3-06-449/11 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number 3-06-449 Otsuse kuupäev

12. september 2006.a Kohtunik Roby Koik Kohtuasi

E. R. kaebus Mikitamäe vallavanema 1. veebruari 2006.a käskkirja nr 3 ja 13. veebruari 2006.a käskkirja nr 4 tühistamise, teenistusest vabastamise õigusvastaseks tunnistamise ja ebaseadusliku teenistusest vabastamise eest hüvitise 51 000 krooni nõudes. Asja läbivaatamise kuupäev

28. august 2006.a Istungil osalenud isikud Kaebuse esitaja E. R. esindaja advokaat I. L; Vastustaja Mikitamäe Vallavalitsuse esindaja Ü. A. Resolutsioon 1.Rahuldada kaebus. 2.Tühistada Mikitamäe vallavanema 1. veebruari 2006.a käskkiri nr 3 ja Mikitamäe vallavanema 13. veebruari 2006.a käskkiri nr 4. 3.Tunnistada õigusvastaseks E. R. vabastamine Mikitamäe Vallavalitsuse teenistusest Mikitamäe vallavanema 13. veebruari 2006.a käskkirja nr 4 alusel alates 14. veebruarist 2006.a. 4.Lugeda E. R. Mikitamäe Vallavalitsuse teenistusest vabastatuks teenistuja algatusel alates 14. veebruarist 2006.a ATS § 114 lõike 1 alusel. 5.Välja mõista Mikitamäe vallalt E. R. kasuks hüvitis 6 kuu ametipalga ulatuses, summas 51 000 (viiskümmend üks tuhat) krooni. 6.Välja mõista Mikitamäe vallalt E. R. kasuks menetluskulu õigusabile 15 000 (viisteist tuhat) krooni.

Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1.E. R. nimetati Mikitamäe vallavanema 21.12.2005.a käskkirjaga Mikitamäe vallasekretäri kohusetäitja ametikohale alates 02.01.2006.a kuni vallasekretäri ametisse nimetamiseni.

2.Mikitamäe vallavanema 01.02.2006.a käskkirjaga nr 3 karistati E. R. distsiplinaarkorras noomitusega, kuna vallavanemalt saadud korraldus vormistada 27. veebruari 2006. a lõunaks ametialane käskkiri ei olnud täidetud 1. veebruariks 2006.a.. Käskkirja kohaselt on korralduse täitmata jätmisega loodud varalise kahju tekkimise oht.

3.Mikitamäe vallavanema 13.02.2006.a käskkirjaga nr 4 vabastati E. R. teenistusest distsiplinaarsüüteo eest. Käskkirja kohaselt ei ole E. R. asunud vaatamata korduvatele suulistele vestlustele ja kehtivale distsiplinaarkaristusele oma ametikohustusi nõuetekohaselt täitma. Vääritu teo toimepanemist põhjendab vallavanem sellega, et kaebaja on andnud ajakirjandusele valeinformatsiooni ja ajalehele Lõunaleht antud intervjuu käigus seadusi vääralt tõlgendades tekitanud vallale märkimisväärset moraalset kahju.

4.E. R. esitas 03.03.2006.a Tartu Halduskohtule kaebuse, milles taotles Mikitamäe vallavanema 01.02.2006.a käskkirja nr 3 ja 13.02.2006.a käskkirja nr 4 tühistamist, teenistusest vabastamise seadusevastaseks tunnistamist, tööle ennistamist ning töötasu väljamõistmist.

5.E. R. esitas 24.04.2006.a Tartu Halduskohtule kaebuse täpsustuse, milles palub muuta halduskaebuse taotlust ja ametisse ennistamise ning töötasu nõude asemel Mikitamäe vallalt välja nõuda hüvitisena kuue kuu palk.

KAEBUSE PÕHJENDUSED JA TAOTLUS

6.Kaebaja on seisukohal, et mõlemad tema suhtes antud Mikitamäe vallavanema käskkirjad on ebaseaduslikud, millest tulenevalt on ebaseaduslik ka tema teenistusest vabastamine.

Kaebuse kohaselt oli vallavanema 01.02.2006.a käskkirja puhul tegemist käskkirjaga, millega kaebaja pidi end teenistusest vabastama. Kuna nimetatud vallavanema korraldus ei olnud seaduslik, siis ei olnud kaebajal võimalik seda täita. Vaidlustatav käskkiri on põhjendamata ja juba ainuüksi seetõttu ebaseaduslik.

Vallavanema 13.02.2006.a käskkirjaga vabastati kaebaja teenistusest. Käskkiri põhineb esiteks kaebaja poolsel väidetaval töökohustuste rikkumisel ning teiseks väidetaval vääritu teo toimepanemisel.

Vääritu teo toimepanemist põhjendab vallavanem sellega, et kaebaja on andnud ajakirjandusele valeinformatsiooni ja ajalehele Lõunaleht antud intervjuu käigus seadusi vääralt tõlgendades tekitanud vallale märkimisväärset moraalset kahju. Millist valeinformatsiooni kaebaja on avalikkusele andnud, seda käskkirjas vallavanem öelnud ei ole, samuti ei ole öelnud vallavanem seda, milliseid seadusi kaebaja valesti on tõlgendanud ning millist moraalset kahju siis sellega vallale tekitati. Kaebaja kinnitab, et ta on intervjuus ajakirjandusele esitanud vaid tõeseid väiteid ning tõeste väidete esitamine ametiasutuse tegevuse kohta ei saa kujutada endast vääritut tegu.

Kuna käskkirjas viidatakse õigusliku alusena ATS § 84 punktile 1, siis järelikult on vabastamise aluseks ka töökohustuste täitmata jätmine. Samas ei ole käskkirjas viidatud konkreetselt mitte ühelegi töökohustusele, mis oleks jäänud täitmata. Valdav osa käskkirja tekstist käib vallavanema poolt etteheidetava vääritu teo ümber.

Kaebaja E. R. on seisukohal, et vaidlustatav käskkiri kui haldusakt on motiveerimata, mis on vastuolus TDVS § 11 lõikega 2 ja HMS § 56 lõigetega 1 ja 2. Distsiplinaarkaristuse kohaldamisel saab ametiasutus valida erinevate karistuste vahel. Antud juhul on kaebaja suhtes kohaldatud kõige rangemat karistust, kuid ei ole toodud kaalutlusi, miks on just valitud kõige rangem karistus.

Kaebaja on seisukohal, et talle määratud distsiplinaarkaristused on kõik otsitud. Tegelik põhjus seisneb selles, et vallavanem avaldas 27.01.2006.a soovi, et kaebaja vallasekretärina vabastaks end ametist ja et kaebaja asemele asuks vallasekretärina teenistusse Ü. A. Kaebajale ei ole teada, miks vallavanem soovib just Ü. A. jätkamist sellel ametikohal, kuid kaebajal ei oleks olnud midagi selle vallavanema korralduse täitmise vastu, kui Ü. A. oleks olemas olnud nõutav kvalifikatsioon. Ü. A. oli samasugune kvalifikatsioon nagu kaebajal. Sellest tulenevalt ei näinudki kaebaja alust enese vabastamiseks teenistusest. Vallavanemale see ei sobinud ja ta lubas kaebajale, et kaebaja ametist vabastamiseks leitakse põhjus ning tema ametist vabastamine on vaid aja küsimus.

Kaebaja leiab, et sisutühi on Mikitamäe vallavanema väide, et kaebaja ei suutnud ametiülesandeid nõuetekohaselt täita. Vallavanemal puudus õigus anda vallasekretärile, st. E. R, ülesanne vormistada iseenda vabastamine teenistusest.

KOKS § 55 lõige 1 sätestab, et vallavõi linnasekretäri nimetab ametisse ja vabastab ametist seaduses sätestatud korras vallavanem või linnapea. Sama sätestab ka Mikitamäe Valla põhimääruse punkt 64.1. Seega on vaidlusalune küsimus nii seaduses kui ka valla põhimääruses expressis verbis antud vallavanema või linnapea pädevusse. Lisaks omab tähtsust see, et ei KOKS § 55 lõige 4 ega Valla põhimääruse punkt 64.4, mis sätestavad vallasekretäri ülesanded, ei näe ette vallasekretärile ette kohustust valmistada ette vallavanema käskkirjade eelnõusid. Ka vallasekretäri ametijuhend ei pannud kaebajale kohustust valmistada ette vallavanema käskkirja eelnõusid.

Lisaks sellele on ka igati loogiline, et ametnikule ei panda ülesandeks tema enda suhtes tehtava otsuse vormistamist. See tuleneb ka HMS § 10 lõike 1 punktist 1, mis sätestab, et haldusorgani nimel tegutsev isik ei või haldusmenetlusest osa võtta, kui ta on asjas menetlusosaline. Tulenevalt sellest haldusmenetluse põhimõttest ongi sätestatud KOKS § 55

1. lõikes, et vallavõi linnasekretäri ametisse nimetamine ja ametist vabastamine on vallavanema või linnapea pädevuses. Vastasel juhul tekiks olukord, kus vallasekretär koostaks vallavanemale otsuse huvide konflikti olukorras, mis ei ole aga lubatud.

E. R. on seisukohal, tal ei olnud õigust täita vallavanema ebaseaduslikku korraldust ja vormistada vallasekretäri ametikohale Ü. A, kes ei olnud esitanud tõendit sellele ametikohale ettenähtud kvalifikatsiooni omamise kohta. E. R. leiab, et tal ei ole õigust hinnata Ü. A. vastavust ametikohale ja seega andis vallavanem kaebajale korralduse, mis oli vastuolus seadusega, ületas selle andja võimupiire ning nõudis tegusid, mille tegemiseks korralduse saajal õigus puudub. Samuti ei vasta tõele asjaolu, et eelpool vaidlustatud korraldus anti 27.01.2006 lõuna ajal kuna Ü. A. avaldus ja CV saabusid alles 30.01.2006. Siit tekib küsimus, kuidas oli vallavanemal võimalik anda kaebajale korraldust kaebaja vabastamiseks teenistusest, kui uue vallasekretäri kandidaadi sooviavaldus polnud veel valda üldse jõudnudki.

Kaebaja on seisukohal, et Lõunalehele antud intervjuus esitatud väide, et „eelarve ei ole veel jõudnud esimese lugemiseni“ on ka õige. Eelarve jõudis esimese lugemiseni alles 03.03.2006.

Valla motiveerimata käskkirja teine osa puudutas töökohustuste täitmata jätmist. Oma vastuses kaebusele märgib vald, et käskkirjas konkreetseid tegusid kirjeldada ei olnud võimalik, kuivõrd kaebaja ametis viibimise aega iseloomustab tegevusetus. Valla taoline väide on pahatahtlik ja paljasõnaline.

Valla väide kaebaja, kui ametniku tegevusetusest on pahatahtlik, sest tegelikkuses just vastupidi vallavanem takistas kaebajal oma kohustusi täita. Ainult üheks näiteks selle kohta on kaebaja mittelubamine vallavalitsuse istungitele. Kaebajat ei hakatud lubama mitte ühelegi vallavalitsuse istungile ning kaebaja pidi protokollid koostama vallavanema poolt antud algdokumentide ja märkmete põhjal. Kaebaja esitab käesolevaga vallavalitsuse 09.01.2006.a, 16.01.2006.a ning 27.01.2006.a istungi protokollid, kus on märgitud, et protokollima kaebajat ei kutsutud ning protokoll vormistati vallavanema poolt esitatud algdokumentide alusel. Selline valla tegevus on vastuolus KOKS § 55 lõikega 3, mis sätestab, et vallavõi linnasekretär ei kuulu valitsuse koosseisu, kuid ta võtab sõnaõigusega osa valitsuse istungitest, samuti KOKS § 55 lõike 4 punktiga 8, mis sätestab, et vallasekretär osaleb valitsuse istungite ettevalmistamisel ja korraldab istungite protokollimist. Seega ühtepidi takistati kaebajal oma ülesannete täitmist ja teistpidi heidetakse talle seda jällegi ette.

Kaebaja E. R. taotleb Mikitamäe Vallavanema 01.02.2006 a. käskkirja nr. 3 ja 13.02. 2006 käskkirja nr 4 tühistamist, tunnistada töölt vabastamine ebaseaduslikuks ja välja mõista vastustajalt ebaseadusliku teenistusest vabastamise eest hüvitis kaebuse esitaja 6 kuu ametipalga ulatuses, summas 51 000 krooni ja välja mõista kohtukulud summas 29 647 krooni.

VASTUSTAJA VASTUVÄITED

7.Vastustaja vaidleb kaebusele vastu. E. R. nimetati ametisse vallasekretäri kt-na 02.01.2006.a. E. R. ei suutnud vallasekretäri ametiülesandeid nõuetekohaselt täita, juba jaanuari keskel kuulutati välja uus konkurss Mikitamäe vallasekretäri leidmiseks tähtajaga 26.01.2006.a.

KOKS § 55 lõike 1 kohaselt nimetab vallavõi linnasekretäri ametisse ja vabastab ametist seaduses sätestatud korras vallavanem või linnapea. Ainus arvestatav kandidaat konkursil oli Ü. A, kes oli valmis ametisse asuma 01.02.2006.a. Vallavanem langetas otsuse lähtudes teadmisest, et valla haldussuutlikkuse suudab ta tagada vaid pädeva vallasekretäri abil ja olles teadlik, et Ü.A. on Audentese Ülikooli õigusteaduskonnas edukalt läbitud õppeained, mis on vajalikud vallasekretäri ameti edukaks täitmiseks. Kaebaja on öelnud intervjuus Lõunalehele, et töötab nõutava ettevalmistusega vallasekretäri leidmiseni või laseb end koolitusele saata. Ü.A. oli 01.02.2006.a vallasekretäri ameti jaoks nõutava ettevalmistusega. Mikitamäe vallasekretäri ametikohale kandideerimise ajaks oli Ü.A esitanud avalduse Vabariigi Valitsuse moodustatud vallaja linnasekretäride kutsekomisjonile pädevuseksami sooritamiseks. 21.03.2006.a väljastas Vabariigi Valitsuse valla-ja linnasekretäride kutsekomisjon Ü.Adamsonile tunnistuse selle kohta, et ta vastab Eesti Vabariigi Valitsuse 23.07.1996.a määrusega nr 197 kehtestatud vallaja linnasekretäri kutsenõuetele. Vastustaja leiab, et kaebaja väide, et Ü.A. oli samasugune kvalifikatsioon nagu kaebajal, on vale.

Ametisse nimetamise ajal oli E. R. teadlik, et ta on vallasekretäri ajutine kohusetäitja. 29.01.2006.a toimunud vestlusel, kus osalesid kaebaja, Ü. A. ja vallavanem T. P, ei vaidlustanud kaebaja saadud ülesannet - vormistada käskkiri enda ametist vabastamise kohta poolte kokkuleppel ning Ü.A. ametisse nimetamise kohta 01.02.2006.a. Ka ei helistanud ta 30.01.2006.a, mil vallavanem viibis Tallinnas komandeeringus, Ü.A, et teavitada teda oma keeldumisest vormistada käskkiri ja ametikoht vabastada. Sellest tulenevalt sõitis Ü.A 01.02.2006.a Mikitamäele teadmisega, et 29.01.2006.a tema kuuldes vallavanema poolt vallasekretäri kt-le E. R. antud korraldus vastav käskkiri vormistada on täitmata. Kuivõrd Ü.A. senine alaline elukoht oli Tartumaal, 100 kilomeetri kaugusel Mikitamäelt, siis teadmisega, et ta on alates 01.02.2006.a nimetatud ametisse Mikitamäe vallasekretärina, oli ta korraldanud vastavalt ümber nii oma töökui ka isikliku elu. Oma keeldumisest käskkirja vormistada Ü.A. teavitamata jättes ei käitunud E.Raiv ametnikule kohaselt ning käskkirja vormistamise korralduse eiramise ja tekkinud olukorrast Ü.A. teavitamata jätmisega tekitas E.R. Ü.A. nii moraalset kui ka materiaalset kahju. Tekkis olukord, kus vallavanem oli valla haldussuutlikkuse huvides ning teades fakte, et Ü.A. vastab vallaja linnasekretäri kutsenõuetele ning kutsenõuetele vastavuse dokumentaalne vormistamine on vaid aja küsimus, otsustanud vabastada ametist E.R, kes oli ametisse nimetatud ajutise asendajana, kuid E.R. keeldus käskkirja vormistamast ja ametikohta vabastamast.

Ilmekaks näiteks E. R arusaamast kohaliku omavalitsuse asjaajamisest on ka asjaolu, et kui vallavanem nõudis kaebajalt seletuskirju, registreeris kaebaja kirjutatud seletuskirjad väljaläinud kirjade registris, 10.02.2006.a vormistas seletuskirja koguni ametlikul blanketil.

Antud juhul keeldus E. R. sisuliselt kohta vabastamast ja takistas isiku ametisse nimetamist, kelle kohta oli teada, et ta on läbinud Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kutsenõuetele vastava õppeprogrammi õpingute käigus Audentese Ülikoolis ja kellele on otsustatud anda võimalus sooritada kutsekvalifikatsioonieksam.

Eeltoodust tulenevalt ei ole E. R. halduskaebusel alust üheski esitatud punktis.

Mikitamäe vallavanema 01.02.2006.a käskkiri nr 3 on õiguspärane, sisaldades noomitust kaebaja poolt otsese ametikohustuse - käskkirja vormistamise -täitmatajätmise eest.

Mikitamäe vallavanema 13.02.2006.a käskkiri nr 4 on õiguspärane. Vale oli Lõunalehele antud informatsioonist põhiliselt see, et vallaeelarve majanduskomisjonil pole veel midagi arutada olnud, kuivõrd intervjuu andmise ajaks oli vallaeelarve olnud juba nõutaval arutelul volikogu eelarveja majanduskomisjonis. Käskkirjas täiendavalt konkreetseid tegusid kirjeldada ei olnud praktiliselt võimalik, kuivõrd E.R. ametis viibimise aega iseloomustab tegevusetus.

Kaebaja teenistusest vabastamist peab vastustaja seaduslikuks, kuivõrd kaebaja ametisolek vallasekretäri kohusetäitjana oli oma olemuselt ajutine ja kaebaja tegevusetus vallasekretäri kohusetäitjana ei tulnud kasuks Mikitamäe valla haldussuutlikkusele.

Kuivõrd vastustaja peab kaebaja ametist vabastamist seaduslikuks, puudub alus mõista Mikitamäe vallalt välja tasu teenistusest puudutud aja eest.

Kaebajal ei ole alust nõuda enda ametisse ennistamiseks, kuivõrd Ü.A. on 14.02.2006.a nimetatud ametisse vallasekretäri kt-na ja 21.03.2006.a vallasekretärina

E. R. oli nimetatud ametisse vallasekretäri kohusetäitjana ja vastustaja on veendunud, et kohusetäitjana ametisse asudes pidi kaebaja saama aru loodud ametisuhte ajutisest iseloomust. Sisutühjaks ei saa pidada vastustaja väidet, et kaebaja ei suutnud vallasekretäri ametiülesandeid nõuetekohaselt täita. Kaebaja ei olnud suuteline täitma vallasekretäri ametiülesandeid, kuna tal puudusid teadmised kohaliku omavalitsuse asjaajamise korraldamisele ettenähtud nõuetest, oskused teha vajalikke registrikandeid ja edastada vallavolikogu ja -valitsuse poolt vastuvõetud õigusakte elektroonilisse Riigi Teatajasse.

Konkurss Mikitamäe vallasekretäri leidmiseks kuulutati vallavalitsuse poolt välja, kuna kaebaja tegevus vallasekretärina piirdus telefonikõnedele vastamise ja dokumentide trükkimisega. Vallasekretäri ametikoht ei ole aga tehniline ametikoht, vallasekretär on tulenevalt Vabariigi Valitsuse 20.02.1996.a määrusest nr 50 „Kohaliku omavalitsuse ametnike ametikohtade nimetuste kehtestamine“ kohaliku omavalitsuse juht, kelle ametiülesanded tulenevad kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 55 lõikest 4.

Vastustaja on endiselt ka seisukohal, et käskkirjade vormistamine oli kaebaja ametiülesanne. Ametnik peab täitma ka neid ülesandeid, mis tulenevad muudest õigusaktidest, samuti teenistuskoha olemusest ja teenistussuhte laadist, või ametiasutuse juhi või vahetu ülemuse korraldustest. Antud juhul keeldus kaebaja täitmast vallavanema kui ametiasutuse juhi korraldusi ja käskkirjade vormistamise kohustus tuleneb otseselt vallasekretäri teenistuskoha olemusest. Asjaolu, et kaebaja ei leidnud õiguslikku alust enese ametist vabastamisest, näitab veelkord, et kaebaja õigusalased teadmised ei vastanud vallasekretäri ametikohal vajalikele teadmistele. Samuti on vallasekretäri ametijuhendi punktis 2 kirjas: Vallasekretär on valla järjepidevust tagav juhtivametnik, kes tagab vallavalitsuse õigusaktide ning muu dokumentatsiooni vastavuse Eesti Vabariigi seadusandlike aktide nõuetele.

Kaebaja väide, et Ü.A. CV ja avaldus saabusid alles 30.01.2006.a, on vale - kuna kaebaja ülesandeks oli kirjavahetuse registreerimine, ei registreeritud tema ametialase lohakuse tõttu laekunud CV-d ja avaldust selle tegelikul laekumise päeval, mis oli 26.01.2006.a. Kõneeristusega, millest tuleneb, et 31.01.2006.a kell 15.36 toimus kõne vallavanema mobiiltelefonile, ei saa kaebaja tõestada, et selle telefonikõnega "tegi kaebaja kõik endast oleneva, et vältida Ü. A, tarbetut tulemist Mikitamäele".

Probleeme tekitanud väide Lõunalehes ei ole kahetimõistetav. Kuivõrd ajakirjanikud enne artiklite ilmumist meeleldi saadavad teksti ka intervjueeritutele, võib eeldada, et ka seda teksti oli kaebajal võimalik enne selle ilmumist parandada. Artikkel algab lausega: Vallasekretäri kt

E. R. kinnitas teisipäeval LõunaLehele telefonitsi, et vallaeelarve eelnõud panevad praegu kokku vallavalitsuse kolm liiget eesotsas vallavanem T. P, aga volikogu majanduskomisjonil pole veel midagi arutada olnud, volikogust rääkimata. Vastustaja on endiselt seisukohal, et artiklis toodu on kaebaja enese väide - seda ei saanud ajakirjanik välja mõelda ning selline kommentaar vallaeelarve menetlemise kohta on valetamine ehk ametniku vääritu tegu.

Arvestades esiteks kaebaja distsiplinaarsüütegude raskust ja sobimatust avalikule teenistujale (vallavanema korralduste täitmatajätmine; töölt puudumine päeval, mil kaebajal oli ette nähtud vallakodanike vastuvõtt; valeinfo edastamine ajakirjandusele), teiseks seda, et kaebaja oli võetud ametisse kohusetäitjana, seega ajutise ametnikuna ja kolmandaks asjaolu, et vallasekretäri ametikoha täitis ametnik, kelle kohta kaebajal oli teada, et ta lähiajal omandab vallasekretäri kutsetunnistuse, on Mikitamäe vallavanema käskkirjad ning kaebaja ametist vabastamine olnud seaduslik ja kaebaja nõue kuue kuu ametipalga hüvitiseks nõudmine alusetu.

Fakt, et kaebajal puudub võimalus nõuda enda ennistamiseks sellele ametikohale, oli kaebajal teada juba kaebuse esitamise ajal. Seega ei ole olukord tõlgendatav ametniku ennistamisest loobumisena ATS § 135 lõike 2 tähenduses.

Vastustaja palub pidada E. R. teenistusest vabastamine seaduslikuks ja jätta kaebus rahuldamata.

KOHTU PÕHJENDUSED JA OTSUS

8.Kaebus ja kaebuse täiendus on esitatud tähtaegselt ja tegemist on lubatavate nõuetega. Halduskohtumenetluse seadustiku (edaspidi HKMS) §-de 6 lõike 2 punkti 1 ja 9 lõike 1 kohaselt võib kaebusega taotleda haldusakti või selle osa tühistamist 30 päeva jooksul haldusakti teatavakstegemisest arvates. Vaidlustatud haldusaktid on antud 01.02.2006.a (tl 11) ja 13.02.2006.a (tl 12), kaebus on elektrooniliselt esitatud 02.03.2006.a (tl 8), seega tähtaegselt. Avaliku teenistuse seaduse (edaspidi ATS) § 160 lõike 3 kohaselt võib ametnik halduskohtus nõuda käskkirja, korralduse, otsuse või toimingu täielikult või osaliselt seadusevastaseks tunnistamist. Sama paragrahvi 4. lõikest tuleneb, et kui kohus tunnistab ametniku teenistusest vabastamise või üleviimise kohta antud käskkirja, korralduse või otsuse seadusevastaseks, kuulub ametnik viivitamatult ennistamisele, välja arvatud, kui ametnik loobub ennistamisest. Sama paragrahvi 5.lõige sätestab, et ametnik võib kohtult taotleda temale määratud distsiplinaarkaristuse tühistamist, kui ta leiab, et teda on karistatud ebaseaduslikult, sealhulgas süüteo raskusele ja selle toimepanemise asjaoludele ilmselt mittevastava karistusega.

9.Esimese astme halduskohus on seisukohal, et vaidlustatud käskkirjad rikuvad kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi ja piiravad tema vabadusi, mistõttu esineb HKMS §-de 7 lõike 1 ja 26 lõike 1 punkti 1 ja lõike 2 koostoimest alus kaebuse rahuldamiseks. Vaidlusaluste käskkirjadega kaebuse esitaja distsiplinaarkorras karistamine on toimunud ebaseaduslikult, mistõttu esineb alus distsiplinaarikaristuse määramise käskkirjade tühistamiseks ja kaebuse esitaja teenistusest vabastamise ebaseaduslikuks tunnistamiseks ning ebaseadusliku teenistusest vabastamise eest karistusliku iseloomuga hüvitise vastustajalt väljamõistmiseks. Seoses kaebuse esitaja ebaseadusliku teenistusest vabastamisega, tuleb kaebuse esitaja lugeda teenistusest vabastatuks teenistuja algatusel, kuna kaebuse esitaja ei taotle teenistusse ennistamist. Kuna kaebus kuulub rahuldamisele tuleb menetluskulud kanda poolel, kelle kahjuks tehakse kohtulahend, kuid esimese astme halduskohus peab võimalikuks kaebuse esitaja kasuks välja mõista üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Vastustaja on mõlemas vaidlusaluses käskkirjas (tl 11, 12) kaebuse esitajale süüks arvanud mitu süütegu. Mitme süüteo üheaegsel esinemisel tuleb iga süütegu hinnata eraldi ja otsustada iga konkreetse teo asjaolude pinnalt selle kvalifitseerimise küsimus. Distsiplinaarsüütegude kogum ei ole iseenesest asjaoluks, mis võimaldaks tegusid käsitleda jämeda rikkumisena. Karistuse määramise käigus iga teo eraldi hindamine on oluline ka seetõttu, et distsiplinaarkaristuse määramise kohtuliku kontrolli tulemusena võib selguda, et osa distsiplinaarmenetluses süüks arvatud tegudest ei ole tegelikult tõendamist leidnud või mõne teo osas on möödunud karistuse määramise tähtaeg. ( Riigikohtu Halduskolleegiumi 17.11.2003 kohtuotsus haldusasjas nr 3-3-1-74-03 p 11).

ATS § 87 kohaselt kohaldatakse ametniku distsiplinaarvastutusele võtmisel töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse sätteid (edaspidi TDVS) paragrahvis sätestatud eranditega, millised ei ole aga antud vaidluse lahendamisel määravad. TDVS § 11 lõike 2 punktide 2 ja 3 kohaselt on tööandja kohustatud kandma dokumenti, millega ta vormistab distsiplinaarkaristuse süüteo toimepanemise aja ja süüteo, samuti karistamisel arvesse võetud muude asjaolude kirjelduse. Esimese astme halduskohus on seisukohal, et vastustaja on mõlema haldusakti andmisel eksinud osundatud põhimõtete vastu. 10.Esimese astme halduskohus on seisukohal, et vaidlusalune Mikitamäe vallavanema 01.02.2006.a käskkiri nr 3 ( tl 11) on õigusvastane. Vaidlusaluse käskkirja puhul on tegemist kaalutlusõiguse alusel antava haldusaktiga. HKMS § 19 lõikest 6 tuleneb, et kui ametnik on volitatud tegutsema diskretsiooni (suvaõiguse) alusel, kontrollib kohus ka seda, kas haldusakti andmisel on järgitud diskretsiooni piire, eesmärki ning proportsionaalsuse, võrdse kohtlemise ja muid üldtunnustatud põhimõtteid.

Vaidlusalune käskkiri on õigusvastane, kuna tegemist on kaalutlusvigu sisaldava haldusaktiga, mis on vajalikul määral faktiliste ja õiguslike asjaoludega motiveerimata, käskkirja puhul ei ole järgitud diskretsiooni piire, kuna kaebuse esitajale üks süüks arvatavatest tegudest ei kuulu vallasekretäri teenistuskohustuste hulka ja eiratud on õiguse üldtunnustatud põhimõtet, mille kohaselt ei saa distsiplinaarvõi muus korras karistatavalt isikult nõuda tema enda karistamise menetluses osalemist karistaval või karistust vormistaval poolel. Samuti sisaldab käskkiri olulist viga faktilistes asjaoludes, mistõttu on välistatud nendel faktilistel asjaoludel kaebuse esitaja distsiplinaarkorras karistamine.

Vaidlusalusest käskkirjast ei selgu milliseid vallavanema seaduslikke korraldusi on kaebuse esitaja jätnud regulaarselt täitmata. Taolisel kujul esitatud süüdistus on sedavõrd üldsõnaline, et sellega on vastustaja eiranud nii HMS § 56 lõikes 2 kui TDVS § 11 lõike 2 punktides 2 ja 3 sätestatut, mille kohaselt peab distsiplinaarkaristuse vormistamise haldusaktis olema toodud süüteokirjeldus ehk haldusakti andmise faktiline alus. Kuna vallavanema seaduslike korralduste regulaarse täitmata jätmise puhul on õiguslikult tegemist määratlemata õigusmõistega, peab taolise süüteokirjelduse puhul olema toodud ka täpne viide õiguslikele asjaoludele ehk haldusakti andmise õiguslikule alusele, millest tuleneb vallasekrtäri kohustus just neid vallavanema korraldusi täita, mille täitmata jätmises teda süüdistatakse. Selleks, et kontrollida, kas vallavanem andis tõepoolest seaduslikke korraldusi, peaks haldusakt sisaldama viiteid ka nendele õigusaktidele, millest tuleneb vallavanema pädevus neid korraldusi anda, mis on vallasekretäri poolt regulaarselt täitmata jäetud. Regulaarne korralduste täitmata jätmise süüdistus eeldab aga omakorda loetelu konkreetsetest korraldustest, mis on täitmata jäetud. Eeltoodu on vastuolus HMS § 56 lõikega 2, mis kohustab haldusaktis märkima haldusakti andmise faktilise aluse kõrval ka õigusliku aluse.

Vaidlusalusest käskkirjast ei selgu milliste vallavanema ja vallavalitsuse otsuste vormistamisega viivitamine on märkimisväärselt häirinud vallavalitsuse tööd. Käskkirjast ei nähtu sõnaselgelt viivitaja isik, kuigi eeldada võib, et süüdistus on esitatud vallasekretäri kohusetäitjale. Kasutades terminit märkimisväärne, oleks korrektne teha mingitki viited, millises mahus vallavalitsuse töö oli häiritud või millised tagajärjed tulenesid otsuste vormistamisega viivitamisest. Samuti eeldab taoline süüdistus viiteid õigusaktidele, millistest tulenevad tähtajad otsuste vormistamisele. Vastasel juhul on viivitamise süüdistus paljasõnaline. Kogu selle süüdistuse osas on tegemist sedavõrd üldiselt esitatud süüteokirjeldusega, et esineb vastuolu HMS § 56 lõikega 2 ja TDVS § 11 lõike 2 punktidega 2 ja 3. Vallavanema otsuste vormistamisega viivitamise süüdistuse esitamine vallasekretärile eeldaks kindlasti vallavanema ja vallasekretäri tööülesannete analüüsi ja täpset formuleeringut selles, mis ülesanded on õigusaktidega vallavanema otsuste vormistamisel pandud vallasekretärile ja kuidas on jaotatud nende kahe ametniku pädevus vallavanema otsuste vormistamisel.

Vaidlusalusest käskkirjast ei selgu, kuidas pidi korralduse saaja täitma 01. veenruariks korralduse, mis saadi 27. veebruari lõunaks. Tegemist on faktiliste asjaoludega, mida ei saa käsitleda ilmse eksitusena haldusaktis, kuna süüteokirjeldus peab teenistujale olema esitatud korrektselt. Käskkirjast ei selgu korralduse andja isikut, samuti ei selgu üheselt korralduse saaja isikut. Vastustaja kirjaliku seletuse pinnalt võib eeldada, et tegemist oli korralduse andja puhul vallavanemaga ja korralduse saaja puhul vallasekretäri kohusetäitjaga. Käskkirjast ei selgu, millise ametialase käskkirja jättis korralduse saaja vormistamata. Vastustaja kirjaliku seletuse kohaselt on tegemist vallasekretäri teenistussuhte lõpetamise käskkirjaga. Taolisel kujul korralduse andmist ei saa pidada kooskõlas olevaks Kohaliku omavalitsuse korralduse seadus (edaspidi KOKS) § 55 lõikega 1 ja ATS § 20 lõikega 1, kuna vallasekretäri ametisse nimetamine ja ametist vabastamine on vallavanema ainupädevuses. Isegi, kui eeldada, et vallasekrtäri ülesandeks on teenistussuhete vormistamise käskkirjade vormistamine, peaks sellisel juhul olema vallavanema korraldus antud taasesitamist võimaldavas vormis, mitte suuliselt. Taasesitamist võimaldav vorminõue on oluline tuvastamaks, kas vallavanem oli korralduse andmisel täpne vähemalt käskkirja vormistamise aluse osas, kuna vaadeldaval juhul võib tõusetuda võimalus lõpetada vallasekretäri kohusetäitjaga teenistussuhe erinevatel alustel, näiteks teenistustähtaja möödumine, teenistuse lõpetamine ametniku algatusel või teenistussuhte lõpetamine teenistusandja algatusel ja seda viimasel juhul omakorda erinevatel alustel. Juhul, kui vastustaja soovis vallasekrtäri kohusetäitja teenistussuhet lõpetada seoses teenistuskohustuste süülise täitmata jätmisega, esineb vastuolu ka õiguse üldpõhimõtetega, mille kohaselt ei saa kohustada teenistujat osalema menetluses süüdistaval poolel, kui süüdistatavaks on teenistuja ise. Taolisel juhul tekib paratamatult subjektiivne asjale lähenemine, mis ilmneb esimese astme halduskohtu arvates ilmekalt näiteks vastustaja kirjalikust seletusest kaebusele (tl 16-19), mis keskendub põhiliselt praeguse Mikitamäe vallasekretäri isikuga seonduvale, mida ei saa lugeda aga asjakohaseks kaebuse esitaja distsiplinaarsüütegude asjades.

Samuti ei selgu käskkirjast, kuidas on vallavanema korralduse täitmata jätmisega loodud varalise kahju tekkimise oht. Esimese astme halduskohtu arvates ei viita kuidagi varalise kahju tekkimise ohule vastustaja kirjalikus seletuses toodu seonduvalt praegusele vallasekretärile võimalikult tekitatava kahjuga. Milles saab seisneda aga kahju vallale käskkirjast ei selgu.

Vaatamata käskkirjas sisalduvale viitele ATS §-de 84 punktidele 1 ja 2 ning 85 lõikele 1 on käskkiri nii õiguslikult kui faktiliselt piisavalt motiveerimata, sisaldab kaalutlusvigu, mis on viinud asja ebaõigele otsustamisele ning ei vasta haldusaktile ja distsiplinaarkarituse määramise käskkirjale õigusaktides ja halduspraktikas esitatavatele nõuetele ning on vastuolus õiguse üldpõhimõtetega, mistõttu kuulub käskkiri kui õigusvastane tühistamisele.

11.Esimese astme halduskohus on seisukohal, et vaidlusalune Mikitamäe vallavanema 13.02.2006.a käskkiri nr 4 ( tl 12) on samuti õigusvastane. Vaidlusaluse käskkirja puhul on tegemist samuti kaalutlusõiguse alusel antava haldusaktiga, millele kohaldub kohtuotsuse eelmises alajaotises osundatud HKMS § 19 lõikes 6 sätestatu.

Seoses kohtu poolt Mikitamäe vallavanema 01.02.2006.a käskkirja nr 3 ( tl 11) õigusvastasuse tuvastamise ja tühistamisega on ära langenud kaebuse esitajal kehtiva distsiplinaarkaristuse olemasolu, mistõttu on sel alusel õigusvastane ka Mikitamäe vallavanema 13.02.2006.a käskkiri nr 4 ( tl 12). Teisisõnu ei oma kaebuse esitaja kehtivat distsiplinaarkaristust ja tema teenistusest vabastamine kehtiva distsiplinaarkaristuse olemasolul korduva distsiplinaarsüüteo toimepanemise eest ja sel alusel vallasekrtäri kohusetäitja ametikohalt vabastamine on õigusvastane ja vastav haldusakt kuulub tühistamisele seoses vastuoluga ATS § 118 lõike 2 esimese lausega.

Ka E. R. distsiplinaarsüüteo eest teenistusest vabastamise käskkiri on puudulik faktiliste asjaolude kirjelduse poolest seonduvalt ametikohustuste mittetäitmise ja ebakorrektse täitmise osas esitatud süüteokirjeldusega. Teenistujat ei tohi ühe ja sama distsiplinaarsüüteo eest karistada kahel korral distsiplinaarkorras. Kuna kaebuse esitajat oli 01.02.2006.a karistatud juba ametikohustuste mittetäitmise ja ebakorrektse täitmise eest, siis oli vastustaja pädevuses uus karistus määrata ainult nende süütegude eest, mille eest kaebuse esitajat ei olnud karistatud vallavanema 01.02.2006.a käskkirjaga nr 3. Vaidlusalusest käskkirjast ei selgu, milliseid ametikohustusi ei ole vallasekretäri kohusetäitja asunud nõuetekohaselt täitma 2006.a veebruaris vaatamata vallavanema suulistele meeldetuletustele ja kohaldatud distsiplinaarkaristusele ning kuidas oli sel perioodil häiritud vallavalitsuse igapäevase töö korraldamine. Esimese astme halduskohus on seisukohal, et alusetu on vastustaja seisukoht, et kaebuse esitaja ei täitnud üldse vallasekretäri ametikohustusi, kuna vastustaja ei ole ümber lükanud kaebuse esitaja 03.02.2006.a seletuses (tl 23-25) kirjeldatud teenistusülesannete täitmist kaebuse esitaja poolt.

Vastuseks pooltele märgib esimese astme kohus, et ajalehes Lõunaleht antud intervjuus (tl 20) ei ole kaebuse esitaja diskrediteerinud Mikitamäe valda taolises määras, et ainult see tegu saaks olla aluseks kaebuse esitaja teenistusest vabastamiseks distsiplinaarsüüteo eest, kuna vastustaja ei ole ümber lükanud, kaebuse esitaja väidet, et eelarve ei olnud volikogus läbinud esimest lugemist 08.02.2006.a seisuga (tl 26), nagu on vallavanemale selgitanud kaebuse esitaja. Isegi siis, kui kaebuse esitaja on ekslikult ajalehele teatanud, et eelarvet ei olnud veel 08.02.2006.a seisuga arutatud volikogus ja volikogu vastavas komisjonis, ei ole selle eksimuse puhul tegemist taolise eksimusega, mis saaks olla aluseks ametniku teenistusest vabastamiseks distsiplinaarsüüteo eest.

Vaidlusaluses käskkirjas on küll osundatud kohtupraktikale, mis võib olla puutumuses asjaga, kuid lisaks kohtupraktikale osundamisele oli vastustaja kohustatud tooma käskkirjas välja need faktilised ja õiguslikud asjaolud, mille tõttu seonduvad just need kohtulahendid käskkirjas kaebuse esitajale süüks arvatavate distsiplinaarsüütegudega. Distsiplinaarsüütegude kvalifitseerimine ATS § 84 punktide 1 ja 3 järgi eeldab viitamist mingi teise õigusakti sätetele, kuna ATS § 84 on süütegu sätestatud määratlemata õigusmõistena, mistõttu on tarvilik viitamine mingile teisele õigusaktile, mille alusel kaebuse esitajale süüks arvatavad teod on käsitletavad distsiplinaarsüüteona. Käskkirja puudulikkust ei saa kõrvaldada kaebuse kohtulikul menetlusel esitatud selgitustega. Kuna aga vastustaja ei ole seda põhimõtet järginud, on vaidlusalune käskkiri motiveerimata ja vastuolus eelpool osundatud õigusaktide sätetega (HMS § 56 lõige 2, TDVS § 11 lõike 2 punktid 2 ja 3), millest tulenevad haldusakti ja eriti distsiplinaarsüüteo eest distsiplinaarakaristuse määramise käskkirjale esitatavad nõuded.

ATS § 118 2. lõike teine lause sätestab, et teenistuskohustuste jämeda rikkumise, usalduse kaotamise (paragrahv 84 p. 2) või vääritu teo (paragrahv 84 p. 3) eest võib ametniku vabastada ka siis, kui tal ei ole kehtivat distsiplinaarkaristust. Teenistusest vabastamise käskkirjas kirjeldatava süüteo kvalifitseerimine teenistuskohustuste jämeda rikkumisena ei pea endaga igal juhul kaasa tooma rangeima karistuse määramist, kuigi seadus seda võimaldab. Teenistusest vabastamine distsiplinaarsüüteo esmakordse toimepaneku korral peab olema karistuse määraja poolt piisavalt motiveeritud. Tulenevalt TDVS § 8 lõikest 1 on karistuse määramise õigust omav ametiisik kohustatud igal üksikjuhtumil arvestama rikkumisega seonduvaid asjaolusid ja neid vajalikul määral kaaluma ning alles seejärel langetama otsustuse. Vastustaja vastavaid kaalutlusi vaidlusalusest käskkirjast ei nähtu, mistõttu esineb vastuolu TDVS § 8 lõikega 1.

Kaebuse esitaja suhtes antud õigusvastane käskkiri kuulub neil asjaoludel tühistamisele ja tema teenistusest vabastamine 13.02.2006.a käskkirja alusel õigusvastaseks tunnistamisele vastavalt ATS § 160 lõigetes 3, 4 ja 5 halduskohtule antud volitusele. Kaebuse esitaja on loobunud teenistusse ennistamisest (tl 41).

Kohaldades ATS § 135 lõikes 1 ja Individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITVS) §

29 lõikes 2 sätestatud seaduse analoogiat tuleb lugeda E. R. ATS § 114 lõike 1 alusel teenistusest vabastatuks tema enda algatusel ja vabastamise kuupäevaks lugeda 14. veebruar 2006.a. ATS § 135 lõike 2 alusel tuleb vastustajalt kaebuse esitaja kasuks välja mõista hüvitis vallasekretäri kohusetäitja 6 kuu ametipalga 8 500 krooni (tl 10) ulatuses, so kokku 51 000 krooni.

12.HKMS §-de 83 lõike 4 punkt 1 ja 92 lõike 1 alusel tuleb vastustajalt kaebuse esitaja kasuks välja mõista õigusabi kulud. HKMS § 93 lõike 5 alusel mõistab kohus kaebuse esitaja kohtukuludest 29 647 krooni (tl 100-102) vastustajalt välja õigusabi kulu 15 000 krooni ulatuses lugedes selle summa põhjendatud ja vajalikuks kohtukuluks, kuna antud vaidluse puhul on tegemist keskmise raskusega haldusasjaga, milles kaebuse esitaja poolt taotletavat kogu õigusabi kulu ei saa lugeda vajalikuks ja põhjendatud kohtukuluks.

Roby Koik Kohtunik