3-06-1324/5 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Silvia Truman, Ruth Virkus ja Oliver Kask Määruse tegemise aeg ja koht 1.september 2006, Tallinn Haldusasja number 3-06-1324 Haldusasi

L. S.u kaebus avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 14.07.2006 määrus nr 3-06-1324 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

L. S.u määruskaebus

RESOLUTSIOON

Jätta L. S.u määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 14.07.2006 määrus nr 3-06-1324 muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Ringkonnakohtu määruse peale võib edasi kaevata Riigikohtusse 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest. Määruskaebus peab hiljemalt tähtaja viimasel päeval olema jõudnud Riigikohtusse (tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 62).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Kaebuses palus L. S. mõista tema kasuks Eesti Vabariigilt (Rahandusministeeriumi kaudu) välja 226 837 krooni. Kaebuse kohaselt otsustas Tartu Maakohus 06.03.2003 otsusega paigutada L. S. tema nõusolekuta üheks aastaks hoolekandeasutusse tugevdatud järelevalvega osakonda. Kohtuotsuse täitmiseks viidi L. S. 07.08.2003 * Hooldekodusse kinnisesse osakonda, mis on oma olemuselt sarnane kinnipidamisasutusele ja kus ta viibis kuni 03.09.2004, so 392 päeva. 16.11.2004 tühistas Riigikohus Tartu Maakohtu otsuse põhjusel, et

L. S. ei kaasatud kohtumenetlusse. Asi saadeti tagasi esimese astme kohtusse ning asja uuel läbivaatamisel loobus Tartu linn L. S.u nõusolekuta tema hooldamisele saatmise nõudest. L. S.ul on õigus saada rahalist hüvitist 392 päeva eest riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse § 1 p 7 ja Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (konventsioon) artikkel 5 p 5 alusel. Kaebus esitati L. S.u nimel ning selle allkirjastas Eesti Patsientide Esindusühingu jurist E. P., lisades kaebusele L. S.u lihtkirjaliku volikirja.

04.07.2006 määrusega jättis kohus kaebuse käiguta ja andis puuduste kõrvaldamiseks 10- päevase tähtaja. Viidetega HKMS § 10 lg-le 7, TsÜS § 8 lg-tele 2 ja 3 ning §-le 10 selgitas kohus, et kuna asja materjalidest nähtub, et Tartu Maakohtu 23.09.2005 otsusega on määratud

3-06-1324 2(3)

L. S.u eestkostjaks E. K., kellele on antud kõik seadusliku esindaja volitused L. S.u suhtes, siis tuleb kaebajal esitada kohtule dokument, millest nähtub eestkostja nõusolek selleks, et E. P. saab olla L. S.u lepinguliseks esindajaks käesolevas vaidluses; samuti on eestkostjal võimalik esitada enda allkirjastatud kaebus.

Kirjalikus vastuses kohtumäärusele märkis E.P., et tal on õigus esindada L. S.u ilma viimase eestkostja E. K., kes ei ole kohtuvaidluse algatamisest huvitatud, nõusolekuta. Kaebus on vahetult seotud L. S.u kinnisesse asutusse paigutamisega. Halduskohtul tuleb kohaldada konventsiooni art 5 p 5, mis sätestab, et igaühel, kes on osutunud käsoleva artikli sätetega vastuolus oleva ahistamise või kinnipidamise ohvriks, on täitmisele kuuluv õigus kompensatsioonile.

Tallinna Halduskohus tagastas 14.07.2006 määrusega kaebuse läbivaatamatult HKMS § 11 lg 3 alusel põhjendusega, et kaebaja ei ole talle antud tähtajaks kõrvaldanud kaebuse puudusi. Piiratud teovõimega L. S.ul puudub iseseisev haldusprotsessiõigus avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamist puudutavas vaidluses. Ilma kaebuse esitajale L. S.ule määratud eestkostja E. K. nõusolekuta või volituseta ei saa E.P. kohtusse kaebusega pöörduda.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES

Määruskaebuses palutakse TsMS § 202 lg 2 kohaldamata jätmist, põhiseaduslikkuse järelevalvemenetluse algatamist nimetatud sätte vastuolu tõttu PS §-dega 3, 11, 12 ja 15, halduskohtu 14.07.2006 määruse tühistamist ja L. S.u kaebuse menetlusse võtmiseks kohustamist. Määruskaebuses leitakse, et halduskohus rikkus oluliselt protsessiõigusnorme ja kohaldas vääralt materiaalõigusnorme. Apelleeritud määruses puudub põhjendus selle kohta, miks kohus leidis, et L. S.u kaebust ei saa menetleda ning miks ei kuulu kohaldamisele konventsiooni art 5 p 5. Eeskostja E. K. ei nõustunud kaebuse menetlemisega isiklikel motiividel, mitte L. S.u huvidest lähtuvalt. PS § 12 sätestab, et kõik on seaduse ees võrdsed. PS § 15 sätestab, et igaühel on oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral õigus pöörduda kohtusse. Kohus rikkus kaebaja põhiseadusest tulenevaid isikuõigusi. Asjaolu näol, et L. S. ei saa oma rikutud õiguste kaitseks esitada iseseisvalt kaebust kohtule, on tegemist tema diskrimineerimisega tervisliku seisundi tõttu. Kuna TsMS § 202 lg 2 takistab piiratud teovõimega isikul pöörduda oma õiguste kaitseks kohtu poole, on säte põhiseadusevastane ja ei kuulu PS § 152 alusel käesoleva asja lahendamisel kohaldamisele.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

Määruskaebuse rahuldamiseks ei ole põhjust. Halduskohus ei ole kaebuse menetluskõlbulikkuse üle otsustamisel protsessiõigusnorme rikkunud ega materiaalõigust vääralt tõlgendanud ja kohaldanud. HKMS § 5 kohaselt tuleb selle seadustikuga reguleerimata küsimustes juhinduda tsiviilkohtumenetluse sätetest, arvestades halduskohtumenetluse erisusi. Kaebuse käiguta jätmise määruses on halduskohus põhjendatult osundanud TsÜS § 8 lõikele 3, mis sätestab, et kui isikule, kes vaimuhaiguse, nõrgamõistuslikkuse või muu psüühikahäire tõttu ei suuda kestvalt oma tegudest aru saada või neid juhtida, on määratud kohtu poolt eestkostja, siis eeldatakse, et isik on piiratud teovõimega. Asja materjalide juures on Tartu Maakohtu 23.09.2005 otsus (jõustus 24.10.2005) tsiviilasjas nr 2-2016/04, millega määrati L. S.u eestkostjaks E. K., kellele anti kõik seadusliku esindaja (eestkostja) volitused L. S.u suhtes. Seega ei ole vaidlust selle üle, et kaebuse esitaja L. S. on piiratud teovõimega isik. TsMS § 202

3-06-1324 3(3) lg 2 sätestab, et tsiviilkohtumenetlusteovõimet ei ole piiratud teovõimega isikul. Erandi sellest reeglist näeb ette sama paragrahvi lg 4, mille kohaselt on tsiviilkohtumenetlusteovõime eestkostetaval eestkoste seadmise menetluses ja vähemalt 14.-aastasel isikul teovõimest sõltumata tema kinnisesse asutusse paigutamise menetluses. Käesoleva vaidluse puhul ei ole tegemist TsMS § 202 lg-s 4 nimetatud menetlustega, vaid kaebuse esemeks on kahju hüvitamise nõue riigi vastu. Vastavalt TsMS § 217 lõikele 3 tsiviilkohtumenetlusteovõimetut menetlusosalist esindab kohtus tema seaduslik esindaja. Halduskohtumenetluses puudub erisus, mis võimaldaks halduskohtumenetlusteovõimet käsitada tsiviilkohtumenetlusteovõimest teisiti. Seega ei saa L. S. ilma seadusliku esindaja nõusolekuta käesolevat kaebust esitada ega kedagi teist isikut selleks volitada. TsMS § 202 lg 2 ei ole vastuolus rahvusvahelise õigusega ega põhiseadusega ja kuulub kohaldamisele käesoleva vaidluse lahendamisel. Põhjendatud ei ole ka määruskaebuse väide, et kaebajat on diskrimineeritud tema tervisliku olukorra tõttu. Perekonnaseaduse § 92 lg-st 4 ja §

98 lg-st 1 ning TsÜS §-dest 10 ja 11 tuleneb, et eestkostjal on seadusest tulenev õigus korraldada eestkostetava elu ja otsustada esindatava eest esindatava õiguste ja kohustuste omandamise ja teostamise üle. Seadusest tulenevalt määratakse eestkoste isikule, kes psüühikahäire tõttu ei suuda kestvalt oma tegudest aru saada või neid juhtida. Eestkoste määramine toimub kohtulikus korras eestkosteasutuse ettepanekul, eestkoste seadmise menetluses on isikul enda õigusi võimalik kaitsta isiklikult või esindaja kaudu ning kohtul on võimalik eeskoste määramise aluseks olevaid asjaolusid kontrollida. Perekonnaseaduse § 98 lg

2 paneb eestkostjale kohustuse hoolitseda eestkostetava ja tema ülalpidamise eest ja lähtuda oma tegevuses eestkostetava huvidest. Põhjendatud on seadusandja lähtumine eeldusest, et kuni eestkostja volitusi pole seaduslikus korras lõpetatud, hindab eestkostja eestkostetavast paremini seda, kas hagi või kaebuse kohtusse esitamine on eestkostetava huvidega kooskõlas või mitte. Piiratud teovõimega isikult ei ole kohtusse pöördumise õigust ära võetud, vaid on seatud sellele tingimused ja tal on võimalik PS § 15 lg-s 1 sätestatud õigust teostada seadusliku esindaja kaudu. Seatud tingimused on kooskõlas PS §-ga 11, kuna ei moonuta piiratavate õiguste ja vabaduste olemust ja on demokraatlikus ühiskonnas vajalikud. TsMS § 202 lg 2 kohaldamata jätmine ei tagaks ka kaebaja L. S.u kohtusse pöördumise õiguse isikliku teostamise võimalust laiemas ulatuses, kui on sätestatud TsMS § 202 lõikes 4. TsMS § 202 lg 2 kohaldamata jätmine ei võta piiratud teovõimega isiku seaduslikult esindajalt ära tema seadusest tulenevaid õigusi ja kohustusi isiku esindamisel ning esindajal säiliks õigus kaebuse läbivaatamise korral esindatava nimel protsessitoiminguid teha, sealhulgas kaebusest loobuda, kui ta peab piiratud teovõimega isiku kohtusse pöördumist põhjendamatuks. Kui aktsepteerida piiratud teovõimega isiku seadusliku esindaja seaduslikke volitusi, oleks tema esindatavale kohtusse pöördumise võimaldamine sõltumata seadusliku esindaja nõusolekust ka esindatava huvide kaitse aspektist mõttetu ja ebaefektiivne.

Kohtunikud Oliver Kask Ruth Virkus Silvia Truman