3-05-189/4 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

3-05-189

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Kohtunik Kristina Maimann Otsuse tegemise aeg ja koht 4.september 2006, Tallinn Haldusasja number 3-05-189 Haldusasi A.L.´i kaebus Harku vangla 04.01.2005, 11.03.2005, 14.03.2005 ja 15.03.2005 toimingute õigusvastasuse tuvastamiseks. Asja läbivaatamise kuupäev 23.august 2006 Menetlusosalised Kaebaja A.L.; esindaja Raul Talts Vastustaja Harku vangla; esindajad Urmo Paal ja Juta Urbalu RESOLUTSIOON

1. Tunnistada Harku vangla 04.01.2005, 11.03.2005, 14.03.2005 ja 15.03.2005 toimingud, mis seisnesid kaebaja läbiotsimises, õigusvastaseks.

2. Välja mõista vastustajalt kaebaja kasuks menetluskulu kokku summas

18 890 krooni.

Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse vahetult Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavaks tegemisest, so 04.09.2006. (HKMS § 31) Kohus juhib tähelepanu, et apellatsioonkaebus tuleb kohtu kantseleisse esitada hiljemalt tähtaja viimasel päeval enne kohtu tööpäeva lõppu. Posti teel menetlusdokumendi edastamise korral lähtutakse tähtaja arvutamisel kohtusse posti saabumise ajast, mitte postitempli kuupäevast. (TsMS § 62 lg 2)

ASJAOLUD

Harku vangla ametnik A.Verro teostas 04.01.2005 vangla pääslas kaebaja asjade läbivaatuse. 11.03.2005 peeti kaebaja taas vangla pääslas kinni ning anti korraldus siseneda kokkusaamistubade kompleksi, kus vangla julgeolekuametnik A.Pille andis korralduse laduda välja kotis olnud asjad, mida kaebaja tegi. A.Pille võttis ära kotis olnud kontoritarbed (klammerdaja ja kleeplindilõikuri) ning tuvastas, et kaebajal oli kaasas mobiiltelefoni SIM-kaart, mida kaebajalt ära ei võetud.

14.03.2005 teostati A.Pille poolt kokkusaamistubade kompleksis kaebaja suhtes samasugused toimingud. Samuti katsuti läbi kaebaja mantel, mille kaebaja toimingu teostamise ajaks ise seljast võttis. Toiming kestis ligikaudu 10 minutit. 15.03.2005 teostati samasugused toimingud, mis kestsid ligikaudu 15 minutit.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebaja palub tunnistada õigusvastaseks Harku vangla poolt 04.01.2005; 11.03.2005; 14.03.2005 ja 15.03.2005 läbiviidud toimingud, so kaebajalt vabaduse võtmine ning kaebaja ja tema asjade läbiotsimine. 04.01.2005 toimus kaebaja ja tema isiklike asjade (rahakott; käekott, mis sisaldas hügieenija kosmeetikavahendid) õigusvastane läbiotsimine vangla pääslas meessoost vanglaametniku poolt. Asjade läbivaatust jälgis pealt 4-6 vanglasse sissepääsu ootavat meeskodanikku, kes naersid. Kaebajaga koos otsiti läbi Olga Bolmat´i asjad. Mõlemad vanglaametnikud pidasid sellist läbiotsimist inimväärikust alandavaks ja seadusevastaseks.

Kuna kaebajat keelduti vangla pääslast välja lubamast, võeti kaebajalt sellega ka vabadus. 11.03.2005 võeti kaebajalt taas vabadus, kuna tal ei võimaldatud vangla pääslast väljuda. Kaebaja pidi ootama kinnises tsoonis 15 minutit, misjärel toimetati kaebaja läbiotsimise teostamiseks kokkusaamiste tuppa. Pääslas olnud vangla direktori asetäitja sõnade kohaselt oli tegemist pistelise kontrolliga, kuid kaebajale ei öeldud, mida ning millisel õiguslikul alusel kontrollitakse. Vangla julgeolekuspetsialist Ave Pille lükkas kaebajat sisenemisel kokkusaamiste tuppa.

A.Pille alustas kaebaja isiku läbivaatust selliselt, et tekkis füüsiline kontakt. A.Pille alustas kaebaja nö füüsilist läbikatsumist oma initsiatiivil, mis oli kaebajale ebameeldiv, alandav ja solvav. Kuna füüsiline kontakt oli ebameeldiv, võttis kaebaja ise mantli seljast ja pani lauale, et A.Pille saaks läbi otsida mantli taskud, õmbluste ja voodri vahed. Kaebaja asetas lauale kotis olnud isiklikud esemed, sh mobiiltelefoni SIM-kaart ja kontoritarbed (klammerdaja ja kleeplindilõikur). A.Pille väitis, et tegemist on vanglale kuuluvate esemetega, mille ta konfiskeerib.

Ühtegi dokumenti esemete äravõtmise kohta ei vormistatud, kuigi kaebaja seda nõudis. Seejärel suunduti pääslasse, kus A.Pille andis kaebajale korralduse kaebajale kuuluva mobiiltelefoni avamiseks, et kontrollida, kas kaebajal kaasas olnud SIM- kaart pärineb kaebaja telefonist. Vaatamata kaebaja nõudmistele mingeid selgitusi läbiotsimise ja vabaduse võtmise põhjuste kohta kaebajale ei antud. A.Pille viitas vaid vangla direktori H.Liivaku korraldusele. 14.03.2005 suleti kaebaja pääslasse ning seejärel suunati kokkusaamiste tuppa läbiotsimisele.

Otsiti läbi kaebaja koti sisu. Vaatamata kaebaja nõudmisele, mingeid selgitusi toimingu suhtes ei antud. 15.03.2005 toimus uuesti kaebajalt vabaduse võtmine ja läbiotsimine. A.Pille lükkas oma kehaga kaebaja kokkusaamiste tuppa ning asus kaebajat läbi katsuma, misjärel võttis kaebaja üleriided seljast. Kaebaja keeldus koti sisu välja ladumast, misjärel A.Pille haaras kaebaja koti ja otsis selle läbi, paisates kogu koti sisu segamini. Ka seekord ei antud kaebajale läbiotsimise kohta mingeid selgitusi. Kaebaja leiab, et ühestki õigusaktist, va kriminaalmenetluse seadustik, ei tulene alust avaliku teenistuja läbiotsimiseks ja temalt vabaduse võtmiseks.

Harku vangla pääslakord, mis lubab läbiotsimisi teostada sisuliselt vangla direktori suva alusel, on vastuolus põhiseadusega. Kaebaja leiab, et teda koheldi samaväärselt kinnipeetavatega ning selline kohtlemine oli isikuvabadust rikkuv; au teotav ja inimväärikust alandav (EV Põhiseadus § 11, 17, 18, 20). Kaebaja põhjendatud huvi esialgse kaebuse esitamisel oli preventiivne, st ära hoida oma õiguste rikkumist tulevikus. Kohtumenetluse kestel muutunud asjaolude tõttu kaebaja täpsustas põhjendatud huvi tuvastamiskaebuse esitamisel, märkides, et preventiivse kaitse vajadus on säilinud seoses kaebaja teenistusse asumisega Tallinna Linnakohtu kriminaalhooldusosakonna kriminaalhooldusametniku kohusetäitjana, kuna tema teenistusülesanded eeldavad vanglate külastamist.

Samuti soovib kaebaja esitada nõude talle õiguste rikkumisega tekitatud kahju hüvitamiseks. Kaebuse esitamise eesmärgiks on ka saada rehabiliteeriv kohtulahend, et kahtlused kaebaja isiku suhtes ei jääks varjutama tema teenistuskäiku avaliku teenistujana. 13.06.2006 esitatud kaebuse täienduse kohaselt ei olnud kaebaja suhtes läbiotsimise teostamine põhjendatud. Vastustaja väide kaebaja poolt kinnipeetavate tarbeks humanitaarabina saadud asjade varastamises on tõendamata. Kaebajale ei ole sellise teo eest esitatud kriminaalsüüdistust ega algatatud distsiplinaaruurimist.

Kaebaja möönab, et 11.03.2005 oli tal kaasas SIM-kaart, ülejäänud kordadel mitte. SIM-kaarti ei saa aga käsitleda mobiiltelefonina justiitsministri 01.04.2003 määruse nr 23 „Vangistuse ja eelvangistuse täideviimise üle järelevalve korraldamine“ § 52 lg 6 mõttes, mis keelab vanglasse siseneda mobiiltelefoniga. Kaebaja läbiotsimisel ei järgitud ettenähtud nõudeid, kuna läbiotsimise kohta ei koostatud protokolli vastavalt Harku vangla pääslakorra p-le 37.

Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata. Isiku ja asjade läbiotsimist Harku vanglas korraldatakse justiitsministri 01.04.2003 vastu võetud (jõustunud 12.04.2003) määruse nr 23 „Vangistuse ja eelvangistuse täideviimise üle järelevalve korraldamine“ (edaspidi Määrus) alusel. Nimetatud määruse jõustumisega kaotas Harku vangla pääslakord kehtivuse. Kaebaja suhtes viidi läbi asjade läbiotsimine, lähtudes justiitsministeeriumi vanglate osakonnas väljatöötatud „Järelevalve käsiraamatus“ toodud mõistete selgitusest. Määruse § 52 lg 10 annab aluse vanglaametnikule isiku ja tema asjade läbiotsimiseks. 04.01.2005 toimus vanglast väljuvate isikute seas asjade läbiotsimine ning nende hulka sattus ka kaebaja.

Kuna samal ajal toimus ka elektrikatkestus, viibis isikute vangla territooriumilt väljalubamine. Vangla pääslas otsiti asjad läbi A.Verro poolt vangistusosakonna juhataja korralduse alusel. Kaebaja tõstis kotis olnud esemed välja ise. Kuna kaebajal kaasas olnud hügieenitarbed (tampoonid) ei asunud originaalpakendis, paluti karp avada, et kindlaks teha selle sisu. Vastustaja ei nõustu kaebaja väitega, et temaga oleks toimunud asjade läbiotsimisel käitutud ebaharilikult või ebaviisakalt. Kaebaja oli kõrgendatud tähelepanu all alates 11.03.2005, kuna sellel päeval alustati tema suhtes distsiplinaarmenetlust. 11.03.2005 toimus samuti kaebaja asjade läbiotsimine.

Otsiti läbi kaebaja mantli, mille ta ise seljast võttis, taskud ning kott. Läbiotsimisel leiti kaebaja poolt nimetatud kontoritarbed, mis A.Pille poolt kaebajaga kokkuleppel ära võeti, et kontrollida, kellele esemed kuuluvad. Samuti leiti kaebajalt SIM-kaart, mis kuulub vanglas keelatud esemete hulka. SIM-kaart oli kaebajal kaasas ka 14.03.2005. 14.03.2005 toimus samuti kaebaja asjade läbiotsimine samaaegselt vangla majandusosakonna spetsialist T.Merilai asjade läbiotsimisega. Samuti otsiti kaebaja asjad läbi 15.03.2005. Kaebaja keeldus kotis olevaid asju ette näitamast ning viskas koti lauale, misjärel A.Pille koti sisu läbi vaatas.

Samuti vaadati läbi kaebaja mantli taskud, kui kaebaja oli mantli seljast võtnud. Kaebaja tõukamist ja füüsilist kontakti ei olnud. Kaebajalt ei võetud ühelgi korral liikumisvabadust, kuna vanglasse sisenemine ja sealt väljumine toimub vangla eripärast tulenevalt läbi mitmete uste, mis on avatavad ja suletavad vangla valvuri poolt. Samuti toimub kottide läbivaatus hommikuti kõigi vanglasse sisenevate teenistujate puhul. Kaebajalt leiti kolmel läbiotsimisel (11.03; 14.03 ja 15.03) SIM-kaart, mis on vanglas keelatud ese. Samuti oli vastustajal põhjendatud kahtlus, et kaebaja on viinud ning võib ka edaspidi viia välja kinnipeetavatele mõeldud humanitaarabi.

Samuti on läbiotsimine tavapärane kõigis vanglates ning toimub just julgeoleku kaalutlustel. Vastustaja esitas 26.06.2006 täiendava seisukoha tulenevalt kaebaja esitatud kaebuse täiendusest, mille kohaselt vastustaja asus seisukohale, et kaebaja suhtes ei teostatud läbiotsimisi, vaid esemete läbivaatus, kuna kaebaja näitas isiklikud esemed ise ette.

KOHTU PÕHJENDUSED

Kaebaja on esitanud kaebuse Harku vangla ametnike poolt 04.01.2005, 11.03.2005, 14.03.2005 ja 15.03.2005 tehtud toimingute, mis seisnesid kaebuse kohaselt kaebajalt vabaduse võtmises ja läbiotsimises, mida teostati inimväärikust alandavalt ja millega teotati kaebaja au, õigusvastasuse tuvastamiseks. HKMS § 7 lg 1 ja § 26 lg 1 p 3 kohaselt peab toimingu õigusvastasuse kindlakstegemiseks olema kaebuse esitanud isikul põhjendatud huvi.

Kohus leiab, et kaebaja poolt kaebuses ja selle täiendustes väljatoodut saab lugeda põhjendatud huviks, mille olemasolu on eelduseks, et kohus hindaks vaidlustatud toimingute õiguspärasust.

Pooltel on vaidlus selles, kas eelnimetatud kuupäevadel tehtud toiminguid saab lugeda läbiotsimiseks. Vastustaja on toiminguid esialgses vastuses nimetanud asjade läbiotsimiseks ning 26.06.2006 kirjaliku vastuse täienduses asunud seisukohale, et tegemist oli esemete läbivaatusega, mille käigus kaebaja vabatahtlikult näitas ette kaasas olevad esemed, mis ei ole käsitletav läbiotsimisena. Vangistusseaduse (edaspidi VangS) § 27 lg 1 kohaselt on vanglaametnikul õigus kinnipeetavaga kokkusaamisele lubatud isik ja tema asjad läbi otsida. Läbiotsimise viib läbi külastajaga samast soost vanglaametnik.

Asjad, mille omamine vanglas on keelatud, võetakse kokkusaamise ajaks vangla juhtkonna poolt ajutisele hoiule. Viidatud norm ei ole selle sõnastusest tulenevalt kohaldatav läbiotsimise õigusliku alusena teenistusülesannete tõttu vanglasse sisenevate vanglaametnike suhtes. Samuti ei sisalda vangistusseadus ühtegi teist alust vanglaametniku läbiotsimiseks. Samuti ei reguleeri vanglaametniku läbiotsimist justiitsministri 30.11.2000 määrusega nr 72 kehtestatud „Vangla sisekorraeeskiri“. Ainsaks õigusaktiks, mis käsitleb vanglaametniku läbiotsimist, on justiitsministri 01.04.2003 määrus nr 23 „Vangistuse ja eelvangistuse täideviimise üle järelevalve korraldamine“ (jõustus 12.04.2003).

Määruse § 1 lg 1 kohaselt reguleeritakse selles kinnipeetava ja vahistatu vangistuse ja eelvangistuse täideviimise üle järelevalve korraldamist. Määruse § 2 kohaselt on järelevalve eesmärk korraldada kinnipeetava vangistuse nõuetekohaseks täideviimiseks järelevalve vangistuse täideviimise tingimuste üle. Määruse § 4 p 3 kohaselt käsitletakse järelevalvetoiminguna vangla territooriumi, ruumide, transpordivahendite ning isikute plaanilisi ja plaaniväliseid läbiotsimisi (Määruse § 44 lg 1 ja 2) . Sama paragrahvi punkt 4 kohaselt on üheks järelevalvetoiminguks kontrollida, kas vanglateenistujate ja muude isikute ning kinnipeetavate sisenemine vangla territooriumile ja sealt väljumine on seaduslik.

Määruse 4.peatükk kannab pealkirja „Läbiotsimine“. Määruse § 43 lg 1 kohaselt läbiotsimine on tegevus, mille käigus kontrollitakse vangla territooriumile sisenevat või väljuvat või seal viibivat isikut või kinnipeetavat või kinnipeetavate eluvõi olmeruume või vangla territooriumil paiknevaid teisi ruume. Sama paragrahvi lõige 2 sätestab läbiotsimise eesmärgi, milleks on avastada ning ära võtta keelatud esemed ja ained ning avastada peidik või varjatud käik ning kontrollida ruumide tehnilist seisundit. Läbiotsimise ajal kontrollitakse ka vangla vara seisundit.

Määruse 4.pt. 3.jagu reguleerib täpsemalt objekti ja isiku läbiotsimist. Määruse §-st 46 võib järeldada, et objekti läbiotsimine tähendab hoone või ruumi läbiotsimist.

Määruse § 47 lg 1 kohaselt otsitakse isik läbi, kas täielikult või mittetäielikult. Määruse § 47 sätestab,

et isiku täielik läbiotsimine toimetatakse kohas, kus on tagatud isiku privaatsus (lg 2) ning isiku läbiotsimist toimetavad läbiotsitavaga samast soost isikud (lg 3). Määruse § 47 lg 4 kohaselt tehakse isikule korraldus vabatahtlikult anda ära vanglas keelatud esemed. Kui isik annab esemed ära vabatahtlikult, siis tehakse akti (lisa 1) sellekohane märge. Vastustaja on kohtule esitanud Justiitsministeeriumi vanglate osakonna karistuse täideviimise talituse poolt koostatud „Järelevalve käsiraamatu“ väljavõtte. Nimetatud käsiraamatu (lk 18, p 60) kohaselt on isiku läbiotsimine tegevus, mille käigus kontrollitakse vangla territooriumil, nt töötamisega seoses, viibivaid isikuid.

Täieliku läbiotsimise korral käsitakse läbiotsitaval lahti riietuda; antakse korraldus ära anda keelatud esemed; võtta seljast rõivad, jalast jalatsid ja asetada need lauale; vaadatakse ja kombatakse üle riietus; teostatakse kehaõõnsuste kontroll jne. (p 61). Mittetäieliku läbiotsimise korral kontrollitakse peakatet, riietust ja taskuid visuaalselt ja komplemise teel. Mittetäielikku läbiotsimist tehakse ka turvakontrolli nime all (p 62). Kohus leiab, et eeltoodud norme sõnasõnaliselt ja süstemaatiliselt tõlgendades võib järeldada, et isiku kontroll (läbiotsimine Määruse § 43 lg 1 tähenduses) võib hõlmata nii temaga kaasas olevate asjade kui vajadusel isiku füüsilist läbivaatust.

Pooltel ei jäänud vaidlust selles, et vaidlustatud läbiotsimistel vaadati läbi kaebaja kott ja mantel. Määruse kohaselt saab teostada järelevalvetoiminguna objektide (ruumid ja transpordivahendid) ja isikute läbiotsimist. Turvakontrolli (vastustaja seletuse kohaselt nö kontrolli leebemat vormi) kui järelevalvetoimingut määrus ette ei näe, seega on kaebaja suhtes läbiviidud toiminguid, so korralduse andmine näidata ette kaasas olevad asjad, sh mantli taskute sisu, võimalik käsitleda vaid isiku läbiotsimisena. Käsiraamatus toodud määruse tõlgenduse kohaselt võib määratleda kaebaja läbiotsimist isiku mittetäieliku läbiotsimisena.

Asjaolu, et kaebajat ei paigutatud läbiotsimise ajaks harkseisus seina äärde vastavalt käsiraamatus toodud juhistele ei muuda toimingu olemust, mistõttu kohus vastustaja esindajate kohtuistungil esitatud vastupidiste väidetega ei nõustu. Samuti, kuigi kohus lähtudes tunnistajate A.Pille ja L.Zirnova ütlustest loeb tõendatuks, et füüsilist kontakti läbiotsimisel kaebaja ja läbiotsija vahel ei tekkinud, ei oma see toimingu määratlemisel viidatud määruse teksitist tulenevalt olulist tähendust. Ka tunnistajad A.Pille, L.Zirnova ja H.Liivak kui Harku vangla endised ja praegused ametnikud, kelle teenistusülesandeks on või oli kas läbiotsimiste teostamine, nendes osalemine või nende koordineerimine, määratlesid vaidlusaluseid toiminguid läbiotsimisena.

Riigikohtu kriminaalkolleegium on 19.05.2005 kohtuasjas 3-1-1-43-05 otsuse punktis 7 leidnud, et isiku kohustamine ette näitama tema taskus olevaid esemeid riivab PS §-s 20 sätestatud õigust isikupuutumatusele ja seda võib teha üksnes seaduses sätestatud juhtudel ja korras. Viidatud norm seab piirangu üheks eelduseks parlamendiakti olemasolu. Kohus märkis eelnevalt, et seadus, mis annaks aluse vanglaametniku läbiotsimiseks, puudub. Ka juhul, kui kaebaja suhtes teostatud toiminguid saaks käsitleda olemuselt nö turvakontrollina ja eelviidatud põhiseaduse normi kaitsealasse mittekuuluvana, on tegemist ühe olulise põhivabaduse (eraelu puutumatuse) riivega, mille alused näeb ette PS § 26.

PS § 26 kohaselt on igaühel õigus perekonnaja eraelu puutumatusele. Riigiasutuse, kohaliku omavalitsused ja nende ametiisikud ei tohi kellegi perekonnaega eraellu sekkuda muidu, kui seaduses sätestatud juhtudel ja korras tervise, kõlbluse, avaliku korra või teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks, kuriteo tõkestamiseks või kurjategija tabamiseks. PS § 26 kaitseala hõlmab kõiki eriõigusega kaitsmata eraelu valdkondi. PS §

26 kaitsealasse kuulub ka isiku õigus füüsilisele ja vaimsele puutumatusele, mida isiku läbiotsimine võib riivata. Kohus leiab, et kaebaja ja tema valduses olnud asjade läbiotsimiseks puudus igasugune õiguslik alus (nii seaduse kui madalamal seisva õigusakti näol). Põhiõiguse riivet lubav norm peab õigusaktist selgelt tulenema. Läbiotsimine saab toimuda kõnealuse määruse tähenduses muu isiku puhul vaid vanglasse sisenemisel (tulenevalt Määruse § 49 lg-st 1 ja 3; § 52 lg-st 10). Pooltel puudub vaidlus selles, et kaebaja suhtes teostati vaidlustatud toimingud vanglast väljumisel. Määruse 5.peatükk „Isikule ja sõidukile kohaldatav pääslakord“ reguleerib isikute ja sõidukite vanglasse sisenemist ja vanglast väljumist (§ 50 lg 1). Määruse § 52 reguleerib paragrahvi pealkirja kohaselt vanglasse sisenemist. Viidatud paragrahvi lõige 4 kohaselt tehakse vanglasse sisenemisel isikule (§ 50 lg 2 kohaselt vanglateenistuja ja vanglat külastav isik) ettepanek anda hoiule vanglas keelatud esemed ja ained ning muud ebaotstarbekad, suuremõõtmelised või vangla julgeolekut ohustavad asjad. Sama paragrahvi lõige 10 kohaselt on vanglaametnikul õigus otsida isik ja tema asjad läbi. Vanglast väljumist reguleerivad paragrahvid (§ 54, 55) ei näe ette õigust isiku või tema asjade läbiotsimiseks. Samas on sõidukite pääslakorras (Määruse 4.jagu § 58) ette nähtud õigus otsida sõiduk ja selle veos läbi nii vanglasse sisenemisel kui väljumisel. Kuna läbiotsimise eesmärgiks on avastada ning ära võtta keelatud esemed ja ained, siis saab läbiotsimine selle eesmärgist tulenevalt toimuda vanglaametniku sisenemisel, st et vangla peab tagama kontrolli selliselt, et vanglaametnik ei tooks vanglasse keelatud esemeid ja aineid ning kaasas oleks vaid tööpäeva jooksul hädavajalikud ja lubatud esemed. Määruse §

49 lg 3 lubab läbiotsimisest keelduva vanglaametniku kõrvaldada teenistuskohustuste täitmiselt. Vanglaametnike sisenemine vanglasse toimub vaid pääsla kaudu, seega peaks läbiotsimise täpne korraldus nähtuma pääslakorrast (Määruse 5.pt, 1. ja 2.jagu). Kohus on seisukohal, et vanglaametniku läbiotsimiseks vanglast väljumisel ei anna õiguslikku alust ka Määruse § 43 lg 1 (defineerib vaid läbiotsimise mõiste) või põhimõte, et vangla administratsioon peab tagama julgeoleku ja korra vanglas. Kui vastustajal on kahtlus, et vanglaametniku poolt viiakse välja (varastatakse) humanitaarabi või muid vanglale kuuluvaid esemeid, siis tuleb esitada avaldus kriminaalmenetluse algatamiseks ning läbiotsimise toimingud teostatakse kriminaalmenetluse seadustikus ettenähtud korras. Kriminaalmenetluse seadustiku § 91 lg 5 p 1 ja 2 kohaselt võib läbiotsimismääruseta läbi otsida isiku kahtlustatavana kinnipidamise või vahistamise korral või isiku, kelle kohta on alust arvata, et ta läbiotsimiskohal varjab otsitavat objekti. Antud juhul oli ka kaebaja suhtes vangla avalduse alusel (tlk

181-183) 14.01.2005 algatatud kriminaalmenetlus, mida viis läbi Kaitsepolitseiamet. Kaitsepolitseiameti 17.06.2005 kirja kohaselt A.L.´i suhtes märgitud kuupäevani uurimistoiminguid ei tehtud (tlk 89). Isegi, kui eeldada, et vanglast väljumisel läbiotsimise teostamiseks annab aluse Määruse § 43 lg 1 ning see on õigusliku alusena piisav, on vanglast väljuva vanglaametniku läbiotsimine lubatav vaid operatiivinformatsiooni olemasolul. Tulenevalt Määruse § 49 lg-st 1 otsitakse vanglateenistuja või vanglat külastav isik läbi operatiivinformatsiooni põhjal, mis on faktiliseks eelduseks toimingu teostamisel.

Seda, et isiku (vanglateenistuja või vanglat külastav isik) läbiotsimine vanglas saab toimuda vaid operatiivinformatsiooni olemasolul ehk teisisõnu läbiotsimise aluseks saab olla vaid põhjendatud ja piisav kahtlus, kinnitab ka Riigikohtu halduskolleegiumi 10.06.2005 lahend kohtuasjas 3-3-1-30-05. Väidetavalt oli 04.01.2005 toimunud läbiotsimise ajendiks vastustaja kahtlus, et kaebaja viib või võib viia välja vanglale kuuluvaid humanitaarabina saadud asju. Vastustaja 14.06.2006 kohtunõudele esitatud kirjaliku vastuse kohaselt oli vastustaja valduses videokassett, mille salvestusest nähtuvalt väljus kaebaja sotsiaalosakonna laoruumist suure kotiga, milles vastustaja arvates võis olla humanitaarabi.

Kuna informatsioon võimaliku humanitaarabi varguse kohta ei leidnud hiljem kinnitust, ei alustatud kriminaalasja. (tlk 112-113) Tunnistaja H.Liivaku ütluste kohaselt oli kahtlus, et A.L. viib välja humanitaarabi. Kahtlus tekkis videosalvestuse põhjal, millel A.L. väljus spordikotiga humanitaarabi laost ning jaanuari läbiotsimine võis olla selle video põhjal tekkinud kahtlusega seotud. Korralduse läbiotsimiseks võis anda tunnistaja. (tlk 190) Samas ei otsitud kaebajat läbi vahetult peale videosalvestusega tutvumist, millise asjaolu üle pooltel vaidlus puudub.

Samuti, kaebaja kohtuistungil antud seletuse kohaselt ei hoitud humanitaarabi laos, kust kaebaja spordikotiga väljus ning kaebajal oli sissepääs vaid sotsiaalabi lattu, kus ta vahel hoidis oma sporditarbeid. (tlk 169) Nagu kohus eelnevalt märkis, oleks vastustaja varguse kahtluse korral pidanud esitama avalduse kriminaalasja algatamiseks ning kriminaalmenetluse väliselt tõendite kogumine ei saa olla õiguspärane. 11.03, 14.03 ja 15.03.2005 läbiotsimiste eesmärgiks oli vastustaja seletuse kohaselt, leida internetipanga kaardi koodid ning muid vanglale kuuluvaid või vanglas keelatud esemeid.

Vaidlus puudub selles, et kaebajalt vanglale kuuluvaid esemeid ühelgi läbiotsimisel ei leitud. Tunnistaja A.Pille ütluste kohaselt andis nimetatud läbiotsimisteks korralduse H.Liivak seoses probleemiga pangakaartidega ja palus vaadata ka, kas on muid esemeid. (tlk 172) Märtsis teostatud läbiotsimised võisid tunnistaja H.Liivaku ütluste kohaselt olla seotud pangakaartide kadumisega ja aasta alguses algatatud kriminaalmenetlusega, mis andis alust arvata, et vanglast võidakse asju välja viia. Tegemist oli tunnistaja väitel operatiivinformatsiooniga, mille H.Liivak edastas A.Pillele. (tlk 190) Kuna 11.03 koodikaarte ei leitud, siis otsiti taktika mõttes läbi ka 14 ja 15.03.2005. (tlk 191) Kaitsepolitseiametile 10.01.2005 H.Liivaku poolt esitatud avalduse (tlk 182-183) kohaselt toimetati pangadokumendid ja koodid A.L.i koju oktoobris 2004 ning vanglal oli alust kahtlustada, et A.L.il oli kinnipeetava pangaarve käsutamise võimalus.

Kohus leiab, et kuna vastustaja ei olnud õigustatud läbi viima läbiotsimisi kriminaalasjas tõendite kogumiseks, siis olid läbiotsimised ebaseaduslikud. Riigikohtu kriminaalkolleegium on ülalviidatud 19.05.2005 otsuses märkinud, et asitõendite kogumine saab toimuda vaid kriminaalmenetluse seadustikus ettenähtud korras, mitte nn „turvakontrolli“ läbiviimise teel, millist mõistet menetlusseadustikud ei tunne. Vastustaja ei ole kohtumenetluses tõendanud selliste faktide ja informatsiooni olemasolu, mis võimaldaks objektiivselt hinnates jõuda järeldusele, et läbiotsimise teostamiseks 04.01.2005, 11.03.2005, 14.03.2005 ja 15.03.2005 esines muu (peale kriminaalmenetluse algatamise ajendiks olnud) põhjendatud ja piisav kahtlus.

Samuti märgib kohus, et läbiotsimise kohta oleks tulnud koostada läbiotsimise akt (Määruse lisa 1), sõltumata sellest, kas kaebajalt midagi ära võeti või kas tema valdusest tuvastati vanglas keelatud esemeid, et tagada toimingu kontrollitavus. Samuti on läbiotsimisel elementaarseks nõudeks, teha läbiotsitavale teatavaks läbiotsimise põhjus. Kuna kaebaja loobus 03.08.2006 kohtuistungil kaebuse põhjendustest seoses Harku vangla pääslakorra kohaldamisega, siis kohus neid kaebuse väiteid ei käsitle.

Kohus on eeltoodust tulenevalt seisukohal, et kaebaja suhtes teostati läbiotsimised ning need olid ebaseaduslikud ning vaidlustatud toimingud tuleb HKMS § 26 lg 1 p 3 alusel tunnistada õigusvastaseks.

Kaebuse kohaselt võeti kaebajalt 04.01, 11.03, 14.03 ja 15.03.2005 vabadus, millega rikuti PS §-s 20 sätestatud õigust. PS § 20 tagab igaühe õiguse vabadusele ja isikupuutumatusele. Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 5 (õigus isikuvabadusele ja turvalisusele) ja PS § 20 tagavad füüsilise vabaduse kaitset meelevaldse vahistamise või kinnipidamise eest nö raskematel juhtudel ega hõlma vähemolulisi piiranguid. Kaebaja läbiotsimine, mis ühelgi juhul ei kestnud üle poole tunni (kestsid ligikaudu 10-15 minutit), ei ole kohtu hinnangul käsitletav isikult vabaduse võtmisena PS § 20 ja EIÕK art 5 mõttes. Samuti tuleb arvestada, et vangla on paratamatult suletud territoorium ning vangla ehituslikust eripärast ja julgeoleku tagamise nõuetest tulenevalt ei ole sealt väljumine ilma vangla valvurite poolt uste sulgemise ja avamiseta võimalik.

Kaebuse kohaselt alandati läbiotsimisel kaebaja inimväärikust ja teotati au, kuna 04.01.2005 läbiotsimine viidi läbi kõrvaliste meesisikute juuresolekul; 11.03.2005 läbiotsimine oli läbiotsijaga füüsilise kontakti tekkimise tõttu ebameeldiv; 04.01, 11.03, 14.03 ja 15.03 läbiotsimisel käitus läbiotsija kaebajaga ebaviisakalt. PS § 17 kohaselt ei tohi kellegi au ega head nime teotada. PS 18 kohaselt ei tohi kedagi piinata, julmalt või väärikust alandavalt kohelda ega karistada. Inimese au ja väärikus on subjektiivsed kategooriad ning põhinevad inimese isiklikel hinnangutel. Tunnistajate (A.Pille; L.Zirnova; O.Bolmat´i) ütlustega ei leidnud kaebaja väited ebaviisakast käitumisest kinnitust. Samuti ei kinnitanud tunnistajate (A.Pille; L.Zirnova) ütlused kaebaja väiteid, et läbiotsimistel oleks tekkinud füüsiline kontakt. Asjaolu, et L.Zirnova ja O.Bolmat on käesoleva ajani Harku vangla ametnikud ja said vastustaja esindajate kaudu enne kohtuistungile tulekut põgusalt informatsiooni käimasoleva kohtuvaidluse kohta ei anna iseenesest alust nende ütlusi mitte arvestada, kohtul ei ole alust tunnistajate ütlusi pidada tõele mittevastavaks. Kaebaja seletus ei ole halduskohtus tõendiks. Seega ei saa kaebaja käsitletud väiteid lugeda tõendatuks. Küll on kohus seisukohal, et 04.01.2005 kaebaja läbiotsimisega kõrvaliste meesisikute juuresolekul, kus tal tuli kotist välja tõsta ka kaasas olnud isiklikud hügieenitarbed (tampoonid) pandi kaebaja olukorda, mis oli inimväärikust riivav. Ebaseaduslik läbiotsimine on tahtlik toiming. Asja materjalide ja kohtuistungil antud kaebaja seletuste põhjal võib järeldada, et kaebaja tundis ennast ebaseadusliku läbiotsimise tõttu häirituna, solvatuna ja ebameeldivalt. Seega olid läbiotsimise toimingud õigusvastased ka märgitud põhjustel. Kas selline rikkumine tuleks hüvitada rahaliselt või piisab vabandamisest, saab hinnata kahjunõuet läbivaatav kohus.

Kaebaja taotleb vastustajalt menetluskulude väljamõistmist. Kaebaja on kaebuse esitamisel tasunud riigilõivu 10 krooni (tlk 10) ja kandnud õigusabi osutamisega seotud kulusid 18 880 krooni (õiend tlk 185; arve tlk 186; nimekiri tlk 187). Õigusabi (alates 01.09.2006 kehtiva HKMS § 83 lg 4 kohaselt kohtuväline kulu) seisnes protsessidokumentide koostamises ja esindamises, kokku 8 tundi 30 minutit, tunni hinnaga 1600 krooni. HKMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks kohtuotsus tehti. Kohus leiab, et kohtuväline kulu on vaidluse mahtu ja keerukust ning kohtuistungiteks kulunud aega arvestades põhjendatud ning menetluskulud tuleb taotletud summas välja mõista.

Kristina Maimann Kohtunik