3-05-1359/10 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaire Pikamäe, Viive Ligi ja Ivo Pilving Otsuse tegemise aeg ja koht

19. september 2006, Tallinn Haldusasja number 3-05-1359 Haldusasi L.N.i kaebus avalik-õigusliku suhte olemasolu kindlakstegemiseks kaebaja ja tema eestkostja J.N.i vahel, kaebaja ebaseadusliku kinnipidamise õigusvastaseks tunnistamiseks K.-Hooldekodus alates 23.11.2005 ning K.-Hooldekodu kohustamiseks kaebaja ebaseadusliku kinnipidamise lõpetamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 31.05.2006 otsus haldusasjas nr 3- 05-1359 Menetluse alus ringkonnakohtus L.N.i apellatsioonkaebus Menetluse liik Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja: L.N., esindaja Eve Pilt Vastustaja: K.-Hooldekodu Kolmas isik: J.N. Kaasatud isik: Harju maavanem

RESOLUTSIOON Rahuldada apellatsioonkaebus osaliselt. Tühistada Tallinna Halduskohtu 31.05.2006 otsus haldusasjas nr 3-05-1359 osas, millega jäeti rahuldamata L.N.i kaebus kaebaja ebaseadusliku kinnipidamise õigusvastaseks tunnistamise ning K.-Hooldekodu kohustamise nõudes kaebaja ebaseadusliku kinnipidamise lõpetamiseks. Teha vastavas osas uus otsus, millega tunnistada L.N.i kinnipidamine K.-Hooldekodus alates 03.12.2005 õigusvastaseks ning kohustada K.-Hooldekodu lõpetama L.N.i õigusvastane kinnipidamine. Muus osas jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

3-05-1359

Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse kättesaamisest. Kassatsioonkaebus peab olema Riigikohtusse jõudnud hiljemalt tähtaja viimasel päeval (tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 62).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 11.12.2002. a otsusega seati L.N.i üle eestkoste ja ta paigutati tema nõusolekuta üheks aastaks erihooldekodusse. Sellest ajast viibib L.N. ööpäevaringsel tugevdatud järelvalvega hooldamisel K.-Hooldekodus. Harju Maakohtu 23. novembri 2004. a otsusega pikendati L.N.i erihooldekodus hooldamise tähtaega ühe aasta võrra alates kohtuotsuse jõustumisest . Harju Maakohtu 03. juuni 2005. a otsusega määrati L.N.i eestkostjaks tema tütar J.N., samas jäeti rahuldamata Saku Vallavalitsuse (edaspidi - Saku VV) nõue L.N.i paigutamiseks erihooldekodusse üheks aastaks. 14.11.2005 esitas Saku VV Harju Maakohtule avalduse isiku hoolekandeasutuses hooldamise tähtaja pikendamiseks. Harju Maakohus määras 16.12.2005 kohtumäärusega viia L.N.i suhtes läbi kollegiaalne kohtupsühhiaatriline ekspertiis 22.12.2005 kell 14.00 K.-Hooldekodus. Harju Maakohtu 20.01.2006 kohtumäärusega määrati L.N. aga alates kohtumääruse jõustumisest kuni kaheks nädalaks vaatlusele SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliinikusse. 23.02.2006 tehti L.N.i suhtes kohtupsühhiaatriline kompleksekspertiis, mille kohta vormistati akt nr 10/16/1.

2. 30.12.2005 esitas L.N.i eest Tallinna Halduskohtule kaebuse Eesti Patsientide Esindusühingu (edaspidi - EPE) jurist Eve Pilt, taotledes avalik-õigusliku suhte olemasolu kindlakstegemist kaebaja ja tema eestkostja J.N.’i vahel; kaebaja ebaseadusliku kinnipidamise õigusvastaseks tunnistamist K.-Hooldekodus alates 23.11.2005 ning K.-Hooldekodu kohustamist kaebaja ebaseadusliku kinnipidamise lõpetamiseks. Kaebuses leitakse, et kaebaja ööpäevaringsel tugevdatud järelvalvega hooldamisel puudub igasugune seaduslik alus. Kuna Harju Maakohtu 23.11.2004. a otsuse tegemisele vahetult eelnenud 9 kuu jooksul puudus seaduslik alus tema nõusolekuta hooldamiseks, siis algas nõusolekuta hooldamise seaduslik tähtaeg kohtuotsuse kuulutamisest. Kuna kohtuotsusest tulenevalt oli nõusolekuta hooldamise tähtaeg 1 aasta, siis möödus see tähtaeg 22. novembril 2005. a. Seega on kohtuotsuse alusel nõusolekuta hooldamise 1 aastane tähtaeg läbi. EPE on kaebaja palvel pöördunud kirjadega eestkostja J.N.i, K.-Hooldekodu direktor Kaljo Abeli ja Õiguskantsleri kantselei poole, neid informeerinud kaebaja seadusevastasest kinnipidamisest ning palunud ette võtta samme tema nõusolekuta hooldamise lõpetamiseks. Samuti informeeris EPE eposti teel Harju Maavalitsust kui erihooldekodude üle järelvalvet teostavat asutust. Kaebajat ei ole teavitatud, mis põhjusel teda ikka veel kinni peetakse. Eestkostja ei ole selgitanud, miks ta pole L.N.i nõusolekuta hooldamise teenust lõpetanud ja ei soovi täita oma perekonnaseadusest tulenevaid eestkostja kohustusi. Kaebaja suudab oma eestkostja abil ja kohaliku omavalitsuse poolt pakutavate avahooldusteenuste olemasolul ühiskonnas ise hakkama saada. Rikutud on sotsiaalhoolekande seaduse (edaspidi - SHS) § 3 lg 1 p 1 ja § 19 lg 3. Ebaseaduslik kinnipidamine rikub kaebaja Eesti Vabariigi põhiseaduse (edaspidi – PS) §-st 9, 11, 12, 13, 14 ja

3-05-1359

20 tulenevaid isikuõigusi ning inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni (edaspidi - konventsioon) artiklist 5 tulenevat õigust vabadusele. Kuna kaebaja soovib, et Eesti Vabariik hüvitaks talle ebaseadusliku kinnipidamisega tekitatud kahju, on tal olemas põhjendatud huvi ebaseadusliku kinnipidamise õigusvastaseks tunnistamiseks. Kaebajal on põhjendatud huvi ka selleks, et tuvastada avalik õigusliku suhte olemasolu kaebaja ja tema eestkostja J.N.i vahel. Kaebaja põhjendatud huvi on, et halduskohus loeks ka eestkostja ja eestkostetava vahelise vaidluse halduskohtu kompetentsi kuuluvaks ning kohustaks J.N.it täitma oma seadusest tulenevaid kohustusi kaebaja isiklike õiguste ja huvide kaitsmisel. Kaebaja huvide kaitse jääb poolikuks, kui kohus kohustaks ainult K.-Hooldekodu lõpetama kaebaja ebaseadusliku kinnipidamise. Kaebaja saab hooldekodust lahkuda ainult juhul, kui tema eestkostja aitab tal elu ühiskonnas sisse seada. Kaebajal on andmed, et eestkostja on ostnud talle korteri Märjamaale ning soovib maha müüa kaebajale kuulunud korterit Sakus, aadressil Põllu 2-32. Kaebaja ei tea aga korteri täpset asukohta. Samuti puuduvad kaebajal rahalised vahendid eestkostja juurde sõitmiseks.

3. Vastustaja K.-Hooldekodu leiab, et kuna L.N.il puudub haigusteadlikkus, oleks temal kui erivajadustega inimesel elu ühiskonnas ilma tugiisikuta raske. Vastustaja on lähtunud L.N.i K.- Hooldekodus hooldamisel hoidmisel 10.12.2005. a alates eestkostja, tütar J.N.i 01.11.2005. avaldusest (lapseootel seisund ja kliendi turvalisus) ning juhindunud SHS §-st 19 ja TsMS § 537 lg-st 2. Tütre poolt ema oma hooldusele võtmise avaldust siiani K.-Hooldekodule laekunud ja klienti eestkostja poolt ära viidud ei ole. Kernu Hoolekodus on L.N. kindlustatud tagasihoidliku eelarve vahenditest majutuse, toitlustamise, ööpäevaringse järelvalve, vabatahtlikult tegevustega ja psühhiaatri poolt soovitatava raviga.

4. Eestkostja J.N. leiab, et L.N. põeb vaimuhaigust, tema tervislik seisund on selline, et ta ei ole võimeline iseseisvalt hakkama saama. Ükski haigus ei lõpe kindla kuupäevaga. Hooldekodu on käitunud ainuõigesti nii patsiendi, eestkostja kui ka kõigi kaaskodanike huve silmas pidades.

5. Harju maavanem märgib, et L.N. suunati K.-Hooldekodusse tugevdatud järelevalvega hooldamisele alates 28.02.2003 Harju maavanema 17.02.2003 suunamiskirjaga nr 5-8/752, mille aluseks oli Harju Maakohtu 11.12.2002 kohtuotsus. L.N.i tugevdatud järelevalvega hoolduse teenusel viibimist on pikendatud ühe aasta kaupa vastavalt Harju maavanema pikendamise märkusega suunamiskirjadele. Viimane L.N.i tugevdatud järelevalvega hoolduse teenusel viibimise aastane pikendus kehtis Harju Maakohtu 23.11.2004 kohtuotsuse alusel. Harju maavanema 29.12.2004 suunamiskirjal nr 5-8/8054 on pikendus antud kuni 09.12.2005. Pikenduse lõppkuupäeva määramisel lähtuti Harju Maakohtu 23.11.2004 kohtuotsuse Harju Maavalitsusse saabumise kuupäevast, pidades silmas seda, et nimetatud kohtuotsuses ei olnud märgitud konkreetset kuupäeva, mis ajani võib hooldekodu osutada L.N.ile tugevdatud järelevalvega hooldamise teenust. 2006. a jaanuaris viis Harju maavanem läbi järelevalve, mille tulemusena ei tuvastatud K.- Hooldekodu tegevuses puudusi seoses L.N.i tugevdatud järelevalvega hooldamisega. Kuni käesoleva ajani Harju Maakohtu kohtuotsust L.N.i tugevdatud järelevalvega hoolduse pikendamise kohta ja SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla vaatluse tulemusi Harju maavanemale edastatud pole. Sellest tulenevalt ei saa Harju maavanem hetkel anda tugevdatud järelevalvega hooldamise pikendamiseks vastavat suunamiskirja. Kuna L.N. on piiratud teovõimega, seniste psühhiaatriliste ekspertiiside kohaselt ohtlik enesele ja teistele ning vastavalt Harju Maakohtu 03.06.2005 kohtuotsusele võib ta teha vaid olmelisi pisitehinguid ja L.N.i eestkostja on palunud

3-05-1359

oma 01.11.2005 kirjaga K.-Hooldekodu hoida L.N.it hooldekodus kuni kohtu asjakohase seisukohavõtuni, siis kujunenud olukorras saab K.-Hooldekodu L.N.i hooldekodust välja arvata ainult eestkostja kirjaliku avalduse alusel ning eestkostja peaks korraldama L.N.i hooldekodust äraviimise. Uues elukohas peaks eestkostja koos eestkosteasutusega korraldama L.N.i toimetuleku igapäevase eluga, sh tugiisiku leidmine, materiaalse kindlustatuse tagamine jne. Sellised meetmed on hädavajalikud seetõttu, et L.N. on jätkuvalt psüühilise erivajadusega isik. Kui praegu tagab K.-Hooldekodu selle, et L.N.i potentsiaalne ohtlikkus enesele ja teistele tulenevalt tema psüühilisest haigusest on viidud miinimumini tegevustele suunamisega, pideva järelevalve ja ravimitega, siis väljaspool hoolekandeasutust langeb raskuspunkt L.N.i potentsiaalse ohtlikkuse minimiseerimisel tegelikult vaid tugiisikule, kui selline isik L.N.i uues elukohas leitakse.

6. Tallinna Halduskohtu otsusega jäeti esitatud kaebus rahuldamata ning leiti, et formaalselt möödus L.N.i K.-Hooldekodus tema tahtevastasel hooldamisel viibimise tähtaeg ühe aasta möödumisel Harju Maakohtu 23. novembri 2004.a otsuse jõustumisest. Asjaomased isikud (eestkostja, hoolekandeasutus ja eestkosteasutus) on astunud õigeaegselt vajalikke samme piiratud teovõimega isiku hooldamisel pidamise tähtaja pikendamiseks. Kohus ei ole küll eraldi määrusega kohaldanud esialgset õiguskaitset (näit alates 01.01.2006 TsMS § 534 alusel), kuid sisuliselt on ta oma 16.12.2005 ja 20.01.2006 kohtumäärustega seadustanud L.N.i K.- Hooldekodus viibimise. TsMS § 537 lg 2 kohaselt raviasutuses või muus sarnases asutuses viibivalt eestkostetavalt võib vabaduse võtta ka isiku tervislikku seisundit kajastavate dokumentide alusel. L.N.i tervislikku seisundit kajastavad varasemad dokumendid ning Saku VV ja J.N.i avaldustes märgitu ei andnud kohtule alust lubada isik vabastada erihoolduselt ega lahendada tähtaja pikendamistaotlust enne asjakohase eksperdiarvamuse saamist (TsMS § 537 lgd 1 ja 4). Seega oli ja on L.N.i jätkuv hoidmine hooldekodus ja vahepealne paigutamine raviasutusse vaatlusele kuni maakohus langetab otsuse Saku VV taotluse suhtes proportsionaalsed meetmed isiku enda ja teiste isikute turvalisust ja heaolu silmas pidades ja kooskõlas PS mõttega. Need piirangud on vajalikud ja need ei moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. Isiku enda vastupidine seisukoht (tahe) ei ole antud juhul tulenevalt SHS § 32 lg-st 1 määrav. Harju Maakohtus läbiviidava kohtumenetluse ajal, st kuni pädev kohus ei ole võtnud seisukohta, et L.N.i nõusolekuta hoolekandeasutuses hooldamine tuleb lõpetada, ega eestkostja esitanud vastavat taotlust, ei ole K.-Hooldekodu kohustatud L.N.it hoolduselt vabastama. Vastupidine toimimine oleks vastutustundetu ja võiks põhjustada ettenägematuid raskeid tagajärgi olukorras, kus isik vajab spetsiaalset ravi, millele ta vabatahtlikult ei soovi alluda, isik kujutab endast ohtu nii enesele kui ka teda ümbritsevatele teistele isikutele ja tema eestkostja ei ole nõus teda neil kaalutlustel enda juurde võtma. Riigikohtu halduskolleegium on

24. novembri 2005 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-61-05 nentinud, „et asjas kogutud ja hinnatud tõendite alusel ei saa järeldada, millise põhiõiguse riivet kujutab endast XXXXX XXXXX kinnipidamine hooldekodus. Selle üle otsustamisel tuleb arvestada kinnipidamise asjaolusid ja tingimusi kogumis. Euroopa Inimõiguste Kohus on korduvalt analoogilistes asjades leidnud, et selle üle otsustamisel, kas on tegemist vabaduse võtmisega Konventsiooni art 5 tähenduses või vabaduse piiramisega, tuleb arvesse võtta konkreetse asja kõiki asjaolusid, sh kohaldatava vahendi tüüpi, kestvust, tagajärgi ja kohaldamise viisi. Vabaduse võtmine ja vabaduse piiramine erinevad üksnes riive intensiivsuse määras.“ Arvestades ülaltoodud asjaolusid ja sotsiaalhoolekande ülesandeid - isikule või perekonnale toimetulekuraskuste ennetamiseks, kõrvaldamiseks või kergendamiseks abi osutamine ja sotsiaalsete erivajadustega isiku sotsiaalsele turvalisusele, arengule ja ühiskonnas kohanemisele kaasaaitamine – puudub kohtul alus

3-05-1359

tunnistada õigusvastaseks L.N.i kinnipidamine K.-Hooldekodus (kaebuse taotluse kohaselt - alates 23.11.2005) ning kohustada K.-Hooldekodu lõpetama L.N.i kinnipidamine. Tegemist ei ole L.N.i põhiseaduslike õiguste rikkumisega, vaid üksnes nende õiguste proportsionaalse riivega. Et samadel motiividel ei ole J.N. kohustatud praegusel hetkel ka L.N.it ära viima K.- Hooldekodust ei L.N.i ega enda elupaika, siis ei oma käesoleva kaebuse lahendamise seisukohalt mitte mingisugust tähtsust, kas L.N.i ja tema eestkostja J. N.i vahel on avalik-õiguslik suhe või mitte. Selle asjaolu kindlakstegemiseks puudub kaebajal käesoleval juhul ülaltoodud motiividel põhjendatud huvi. Järelikult tuleb kaebus jätta täies ulatuses rahuldamata. Tulenevalt HKMS §

92 lg-st 1 jäävad kaebaja kohtukulud tema enda kanda.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

7. L.N.i apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada ning teha uus otsus, millega tema kaebus rahuldada. PS § 20 lg 2 sätestab sõnaselgelt, et vabaduse võib võtta ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras. Alusetud on kohtuotsuses sisalduvad väited nagu võiksid Harju Maakohtu 16.12.2006 määrus ja 20.01.2006 määrus olla kaebajalt vabaduse võtmise seaduslikuks aluseks. Kohtul puudub õigus tõlgendada TsMS 54. peatükis sätestatud isikult vabaduse võtmise protseduuri oma suva kohaselt. Kaebajal on põhjendatud huvi, et halduskohus tuvastab antud asjas tema ja eestkostja vahelise avalik-õiguslikku suhte olemasolu.

Kuigi eestkostja ja eestkostetava vahelist suhet reguleerib perekonnaseadus, ei ole tegemist pooltevahelise võrdse suhtega. Eestkostja tegevuse üle peaks teostama järelevalvet eestkosteasutus, mis käesoleval juhul on osutunud ebaefektiivseks, sest eestkosteasutuse nõusolekul müüs eestkostja ära kaebajale kuulunud korteri. Kuna eestkostja määratakse avalikes huvides, on tegemist avalik-õigusliku suhtega. Kaebajal oleks ebaefektiivne kaitsta oma õigusi läbi kriminaalmenetluse, kuna vastav menetlus ei võimalda eestkostjat tegevusele sundida.

Kaebaja esitas halduskohtule nõude, milles kohustas J.N.it teda K.- Hooldekodust ära viima. Vastava nõude osas aga kaebust menetlusse ei võetud, so seda nõuet menetlusse võtmise määruses ei nimetatud. Halduskohus on otsuses tuginenud kaebaja kohta tehtud kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi aktile, mida protsessiosalistel ei olnud võimalik uurida ja mille kaebaja on Harju Maakohtu menetluses olevas tsiviilasjas vaidlustanud TsMS § 304 lõikes 1 sätestatud alusel. Kaebaja vastuväited ekspertiisiaktile jättis halduskohus aga tähelepanuta, kuna nende põhjendatuse hindamise ei kuuluvat kohtu kompetentsi.

Halduskohus on vääralt leidnud, et TsMS § 537 lg 2 võiks olla isikult vabaduse võtmise iseseisvaks aluseks. Nimetatud säte lubab erandina üldnormist, mis sisaldub TsMS § 537 lg 1, juba hooldekodus või haiglas viibivatele piiratud teovõimega isikutele kinnisesse asutusse paigutamise menetluses ekspertiisi mitte määrata, st kohus saab isikult vabaduse võtmise otsustada ka muude isiku tervislikku seisundit kajastavate dokumentide alusel. Halduskohus on vääralt tõlgendanud SHS § 3 lõiget 2, leides, et kaebaja pidamine ilma seaduses sätestatud menetluse läbiviimiseta ja nõutava kohtumääruseta ööpäevaringselt tugevdatud järelevalvega teenusel soodustab SHS-s sätestatud eesmärkide saavutamist.

K.-Hooldekodu on sobimatu koht psüühikahäiretega isikute paigutamiseks ja raviks, mida kinnitab ka CPT komisjon oma 2003. a. raportis Eesti kohta. Halduskohus on ebaõigesti kohaldanud SHS § 19 ja jätnud kohaldamata sotsiaalministri 03.01.2002.a. määruse nr 4. Määrusest nr 4 tulenevalt ei ole võimalik pidada kaebajat K.-

3-05-1359

Hooldekodus ööpäevaringsel tugevdatud järelevalvega hooldamise teenusel hooldekodu ja kaebaja eestkostja vahel sõlmitud lepingu alusel. Kui lõppes kaebaja aastane nõusolekuta hooldamise tähtaeg, siis oleks tulnud kaebaja hooldekodust nõusolekuta hooldamiselt vabastada või viia ta üle muule lepingulisel alusel osutatavale SHS-s ettenähtud sotsiaalhoolekande teenusele. Juba nõusolekuta hooldamise ajal oleks tulnud kaebaja suunata SHS § 11.1 ettenähtud rehabilitatsiooniteenusele.

8. K.-Hooldekodu vastuses palutakse jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Kaebaja hoidmine K.-Hooldekodus vastab SHS § 3 lõikele 2. Kaebuse esitaja puhul esinevad kõik SHS § 19 lõikes 1 ettenähtud eeldused tema paigutamiseks nõusolekuta hooldamisele hoolekandeasutusse. Kaebaja on tähelepanuta jätnud sotsiaalministri 03.01.2002 määruse nr 4 § 9 lg 4 punkti 1 lause teise poole, mille kohaselt piisab tugevdatud järelevalvega hooldamise teenusele suunamiseks ka kohtuotsusest isiku teovõimetuks tunnistamise (teovõime piiramise) kohta seoses tema ohtlikkusega endale või teistele. Harju Maakohtu 03.06.2005 kohtuotsusega on kaebaja teovõimet piiratud seoses tema ohtlikkusega endale või teistele. Kaebaja suhtes on õige kohaldada TsMS § 537 lõiget 2.

9. Harju Maavalitsus vaidleb apellatsioonkaebusele vastu.

10. J.N. ei ole seisukohta apellatsioonkaebuse suhtes esitanud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

11. Ajal, mil lõppes Harju Maakohtu 23.11.2004 otsuse alusel kaebaja erihooldekodus hooldamise tähtaeg, kehtis SHS § 19 alljärgnevas sõnastuses:

(1) Isik paigutatakse hoolekandeasutusse tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta kohtuotsuse alusel järgmiste asjaolude üheaegsel esinemisel: 1) isik on vaimuhaige või alkohoolik või narkomaan; 2) hoolekandeasutusse paigutamata jätmise korral on ta endale või teistele ohtlik; 3) varasemate abinõude rakendamine ei ole osutunud küllaldaseks või muude abinõude kasutamine ei ole võimalik.

(2) Taotlus isiku hoolekandeasutusse paigutamiseks tema nõusolekuta võidakse kohtule esitada koos taotlusega isikule piiratud teovõime tõttu eestkostja määramiseks.

(3) Kohtuotsuse alusel võib isiku paigutada hoolekandeasutusse kuni üheks aastaks. Kui nimetatud tähtaja möödumisel ei ole ära langenud käesoleva paragrahvi 1. lõikes loetletud asjaolud, mis tingisid isiku nõusolekuta hoolekandeasutusse paigutamise, võib kohus eestkosteasutuse vastava taotluse alusel teha otsuse isiku hoolekandeasutuses hooldamise tähtaja pikendamise kohta ühe aasta kaupa.

(4) Isiku nõusolekuta hoolekandeasutuses hooldamine lõpetatakse, kui on ära langenud mõni käesoleva paragrahvi 1. lõikes loetletud asjaoludest. Isiku nõusolekuta hoolekandeasutuses hooldamise lõpetamisel esitatakse kohtule taotlus isiku teovõime taastamise küsimuse läbivaatamiseks.

(5) Hoolekandeasutuse juhataja teatab isiku nõusolekuta hoolekandeasutuses hooldamise lõpetamisest otsuse teinud kohtule ja isiku elukohajärgsele vallavõi linnavalitsusele.

3-05-1359

Alates 01.01.2006 kehtib SHS § 19 järgmises redaktsioonis:

(1) Isik paigutatakse hoolekandeasutusse tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta järgmiste asjaolude üheaegsel esinemisel: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida; 2) hoolekandeasutusse paigutamata jätmise korral on ta endale või teistele ohtlik; 3) varasemate abinõude rakendamine ei ole osutunud küllaldaseks või muude abinõude kasutamine ei ole võimalik.

(2) Isiku nõusolekuta hooldamise kohaldamise hoolekandeasutuses otsustab kohus isiku elukohajärgse kohaliku omavalitsuse avalduse alusel isiku kinnisesse asutusse paigutamise menetlusele ettenähtud korras, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti. Kohus otsustab hooldamise kohaldamise pikendamise isiku elukohajärgse kohaliku omavalitsuse avalduse alusel. Hooldamise kohaldamise lõpetamise võib kohus otsustada ka omal algatusel.

(3) Loa isiku nõusolekuta hooldamiseks hoolekandeasutuses võib kohus anda kuni kolmeks aastaks. Kui nimetatud tähtaja möödumisel ei ole ära langenud käesoleva paragrahvi lõikes 1 loetletud asjaolud, võib kohus isiku elukohajärgse kohaliku omavalitsuse avalduse alusel anda loa isiku nõusolekuta hooldamise hoolekandeasutuses tähtaja pikendamise kohta kolme aasta kaupa.

(4) Hoolekandeasutus teatab isiku nõusolekuta hoolekandeasutuses hooldamise pikendamise ja lõpetamise vajadusest viivitamata isiku elukohajärgsele kohaliku omavalitsusele, millele on lisatud psühhiaatri arvamus isiku nõusolekuta hoolekandeasutuses hooldamise pikendamise või lõpetamise põhjendatuse kohta.

Täiendavalt reguleerib alates 01.01.2006 isiku tahtevastast hoolekandeasutusse paigutamist TsMS 54 ptk „Isiku paigutamine kinnisesse asutusse”.

12. Ringkonnakohus leiab, et toodud regulatsioonist nähtub, et isikut on lubatud tema nõusolekuta paigutada hoolekandeasutusse ning seal viibimist pikendada üksnes kohtuotsuse alusel. Seda on möönnud ka halduskohus, märkides, et formaalselt möödus kaebaja tahtevastasel hooldamisel viibimise tähtaeg ühe aasta möödumisel Harju Maakohtu 23.11.2004 otsuse jõustumisest.

Ringkonnakohus leiab, et käesoleva kaebuse lahendamisel ei ole oluline, kas kaebaja hoolekandeasutuses hoidmiseks esinesid SHS § 19 lõike 1 punktides 1-3 nimetatud materiaalõiguslikud eeldused, vaid määravaks on, kas isiku kinnipidamine toimub kohtulahendi alusel või mitte. Kui kohtulahend (kohtuotsus või TsMS §-st 534 tulenev esialgse õiguskaitse määrus) puudub, on isikut tahtevastaselt hoolekandeasutuses hoitud õigusvastaselt ning seda sõltumata asjaolust, et kõik teised menetlusosalised peale kaebaja leiavad, et isiku vabastamine oleks ühiskonnaohtlik ja vastutustundetu. Isiku liikumisvabaduse piiramise näol on tegemist niivõrd olulise põhiõiguse riivega, et seda ei saa õigustada vaid seaduse mõttele (SHS § 3) ning mitteasjakohastele kohtumäärustele (16.12.2005 ja 20.01.2006 tehtud seoses ekspertiisi läbiviimisega) tuginedes. Asjaolu, et kohaldatav meede oleks materiaalselt proportsionaalne eesmärgi suhtes, ei muuda isiku kinnipidamist seaduslikuks. Halduskohus on otsuses märkinud, et kaebaja kinnipidamise näol ei ole tegemist põhiseaduslike õiguste rikkumisega, vaid üksnes nende õiguste proportsionaalse riivega. Ringkonnakohus toodud järeldusega ei nõustu. Kuna isiku kinnipidamiseks puudub nõuetekohane kohtulahend, on tegemist kaebaja õiguste rikkumisega, mida ei saa õigustada proportsionaalsuse põhimõtte kaudu.

3-05-1359

13. Sotsiaalministri 03.01.2002.a. määruse nr 4 §-ga 9 on määratletud dokumendid, mis on vajalikud tugevdatud järelevalvega hooldamisele suunamiseks. Vastavalt punktile 1 tuleb esitada kohtuotsus isiku paigutamiseks hoolekandeasutusse või kohtuotsus isiku teovõimetuks tunnistamise kohta seoses tema ohtlikkusega endale või teistele.

Ringkonnakohus leiab, et eeltoodust ei saa järeldada, et kaebaja kinnipidamiseks piisab ka kohtuotsusest, millega tema teovõimet on piiratud. Isiku tahtevastase kinnipidamise alused ei saa tuleneda määrusest. Pealegi on viidatud määrus antud SHS § 17 lõike 7 alusel ning selle eesmärgiks on volitusnormist tulenevalt vaid hoolekandeasutustele ja hoolekandeteenustele esitatavate kohustuslike nõuete kehtestamine.

14. K.-Hooldekodu ja Harju Maavalitsus on leidnud, et õigus kaebajat kinni pidada tuleneb TsMS § 537 lõikest 2. Halduskohus on nende seisukohta toetanud.

TsMS § 537 näol on tegemist protsessinormiga, mis reguleerib kohtumenetluses ekspertiisi tegemist. Lõiked 1 ja 2 sätestavad:

(1) Kohus võib isiku kinnisesse asutusse paigutada üksnes eksperdiarvamuse alusel, mille koostanud ekspert on isiku isiklikult läbi vaadanud või teda küsitlenud. Eksperdiks võib olla üksnes psühhiaater, nakkushaige puhul pädev arst.

(2) Raviasutuses või muus sarnases asutuses viibivalt eestkostetavalt võib vabaduse võtta ka isiku tervislikku seisundit kajastavate dokumentide alusel.

Toodud sätetest tuleneb, et TsMS § 537 lg 2 annab üksnes kohtule õiguse paigutada isik kinnisesse asutusse ekspertarvamuse olemasoluta, kui isik viibib juba raviasutuses ning on olemas tema tervislikku seisundit kajastavad dokumendid. TsMS § 537 lg 2 ei anna hoolekandeasutusele õigust pidada isikut kinni ilma kohtulahendita.

15. Eeltoodut arvestades leiab ringkonnakohus, et kaebaja kinnipidamine K.-Hooldekodus toimus kaebuse esitamise hetkel ning toimub ka käesoleval ajal õigusvastaselt. Ringkonnakohus rahuldab kaebuse K.-Hooldekodu kohustamiseks kaebaja ebaseadusliku kinnipidamise lõpetamiseks.

Tuvastamisnõue (kinnipidamise õigusvastaseks tunnistamine) on üldjuhul kohustamisnõudega hõlmatud ning selle eraldiseisvaks rahuldamiseks puudub vajadus. Käesoleval juhul kaebaja tuvastamisnõude põhjendatud huvina välja toonud ka kahjunõude esitamise, mistõttu on oluline fikseerida, mis ajast on kaebajat õigusvastaselt kinni peetud. Kaebaja ise on vastava ajana märkinud 23.11.2005. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendava osa punktis 1 toodud seisukohaga, et Harju Maakohtu 23.11.2004 otsuse alusel lõppes kaebaja kinnipidamise õigus 03.12.2005. Ringkonnakohus ei pea vajalikuks halduskohtu põhjendusi korrata.

16. Ringkonnakohtu otsuse jõustumine ei too endaga kaasa veel kaebaja hooldekodust viivitamata vabastamist juhul, kui kaebaja kinnipidamine enne käesoleva otsuse jõustumist seadustatakse. Ringkonnakohus juhib tähelepanu, et Harju Maakohtus toimuva menetluse raames on Saku Vallavalitsusel võimalus taotleda TsMS § 534 alusel esialgse õiguskaitse kohaldamist kuni sisulise kohtuotsuse tegemiseni.

3-05-1359

17. Halduskohus võttis 07.02.2006 määrusega menetlusse ka kaebaja nõude avalik-õigusliku suhte kindlakstegemiseks kaebaja ja tema eestkostja J.N.i vahel. Sama määrusega tagastas halduskohus kaebuse nõudes, millega paluti kohustada J.N.it viima kaebajat K.-Hooldekodust kaebaja elupaika. Halduskohus leidis, et tegemist ei ole halduskohtu pädevusse kuuluva nõudega. Halduskohtu 07.02.2006 määrust ei ole kaebaja vaidlustanud. Määrusesse oli küll märgitud, et see ei ole edasikaevatav ning kaebuse osaline tagastamine oli tehtud vaid määruse põhjendavas osas, mitte aga resolutsioonis, kuid arvestades, et kaebajat esindab õigusteadmistega isik, leiab ringkonnakohus, et kohtumäärusega mittenõustumisel oleks ta pidanud olema teadlik selle vaidlustamise vajalikkusest. Pealegi nõustub ringkonnakohus halduskohtu seisukohaga, et eestkostja ja eestkostetava suhted on tsiviilõiguslikud, mitte avalik-õiguslikud. Ka tsiviilõigusele (eelkõige nt perekonnaõigusele) on omased nö alluvussuhted, kuid see ei tähenda, et nende kaudu teostataks mingil moel avalikku võimu. Halduskohus ei saa eestkostjale kui eraisikule teha ettekirjutusi. Eestkostjat puudutavas osas tuleb apellatsioonkaebus jätta seega rahuldamata.

18. Kohtukulude hüvitamist ei ole apellant taotlenud.

Viive Ligi Ivo Pilving Kaire Pikamäe