud

aastate tasu (KVTS § 156 lg 1). Korteriraha ja toiduraha makstakse kaadrikaitseväelasele

toetusena ning neid rahasid ei arvata teenistustasu hulka (KVTS § 158 lg 1). Kaebaja keskmine

kuusissetulek koos toiduraha ja korterikompensatsiooniga oli 5 344,47 kr; lahutades sellest

korteriraha ja toiduraha, jääb järele teenistustasu 2 994,47 kr, millest tulebki igakuise hüvitise

arvutamisel lähtuda. 2 994,47 kr (endine kuusissetulek) x 60% (töövõime kaotus) - 1 615

(pension) = 181,68 kr. Jagades kaebajale määratud toetuse 162 840 kr töövõime osalise kaotuse

tagajärjel kaotatud teenistustasu ja pensioni vahega 181,68 kr, selgub, et toetusest jätkub

hüvitise katteks 896,3 kuud ehk 74,69 aastat. Kaebajal on osaline püsiv töövõimetus 60%

ulatuses tuvastatud aga ainult kuni 30.11.2006. Kaebaja väitis küll, et on pidanud tegema ka

kulutusi ravimitele, kuid nende kulutuste kandmise kohta dokumente pole esitanud. 02.02.2005

ROK ülema otsus nr 1.3-3/28-2, millega jäeti rahuldamata kaebaja taotlus tervisekahjustusega

tekitatud kahju hüvitamiseks, on õiguspärane. Otsuses pole küll märgitud selle vaidlustamise

kordaja tähtaega, millega on rikutud haldusmenetluse seaduse § 57 lg 1, kuid see rikkumine ei

saa iseenesest olla otsuse tühistamise aluseks. Vastavalt HMS §-le 57 lg 2 ja 3 ei mõjuta

vaidlustamisviite puudumine haldusakti kehtivust, vaidlustamise tähtaega ega too kaasa muid

õiguslikke tagajärgi.

Kuigi kaebus jääb rahuldamata, ei ole käesoleval juhul põhjendatud kaebajalt õigusabikulude

väljamõistmine Kaitseministeeriumi kasuks, sest asjaolusid arvestades ei eeldanud kaebuse

lahendamine asutusevälise õigusabi kasutamist.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES

L. K. halduskohtu otsusega ei nõustunud ja esitas selle peale apellatsioonkaebuse. Apellant

leiab, et tema teenistusest vabastamine toimus ebaseaduslikult, mille kohta on esitatud

vastavad avaldused prokuratuurile. Kaebaja ei olnud enam võimeline töötama senisel

teenistuskohal oma tervisliku seisundi tõttu, mis halvenes teenistusülesannete täitmisel saadud

vigastuse tõttu. Kaebaja sai vigastuse teenistuskohustuste täitmisel ning riik on kohustatud

kaebaja taotletud hüvitised talle maksma. Samuti on apellant arvamusel, et riik oleks pidanud

maksma talle kindlustusrahad. Apellant ei eita, et on saanud ühekordse toetusena kätte kahe

aasta palga, kuid märgib, et tegelikult ta nimetatud toetust saada ei ole soovinud ning avalduse

toetuse saamiseks kirjutas teadmatusest ja surve all. Kohus on jätnud kaebuses toodud kaebaja

põhiseisukohad analüüsimata. Kaebaja ei osalenud esimese astme kohtus asja arutamisel, sest

haigestus istungile eelneval päeval. Kaebaja eesmärk on, et ROK maksaks talle välja vahe

varem teenitud töötasu ja pensioni vahel ja seda kuni 30.11.2006. Kui selle nõude rahuldamine

ei ole võimalik, palub kaebaja välja mõista ROK-lt tema kasuks ebaseaduslikult teenistusest

vabastamise tõttu saamata jäänud töötasu ning kindlustusrahad, mis on ette nähtud

teenistusülesannete täitmise ajal vigastuse saanud kaitseväelasele.

Kaitseministeeriumi ja ROK vastustes apellatsioonkaebusele paluti jätta see rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

Apellatsioonkaebuse väited ei anna halduskohtu otsuse tühistamiseks alust. Esimese astme kohus ei

ole menetlusnorme rikkunud ega ole materiaalõigust vääralt kohaldanud. Asja materjalidest nähtub

ning apellant ei vaidlusta, et ta sai kutse halduskohtu istungile ilmumiseks tähtaegselt kätte ning oli

asja arutamise ajast ja kohast teadlik. Kaebaja ei teatanud õigeaegselt kohtule oma väidetavast

haigestumisest ning kohtul polnud takistusi kaebuse

4(6)

3-06-626

läbivaatamiseks kaebaja osavõtuta. Apellatsioonkaebusele lisatud kiirabikaardi väljavõttest

nähtub, et väljakutse patsiendi juurde toimus 17.10.2005 kell 20.36 (kiirabibrigaadile kurtis

patsient kõhuvalu, mis olevat tal juba pikemat aega pärast aprillis toimunud operatsiooni),

kohtuistung toimus aga 17.10.2005 kell 12.00. Seega ei ole apellant ka tõendanud

kohtuistungile ilmumiseks seadusliku takistuse olemasolu.

Apellandi väidetest järeldab ringkonnakohus, et apellant heidab halduskohtule ette, et tema

kaebust ei ole terves ulatuses arutatud. Ringkonnakohus selle väitega ei nõustu. Kaebuses

halduskohtule palus kaebaja hüvitada talle tööõnnetusega põhjustatud osalise töövõimetuse

tõttu tekkinud kahju ajavahemikus 04.04.2003 kuni 04.03.2005 summas 56 488 kr ja alates

01.01.2005 igakuiselt 2 456 kr ning tunnistada õigusvastaseks Väljaõppekeskuse

Rahuoperatsioonide Keskuse 02.02.2005 otsus, millega kahjuhüvitise nõue rahuldamata jäeti.

Kaebuses väideti, et vastustaja pole tõendanud, et vigastus ei tekkinud tema süü läbi.

Kohtuotsuses sedastati, et käesoleval juhul puudus kohtus vaidlus selle üle, et kaebaja osalise

püsiva töövõimetuse põhjustanud vigastus tekkis teenistuskohustusi täites teenistuskohas ning

vaidlust ei olnud ka selle üle, et kaebajal on seaduse kohaselt õigus tööõnnetusega põhjustatud

osalise töövõimetuse tõttu tekkinud kahju hüvitamisele. Seega vaatas kohus kaebuse läbi

kaebuses toodud taotluste ulatuses ega jätnud tähelepanuta ka kaebaja väiteid ja argumente.

Kaebaja oli vastavalt temaga sõlmitud lepingule tegevteenistuses ning seega on tema suhtes

kohaldatavad KVTS sätted, mis reguleerivad kaadrikaitseväelaste teenistusalaseid tagatisi, mis

näevad muu hulgas ette toetuste maksmise kaadrikaitseväelase vigastuse või töövõime kaotuse

korral teenistusülesannete täitmisel. Kohus jättis kaebuse rahuldamata mitte kaebajale kahju

tekkimises vastustaja süü puudumise motiivil, vaid põhjusel, et kaebajale on kaitseministri

31.07.2003 käskkirjaga nr 376 makstud seoses tema teenistusülesannete täitmise tõttu saadud

vigastuste tagajärjel tekkinud 40%-se püsiva töövõimetusega ühekordset toetust kahe aasta

palga ulatuses, milline summa ületab tunduvalt sissetuleku, millest kaebaja jäi ilma töövõime

osalise kaotuse tagajärjel.

Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuses toodud kaebuse rahuldamata jätmise

motiividega. Asjakohatu on apellandi väide, et tegelikult ta seda toetust saada ei ole soovinud.

Toetuse saamiseks on ta kirjutanud ise avalduse, on toetuse kätte saanud ega ole toetuse

määramise käskkirja vaidlustanud. Asjaolul, et toetuse määramise käskkirjas nr 376 on kaebaja

osalise püsiva töövõimetuse ulatuseks märgitud 40%, ei oma antud juhul tähendust, sest

vastavalt KVTS § 164 lg 3 punktile 2 on nii 40% kui ka 60% osalise töövõimetuse korral

toetuse määr sama - kahe aasta palk. Samuti on kohus õigesti leidnud, et kaebaja on kahju

hüvitise arvutamisel ebaõigesti võtnud aluseks kaitseministri käskkirjas nr 376 märgitud palga

6 785 kr. Nimetatu on Statistikaameti poolt avaldatud 2003.aasta märtsikuu keskmine

brutopalk, millest tuli lähtuda kaebajale toetuse väljamaksmisel, sest tema ühe kuu palk osutus

väiksemaks. Asja materjalide juurde võetud kaebaja palgaõiendist nähtub, et tema kuu

keskmine sissetulek koos toiduraha hüvitisega ja korterikompensatsiooniga oli 5 344,47 kr.

Tallinna Pensioniameti õiendi kohaselt on kaebaja töövõimetuspensioni alates 01.01.2005

tõstetud 1 736 kroonini. Seega ei ole teenistusülesannete täitmise tõttu saadud vigastuse

tagajärjel kaebaja sissetuleku vähenemist toimunud ka juhul, kui lähtuda igakuise hüvitise

arvutamisel 5 344,47 kroonisest kuu sissetulekust.

Käesoleva vaidluse esemeks ei olnud kaebaja lepingulisest teenistusest vabastamise käskkiri,

mistõttu

jätab

ringkonnakohus

tähelepanuta

kaebaja

poolt

apellatsioonimenetluses

esmakordselt esitatud väite, mille kohaselt on tema tegevteenistusest vabastamine toimunud

ebaseaduslikult. Apellatsioonkaebusest saab ringkonnakohus aru selliselt, et apellandi arvates

oleks

pidanud

riik

talle

maksma

ka

seadusega

kaadrikaitseväelasele

ettenähtud

kindlustushüvitist. See kaebaja seisukoht on ekslik. Kaadrikaitseväelase teenistusalaseid

tagatisi ette nägevad KTVS sätted kaitseväelase kindlustamist riigi poolt ette ei näe.

Töövõimetuse korral teenistusülesannete täitmise tõttu maksab riik ühekordset toetust

5(6)

3-06-626

töövõimetuse ulatusest sõltuvalt, ning nagu eelpool märgitud, on kaebaja selle toetuse kätte

saanud.

Eeltoodu alusel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtuotsus muutmata.

Kohtunikud

6(6)