2-06-11244/4 · Tallinna Ringkonnakohus

2-06-11244

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kai Kullerkupp, Valdo Lips, Ülle Jänes Määruse tegemise aeg ja koht

18. august 2006.a, Tallinn Tsiviilasja number 2-06-11244 Tsiviilasi

E. V. avaldus sünniakti kande ebaõigsuse tuvastamiseks Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu 09. juuni 2006.a määrus avalduse menetlusse võtmisest keeldumise kohta Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

E. V. määruskaebus Menetlusosalised ja nende esindajad Määruskaebuse esitaja (avaldaja) E. V., lepinguline esindaja adv Denis Polman Menetluse liik Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 09. juuni 2006.a määrus osaliselt põhjenduste osas ning teha selles osas uus määrus ringkonnakohtu põhjendustel. Ülejäänud osas jätta maakohtu määrus muutmata.

2. E. V. määruskaebus jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Määruse peale võib edasi kaevata Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates.

Asjaolud ja menetluse käik

1. 15. mail 2006.a esitas E.V. avalduse oma tädi T. E. sünniakti kande ebaõigsuse tuvastamiseks. Avalduse kohaselt on tema tädi T. E. ema avaldaja vanaema P. E. ning ebaõige on

T. E. sünniakti kantud ema nimi Sara. Avaldajal on õigustatud huvi oma tädi sünniakti kande ebaõigsuse tuvastamiseks, kuna ta on kolmanda järjekorra seadusjärgse pärijana esitanud avalduse peale T. E. surma järelejäänud pärandvara vastuvõtmiseks, kuid sünniakti kande ebaõigsuse tõttu on pärimine takistatud.

2. 09. juuni 2006.a määrusega keeldus Harju Maakohus avalduse menetlusse võtmisest ja tagastas avalduse. Kohtumääruse põhjenduste kohaselt ei kuulu avaldaja PkS § 44 lg 2 toodud isikute ringi, kellel on õigus vaidlustada vanema kohta sünniakti tehtud kannet. Samuti ei saa avaldust esitada surnud isiku nimel. Avaldaja pärimisõiguse kindlakstegemine on võimalik hagimenetluse korras TsMS § 368 lg 1 alusel, mille kohaselt võib hageja esitada hagi õigussuhte

2 (3) olemasolu või puudumise tuvastamiseks, kui tal on sellise tuvastamise vastu õiguslik huvi. Seega tuleks avaldajal esitada tuvastushagi avaldaja pärimisõiguse tuvastamiseks kohaliku omavalitsusüksuse kui hetkel teadaolevalt ainsa pärija vastu.

Asjaosaliste põhjendused apellatsioonimenetluses

3. Avaldaja ei nõustunud maakohtu määrusega, paludes selle tühistada ning võtta E.V. avaldus menetlusse. Maakohus keeldus avalduse menetlusse võtmisest valel alusel. E.V. ei soovinud avaldust esitada T. E. nimel, vaid enda nimel, seetõttu ei saanud tekkida küsimust esindusõigusest ja selle tõendamisest. Avalduse materiaalõiguslikuks aluseks on PkS § 110 ning Vabariigi Valitsuse 19. augusti 1997. a määrus nr 159 „Perekonnaseisuaktide koostamise, muutmise, parandamise, taastamise ja tühistamise ning perekonnaseisutunnistuste väljaandmise korra kinnitamine“).

Ringkonnakohtu seisukoht ja põhjendused

4. Ringkonnakohus, tutvunud asja materjalidega, leiab, et maakohtu määrus tuleb osaliselt tühistada põhjenduste osas ning teha selles osas uus määrus ringkonnakohtu põhjendustel, kuid määruskaebus ei anna alust vaidlustatud määruse resolutsiooni muutmiseks. Määruskaebus seega rahuldamisele ei kuulu.

5. Kolleegium nõustub määruskaebuse esitaja seisukohaga, et maakohus on keeldunud avaldust menetlusse võtmast ebaõigel alusel. Vaidlustatud määruses leidis maakohus, et avaldaja ei kuulu isikute hulka, kellel on õigus vaidlustada perekonnaseisuakti vanema kohta tehtud kannet, ning viitas avalduse menetlusse võtmata jätmise alusena TsMS § 371 lg 1 p-le 12, mille kohaselt keeldutakse hagiavalduse menetlusse võtmisest juhul, kui õigustatud isiku nimel hagiavalduse esitanud isik ei ole tõendanud oma esindusõiguse olemasolu. Avaldaja esitas avalduse T. E. sünniakti kande ebaõigsuse tuvastamiseks enda nimel, seega ei ole tegemist avalduse esitamisega teise isiku nimel omamata selleks esindusõigust. Seega puudus kohtul alus keelduda avalduse menetlusse võtmisest TsMS § 371 lõikes 1 loetletud alustel.

6. Ringkonnakohtu arvates tuleneb aga alus avalduse menetlusse võtmisest keeldumiseks TsMS § 371 lõikest 2, mille kohaselt võib kohus jätta hagiavalduse menetlusse võtmata, kui eeldades hageja esitatud faktiliste väidete õigsust ei ole hageja õiguste rikkumine hagi alusena toodud faktilistele asjaoludele tuginedes üldse võimalik või kui hagi ei ole esitatud hageja seadusega kaitstud õiguse ega huvi kaitseks või eesmärgil, millele riik peaks andma õiguskaitset, või kui hagiga ei ole seda eesmärki võimalik saavutada. Ringkonnakohtu arvates kohaldub TsMS § 371 lg 2 ka juhul, kui hageja ei kuulu isikute hulka, kellele seadusest tulenevalt kuulub vastavasisulise hagi esitamise õigus. Niisugusel juhul välistab hagiga taotletud eesmärgi saavutamise õigusnorm, millega piiratakse hagi esitamiseks õigustatud isikute ringi. Käsitletaval juhul ei oleks hagi menetlussevõtmine kooskõlas ka menetlusökonoomika põhimõttega, kuivõrd hagi tuleks jätta rahuldamata põhjusel, et hagejal puudub õigus hagi esitada.

7. PkS § 44 lg 1 kohaselt võib kohust tunnistada lapse sünniaktis vanema kohta tehtud kande ebaõigeks, kui tuvastab, et laps ei põlvne sellest vanemast. Lg 2 kohaselt on vanemate kohta tehtud kannete vaidlustamise õigus sünniakti lapse isa või emana kantud isikul, enda vanemaks tunnistamist nõudval isikul juhul, kui tema asemel on sünniakti vanemana kantud teine isik, ning lapse eestkostjal või täisealiseks saanud lapsel. Oma sisult on PkS § 44 suunatud ühe isiku teisest põlvnemise kindlakstegemisele, kusjuures õigus nõuda põlvnemissuhte olemasolu tuvastamist kuulub üksnes arvatava põlvnemissuhte vahetutele osalistele. Käesolevas asjas puudub vaidlus

3 (3) selles, et avaldaja E.V. PkS § 44 lg 2 toodud isikute hulka ei kuulu ning selle sätte alusel T. E. sünniakti vanemate kohta tehtud kannete vaidlustamise õigust avaldajal ei ole.

8. Asjakohane ei ole avaldaja viide PkS §-le 110 kui T. E. emast põlvnemise tuvastamise materiaalõiguslikule alusele. PkS § 110 lg 1 kohaselt parandab perekonnaseisuasutus perekonnaseisuakti kannetes vigu ja teeb neis muudatusi, kui selleks on küllaldane alus ja huvitatud isikute vahel ei ole vaidlust. Lg 11 kohaselt võib perekonnaseisuakti muuta ja parandada perekonnaseaduses sätestatud juhtudel kohtu või perekonnaseisuasutuse otsuse alusel, millega parandatakse või muudetakse perekonnaseisuakti kannet. Kui perekonnaseisuasutus kande parandamisest või muutmisest keeldub, samuti vaidluse korral asjast huvitatud isikute vahel, otsustab lg 2 kohaselt kande parandamise või muutmise huvitatud isiku avalduse alusel kohus. Ringkonnakohus on seisukohal, et PkS § 110 ei reguleeri perekonnaseisuaktidesse kantavate materiaalõiguslike asjaolude, nagu ühe isiku põlvnemine teisest, tuvastamist. Põlvnemise kindlakstegemise alused on sätestatud PkS II osa 7. peatükis (PkS §§ 38 – 45). Seevastu PkS § 110 lõikes 1 reguleeritakse esmalt ebatäpsuste parandamist perekonnaseisuaktis kui haldusaktis sisuliselt haldusmenetluse seaduse § 59 tähenduses. Sellele viitab ka Vabariigi Valitsuse 19. augusti 1997. a määruse nr 159 „Perekonnaseisuaktide koostamise, muutmise, parandamise, taastamise ja tühistamise ning perekonnaseisutunnistuste väljaandmise korra kinnitamine“ (edaspidi „VV määrus nr 159“) p 90, mille kohaselt vigade all mõistetakse mõne tähe või sõna vahelejätmist, samuti perekonnanimede õigekirjutuslikku parandamist. Sel viisil parandamise korras ei ole võimalik muuta perekonnaseisuakti sisu, eelkõige tuvastada põlvnemissuhte olemasolu teiste isikute vahel kui nähtub perekonnaseisuaktist. Perekonnaseisuakti muutmine tähendab muutunud õiguslike asjaolude kajastamist perekonnaseisuaktis, kusjuures need asjaolud peavad pädeva ametiasutuse (kohus või perekonnaseisuasutus) poolt olema eelnevalt selleks ettenähtud menetluskorda järgides tuvastatud. Ka sel juhul ei otsustata kande muutmise (PkS § 110) korras materiaalõiguslike suhete üle, vaid üksnes viiakse perekonnaseisuaktid kooskõlla selleks ettenähtud korras kindlakstehtuga ning sellele omistatud õiguslike tagajärgedega. See järeldub nii PkS § 110 lõikest 11 kui ka VV määruse nr 159 p-dest 91 ja 93, mis eeldavad perekonnaseisuakti kande muutmise alusena kohtu või perekonnaseisuasutuse otsuse (akti) olemasolu.

K. Kullerkupp

V. Lips

Ü. Jänes