3-05-1372/5 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Oliver Kask, liikmed Viive Ligi ja Lauri Madise Otsuse tegemise aeg ja koht

25. august 2006, Tallinn Haldusasja number 3-05-1372 Haldusasi OÜ J ja E E AS kaebused Energiaturu Inspektsiooni 6. aprilli 2005. a otsuse nr 35-TK/ElTS ning OÜ J kaebus Energiaturu Inspektsiooni 7. aprilli 2005. a ettekirjutuse nr 2 tühistamise nõudes Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 28. novembri 2005. a otsus haldusasjas nr 3-592/2005 Menetluse alus ringkonnakohtus OÜ J ja E E AS apellatsioonkaebused Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Apellandid OÜ J (registrikood *) ja E E AS (registrikood *) Vastustaja Energiaturu Inspektsioon Kolmas isik AS Z (registrikood *)

RESOLUTSIOON

Jätta OÜ J ja E E AS apellatsioonkaebused rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 28. novembri 2005. a otsus haldusasjas nr 3-592/2005 muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule Tallinna Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul otsuse kättesaamisest. Kassatsioonkaebus peab hiljemalt tähtaja viimasel päeval olema jõudnud kohtusse (tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 62).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. AS Z ja E E AS (EE AS) sõlmisid lepingu elektrienergia ja võrguteenuse ostuks-müügiks. AS Z esitas igakuiselt EE AS-le elektrienergia arvesti näidud ja tasus tähtaegselt nende alusel esitatud arved. 30.09.2004 koostas EE AS esindaja akti nr 001956 omavolilise tarbimise ja arvesti rikkumise kohta.

3-05-1372

2(6) 12.11.2004 esitas EE AS arve nr 21520232 summas 44 098,49 kr. 17.12.2004 esitas EE AS tarbijale väljalülitamishoiatuse, milles teatati, et arve nr 21520232 mittetasumisel katkestatakse tarbimiskoha elektrienergiaga varustamine. 16.02.2005 lülitas OÜ J elektrienergia välja. 06.04.2005 Energiaturu Inspektsiooni (edaspidi ETI) otsuses nr 35-TK/ElTS leiti, et 30.09.2004 akti nr 001956 koostamisel rikkus EE AS majandusja kommunikatsiooniministri 16.06.2003 määrusega nr 107 kehtestatud „Omavoliliselt kasutatud elektrienergia koguse ja võrguteenuste mahu ning omavoliliselt kasutatud elektrienergia maksumuse määramise korra“ nõudeid, kuna akt koostati ilma tarbija esindaja või erapooletu tunnistaja juuresolekuta. Aktis tunnistajana märgitud isik on EE AS mõõteelektrik, mistõttu ei ole tegemist erapooletu tunnistajaga korra § 2 mõttes. Korra nõuetele mittevastav akt ei saa olla omavoliliselt kasutatud elektrienergia koguse ja võrguteenuse mahu ja maksumuse määramise aluseks korra § 4 järgi. Kuna EE AS rikkus korra kohustuslikke nõudeid ja omavoliline võrguteenuse ning elektrienergia kasutamine AS Z poolt on jäänud tõendamata, siis ei olnud EE AS tegevus arve koostamisel õiguspärane. Õigusvastaselt esitatud arve tasumata jätmist ei saa lugeda tarbijapoolseks rikkumiseks ja sellest tulenevalt puudus OÜ–l J õigus võrguühenduse katkestamiseks (elektrituruseaduse (ElTS) § 68). ETI leidis, et OÜ J tegevus elektrienergiaga varustamise katkestamisel on vastuolus ElTS § 90 lg 9 p-ga 2. ETI otsusega kohustati OÜ J võimaldama AS-l Z kasutada võrguühendust liitumispunktis. 07.04.2005 tegi ETI sellekohase ettekirjutuse nr 2.

2. Halduskohtule esitatud kaebustes palusid OÜ J ja E E AS tühistada ETI 06.04.2005 otsuse nr 35-TK/ElTS ning OÜ J palus tühistada 07.04.2005 ettekirjutuse nr 2.

3. Tallinna Halduskohtu otsusega jäeti kaebus rahuldamata järgmistel põhjustel:

a) ETI on õigustatud andma hinnangut, kas turuosalise tegevus vastab ElTS-le või mitte ka siis, kui turuosalised on omavahel lepingulistes või võlaõiguslikes suhetes. Tegemist on kaebusega ElTS § 99 lg 1 mõttes ja ETI-l oli kohustus menetleda kaebust vastavalt sama paragrahvi lg-le 2. ETI ei olnud kohustatud võtma seisukohta, kas ja kuidas on AS Z täitnud 17.04.2002 sõlmitud elektrienergia ostu-müügilepingut ja võrguteenuse osutamise lepingut ning tüüptingimustest tulenevaid kohustusi, sest ElTS § 68 p-des 1, 3 ja 4 toodud elektrienergiaja võrguteenuse omavolilise kasutamise koosseisudes ei sisaldu viidet elektrienergia ostu-müügi ja võrguteenuse osutamise lepingule.

b) ETI poolt kaebuse lahendamise käigus väljaselgitatud asjaolud, neist tehtud järeldused ning ETI seisukohad EE AS ja OÜ J tegevuse mittevastavuse kohta ElTS-ga ja korraga on esitatud vaidlustatava otsuse motiveerivas osas. Seega on ETI otsus põhjendatud ega ole vastuolus HMS § 56 lg-ga 1.

c) Kaebuse lahendamisel selgitas ETI välja, kas arve esitamine summas 44 098,49 kr väidetava omavolilise elektrienergia ja võrguteenuse kasutamise eest oli õiguspärane ja kas arve mittetasumine tarbija poolt oli tema tarbimiskoha väljalülitamise põhjuseks. Antud juhul piisas tunnistaja erapooletuse nõudele mittevastavuse üle otsustamiseks asjaolu tuvastamisest, et tunnistaja näol on tegemist kontrolli teostaja ja akti koostajaga samas ettevõttes töötava isikuga, kelle juuresolekul koostatud akti tõesust ei ole vaidluse korral võimalik erapooletult hinnata. Riigikohtu 10.06.2003 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-77-03 väljendatud seisukoht, et töötaja erapooletuses ei ole alust kahelda ainuüksi seetõttu, et ta töötab tööandja juures, ei ole vaidlusalusel juhul kohaldatav. Viidatud kohtuasjas oli tegemist täitemenetluse seadustikuga reguleeritud kohtutäituri toiminguga, mille juurde olid manukatena kutsutud kohtutäituri büroo töötajad. Kõnealuses asjas on tegemist kontrollimenetlusega elektrienergia omavolilise tarbimise üle, mis on reguleeritud ElTS § 68 lg 3 alusel kehtestatud korraga. Erapooletu tunnistajana korra § 2 mõttes saab käsitleda isikut, kes ei tööta kontrolli läbiviijaga sama ettevõtja juures, kuna vastasel juhul oleks tegemist mitte kontrollija ja erapooletu tunnistajaga, vaid kahe kontrollijaga, kelle poolt läbiviidud kontrolli objektiivsuses on tarbijal põhjendatult võimalik kahelda. Erapooletu tunnistaja juuresviibimise nõue välistab akti ühepoolse koostamise ettevõtja poolt.

3-05-1372

3(6)

d) Väide, et ETI oli kohustatud ise koguma täiendavaid tõendeid, on paljasõnaline ja põhjendamata, kuna kaebuse esitajad ei ole esitanud ühtegi konkreetset viidet, milliseid täiendavaid tõendeid oleks ETI pidanud täiendavalt koguma.

e) EE AS rikkus korra kohustuslikke nõudeid ja tõendamata on jäänud omavoliline elektrienergia ja võrguteenuse kasutamine, mistõttu on ETI vaidlustatavas otsuses jõudnud õigele järeldusele, et EE AS ei esitanud arvet õiguspäraselt, kuna rikuti AS Z kaitseõigust väidetava omavolilise elektrienergia ja võrguteenuse kasutamise tuvastamisel. OÜ-l J puudus ElTS § 90 lg 9 p-st 2 tulenev õigus tarbija võrguühenduse katkestamiseks põhjusel, et tarbija kasutab elektrienergiat ja võrguteenust omavoliliselt ElTS § 68 tähenduses. AS-le Z esitatud arve ei ole lepingu alusel tasutav rahasumma ElTS § 90 lg 1 mõttes, sest vastav kokkulepe lepingus puudub.

f) Seadus ja selle alusel antud õigusakt on tüüptingimuste suhtes ülimuslikud, mistõttu igasugust tüüptingimuste kasutajapoolset tõlgendust, millega piiratakse teise poole nõudeid või välistatakse need üldse, tuleb lugeda tarbijat kahjustavaks VÕS § 42 mõttes. Seega tuleb tarbijat kahjustavaks lugeda tüüptingimuste kasutaja poolset tõlgendust tingimuste punktis 7.6 nimetatud akti kohta selles, et akti koostamisel ei lähtutud ElTS § 68 regulatsioonist ega pidanudki kinni pidama korras sätestatud nõuetest, et akti võis koostada erapooletu tunnistaja juuresolekuta. Akti koostamisel ei järgitud korras sätestatud nõudeid, mistõttu ei saa akt olla omavoliliselt kasutatud elektrienergia koguse ja võrguteenuse mahu ning maksumuse määramise aluseks korra §

4 järgi ega võrguühenduse ja elektrienergiaga varustamise katkestamise aluseks (ElTS § 68).

g) Põhjendamatu on väide, et ETI pidi alustama väärteomenetlust. EE AS ei esitanud väärteoteadet ElTS § 102 lg 1 mõttes.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES

4. OÜ J ja EE AS apellatsioonkaebustes palutakse tühistada halduskohtu otsus järgmistel põhjustel:

a) Viidatud Riigikohtu otsus on asjakohane, sest käsitleb sama tööandja töötaja erapooletust. Asjaolu, et Riigikohtu otsuses käsitletakse täitemenetlust ja kõnealuses asjas kontrollimenetlust, ei ole oluline. Tuleb lähtuda seisukohast, et töötaja erapooletuses ei ole alust kahelda ainuüksi põhjusel, et ta töötab tööandja juures. Sageli suudab üksnes erialaspetsialist hinnata, kas tarbimiskohal nähtud faktiline olukord vastab aktis fikseeritavale.

b) ETI ei selgitanud välja, miks tuleb kahelda töötaja erapooletuses. Täiendava tõendi kogumisena oleks tulnud üle kuulata tunnistajana OÜ J töötaja. Asjaolu, et tunnistaja töötab OÜ-s J, ei anna alust kahelda tema erapooletuses. Asjaolu tuvastamisel, kas olukord vastas ElTS § 68 lg-s 1 sätestatud tunnustele ja on käsitletav elektrienergia ja võrguteenuse omavolilise kasutamisena, on kõik isikud, kes viibisid olukorra fikseerimise juures või teavad selle kohta ütluseid anda, käsitletavad tunnistajatena. Tunnistaja kuulatakse üle vande all ja teda hoiatatakse teadvalt valeütluste andmise eest. Nimetatud asjaolu on piisavaks tagatiseks, et iga tunnistaja räägiks tõtt. Korras ei ole nimetatud järjekindlalt „erapooletut“ tunnistajat. Korra § 3 lg-s 3 räägitakse vaid tunnistajast, kes peaks teiste seas aktile alla kirjutama, kui olukorra fikseerimise juures ei viibi elektrienergiat ja võrguteenust omavoliliselt kasutanud isikut või tema esindajat. Tunnistaja juuresolek ei ole vajalik akti formaalseks allkirjastamiseks, vaid selleks, et kinnitada aktis fikseeritud asjaolude esinemine. Tunnistaja, kellel ei ole vastavaid tehnilisi teadmisi, ei pruugi ise vahetult olukorda tajuda ja saab tunnistusi anda vaid selle kohta, mis akti koostaja talle olukorra kohta rääkis, mistõttu ei saa sellise tunnistaja ütlused olukorra tuvastamiseks olla käsitletavad otsese tõendina.

c) ElTS § 68 lg-s 1 sätestatud juhtudel on tegemist väärteoga ja ETI ei saa võtta seisukohta, kas omavoliline kasutamine on toimunud või mitte ilma vastavat väärteomenet-

3-05-1372

4(6) lust läbi viimata. Vastavalt ElTS § 68 lg 1 ja 3, § 102 lg 1 ja 2, § 106 lg 1 ja 2 on võrguteenuse või elektriteenuse omavolilise kasutamise puhul väärtegude kohtuväliseks menetlejaks Energiaturu Inspektsioon. Kuivõrd ETI analüüsis otsuses asjaolu, kas elektrienergia ja võrguteenuse omavoliline kasutamine toimus või mitte, oleks ETI pidanud alustama väärteomenetluse vastavalt KrMS § 193 lg 1, § 194 lg 1 ja 2 ning § 197 lg 2, koguma tõendeid ja hindama neid vastavuses seadusega ning alles seejärel otsustama, kas väärteo tunnustele vastav tegu on toime pandud või mitte. ETI oleks haldusmenetluse raames saanud anda hinnangu vaid sellele, kas kaebajad on fakti tuvastamiseks järginud õigusaktidega kehtestatud korda.

d) Karistusseadustiku (KarS) § 216 käsitleb energia ebaseaduslikku kasutamist kuriteona. Viidatud koosseis ja ElTS-s sätestatud väärteo koosseis kattuvad osaliselt. Vastavalt KarS § 3 lg-le 5, kui isik paneb toime teo, mis vastab väärteoja kuriteokoosseisule, karistatakse isikut üksnes kuriteo eest. Kuriteo tuvastamisel lähtutakse vaid KrMS sätestatust, mistõttu ei ole seaduse mõttega kooskõlas asjaolu, et väärteo tuvastamiseks seatakse kõrgemaid nõudmisi kindla tõendamisprotseduuri järgimise näol.

e) ElTS § 68 lg 3 ei sisalda volitusnormi aktis kohustuslike andmete märkimiseks. Seega on majandusja kommunikatsiooniminister määruse kehtestamisega ületanud oma pädevust. Majandusja kommunikatsiooniministril puudub volitus kehtestada kord omavolilise elektrienergia ja võrguteenuste kasutamise tuvastamiseks. Kuna majandusja kommunikatsiooniministri 16.07.2003 määruse nr 107 § 2 ja 3 andmiseks delegatsiooninorm puudub, on need vastuolus põhiseaduse § 94 lg-ga 2. Lähtudes PS §-st 15 palutakse viidatud määruse § 2 ja § 3 tunnistada PS § 94 lg-ga 2 vastuolus olevaks.

5. Energiaturu Inspektsiooni vastuses palutakse jätta halduskohtu otsus muutmata. Vastustaja nõustub halduskohtu seisukohtadega ja lisab järgmist.

a) Ülekuulamine ei kuulu ETI pädevusse, kuid ETI-l on õigus vajadusel ütlusi võtta või haldusmenetluses seletus või arvamus võtta. Seletus ei oleks asendanud korra p-s 2 sätestatud nõuetele vastava akti koostamist. ETI ei vii läbi tsiviil-, kriminaalega halduskohtumenetlust ega võta üheltki tunnistajalt seletust vande all, vaid ElTS § 94 lg 1 p 1 kohaselt lahendab turuosaliste vaidlusi ElTS sätestatud korras. Sõnadega „erapooletu tunnistaja“ on seadusandja piiritlenud isiku seetõttu, et igasugune isik ei või olla tunnistajaks.

b) ElTS § 68 lg 3 ei välistanud elektrienergia omavolilise kasutamise tuvastamiseks korra kehtestamist. Tallinna Ringkonnakohtu 21.11.2005 otsuses haldusasjas nr 2-3/762/05 asuti seisukohale, et korra kohaldamisala ei saa määratleda kitsalt korra § 1 kaudu. Ka korra § 2, mis määrab elektrienergia omavolilise kasutamise, on kooskõlas korra andmise aluseks oleva ElTS § 68 lg-ga 3. Omavolilise tarbimise kindlakstegemine on võimalik üksnes omavoliliselt kasutatud elektrienergia koguse ja võrguteenuse mahu kindlakstegemise kaudu. Ei ole võimalik tuvastada omavolilist tarbimist, tegemata seejuures kindlaks selle kogust ja mahtu. Vastasel korral oleks võimalik tuvastada, et omavoliliselt on elektrienergiat tarbitud, kuid selliselt tarbitud energia kogus puudub. ElTS ei sätesta teistsugust korda elektrienergia omavolilise tarbimise kindlakstegemiseks.

c) Apellatsioonimenetluses ei saa esitada uusi nõudeid, mistõttu taotlust sätete tunnistamiseks põhiseadusega vastuolus olevaks ringkonnakohtule esmakordselt esitada ei saa.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Ringkonnakohus ei pea vajalikuks korrata halduskohtu otsuse põhjendusi, tuginedes TsMS § 654 lõikele 6. Vastuseks apellandi väidetele märgib kohus järgmist.

3-05-1372

5(6)

7. Apellant leiab, et 30.09.2004 akti olukorra fikseerimise kohta koostamise juures viibinud OÜ J mõõteelektrik U. Umal on käsitletav erapooletu tunnistajana majandusja kommunikatsiooniministri 16.06.2003 määruse nr 107 „Omavoliliselt kasutatud elektrienergia koguse ja võrguteenuste mahu ning omavoliliselt kasutatud elektrienergia maksumuse määramise kord“ § 2 tähenduses. Ringkonnakohus leiab, et väidetav tunnistaja täitis ka ise kontrollija ülesandeid. Üksnes asjaolu, et tunnistaja oli OÜ J töötaja, ei ole veel piisav tema erapooletuse kahtluse alla seadmiseks, kuid käesoleval juhul osundab ka selle töötaja poolt kontrolli läbiviimisele tema poolt kolmanda isiku esindaja kutsumine akti koostamisele, mida kinnitasid EE AS ja OÜ J vastuses kolmanda isiku poolt ETI-le esitatud kaebusele. Erapooletuse tagaks olukord, kus tunnistaja tavapärased tööülesanded ei seisne EE AS või OÜ J poolt antud ülesandes kontrollida mõõtesüsteemide korrasolekut. Käesoleval juhul ei ole apellandid sellist põhistust esitanud.

8. Apellant leiab, et vastustaja oleks pidanud algatama süüteomenetluse, et tuvastada omavolilise energiatarbimise olemasolu, kui koostatud akt ei ole selleks piisav. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole see apellandi väide asjakohane. Käesolevas kohtuasjas on vaidluse all küsimus, kas ETI haldusaktid, milles tuvastati elektrienergiaga varustamise katkestamise õigusvastasus ning millega kohustati OÜ-d J võimaldama kolmandale isikule võrguühendus, on õiguspärased. Apellandid ei ole vaidlustanud süüteomenetluse algatamata jätmist. Ringkonnakohtu arvates ei ole süüteomenetluses tuvastatavad asjaolud sellise menetluse raames kogutavate tõenditega ETI ettekirjutuse ja kaebuse lahendamisel tehtud otsuse õiguspärasuse seisukohalt olulised. ElTS § 68 lg 3 ja selle alusel kehtestatud majandusja kommunikatsiooniministri ülalviidatud määrus näevad ette korra, kuidas elektrienergia ja võrguteenuse omavoliline kasutamine kindlaks määratakse. Kuna apellandid ei olnud sellist korda järginud, polnud seaduse nõuetele vastavalt omavolilist tarbimist, mis lubaks esitada kolmandale isikule sellekohase arve või lõpetada võrguteenuse osutamine, tuvastatud. Asjaolu, kas omavoliline tarbimine tegelikkuses aset leidis, oli võrguteenuse lõpetamise õiguse kasutamiseks ElTS § 90 lg 9 p 2 tähenduses võrguteenuse osutaja poolt tuvastamata. Samuti ei olnud nõuetekohaselt esitatud kolmandale isikule arvet, mille tasumata jätmise eest võrguteenuse lõpetamine on lubatud.

9. Vastuseks apellantide väitele ElTS § 68 lg 3 alusel kehtestatud määruse põhiseadusele mittevastavuse kohta osundab kohus oma varasemale vastustaja poolt nimetatud otsusele ja leiab, et see väide ei ole põhjendatud. Majandusja kommunikatsiooniministri 16.06.2003 määrusega nr 107 kehtestatud „Omavoliliselt kasutatud elektrienergia koguse ja võrguteenuste mahu ning omavoliliselt kasutatud elektrienergia maksumuse määramise korra“ kohaldamisala ei saa määratleda kitsalt korra § 1 kaudu. Korra § 2 sätestab, et elektrienergia omavolilise kasutamise tuvastamisel koostab ettevõtja esindaja akti omavolilise tarbija või tema esindaja juuresolekul. Kui omavoliline tarbija või tema esindaja ei viibi akti koostamise juures või keeldub aktile allakirjutamisest, koostatakse akt erapooletu tunnistaja juuresolekul. Korra järgmised sätted kehtestavad nõuded akti koostamisele ja selle sisule. Nimetatud kord on kehtestatud ElTS § 68 lg 3 alusel, mis sätestab, et omavoliliselt kasutatud elektrienergia koguse ja võrguteenuste mahu ning omavoliliselt kasutatud elektrienergia maksumuse määramise korra kehtestab majandusja kommunikatsiooniminister. Apellandi väitel kasutas kolmas isik elektrienergiat ja võrguteenust omavoliliselt. ElTS ei sätesta teistsugust korda omavolilise tarbimise kindlakstegemiseks. Ringkonnakohus leiab, et omavolilise tarbimise kindlakstegemine on võimalik üksnes omavolilise elektrienergia koguse ja võrguteenuse mahu kindlakstegemise kaudu. Korra § 2 on kooskõlas korra andmise aluseks oleva ElTS § 68 lõikega 3. Ei ole võimalik tuvastada omavolilist tarbimist, tegemata seejuures kindlaks selle kogust ja mahtu. Vastasel korral oleks võimalik tuvastada, et omavoliliselt on elektrienergiat tarbitud, kuid selliselt tarbitud energia kogust olemas ei ole.

3-05-1372

6(6)

10. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellandi kohtukulud tema enda kanda.

Viive Ligi Lauri Madise Oliver Kask