3-06-1590/6 · Tallinna Ringkonnakohus

3-06-1590 1(4)

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lauri Madise (eesistuja), Viive Ligi, Silvia Truman Otsuse tegemise aeg ja koht

19. september 2006, Tallinn Haldusasja number 3-06-1590 Haldusasi Kodakondsusja Migratsiooniameti taotlus V.S.i (S.i) väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 11.08.2006 otsus nr 3-06-1590 Menetluse alus ringkonnakohtus V.S.i apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev

14. september 2006 Menetlusosalised Taotluse esitaja - Kodakondsusja Migratsiooniamet Isik, kelle suhtes haldustoiminguks loa andmist taotletakse – V.S. (i.k. ) RESOLUTSIOON Tagastada apellatsioonkaebus läbivaatamatult taotluses kohustada Kodakondsusja Migratsiooniametit lubada V.S.il taotleda elamisluba siseriigis. Jätta V.S.i apellatsioonkaebus muus osas rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 11.08.2006 otsus haldusasjas nr 3-06-1590 muutmata. Edasikaebamise kord Käesoleva otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse teatavakstegemisest arvates ning halduskohtumenetluse seadustiku 01.09.2006 jõustunud muudatuste kohaselt esitatakse kassatsioonkaebus Riigikohtule vahetult, mitte ringkonnakohtu kaudu. Tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 62 lõikest 2 peab kassatsioonkaebus Riigikohtusse jõudma hiljemalt tähtaja viimasel päeval enne kohtu tööpäeva lõppu. Posti teel menetlusdokumendi edastamise korral lähtutakse tähtaja arvutamisel kohtusse posti saabumise ajast, mitte postitempli kuupäevast.

3-06-1590 2(4) ASJAOLUD JA MENETLUSE SENINE KÄIK

1. V.S. on Vene Föderatsiooni kodanik. Siseministri 26.07.2001 käskkirjaga nr 322 keelduti temale tähtajalise elamisloa pikendamisest. Kodakondsusja Migratsiooniamet (KMA) tegi 14.07.2003 V.S.ile ettekirjutuse Eestist lahkumiseks 59 päeva jooksul, sundtäitmise tähtajaga 10.09.2003. V.S. Eestist ei lahkunud ja vaidlustas ettekirjutuse halduskohtus. Esitatud kaebus ja hilisem apellatsioonkaebus jäeti rahuldamata. Riigikohus jättis 2. detsembril 2004 kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata.

2. Tallinna Halduskohtu 22.12.2005 otsusega paigutati V.S. väljasaatmiskeskusesse kuni väljasaatmiseni, kuid mitte kauemaks kui 22.02.2006. Otsuse kohaselt puudus V.S.il kehtiv reisidokument, mistõttu ei olnud võimalik tema väljasaatmist 48 tunni jooksul täide viia.

Tallinna Halduskohtu 20.02.2006 otsusega rahuldati KMA taotlus ja pikendati V.S.i väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaega kuni 20.04.2006. Tallinna Ringkonnakohtu 20.04.2006 otsusega nr 3-06-710 jäeti V.S.i apellatsioonkaebus Tallinna Halduskohtu 20. veebruari 2006. a otsuse peale rahuldamata. Tallinna Halduskohtu 19.04.2006 otsusega rahuldati KMA taotlus ja pikendati V.S.i väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaega kuni 19.06.2006. Tallinna Ringkonnakohtu 21.06.2006 otsusega nr 3-06-710 jäeti rahuldamata V.S.i apellatsioonkaebus Tallinna Halduskohtu 19.04.2006 otsuse peale.

3. KMA esitas taotluse pikendada V.S.i väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaega kahe kuu võtta vastavalt väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) §-le 25. Taotleja märkis, et V.S. on korduvalt keeldunud täitmast KMA ettepanekuid täita reisidokumentide taotlusankeet. Vene Föderatsiooni Suursaatkonna vastuse kohaselt väljastatakse V.S.ile pass ainult tema isikliku avalduse alusel. Kuna V.S.il puuduvad isikut tõendavad dokumendid, ei saa lahkumisettekirjutuse sundtäitmist lõpuni viia.

4. Tallinna Halduskohtu 11.08.2006 otsusega haldusasjas nr 3-06-1590 anti luba V.S.i väljasaatmiskeskuses kinnipidamiseks kuni 11.10.2006. Kohtuotsuse põhjendused olid järgmised:

1) V.S.il puuduvad välismaalaste seaduse § 51 lg-s 1 sätestatud seaduslikud alused Eestis viibimiseks ning ta kuulub Eestist väljasaatmisele. V.S.il puudub kehtiv reisidokument, mistõttu pole kohene väljasaatmine Eestist võimalik;

2) Puuduvad seaduses ettenähtud alused V.S.i vabastamiseks väljasaatmiskeskusest. Eesti riik on teinud kohaseid jõupingutusi väljasaatmise sundtäitmise täideviimiseks ning väljasaatmismenetlus on viibinud Vene Föderatsiooni võimude tegevusetuse ja väljasaadetava enda seadusrikkumise (VSS § 264 lg 1 p 3) tõttu. Isiku väljasaatmine ei ole võimatu VSS § 14 lg 4 p 2 mõttes – selles sättes silmas peetud väljasaatmise objektiivset võimatust ei saa tingida väljasaadetava tahtest ja tegevusest sõltuv vältav seaduserikkumine. Väljasaadetav ei saa tahtliku seadusrikkumisega omandada teiste väljasaadetavate ees eelisseisundit;

V.S.i väidete kohta tema õiguse kohta Eesti Vabariigis viibida märkis kohus järgmist:

3) Elamisloa andmisest keeldumise ja Eestist lahkumise kohustuse õiguspärasus on läbinud kohtuliku kontrolli ja uue elamisloa taotluse menetlemine ei tekita seaduslikku alust riigis viibimiseks. Riigikohtu otsuses nr 3-3-1-16-03 tuvastati, et Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni poolt 26.07.1994 sõlmitud „Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vaheline

3-06-1590 3(4) leping Vene Föderatsiooni relvajõudude väljaviimisest Eesti Vabariigi territooriumilt ning nende sealviibimise tingimustest” ja „Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vaheline Kokkulepe Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäride sotsiaalsete tagatiste küsimustes Eesti Vabariigi territooriumil” ja perekonnaelu ei anna V.S.ile õigust Eestis viibida;

4) V.S.i väljasaatmine ei ole vastuolus direktiiviga 2003/109/EÜ. Pikaajaliseks elanikuks loetakse selle direktiivi art 4 lg 1 kohaselt riigis viimase viie aasta jooksul seaduslikult elanud kolmandate riikide kodanikke. V.S.il puudus direktiivi ülevõtmise tähtpäeval (23. jaanuar 2006, art 26) Eestis elamiseks seaduslik alus.

5) EL Nõukogu 22.09.2003 direktiiv nr 2003/86/EÜ perekondade taasühinemise õiguse kohta sätestab kolmanda riigi kodanikest perekonnaliikmetele õiguse ühineda Euroopa Liidu liikmesriigis, juhul kui üks neist (perekonna taasühinemist taotlev isik) elab seaduslikult liikmesriigis ja on täidetud muud taasühinemise tingimused. Protsessiosaliste vahel ei ole vaidlust selles, et väljasaadetava abikaasa elab Eestis seaduslikult ja väljasaadetaval on seega tulenevalt direktiivi art 4 lg 1 p-st „a“ alus taotleda Eestis elamisluba. Eelpoolnimetatud õigus ei välista V.S.i väljasaatmist käesoleval ajal. Elamisloa taotlemise õigusest ja ka taotluse esitamisest ei tulene õigust elada Eestis enne elamisloa andmise otsustamist. Väljasaatmine võiks osutuda ebaproportsionaalseks, kui juba käesoleval hetkel oleks ilmselge, et väljasaadetavale tuleb elamisluba anda. Sellise olukorraga antud juhul tegemist ei ole. Taasühinemisdirektiivi art 6 lg 1 kohaselt võib liikmesriik pereliikme taotluse tagasi lükata seoses avaliku korra, avaliku julgeoleku või rahva tervisega. V.S.ile on varasemalt elamisloa andmisest keeldutud ja talle on tehtud Eestist lahkumise ettekirjutus seoses sellega, et ta oli välislepingutest tulenevalt kohustatud Eestist lahkuma Eestit okupeerinud riigi relvajõudude koosseisus. On ilmselge, et välisriigi relvajõudude lahkumine oli vajalik Eesti Vabariigi julgeoleku tagamiseks. Üksiku sõjaväelase riiki elamajäämise mõju julgeolekule võib olla väike, kuid sellele vaatamata on ka tema riigist lahkumiseks kohustamine hõlmatud eesmärgiga kaitsta riigi julgeolekut. V.S.iga sarnases olukorras olevaid isikuid on Eestis teisigi. Neist lähtuv potentsiaalne oht võib kumuleeruda ja omandada reaalse iseloomu. Kohtul pole seega hetkel alust eeldada, et V.S.ile antakse elamisluba igal juhul.

PROTSESSIOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

5. V.S.i apellatsioonkaebuses taotletakse: 1) KMA kohustamist võtta apellandilt vastu elamisloa taotlemise dokumendid ning 2) apellandi vabastamist väljasaatmiskeskusest. Apellatsioonkaebuse põhjendused on kokkuvõtlikult järgmised:

1) Apellant on kauaaegne Eesti elanik, kes on elanud siin koos perekonnaga peaaegu 30 aastat. Alates 1976. aastast omab ta alalist sissekirjutust. Lastel ja abikaasal on alaline elamisluba. Apellandil on legaalne sissetulekuallikas. Apellant on sõjaväepensionär ja 1994. a rahvusvahelise kokkuleppe „Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäride sotsiaalsete tagatiste küsimustes Eesti Vabariigi territooriumil” subjekt ning nimetatud kokkulepe on tema Eestis viibimise seaduslikuks aluseks välismaalaste seaduse § 12 lg 5 mõttes. Elamisloa pikendamisest keeldumine apellandile on vastuolus eelnimetatud kokkuleppega. Vene Föderatsiooni presidendi 8. juuli 1994. a seadluse nr 1486 „Reservi arvatud või erru läinud Venemaa sõjaväelaste eluasemega tagamise programmi realiseerimisest USA Valitsuse poolt antud garandi (tasuta subsideerimine) arvelt“ p-de 1 ja 2 kohaselt antakse eluase humanitaarabina ja juriidiliselt ei ole see seotud Venemaa ja Eesti vahel 1994. aastal sõlmitud kokkuleppega;

3-06-1590 4(4) 2) Apellandi kui Eestis perekonnaelu elava isiku õigus Eestis viibida tuleneb ka Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonist (EIÕK) ja Eesti Vabariigi Põhiseadusest (PS) ja EL Nõukogu direktiivist 2003/86/EÜ perekonna taasühinemise kohta;

3) Väljasaatmiskeskuses kinnipidamisega sunnitakse apellanti „ebaseaduslikule koostööle”, mis halvendab tema ja ta pere olukorda, mis on vastuolus EIÕK art 6 ja Viini konventsiooni art-ga 3, kuna kujutab endast ebainimlikku ja inimväärikust alandavat kohtlemist;

4) Väljasaatmiskeskuses kinnipidamisega rikutakse EIÕK art-t 8, PS §-i 26 ja direktiive 2003/86/EÜ ja 2003/109/EÜ.

6. KMA vastuses apellatsioonkaebusele palutakse see jätta rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. KMA vastuväited apellatsioonkaebusele ühtivad Tallinna Halduskohtu apelleeritud otsuse põhjendustega.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. HKMS § 34 lg 3 kohaselt ei saa ringkonnakohtus esitada nõudeid, mida esimese astme kohtus ei esitatud. Käesolevas asjas on esimese astme kohus lahendanud KMA taotlust pikendada apellandi väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaega ning selle taotluse lahendamisel saavad esimese astme kohus ja ringkonnakohus otsustada üksnes selle üle, kas tähtaega pikendada või sellest keelduda.

Seega ei saa apellant esitada apellatsioonkaebuses taotlust KMA kohustamiseks võtta apellandilt vastu elamisloa taotlemise dokumendid ehk lubada elamisluba taotleda siseriigis. Selle taotluse osas tuleb apellatsioonkaebus tagastada läbivaatamatult.

8. Apellatsioonkaebuses esitatud taotlust apellandi vabastamist väljasaatmiskeskusest saab tõlgendada kui taotlust tühistada HKMS § 46 lg 2 alusel halduskohtu otsus ja teha uus otsus, millega jätta KMA taotlus apellandi väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks rahuldamata.

9. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega V.S.i väljasaatmise võimalikkuse ja tema väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamise põhjendatuse kohta. Apellatsioonkaebuse väidetele apellandi Eestis viibimise seadusliku aluse olemasolu kohta on piisava põhjalikkusega vastatud juba halduskohtu otsuses ning HKMS § 5 lg 1 ja TsMS § 654 lg 6 alusel loobub ringkonnakohus halduskohtu otsuse põhjenduste kordamisest.

Täiendavalt märgib ringkonnakohus apellatsioonkaebuse väidetele vastuseks vaid, et väljasaadetava väljasaatmiskeskusesse paigutamine ei alanda tema väärikust, kui väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tingimused pole inimväärikust alandavad. Väljasaatmiskeskusesse paigutamisega ei sunnita apellanti „ebaseaduslikule koostööle” haldusorganitega. Apellandil on seadusest (VSS § 264 lg 1 p-d 3 ja 4) tulenev kohustus aidata kaasa väljasaatmiseks vajalike dokumentide muretsemisele ning oma isiku tuvastamiseks ja kontrollimiseks vajalike andmete kogumisele.

Viive Ligi Lauri Madise Silvia Truman