3-05-635/4 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lilianne Aasma, Kaire Pikamäe ja Ivo Pilving Otsuse tegemise aeg ja koht 20. september 2006, Tallinn Haldusasja number 3-05-635 Haldusasi A. S.i kaebus Kodakondsusja Migratsiooniameti 01.08.2005 otsuse nr 130 tühistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 27.09.2005 otsus haldusasjas nr 3-1028/2005 Menetluse alus ringkonnakohtus A. S.i apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev 13. september 2006 Menetlusosalised Kaebaja A. S., esindaja advokaat Indrek Veso Vastustaja Kodakondsusja Migratsiooniamet, esindajad Sven Randlaid, Merlin Suurna ja Liisa Surva

RESOLUTSIOON

Jätta A. S.i apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 27. septembri 2005 otsus haldusasjas nr 3-1028/2005 muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebus peab hiljemalt tähtaja viimasel päeval olema jõudnud Riigikohtusse (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 62).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 15.04.2005 tuli A. S. Venemaa Föderatsiooni ja Eesti Vabariigi vahelist ajutist kontrolljoont ebaseaduslikult ületades Eestisse ja pöördus 16.04.2005 Võru politseijaoskonda sooviga taotleda Eestis varjupaika. Politsei andis A. S.i üle Piirivalveametile. 18.04.2005 edastas Kagu piirivalvepiirkond A. S.i varjupaiga taotlemise soovi Kodakondsusja Migratsiooniametile (edaspidi ka KMA). 20.04.2005 võttis Kodakondsusja Migratsiooniamet A. S.ilt vastu varjupaiga taotluse.

A. S.i sõnul lõpetas ta Kasahstanis keskkooli ja õppis seejärel ülikoolis saksa, inglise ja prantsuse keelt. 1997. aastal arreteeriti ta Kasahstani Riikliku Julgeolekukomitee poolt

3-05-635 2(7) süüdistatuna spionaažis USA kasuks ja nõuti, et ta hakkaks julgeolekukomitee informaatoriks. Ülekuulamistel peksti taotlejat julmalt, mille tagajärjel sai ta peapõrutuse ja haavu, mida ravis kodus kuu aega. Üks ülekuulajatest oli major A. G.. Taotleja põgenes Prantsusmaale, sõitis sealt Saksamaale, kus esitas varjupaigataotluse, mille võttis 1998. aastal tagasi, pidades seda perspektiivituks, sest temalt nõuti dokumente tagakiusamise kohta. Ta pöördus tagasi Prantsusmaale ja astus võõrleegioni, kus kohtus A. G., kes püüdis teise nime all samuti võõrleegioni astuda. Taotleja otsustas A. G. kui oletatava Kasahstani spiooni Saksamaa võimudele välja anda ja sõitis koos A. G. Saksamaale, kus viimane arreteeriti, taotleja varjupaigataotlus aga võeti uuesti menetlusse. Detsembris 1998 aitas taotleja Saksamaa õiguskaitseorganeil paljastada varjupaigataotlejaist kuritegeliku grupi. Veebruaris 1999 sõitis ta Šveitsi, sest Saksamaa luuretöötajad tahtsid saata teda spioonina Kasahstani. Šveitsis esitas ta varjupaigataotluse, kuid enne selle menetlemise lõppu sõitis veebruaris 2001 Hollandisse, kus peeti kinni kui riigis ebaseaduslikult viibiv välismaalane ja saadeti tagasi Kasahstani. Kuna taotleja isa oli Kasahstanist lahkunud ja elas Novosibirskis, sõitis ka taotleja sinna ja esitas Föderaalsele Julgeolekuametile (FSB) varjupaigataotluse, mis rahuldati, samuti anti talle Vene Föderatsiooni kodakondsus. Talle tehti ettepanek hakata FSB informaatoriks asutuses, kuhu ta tööle asub, ning ettepanek jätkata koostööd Saksamaa luureorganitega FSB kontrolli all. Kui taotleja keeldus, nõuti talt selgitust, kuidas ta andis Saksa võimudele välja A. G. ja ähvardati teavitada tema tegevusest Kasahstani võime, samuti keelati tal elukohast lahkuda ja suhelda juudi kogukonnaga. FSB korraldusel ei võetud taotlejat arvele sõjakomissariaadis ega antud sõjaväepiletit, mille esitamist nõutakse Venemaal sõjaväekohuslase eas meestelt tööle asumisel. Seetõttu ei saanud taotleja seaduslikult tööle asuda. Taotleja püüdis korduvalt prokuratuurile ja kohtule esitada kaebusi FSB tegevuse peale, kuid neid ei võetud vastu. 2004. aastal sõitis taotleja Novosibirskist Peterburi kaudu Viiburisse sooviga seal elama asuda, kuid arreteeriti süüdistatuna piirirežiimi rikkumises, kuigi Viiburi ei ole piiritsoon. Taotlejat kuulati üle ja piinati, seejärel saadeti käeraudades Peterburi, kus taotleja üritas esitada kaebust ebaseadusliku kinnipidamise peale, kuid seda ei võetud vastu. Taotleja jõudis veendumusele, et teda jälgitakse pidevalt, tal pole võimalik Venemaal turvaliselt elada ja otsustas tulla Eestisse varjupaika taotlema. 13.04.2005 sõitis taotleja rongiga Pihkvast Petserisse, 15.04.2005 ületas Venemaa ja Eesti vahelise piiri, tõrjudes seejuures Venemaa piirivalvekoera rünnaku, tehes relvituks ja sundides põgenema kaks piirivalvurit. Venemaale tagasipöördumisel ähvardab taotlejat vanglakaristus võimuesindajatele vastuhakkamise eest või ta lihtsalt tapetakse.

A. S.i välispassis on märge Saksamaa viisa andmisest keeldumise kohta 18.11.2004. Ta esitas KMA-le elektronposti teel Novosibirskist saadetud fotokoopiad tõendist Vene Föderatsiooni kodakondsuse omandamise kohta 09.01.2002. Saksamaa Migratsiooni ja Pagulaste Liiduameti teatel esitas A. S. varjupaigataotluse 21.01.1999, alates 09.02.1999 polnud andmeid tema asukoha kohta ja 12.03.1999 tehti taotluse suhtes keelduv otsus. Hollandi Immigratsioonija Naturalisatsiooniamet teatas, et politsei pidas A. S.i kinni 13.02.2001 ja 08.06.2001 saadeti ta välja Kasahstani. A. S. taotles varjupaika Saksamaal 1997. aastal ja Šveitsis 1999. aastal, viimane taotlus lükati tagasi 30.11.1999. Piirivalveametil ei ole andmeid jõumeetmete kohta, mida taotleja võis ebaseaduslikul piiriületusel kasutada Venemaa piirivalvurite vastu.

2. Kodakondsusja Migratsiooniameti 01.08.2005 otsusega nr 130 keelduti A. S.ile tähtajalise elamisloa andmisest pagulaste seaduse (PagS) § 6 lg 1 ja 3 alusel ning sama seaduse § 813 lg 2 alusel tehti talle ettekirjutus Eestist lahkumiseks. Otsuse põhjendused olid järgmised: PagS § 5 lg 1 alusel annab KMA tähtajalise elamisloa taotlejale, kes on pagulasseisundi konventsiooni kohaselt pagulane, st kellel on põhjust karta, et teda võidakse kodakondsusjärgses riigis või alalisel asukohamaal kiusata taga rassi, usu, rahvuse, sotsiaalsesse gruppi kuulumise või poliitiliste veendumuste pärast ja kes ei suuda või kes eespool nimetatud kartuse tõttu ei taha oma kodakondsusjärgselt riigilt või alaliselt asukohamaalt kaitset või kes ei suuda

3-05-635 3(7) või nimetatud kartuse tõttu ei taha sinna tagasi pöörduda. Pagulasseisundi konventsiooni art 33 järgi käsitatakse tagakiusuna ohtu elule või vabadusele mingisse rassi, rahvusesse või usku või sotsiaalsesse gruppi kuulumise või poliitiliste veendumuste tõttu. Muud olulised inimõiguste rikkumised samadel põhjustel oleksid samuti tagakius. Tähtajaline elamisluba antakse ka PagS §-s 3 lg 4 nimetatud välismaalasele, kes ei ole konventsiooni kohaselt pagulane, kuid kelle puhul on põhjendatult alust arvata, et tema Eestist tagasivõi väljasaatmine võib kaasa tuua inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art-s 3, ÜRO piinamise ning muude julmade, ebainimlike või inimväärikust alandavate kohtlemisja karistamisviiside vastase konventsiooni art-s 3 nimetatud tagajärje või surmanuhtluse kohaldamise tema kodakondsusriigis või alalises asukohariigis. Taotleja ei ole veenvalt põhjendanud, et tema Eestist tagasivõi väljasaatmine võib kaasa tuua selliseid tagajärgi. KMA ei nõustu taotleja väitega, et FSB muutis tema elu väljakannatamatuks, Vene Föderatsiooni prokuratuur ja kohtud aga ei võtnud vastu kaebusi FSB tegevuse peal. Taotleja ei esitanud tõendeid selle kohta, et ta on kasutanud kõiki õiguskaitse võimalusi, mis vaatamata arvukatele inimõiguste rikkumisele Venemaal eksisteerivad. Ta ei ole kaevanud prokuratuuri ja kohtute tegevusetuse peale kõrgemalseisvatele riigiorganitele, Venemaa inimõiguste ombudsmanidele või pöördunud inimõiguste kaitsele pühendunud organisatsioonide poole. ÜRO Põgenike Asjade Ülemkomissari Ameti (UNHCR) andmetel töötab Venemaa inimõiguste ombudsmani föderaalamet efektiivselt, sinna esitatakse igal aastal umbes 20 000 kaebust, samuti tegutsevad Venemaal piirkondlikud ombudsmanid. Taotleja pole esitanud kaebust ka Euroopa Inimõiguste Kohtule, mis on võtnud menetlusse tuhandete Venemaa kodanike kaebusi. Taotleja seletust juhuslikust kohtumisest Kasahstani julgeolekuteenistuse majoriga Prantsusmaal, majori ülesandmisest Saksamaa luureorganitele ja koostööst Saksamaa võimudega ei saa pidada usutavaks. Kui taotlejal oleks olnud Saksamaa võimude ees tema kirjeldatud teeneid, poleks talle tõenäoliselt viisa andmisest keeldutud. Taotleja seletuste usutavust vähendab ka asjaolu, et tema väitel viibis ta veebruarini 2001 Šveitsis varjupaigataotlejana, kuid Hollandi Immigratsioonija Naturalisatsiooniameti andmeil lükati tema taotlus juba 30.11.1999 tagasi. Taotleja poolt esitatud dokumentide koopiates ei leidu andmeid, mida saaks pidada tõenditeks tema tagakiusamise kohta. Usutavaks ei saa pidada ka taotleja seletust, et enne Eestisse jõudmist tõrjus ta edukalt piirivalvekoera rünnaku ja tegi relvituks kaks piirivalvurit. Piirivalveamet pole Venemaa piirivalvelt sellise juhtumi kohta teavet saanud ja Venemaa ei nõua A. S.i väljaandmist, mis oleks tõenäoline, kui tema poolt kirjeldatud juhtum oleks aset leidnud. VSS § 171 lg 2 kohaselt ei tohi välismaalast välja saata riiki, kuhu väljasaatmine võib kaasa tuua tema piinamise, ebainimliku või alandava karistamise või kohtlemise, surma või tagakiusamise rahvuslikel, rassilistel, usulistel, sotsiaalsetel või poliitilistel motiividel. Seejuures peab oht olema reaalne ja seotud taotlejaga, mitte kaudne ja impersonaalne. Hinnanud taotleja väiteid ja inimõiguste alal Venemaal valitsevat olukorda kogumis ja vastastikuses seoses, leidis KMA, et taotleja ei vasta pagulase määratlusele ja temale tähtajalise elamisloa andmisest tuleb keelduda. Ei ole alust arvata, et tagasipöördumisel Vene Föderatsiooni territooriumile oleks taotlejal põhjust tagakiusu või muud ülalnimetatud väärkohtlemist karta.

3. A. S. palus halduskohtule esitatud kaebuses tühistada KMA 01.08.2005 otsus nr 130 ning teha KMA-le ettekirjutus asi uuesti läbi vaadata ja teha uus otsus. KMA ei ole otsuse andmisel teostanud diskretsiooni õiguspäraselt ja otsus on motiveerimata. Kaebajal on tõsised põhjused karta ohtu oma elule Venemaa eriteenistuste poolt. Kaebaja on keeldunud koostööst FSB-ga ja tegi Venemaalt lahkudes relvituks kaks piirivalvurit. Seetõttu on kaebajal veenev alus oodata kättemaksu FSB ja piirivalve töötajate poolt. Kaebaja ei saa Venemaalt mingit kaitset või abi. KMA jättis tegemata järelepärimised Saksamaa ja Šveitsi õiguskaitseorganitele dokumentide kohta, mis võivad tõendada kaebaja koostööd välisriikide julgeolekuteenistustega. Arusaamatu on, miks KMA selgitas Šveitsis varjupaiga taotlemise asjaolusid Hollandi Immigratsioonija Naturalisatsiooniametis, mitte aga Šveitsis. Otsusest ei

3-05-635 4(7) nähtu, et KMA oleks püüdnud selgitada, mis toimub kaebajaga, kui ta saadetakse tagasi Venemaale. Asjaolust, et Venemaa ratifitseeris 1998 Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni, järeldas KMA, et Vene Föderatsioon austab inimõigusi.

4. KMA palus jätta kaebuse rahuldamata. Vastustaja ei tuvastanud, et kaebaja vastaks pagulase määratlusele. Kaebaja ei ole tõendanud, et Venemaa ametivõimud on teda piinanud või julmalt või inimväärikust alandaval viisil kohelnud, ohustades tema elu või tervist. KMA tugines otsuses poliitilise ja inimõiguste alase olukorra kohta Venemaal UNHCR-i Venemaad käsitlevale raportile. Kaebaja ei ole viidanud allikatele, mis võiksid UNHCR-i raportis esitatud seisukohad kummutada või kahtluse alla seada. Otsus on õiguspärane, õiguslikult ja faktiliselt põhjendatud. Asjaolu, et otsuse motiivid tunduvad kaebajale ebapiisavad või põhjendamata, ei tähenda, et tegemist oleks motiveerimata ning kaalutlusvigadega haldusaktiga.

5. Tallinna Halduskohtu 29.09.2005 otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Kohus märkis, et PagS reguleerib Eestis varjupaigataotleja ja pagulase õiguslikku seisundit ja viibimise aluseid, lähtudes ÜRO pagulasseisundi konventsioonist ja 1967. aasta 31. jaanuari pagulasseisundi protokollist (edaspidi konventsioon) (PagS § 1 lg 1). Välismaalase suhtes, kes taotleb elamisluba põhjendusel, et tema Eestist tagasivõi väljasaatmine võib kaasa tuua inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art-s 3, ÜRO piinamise ning muude julmade, ebainimlike või inimväärikust alandavate kohtlemisja karistamisviiside vastase konventsiooni art-s 3 nimetatud tagajärje või surmanuhtluse kohaldamise tema kodakondsusriigis või alalises asukohariigis, kohaldatakse sama seaduse peatükke 1, 11, 2, 4–6, kui samast seadusest ei tulene teisiti (PagS § 3 lg 4). Pagulane on välismaalane, kellele on antud elamisluba, kuna ta on konventsiooni kohaselt pagulane (PagS § 4). KMA annab tähtajalise elamisloa taotlejale, kes on konventsiooni kohaselt pagulane (PagS § 5 lg 1). KMA annab tähtajalise elamisloa sama seaduse §-s 3 lg 4 nimetatud välismaalasele, kes ei ole konventsiooni kohaselt pagulane, kuid kelle puhul on põhjendatult alust arvata, et tema Eestist tagasivõi väljasaatmine võib kaasa tuua inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art-s 3, ÜRO piinamise ning muude julmade, ebainimlike või inimväärikust alandavate kohtlemisja karistamisviiside vastase konventsiooni art-s 3 nimetatud tagajärje või surmanuhtluse kohaldamise tema kodakondsusriigis või alalises asukohariigis (PagS § 5 lg 2). Kooskõlas konventsiooniga keeldub KMA elamisloa andmisest taotlejale, kes ei vasta konventsiooni art-s 1 antud pagulase määratlusele (PagS § 6 lg 1). KMA keeldub elamisloa andmisest välismaalasele, kes taotles elamisluba sama seaduse § 3 lg-s 4 sätestatud alusel, kui välismaalane ei suuda veenvalt põhjendada, et tema Eestist tagasivõi väljasaatmine võib kaasa tuua inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art-s 3, ÜRO piinamise ning muude julmade, ebainimlike või inimväärikust alandavate kohtlemisja karistamisviiside vastase konventsiooni art-s 3 nimetatud tagajärje tema kodakondsusriigis või alalises asukohariigis (PagS § 6 lg 3 p 1). Kohus leidis, et kaebaja ei vasta pagulase määratlusele ega ole tõendanud, et Venemaa ametivõimud on teda piinanud või julmalt või inimväärikust alandaval viisil kohelnud, ohustades tema elu või tervist. Kaebaja seletused enda koostööst Saksamaa luureorganite ja võimudega ning kahe Venemaa piirivalvuri relvituks tegemisest ja piirivalvekoera rünnaku tõrjumisest ei ole usaldusväärsed. Kui selline sündmus leidnuks tõesti aset, nõudnuksid Venemaa võimud kindlasti kaebaja väljaandmist. Elamisloa andmisest keeldumise korral tehakse sama otsusega välismaalasele ettekirjutus Eestist lahkumiseks (PagS § 813 lg 2). VSS § 17¹ lg 1 kohaselt ei tohi välismaalast välja saata riiki, kuhu väljasaatmine võib välismaalase suhtes kaasa tuua inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art-s 3, ÜRO piinamise ning muude julmade, ebainimlike või inimväärikust alandavate kohtlemisja karistamisviiside vastase konventsiooni art-s 3 nimetatud tagajärje või surmanuhtluse kohaldamise. Arvestades inimõiguste alal Venemaal

3-05-635 5(7) valitsevat olukorda ei ole alust arvata, et tagasipöördumisel Vene Föderatsiooni territooriumile oleks taotlejal põhjust tagakiusu või muud ülalnimetatud väärkohtlemist karta. Alusetu on kaebaja väide, et Venemaale tagasipöördumisel võidakse ta tappa. Ka kohtuistungil ei osanud kaebaja põhjendada, miks peaks FSB tahtma teda tappa. Vaidlustatud otsus on motiveeritud nii õiguslikult kui ka faktiliselt. Otsuse p-s 13 on küll ekslikult viidatud VSS § 17¹ lg 1 asemel sama seaduse §-le 17 lg 2, kuid eksitus on vormiline, sest §-l 17 polegi lõikeid, viitele aga järgneb §-i 17¹ lg 1 tekst, samuti on otsuse resolutiivosa punktis III õigesti viidatud VSS §-le 17¹ lg 1.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES

6. Apellatsioonkaebuses ei nõustu A. S. kohtu järeldustega ja palub asi põhjalikumalt läbi vaadata, kuna sellest sõltub kaebaja elu ja vabadus ning tema lähedaste saatus. Kaebaja taotles KMA-lt põgeniku staatuse määramiseks vajalike dokumentide loetelu. KMA nõudis kaebajalt dokumente, selgitamata, millised dokumendid on neile vajalikud. Pagulaste seaduses ei ole selliste dokumentide kohta, mida kaebaja käest nõutakse, midagi öeldud, seetõttu on kaebajal õigus nõuda selgitusi. Kaebaja arvates langetavad KMA töötajad varjupaiga küsimustes subjektiivseid otsuseid. Kaebaja puhul kasutas KMA töötaja ilmselt isiklikke oletusi, tuginedes vaid interneti viitele, milles on juttu üldisest olukorrast Venemaal, kuid mitte midagi konkreetset kaebaja asjas. Kaebaja viitab artiklitele internetis ja mujal, mis kõnelevad hoopis vastupidisest inimõiguste osas Venemaal. UNHCR avalduse kohaselt on Venemaa asunud maailmas esikohale oma kodanike arvult, kes on palunud teistes riikides poliitilist varjupaika. Kaebaja taotluse uurimisele ei pööratud küllalt tähelepanu. KMA töötajad tegid vaid ühe järelpärimise Eesti Piirivalveametile. KMA ja Piirivalveamet rikkusid rängalt seadust, andes edasi kaebaja tagakiusajatele Venemaal (Föderaalse julgeolekuteenistuse organitele) tema passi andmed ja seda, et ta taotleb varjupaika, lihtsustades nii nende tööd kaebaja otsimisel. Pärast seda ei nõua Venemaa kaebaja väljaandmist, oodates, kuni KMA annab ta välja FSB-le arvete õiendamiseks, säästes Venemaa eriteenistuste tööd ja vaeva. Kaebaja sai oma asjade seisu teada enne Vene meedialt kui KMA-lt, mis tunnistab mõningate KMA ametnike koostööd Vene Föderaalse vastuluureteenistustega, mis on ühtne struktuur FSB-ga. Kaebaja episoodid esitati väljamõeldisena, neid üle kontrollimata. Kaebajal on episoodi kohta KGB majoriga otsesed ja ümberlükkamatud tõendid.

7. KMA kirjalikus vastuses paluti jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning leiti, et kaebaja ei vasta pagulase määratlusele ja tema tagakiusukartus on põhjendamatu. Tagakiusukartus peab olema põhjendatud ja tuleb arvestada, et isikut ähvardav oht peab olema piisavalt reaalne ja seotud taotlejaga, aga mitte kaudne ja impersonaalne. Varjupaigataotluse põhjendamiseks ja tõendamiseks esitatavatest dokumentidest ei ole seaduses sätestatud loetelu, kuid PagS § 71 lg 2 p 3 ja p 5 tähenduses on taotlejal kohustus esitada kõik andmed ja dokumendid ning muud tema valduses olevad tõendid, mis omavad asjas tähtsust ning samuti on taotlejal kohustus aidata kaasa varjupaigataotluses esitatud asjaolude tõendavate dokumentide muretsemisele. Kaebaja ei ole esitanud piisavaid tõendeid selle kohta, et ta on kasutanud kõiki Venemaal eksisteerivaid õiguskaitse võimalusi, pöördunud Venemaa õiguskaitseorganite või inimõiguste kaitsega tegelevate organisatsioonide poole kaebustega Venemaa haldusorganitele esitatud avalduste vastu võtmata jätmise peale. Samuti puuduvad andmed Piirivalveametil selle kohta, et Venemaa piirivalvurid oleksid üritanud kaebaja ebaseaduslikku piiriületust takistada. Kaebaja väide, et KMA ametnikud ei ole pööranud kaebaja väidetele sisuliselt tähelepanu ja teevad koostööd Venemaa vastuluurega (FSB), on paljasõnaline ja meeldevaldne.

3-05-635 6(7)

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kaevatava halduskohtu otsuse tühistamiseks ja uue otsusega halduskohtule esitatud kaebuse rahuldamiseks. Kohus on tuvastanud asja lahendamiseks olulised asjaolud, hinnanud õigesti tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses ning kohaldanud õigesti materiaalõigusnorme. Kohus ei ole rikkunud kohtumenetluse norme, mis võiks kaasa tuua kohtuotsuse tühistamise. Ringkonnakohus nõustub kohtuotsuse põhjendustega ega pea halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 47 lg 1 ja TsMS § 654 lg 6 alusel vajalikuks neid korrata. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.

9. Kaebajale on Eestis varjupaigataotluse vastuvõtmisel 20.04.2005 tutvustatud tema õigusi ja kohustusi varjupaigamenetluses (toimiku tl 38). PagS § 71 lg 2 kohaselt on taotleja kohustatud isiklikult ja igakülgselt kaasa aitama varjupaiga taotlemise asjaolude selgitamisele, sealhulgas esitama kõik andmed ja dokumendid ning muud tema valduses olevad tõendid, mis omavad tähtsust varjupaigataotluse menetlemisel (p 3) ning aitama kaasa varjupaigataotluses esitatud asjaolusid tõendavate dokumentide muretsemisele (p 5).

KMA-l ei olnud võimalik esitada kaebaja taotlusel pagulase staatuse määramiseks vajalike dokumentide loetelu, sest pagulaste seaduses, mis kuni kehtetuks tunnistamiseni (välismaalaste rahvusvahelise kaitse andmise seaduse jõustumiseni) 01.07.2006 reguleeris Eestis varjupaiga taotleja ja pagulase õiguslikku seisundit ja viibimise aluseid, puudus loetelu varjupaigataotluse põhjendamiseks ja tõendamiseks esitatavatest dokumentidest. Sellist loetelu ei ole sätestatud ka alates 01.07.2006 kehtivas välismaalaste rahvusvahelise kaitse andmise seaduses. Igal Eestis varjupaika taotleval välismaalasel on selleks erinevad põhjused. Seetõttu ei ole võimalik seaduses kehtestada pagulase staatuse määramiseks vajalike dokumentide loetelu ning igal taotlejal tuleb esitada need dokumendid ja tõendid, mis kinnitavad tema varjupaigataotluses esitatud väiteid varjupaiga taotlemise põhjuste kohta.

10. Ringkonnakohus ei jaga kaebaja seisukohta, et tema taotluse uurimisele ei pööratud küllalt tähelepanu, ning leiab, et KMA on uurinud kaebaja varjupaigataotlust piisava põhjalikkusega ning kaebaja taotletud järelepärimiste tegemata jätmist Saksamaa ja Šveitsi ametiasutusele ei saa pidada menetlusnõuete rikkumiseks, mis oleks võinud mõjutada asja otsustamist. Kaebaja taotles nii KMA-s kui ka kohtus välisriikide ametiasutustele järelepärimiste tegemist eelkõige selleks, et tõendada oma väiteid koostöö kohta Saksamaa julgeolekuteenistusega. Arvestades soovitava informatsiooni iseloomu on ringkonnakohtu arvates ülimalt ebatõenäoline, et Saksamaa oleks väljastanud informatsiooni julgeolekuteenistusega tehtud koostöö kohta ja seda isegi juhul, kui kaebaja oleks tõepoolest teinud koostööd Saksamaa julgeolekuteenistusega.

11. Piirivalveameti 29.06.2005 vastus nr 9.1-15-4/4716 KMA 08.06.2005 järelepärimisele nr 15.6-06/25012 (toimiku lk 74) ei kinnita kaebaja kartust, et Piirivalveamet oleks teavitanud Venemaad tema varjupaigataotlusest. Nimetatud vastuse kohaselt ei ole Piirivalveamet teavitanud Vene Föderatsiooni ametiasutusi A. S.i varjupaigataotlusest, vaid edastanud Vene Föderatsiooni piirivalvele ebaseadusliku piiriületaja A. S.i nime ja sünniaja vastavalt Eesti Vabariigi piirivalve ja Vene Föderatsiooni Föderaalse Piirivalveteenistuse Loode piirkonnavalitsuse koostööplaanile.

12. Asjaolu, et kaebaja poolt ringkonnakohtule esitatud artikkel (toimiku tl 148) Eesti keeldumise kohta Venemaa kodanikule varjupaiga andmisest on ilmunud enne kaevatava otsuse tegemist 06.06.2005, on taunitav, kuid ei anna alust järeldada, et mõningad KMA

3-05-635 7(7) ametnikud teeksid koostööd Vene Föderaalse vastuluureteenistustega, nagu väitis kaebaja. Nimetatud artikli kohaselt on KMA pressiteenistus teatanud „Posbaltile“, et aprillis Petseri rajoonis piiri ületanud Venemaa kodanik palus poliitilist varjupaika ja mees paigutati põgenike laagrisse Illukal ning Eesti võimud on otsustanud jätta tema taotluse rahuldamata. Samas ei ole artiklis avaldatud varjupaika taotlenud isiku nime ega taotlemise põhjusi, samuti varjupaiga andmisest keeldumise asjaolusid, vaid on märgitud, et KMA ei kommenteeri üksikasju viidates varjupaigataotluse menetluse konfidentsiaalsele iseloomule.

13. Kaevatavas KMA 01.08.2005 otsuses nr 130 leiti, et A. S.il ei ole alust tähtajalise elamisloa saamiseks PagS § 5 lg-te 1 ja 2 alusel, kuna ta ei vasta nendes sätestatud tingimustele. Otsusega keelduti A. S.ile tähtajalise elamisloa andmisest PagS § 6 lg-te 1 ja 3 alusel ning talle tehti PagS § 813 lg 2 alusel ettekirjutus Eestist lahkumiseks. Kaevatava otsuse näol on tegemist kaalutlusõiguse alusel antud haldusaktiga ja selle põhjendustes on toodud kaalutlused, millest KMA otsuse andmisel lähtus. Kaevatav otsus on piisavalt põhjendatud ja õiguspärane – antud pädeva haldusorgani poolt, andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele.

14. Kaebaja ei ole suutnud veenvalt põhjendada väiteid tema poliitiliste ja sotsiaalsete õiguste väidetava ahistamise ega selle kohta, et ta oleks oma õiguste väidetavate rikkumiste kaitseks kasutanud kodakondsusriigis kõiki õiguskaitse võimalusi. Kuigi kaebaja poolt ringkonnakohtule esitatud tõendid Venemaa inimõiguste olukorra kohta kinnitavad, et Venemaa kodanikud taotlevad üha enam teistes riikides poliitilist varjupaika, ei anna need alust hinnata Venemaa inimõiguste olukorda teisiti, kui seda tehti kaevatavas otsuses. Samuti ei anna täiendavad tõendid Venemaa inimõiguste olukorra kohta alust arvata, et kaebaja Eestist tagasisaatmine võib kaasa tuua inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art-s 3, ÜRO piinamise ning muude julmade, ebainimlike või inimväärikust alandavate kohtlemisja karistamisviiside vastase konventsiooni art-s 3 nimetatud tagajärje tema kodakondsusriigis Vene Föderatsioonis.

15. Neil põhjendustel jääb A. S.i apellatsioonkaebus HKMS § 46 lg 1 p 1 alusel rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.

Kaire Pikamäe Ivo Pilving Lilianne Aasma