3-06-891/5 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Oliver Kask, Ivo Pilving ja Ruth Virkus Otsuse tegemise aeg ja koht 6.september 2006, Tallinn Haldusasja number 3-06-891 Haldusasi R. E.i väljasaatmiskeskusesse paigutamine Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 11.mai 2006 otsus Menetluse alus ringkonnakohtus R. E.i apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev Kirjalik menetlus Menetlusosalised Taotluse esitaja - Kodakondsusja Migratsiooniamet Isik, kelle suhtes taotletakse haldustoiminguks loa andmist – R. E.

RESOLUTSIOON

Jätta Tallinna Halduskohtu 11.mai 2006 otsus haldusasjas nr 3-06-891 muutmata ja R. E.i apellatsioonkaebus rahuldamata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse kättesaamisest. Kassatsioonkaebus peab jõudma Riigikohtusse hiljemalt tähtaja viimasel päeval (TsMS § 62).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. R. E. on sündinud 13.augustil 1971 Lõuna-Osseetias Gruusias. R. E. saabus Eesti Vabariiki 1994. aastal viisa alusel, mille kehtivus lõppes 29.novembril 1994. R. E. Eestist ei lahkunud.

2. Kodakondsusja Migratsiooniamet (KMA) tegi 2.novembril 1999 R. E.ile ettekirjutuse Eestist lahkumiseks hiljemalt 5.jaanuariks 2000. KMA 5.jaanuari 2000 otsusega pikendati Eestist lahkumise tähtaega 4.aprillini 2000. R. E. Eestist ei lahkunud.

3-06-891

2(5) 3. 24.septembrist 2002 kuni 24.augustini 2004 kandis R. E. vabadusekaotuslikku karistust narkokuriteo eest.

4. KMA 1.aprilli 2004 otsusega keelduti R. E.ile elamisloa andmisest. R. E. vaidlustas nimetatud otsuse kohtus. Tallinna Halduskohtu 23.novembri 2004 otsusega haldusasjas nr 3- 1690/2004 jäeti kaebus rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohtu 1.veebruari 2006 määrusega haldusasjas nr 3-04-152 jäeti R. E.i apellatsioonkaebus läbi vaatamata ja 29.mai 2006 määrusega jäeti rahuldamata tema taotlus apellatsioonimenetluse uuendamiseks.

5. 9.mail 2006 pidasid politseiametnikud R. E.i kinni. 11.mail 2006 esitas KMA Tallinna Halduskohtule taotluse paigutada R. E. väljasaatmiskeskusesse kuni tema väljasaatmiseni. Taotluse põhjenduste kohaselt ei ole isikul kehtivat reisidokumenti, mistõttu ei saa väljasaatmist lõpuni viia. R. E. vaidles taotlusele vastu.

6. Tallinna Halduskohtu 11.mai 2006 otsusega paigutati R. E. väljasaatmiskeskusesse kuni tema väljasaatmiseni, kuid mitte kauemaks kui 11.juulini 2006. Kohtu põhjendused: 1) KMA taotlus on väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 2 lg 1, § 14 lõigete 31 ja 32, § 18 lg 1 ja § 23 lg 1 alusel põhjendatud ning kuulub rahuldamisele. 2) On põhjendatud alus eeldada, et R. E. on Gruusia kodanik. Ta on sündinud ja elanud suurema osa elust Gruusias. 1994. aastal Gruusias välja antud passi kohaselt on tal Gruusia kodakondsus. Isik oli kohustatud Eestist lahkuma vahetult seadusest tulenevalt pärast Eesti viisa kehtivusaja lõppu 29.novembril 1994 ning pärast vanglast vabanemist 24.augustil 2004. R. E.il puuduvad välismaalaste seaduse (VMS) § 51 lõikes 1 sätestatud seaduslikud alused Eestis viibimiseks ning ta kuulub Eestist väljasaatmisele. R. E.il puudub kehtiv reisidokument, mistõttu tema kohene väljasaatmine ei ole võimalik. Seega on R. E.i paigutamine väljasaatmiskeskusesse põhjendatud. 3) Asjaolu, et väljasaadetaval puudub Gruusias elamispind ja lähisugulased, ei välista tema väljasaatmist. Ka Eestis elab R. E. oma sõnade kohaselt üüripinnal. Tema väited perekonnaelu elamise kohta on paljasõnalised ja vastuolulised. Tallinna Halduskohtu 23.novembri 2004 otsusest nähtuvalt kinnitas R. E. tookord, et tal oli enne vabaduse kaotust elukaaslane, kuid see kooselu on lõppenud. Käesolevas asjas aga väitis isik, et on elukaaslasega elanud kuus aastat. Sellest väidetavast kooselust ei ole sündinud lapsi. Halduskohtu viidatud otsuses tuvastati, et Eestis lähisugulaste omamine ei takista R. E.ile elamisloa andmisest keeldumist ning Gruusiasse naasmist. Seega ei riku väljasaatmine R. E.i õigust perekonnaelule.

7. Tallinna Halduskohtu 10.juuli 2006 otsusega pikendati R. E.i väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaega kuni 10.septembrini 2006.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

8. R. E.i apellatsioonkaebuses paluti Tallinna Halduskohtu 11.mai 2006 otsus tühistada. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) Halduskohus jättis tähelepanuta, et R. E.i kuulumine Gruusia kodakondsusesse ei ole nõuetekohaselt tõendatud. KMA taotluses küll märgitakse, et R. E. on Gruusia kodanik, kuid tõendeid ei ole KMA esitanud. Üksnes Gruusias sündimise fakt kodakondsust ei tõenda ning passi originaali ei ole kohtule esitatud. Kuna R. E. on määratlemata kodakondsusega isik, on tema väljasaatmine ilmselt võimatu. Seetõttu on tema väljasaatmiskeskuses kinnipidamine vastuolus õiguslike tagatistega, mis on sätestatud põhiseaduse §-s 20 ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni (EIÕK) artiklis 5 koostoimes proportsionaalsuse põhimõttega.

3-06-891

3(5) 2) R. E. saabus Eestisse mitte Gruusiast, vaid Lõuna-Osseetiast, mis on tunnustamata vabariik Gruusias. Ta lahkus Lõuna-Osseetiast seoses Gruusia keskvalitsuse ja Lõuna-Osseetia autonoomia valitsuse vahelise sõjategevusega, mille käigus tapeti tsiviilelanikke, sh R. E.i sugulased. Olukord Lõuna-Osseetias on jätkuvalt ohtlik ja muutub iga päevaga keerulisemaks. R. E.i väljasaatmisel peetakse ta Gruusia keskvalitsuse poolt kinni pantvangina. Praktika kohaselt lastakse inimesed vabaks, kui Lõuna-Osseetia siseministeerium vabastab Gruusia vahistatud kodanikud (Eesti ajakirjanduse andmed). Ameerika Ühendriikide välisministeeriumi iga-aastase ülevaate kohaselt jätkatakse Lõuna-Osseetia piirkonnas inimõiguste rikkumist ja seda regioonis, kus R. E. elas. Gruusia keskvalitsust süüdistatakse ka piinamises ja teistes julmades ning ebainimlikes kohtlemisja karistamisviisides. Tulenevalt etnilisest päritolust ja seoses koduriigis elanike turvalisuse puudumisega seatakse R. E.i elu Gruusiasse väljasaatmisel tõsisesse ohtu. Seega on R. E.i Eestist väljasaatmine vastuolus VsS § 171 lõikega 1, mille kohaselt ei tohi välismaalast saata riiki, kuhu väljasaatmine võib tema suhtes kaasa tuua EIÕK art 3, ÜRO piinamise ning muude julmade, ebainimlike või inimväärikust alandavate kohtlemisja karistamisviiside vastase konventsiooni art 3 nimetatud tagajärje või surmanuhtluse kohaldamise. Arvestada tuleb ka sellega, et R. E.il puuduvad igasugused perekondlikud ja ühiskondlikud sidemed nii Gruusia kui Lõuna-Osseetiaga, mis välistab tema juurdepääsu kaitsele, majutusele ja teistele põhiteenustele inimväärilise elu jätkamiseks. R. E.i vennad ja õed elavad Eestis, vanemad on surnud, perekondlikud sidemed on üksnes Eestis. Alates 1994. aastast puuduvad tal päritoluriigiga igasugused sidemed. R. E.il ei ole andmeid oma sugulaste elamiskohtade kohta Gruusias või Lõuna-Osseetias. Kuna R. E.i väljasaatmine on keelatud, tuleb ta väljasaatmiskeskusest vabastada. 3) Halduskohtul ei olnud alust kohaldada VSS § 14 lg 31, mille kohaselt saadetakse ilma ettekirjutust tegemata ja kohtu loata Eestist välja välismaalasest kinnipeetav. Asja läbivaatamisel ei olnud R. E. kinnipeetav vangistusseaduse § 2 mõttes juba peaaegu kaks aastat – kinnipidamiskohast vabanes ta 24.augustil 2004. Ka ei olnud kohtul võimalik kohaldada VSS § 14 lg 32, mille kohaselt võib ilma ettekirjutust tegemata ja kohtu loata välja saata välismaalase, kelle viisaga lubatud viibimisaeg on lõppenud. R. E. saabus Eestisse tõepoolest 1994. aastal viisa alusel ja selle kehtivusaja lõppemisel jäi Eestisse. Pärast seda aga kandis ta karistust Ämari vanglas 24.septembrist 2002 kuni 24.augustini 2004. VMS § 51 lg 1 p 7 kohaselt on välismaalase Eestis viibimise seaduslikuks aluseks vahetult seadusest, kohtulahendist või haldusaktist tulenev õigus või kohustus Eestis viibida. VMS § 181 kohaselt ei pea Eestis vanglas viibival välismaalasel olema Eestis viibimiseks seaduslikku alust. Seega oli R. E.il vanglas viibimise ajal seaduslik alus Eestis viibimiseks. Reeglina saab halduskohus anda loa isiku paigutamiseks väljasaatmiskeskusesse vaid siis, kui isikule on tehtud lahkumisettekirjutus ja saabunud on sundtäitmise tähtaeg. Kuna KMA ei ole pärast seadusliku aluse 24.augustil 2004 lõppemist lahkumisettekirjutust teinud, pidanuks kohus jätma taotluse rahuldamata. R. E.i suhtes ei ole tehtud ei lahkumisettekirjutust ega väljasaatmisotsust. KMA taotluses ei olnud toodud ka asjaolusid, mis annaks aluse isiku väljasaatmiseks lahkumisettekirjutust tegemata (VSS § 14 lg 2). Seega on kohus paigutanud R. E.i väljasaatmiskeskusesse ekslikult ning ta tuleb vabastada.

8. Kodakondsusja Migratsiooniameti kirjalikus vastuses paluti jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuväited: 1) R. E.il puuduvad VMS § 51 lõikes 1 sätestatud seaduslikud alused Eestis viibimiseks ning ta kuulub väljasaatmisele. R. E.ile tehti 2.novembril 1999 lahkumisettekirjutus Eestist lahkumiseks hiljemalt 5.jaanuaril 2000. Ettekirjutuse täitmise tähtaega pikendati kuni 4.aprillini 2000. R. E. ei ole ettekirjutust täitnud. Vahetult seadusest tuleneval alusel oli ta kohustatud Eestist lahkuma pärast viisa kehtivusaja lõppu 29.novembril 1994 ja pärast vanglast vabanemist 24.augustil 2004. 12.mail 2003 esitas R. E. tähtajalise elamisloa taotluse, mis jäeti rahuldamata.

3-06-891

4(5) 2) Halduskohus märkis õigesti, et eeldatavasti on R. E. Gruusia kodanik – ta on sündinud ja elanud suurema osa elust Gruusias ning 1994. aastal välja antud passi nr 0578677 kohaselt on tal Gruusia kodakondsus. Gruusias elamispinna ja lähisugulaste puudumine ei välista väljasaatmist. Asjaolu, et Gruusiasse sõitmine võib olla psühholoogiliselt raskendatud ja majanduslikult ebasoodne, ei anna seaduslikku alust Eestis viibimiseks. Elamisluba Eestisse seaduslikult asumiseks saab taotleda ka Gruusias elades Eesti Vabariigi välisesinduse kaudu. R. E.i väited perekonnaelu elamise kohta Eestis on paljasõnalised. Väljasaatmine ei riku tema õigust perekonnaelule. Viited perekonnapõhiõiguse riivele ning põhiseadusest ja rahvusvahelise õiguse normidest tulenevale Eestis viibimise õigusele ei ole käesolevas menetluses asjakohased. Need normid ei tekita isikule vahetult riigis viibimise seaduslikku alust, vaid nendega arvestatakse elamisloa andmise otsustamisel. 3) Halduskohus tuvastas õigesti, et R. E. on väljasaadetav. Vastavalt VSS § 14 lg 1 saadetakse välismaalane Eestist välja lahkumisettekirjutuse sundtäitmise tähtaja saabumisel. Sama seaduse § 15 lg 1 kohaselt peetakse VSS § 14 lõigetes 1-3, 31 ja 32 sätestatud väljasaatmise aluse olemasolul välismaalane kinni ja korraldatakse tema Eestist lahkumine. 9.mail 2006 saabus R. E. KMA-sse sooviga saada uut kehtivat lahkumisettekirjutust riigist lahkumiseks. Kuna ta viibis riigis ebaseaduslikult, pidasid politseiametnikud välismaalase kinni. R. E.il puudub kehtiv reisidokument. Alused tema vabastamiseks väljasaatmiskeskusest puuduvad. Gruusia näol on olemas riik, kes võtab isiku vastu. Väljasaatmiskeskusesse paigutamine on kohane, vajalik ja mõõdukas sunnivahend – ilma kinnipidamiseta puudub väljasaadetaval ajend vastuvõtva riigi poolt nõutavate andmete esitamiseks, samuti võib vabaduses viibimine tuua kaasa seniste asjaolude muutumise, mis välistab väljasaatmise. Põhiseaduse § 20 p 6 ja EIÕK art 5 lg 1 lubavad seaduslikku vahistamist ja kinnipidamist, vältimaks isiku loata sissesõitu riiki või võtmaks tarvitusele meetmeid tema väljasaatmiseks või –andmiseks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Väide, et KMA esitas kohtule üksnes passi koopia, ei veena kohut selles, et R. E. on määratlemata kodakondsusega isik. Seda, et koopia 1994. aastal välja antud passist, mille kohaselt R. E. on Gruusia kodanik, ei vastaks originaalile, isik ei väida. Tallinna Halduskohtu 23.novembri 2004 otsuses, millega lahendati vaidlus elamisloa üle, on tuvastatud, et R. E.il on Gruusia kodakondsus. Viidatud kohtuasjas R. E. ei eitanud, et tal on kodakondsus, vaid selgitas, et ta ei pea ennast Gruusia kodanikuks ning oli sunnitud kodaniku passi vastu võtma, et tal oleks võimalik riigist lahkuda. Millal ja mil viisil ta kodakondsuse kaotas, apellant ei selgita.

10. Apellatsioonkaebuse väited väljasaatmise vastuolust VSS § 171 lõikega 1 ei ole veenvad. Väiteid päritoluriigiga sidemete puudumisest on hinnatud ka vaidluses elamisloast keeldumise üle ning leitud, et apellandi lahkumist takistavad asjaolud puuduvad. Asjast ei nähtu, et käesolevaks ajaks oleks olukord muutunud.

11. Nõustuda ei saa apellatsioonkaebuse väitega, et R. E.i väljasaatmiseks ei ole VSS §-st 14 tulenevat alust. VSS § 14 lg 31 ja 32, millele halduskohus tugines, on tema suhtes kohaldatavad. R. E. on Eestis viibimisaluseta viibiv välismaalane, kelle viisaga lubatud viibimisaeg on lõppenud. Samuti oli talle vanglast vabastamise ajaks elamisloa andmisest keeldutud ning seadusest ei tulene, et VSS § 14 lg 31 on kohaldatav üksnes vahetult vanglast vabastamise hetkel.

Samas on R. E.ile tehtud ka ettekirjutus Eestist lahkumiseks hiljemalt 5.jaanuariks 2000 (KMA 2.novembri 1999 ettekirjutus), 5.jaanuari 2000 otsusega on lahkumiseks antud tähtaega pikendatud 4.aprillini 2000. VSS § 13 lg 1 kohaselt kehtib ettekirjutus selle teatavaks tegemise

3-06-891

5(5) päevast kuni ettekirjutuses välismaalasele pandud kohustuse täitmiseni või Eestis viibimisaluse saamiseni. Asjast ei nähtu, et ettekirjutus oleks tühistatud või tunnistatud kehtetuks ning kohtu hinnangul ei ole see ka kehtivust kaotanud. Apellandil oli küll 24.augustini 2004 kohtulahendist tulenev kohustus Eestis viibida (VMS § 51 lg 1 p 7), kuid isiku karistuse kandmiseks vanglasse paigutamist ei saa ringkonnakohtu hinnangul vaadelda Eestis viibimisaluse saamisena VSS § 13 lg 1 mõttes. Kaebaja esitas 12.mail 2003 KMA-le taotluse viibimisaluse – elamisloa - saamiseks ja selle andmisest keelduti 1.aprilli 2004 otsusega. Apellanti pole alust vaadelda isikuna, kes on saanud viibimisaluse, mille tõttu oleks lahkumisettekirjutus kaotanud kehtivuse.

12. Halduskohtu otsuse tühistamiseks ei ole alust ning R. E.i apellatsioonkaebus jääb eeltoodud põhjustel rahuldamata.

Oliver Kask

Ivo Pilving

Ruth Virkus