3-06-413/7 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

1

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number 3-06-413 Otsuse kuupäev 8. august 2006 Kohtunik Roby Koik Kohtuasi OÜ E. kaebus Maksu-ja Tolliameti Lõuna maksu-ja tollikeskuse 1. veebruari 2006.a maksuotsuse nr 12-5/32 tühistamiseks. Asja läbivaatamise kuupäev 24. juuli 2006.a Istungil osalenud isikud Kaebuse esitaja OÜ E. juhatuse liige T. O, esindaja vandeadvokaat S. R; Vastustaja Maksu-ja Tolliamet, esindaja K. K. Resolutsioon Rahuldada kaebus ja tühistada Maksu-ja Tolliameti Lõuna maksu-ja tollikeskuse 1. veebruari 2006.a maksuotsus nr 12- 5/32. Välja mõista Maksuja Tolliametilt OÜ E. kasuks kohtukulu 5 000 (viis tuhat) krooni. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule Tartu Halduskohtu kaudu 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise kavatsusest tuleb Tartu Halduskohtule kirjalikult teatada 10 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1.Maksu-ja Tolliameti 15.09.2005.a korralduse nr 12-2.1/10192 alusel viidi läbi OÜ E. maksustamisperioodide jaanuar kuni detsember 2002.aasta käibemaksu ja tulumaksu arvestamise ja tasumise õigsuse kontrollimine seoses tehingutega OÜ-ga G. Kontrollimise tulemusel tegi maksuhaldur kindlaks, et OÜ E. on arvanud maksustatavalt käibelt ja arvestatud käibemaksust maha sisendkäibemaksu OÜ G. nimel väljastatud arvete alusel ja vähendanud sellega tasumisele kuuluvat käibemaksu 87 896 krooni ning teinud väljamakseid OÜ G. nimel väljastatud arvete alusel 576 207,95 krooni, millelt on jätnud arvestamata ja tasumata tulumaksu 202 452 krooni.

Maksuja Tolliameti Lõuna maksuja tollikeskuse 01.02.2006.a. maksuotsusega nr

2 12-5/32 kohustati OÜ E. tasuma tulumaksu 202 452 krooni ja käibemaksu 87 896 krooni.

OÜ E. esitas 01.03.2006.a Tartu Halduskohtule kaebuse Maksu-ja Tolliameti Lõuna maksu-ja tollikeskuse 01.02.2006.a maksuotsuse nr 12-5/32 tühistamiseks.

KAEBUSE PÕHJENDUSED JA TAOTLUS 2.Kaebuse esitaja ei nõustu maksuotsusega ning vaidleb sellele vastu. Maksuamet ei ole uurinud ja kogunud tõendeid, kas väidetavalt fiktiivsete tehingute objektiks olnud saematerjal leidis kasutust OÜ-s E. majandustegevuses. Maksustamise seisukohast, tulenevalt Maksukorralduse seaduse (edaspidi MKS) § 84 ja Riigikohtu lahendist 3-3- 1-31-99, omab tähtsust tehingute tegelik sisu, mis saematerjali müügi puhul oli OÜ E. poolt saematerjali omandamine eesmärgiga kasutada seda oma majandustegevuses. Maksuamet on väidetavalt kindlaks teinud, et OÜ G. on nn varifirma, siis see viitab asjaolule, et OÜ G. taga seisnud isikud ei ole just kõige ausamad ärimehed. Samas jääb arusaamatuks, kui OÜ E. raamatupidamises olevatel arvetel kajastatud saematerjal oli OÜ-l E. olemas ja majandustegevuses kasutusel, siis OÜ G. juhatuse liikme ütlustest ei piisa väitmaks, et saematerjali ei ole OÜ-lt G. ostetud. OÜ E. 2002 aasta saematerjali soetamiskogused võrduvad müügikogustega. OÜ G. oli käibemaksukohustuslane alates 01.03.2002.a, KMKR EE10074134. Sellest tulenevalt oli OÜ-l E. õigus vähendada tema poolt tasumisele kuuluvat käibemaksu, kuna tehingud olid reaalselt toimunud ning saematerjal OÜ E. poolt omandatud. Maksuamet on tahtlikult tõlgendanud OÜ G. arvete esitamise ja saematerjali müümise OÜ E. kahjuks. OÜ E. usaldas oma äripartnerit ning ostis arvete alusel OÜ-lt G. saematerjali. OÜ E. jaoks oli oluline majandustegevuseks vajaliku saematerjali soetamine, mitte OÜ G. ja temaga seotud isikute tausta põhjalik uurimine. Kuna OÜ G. oli käibemaksukohustuslane alates 01.03.2002.a ja saematerjal oli kohale toimetatud, siis võis OÜ E. vähendada tema poolt tasumisele kuuluvat käibemaksu 87 896 krooni võrra. Sellest tulenevalt käitus OÜ E. heauskse ettevõttena, kes kauba ostmisel tasutud käibemaksu võrra vähendas tasumisele kuuluvat käibemaksu, mida kinnitab ka laoseisu väljavõte 2002. aastast. Kaebaja leiab, et maksuotsuses välja toodud tõendid ja põhjendused ei tõenda, et OÜ E. ei ole reaalselt ostnud OÜ-lt G. saematerjali, arvestades, et kogu kaup oli OÜ-l E. olemas ja majanduskäibes. Maksuamet on oma väited rajanud vaid OÜ G. juhatuse liikme A.K. ütlustele, kes eitab tehinguid OÜ-ga E, siis järelikult ei teinud A. K. OÜ- ga E. tehinguid isiklikult, mida on kinnitanud OÜ E. juhatuse liige T. O. Küll aga sai T. O. OÜ G. poolt müüdava saematerjali kohta informatsiooni G. M. Ebamõistlik on Maksuameti järeldus, et kuna OÜ G. juhatuse liige eitab tehinguid OÜ-ga E, siis ei ole tehinguid toimunud, arvestades, et kaup soetati ja seda kasutati ettevõtluses. Siinkohal tekib kaebajal küsimus, miks Maksuamet loeb maksuseaduste rikkujaks OÜ E. arvestades, et OÜ G. poolt esitatud arvete alusel tarniti tellitud seamaterjal. Kaebuse esitajale jääb mulje, et valeliku äripartneri tegematajätmisest tekkinud väidetav maksuvõlg püütakse kätte saada ausalt ettevõttelt OÜ-lt E. Tehingute hilisema eitamise põhjus võib peituda ka OÜ G. enda ettevõtluse mitte kõige seaduslikemates tegudes, millele viitab Maksuamet oma kontrollaktis.

3 Nagu nähtub T. O. poolt Maksuametile antud seletustest, et OÜ G. poolt tarnitud kauba eest tasumine toimus arve alusel pärast kauba kohale toimetamist. OÜ-l E. ei olnud tehingute tegemise hetkel põhjust kahelda äripartneri ebaaususes, kuna OÜ G. tarnis tellitud saematerjali. Tehingu reaalset toimumist toetab ka asjaolu, et OÜ E. tasus soetatud saematerjali eest ülekandega OÜ G. arveldusarvele. Saematerjali ja palgi soetamise tehingu toimumine oleks tundunud kahtlasem antud asjaolude juures, kui OÜ E. oleks tasunud OÜ G. poolt esitatud arved sularahas.

Antud juhul on Maksuamet ebapiisavalt täitnud kohustuslikku uurimispõhimõtet ning sellest tulenevalt on ennatlikult, so reaalseid tõendeid omamata, eeldanud, et tehinguid OÜ E. ja OÜ G. vahel ei ole toimunud. Sellest väitest tulenevalt on Maksuamet asunud väärale seisukohale, et OÜ-l E. puudus õigus vähendada tema poolt tasumisele kuuluvat käibemaksu ning, et tal nüüd lasub kohustus täiendavalt tasuda tulumaksu tehingult, millega omandati ettevõtluses vajaminev saematerjal. Ebamõistlik on Maksuameti järeldus, et kuna OÜ G. juhatuse liige eitab tehinguid OÜ-ga E, siis ei ole tehinguid toimunud, arvestades, et saematerjal oli olemas ja ettevõtluses kasutusel ning omandatud kauba eest oli tasutud ülekandega. Maksuotsuses on Maksuamet tehingute tühisuse tõendamist põhistanud Rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse (edaspidi RPTS) §-ide 5, 7 ja 9 sätestatud nõuete rikkumisega. Siinkohal ei ole Maksuamet arvestanud äritava, mis oli eriti valdav 2002.aastal, mille kohaselt ei peetud vajalikuks tuvastada äripartnerit esindanud isikuid, seda just juhtudel kui mõlemad pooled täitsid nõuetekohaselt oma kohustused. Antud juhul tarnis OÜ G. OÜ E. poolt tellitud seamaterjali, mille eest OÜ E. tasus pangaülekandega. Hilisemaid pretensioone tulenevalt vaidlusalustest tehingutest OÜ-l E. OÜ G. vastu ei olnud. Riigikohus on oma lahendis nr 3-3-1-4-00 asunud seisukohale, et maksuõiguses ei ole üldjuhul lubatud seaduse tõlgendamine maksumaksja kahjuks s.t maksukoormust suurendavalt. Antud juhul on Maksuamet tõlgendanud RPTS OÜ E. maksukohustust suurendavalt, kuigi tehingu tegelik sisu oli saematerjali ost. RPTS-is sätestatud kohustuste rikkumine ei saa kaasa tuua toimunud tehingutelt maksusumma juurdearvestust Maksuameti poolt. Isikusamasuse tuvastamata jätmine äripraktikas ei too endaga kaasa maksuõigusrikkumist, arvestades, et tellitud saematerjal tarniti. RPTS kohustuse rikkumisega tekkinud võimatus Maksuametile anda täpset informatsiooni OÜ-d G. esindanud isiku suhtes ei too OÜ-le E. kaasa käibemaksu mahaarvamise keeldu. RPTS § 6 lg 5 kohaselt. Käesoleva seaduse § 5 lõikes 1 nimetatud isik on kohustatud tuvastama käesoleva seaduse §-s 9 nimetatud dokumentide alusel isikusamasuse kõigil isikutel, kellega ta tehingu või omavahel ilmselt seoses olevate tehingute sooritamisel kokku võtab vastu, vahendab või maksab välja sularaha üle 100 000 krooni, sularahata arveldamise korral üle 200 000 krooni. Kaebaja leiab, et Maksuamet on vääralt tõlgendanud Rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduses sätestatud tehingute summasid, mis vajavad isiku tuvastamist. Kaebuse esitaja juhib tähelepanu, et RPTS § 6 lg 5 kohaselt tuleb tuvastada isiku samasus, kui sularahata tehing ületab 200 000 krooni. Antud juhul jäi OÜ G. ja E. vaheline 27.03.2002.a ostu-müügitehing, mille arve nr 11 jääb lubatud 200 000 krooni piiridesse. Viimati nimetatud asjaolu ei ole Maksuamet maksuotsuse koostamisel arvesse võtnud.

4 OÜ E. on maksumenetluses täitnud oma kaasaaitamise kohustuse ning andnud ütlused OÜ-ga G. toimunud tehingute kohta, mille puhul ei tuvastatud OÜ G. esindajat, kuid tellitud kaup tarniti ja OÜ G. esitas selle kohta ka arve. Uurimispõhimõte kohustab maksuhaldurit välja selgitama kõik maksustamiseks olulised asjaolud, ka need, mis maksukoormust vähendavad. (Riigikohtu otsus 3-1-26- 02) MKS § 11 lg 1 kohaselt maksuhaldur on maksude tasumise õigsuse kontrollimisel ja maksusumma määramisel kohustatud arvestama kõiki asjas tähendust omavaid, sealhulgas nii maksukohustust suurendavaid kui ka vähendavaid asjaolusid. Kaebaja leiab, et Maksuhaldur on kontrolli käigus kogunud vaid tõendeid, mis suurendavad OÜ E. maksukohustust. Tõendid, mida Maksuamet üritab OÜ E. vastu kasutada on kaudsed ja interpreteeritud. Maksuamet ei ole ise püüdnud välja selgitada otseseid tõendeid tehingu objektiks olnud saematerjali kohta, mida ladustati OÜ E. laos ja hiljem edasi müüdi.

Käesoleval juhul ei ole Maksuamet uurinud kõiki faktilisi asjaolusid, mis selgitaksid välja Maksuameti poolt välja toodud tehingute tegelikud majanduslikud sisud. Maksuamet on maksuotsuses väljatoodud järeldused rajanud vaid kaudsetele tõenditele ja eeldustele. Maksuotsuse koostamisel on arvesse võetud T. O. ütlustest mõned laused, mida kontrollaktis interpreteeriti maksu juurdemääramise valguses. Samas on Maksuamet andnud kaudsetele tõenditele (OÜ G. juhatuse liikme ütlused) suurema õigusjõu kui OÜ E. poolt antud seletustele ja esitatud reaalselt tõendusmaterjalile.

Tulenevalt eeltoodust ja juhindudes MKS § 11, RPTS § 6 lg 5 palub kaebuse esitaja tühistada Maksuja Tolliameti Lõuna maksuja tollikeskuse 01.02.2006.a. maksuotsus nr 12-5/32. Juhul kui kohus leiab, et Maksuja Tolliameti Lõuna maksuja tollikeskuse 01.02.2006.a. maksuotsus nr 12-5/32 on põhjendatud OÜ E. poolt RPTS § 6 lg 5 rikkumisega, mille tulemusena ei olnud OÜ-l E. õigust vähendada tema poolt tasumisele kuuluvat käibemaksu, siis palub tühistada maksuotsus osas, mis puudutab OÜ G. 27.03.2002.a arvet nr 11. Kohtukulud jätta vastustaja kanda.

VASTUSTAJA VASTUVÄITED

3.Maksuja Tolliameti Lõuna maksuja tollikeskus peab OÜ E. kaebust põhjendamatuks ja vaidleb sellele vastu. Vastustaja on seisukohal, et vaidlustatud maksuotsus on õiguspärane ja põhjendatud ning puudub alus selle tühistamiseks.

Vastustaja ei ole kahtluse alla seadnud asjaolu, et OÜ E. tegeles kontrollitaval perioodil saematerjali müügiga. Seetõttu ei oma antud maksumenetluse tähendust ka kaebuse esitaja argument, et OÜ E. 2002. aasta saematerjali soetamiskogused võrduvad müügikogustega. Maksuhaldur tuvastas kontrollimisel, et OÜ E. ei soetanud saematerjali OÜ-lt G. ning sellest tulenes ka maksu määramine.

Vastustaja ei pea mõistlikuks OÜ E. esindaja viidet väidetavalt 2002. a kehtinud äritavale, mille kohaselt ei peetud vajalikuks tuvastada äripartnerit esindanud isikuid. Maksuhaldur on seisukohal, et ei saa pidada äris tavapäraseks tehingupartneri(te) tuvastamata jätmist tehingute tegemisel, mille käigus makstakse välja 576 207.96 krooni. Lisaks oli OÜ-l E. kohustus tuvastada tehingupartneri isikusamasus tulenevalt rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse § 7 lõikest 3 (kontrollitaval perioodil kehtinud redaktsioonis), kuna tehingute tegemisel tegi ta sularahata

5 arveldusena makseid üle 200 000 krooni. Seadusest tuleneva kohustuse mittetäitmist ei ole võimalik vabandada "äritava" järgimisega.

Eraldi peab vastustaja vajalikuks tuua välja OÜ G. nimel väljastatud 27.03.2002 arvega nr 11 seotud asjaolud. OÜ E. on leidnud, et arve nr 11 jääb "lubatud" 200 000 krooni piiridesse ning väidab, et maksuhaldur ei ole viimati nimetatud asjaolu maksuotsuse koostamisel arvesse võtnud.

Maksuotsuses on maksuhaldur märkinud, et OÜ G. nimel väljastatud arvete esitamise sagedusest, osutatud samaliigilisest teenusest ja nende eest ühel viisil samale pangakontole tasumisest lähtudes võib teha järelduse, et arved on esitatud omavahel ilmselgelt seoses olevate tehingute sooritamisel. Tehingute seotusele viitab ka asjaolu, et arve nr 21 on osaliselt tasutud koos arvega nr 11 (sama ülekanne 14.05.2002), selgituseks on märgitud arve nr 11 ja 21 lõplik tasumine. Seetõttu oli OÜ-l E. rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seadusest tulenev tehingupartneri kontrollimise kohustus ka selle tehingu puhul.

Maksuhaldur peab eriti oluliseks OÜ E. juhatuse, liikme seletust, milles juhatuse liige väitis end tehingute tegemisel teadnud olevat, et "üle 200 000 krooni ei tohi korraga üle kanda" ja et ta lähtus sellest ka OÜ E. tegevuses. Maksuhaldur märgib, et sularahata maksete tegemine summas üle 200 000 krooni ei ole keelatud. Asjaolu, et OÜ E. jagas tehtavad väljamaksed osadeks, vältimaks korraga tasumist üle 200 000 krooni, tähendab, et OÜ E. teadlikult hoidus kohustusest tuvastada tehingupartneri esindaja isikusamasus. OÜ E. tegevus näitab, et OÜ E. oli kas kindel selles, et tehingupartnerit esindanud isikud ei omanud tegelikult õigust OÜ G. nimel tegutseda või olid tal tugevad kahtlused väidetava esindaja õigustes. Hinnates OÜ E. käitumist tehingupartneri kontrollimata jätmisel ei saa rääkida hooletusest, ilmselgelt on tegemist tahtliku tegevuse(tuse)ga. Seega lõi OÜ E. teadvalt võimaluse käibemaksupettuseks. Maksukohustuslasest ostja on tegutsenud heas usus, kui ta eeldas, et arvel kauba müüjana märgitud isik on ka tegelik kauba müüja ning kui ta on sealjuures üles näidanud äris nõutavat või tavapärast hoolsust müüja isikusamasuse tuvastamiseks. Asjaolu, et OÜ E. on teadlikult vältinud rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seadusest tulenevat tehingupartneri isiku tuvastamise kohustuse täitmist, välistab OÜ E. heausksuse. OÜ E. ei suuda tõendada tehingu tegelikku teist poolt, seetõttu tuleb pidada tegelikuks müüjaks tundmatut kolmandat isikut. Eeltoodust tulenevalt puudub OÜ-l E. sisendkäibemaksu mahaarvamise õigus OÜ G. nimel väljastatud arvete alusel, kuna tegelik tehingupartner ei tarvitse olla käibemaksukohustuslane.

Vastustaja on seisukohal, et antud juhul ei kuulu kohaldamisele ka Riigikohtu otsuses nr 3-3-1-21-04 toodud seisukoht, et sularahata arveldamise teel müüja pangakontole tasumisel ei saa müüja esindaja isiku tuvastamata jätmisest teha järeldust, et seetõttu pole teada tegelik müüja. Riigikohus on samas lahendis märkinud, et hoolsusnõude rikkumine võib sarnastes asjades olla määrava tähtsusega siis, kui mõistlikult käituv ostja pidi aru saama, et tegemist pole tegeliku müüjaga. Vastustaja järeldab OÜ E. tegevusest, et ta oli tehingute tegemisel teadlik sellest, et tegemist pole tegeliku müüjaga ning vältis teadlikult tehingupartneri isiku kontrollimist. Seetõttu ei ole tegemist hooletusega, vaid tahtliku tegevusega. OÜ E. ei ole vaatlusalustes tehingutes olnud heauskne. Tema tegevus on olnud suunatud sellele, et luua sisendkäibemaksu mahaarvamiseks näiliselt õige alus.

6 Vastustaja on seisukohal, et müüja esindaja isikusamasuse võimalik kontrollimine panga poolt ei asenda ostjal lasuvat identifitseerimiskohustust. Vastasel juhul ei oleks seaduses vajadust üle 200 000 krooniste sularahata arvelduste puhul identifitseerimiskohustust eraldi rõhutada. Vastustaja märgib ka, et rahapesu ja terrorismi rahastamise seadus paneb kohustuse kontrollida isikuid, kellele tellingu tegemisel makstakse sularahata arveldamise korral üle 200 000 krooni. Maksuhaldur on seisukohal, et pank on konkreetse tehingu puhul üksnes raha vahendajaks, ta ei osale tehingus poolena, seetõttu puudub tal ka isiku kontrollimise vajadus. Asjaolu, et pank arve avamisel kontrollib esindaja isikusamasust ei tähenda, et arvet kasutaks (nt võtaks pangakontolt sularaha välja) hiljem sama isik. Käesoleval juhul on maksuhaldur seisukohal, et OÜ-d G. ja tema esindajat A. K. kasutati tehingutes OÜ-ga E. variisikuna ning vastustaja on veendunud, et OÜ E. oli sellest teadlik.

Vastustaja peab kohaseks viidata T. O. seletusele, milles T. O. väidab, et ta ei mäleta, et oleks tuvastanud OÜ G. esindajat A. K. ja see nimi on tema jaoks üldse võõras. Järelikult kinnitab ka T. O. ise A. Kohtule. väidet, et viimane OÜ G. nimel tehinguid ei teinud. T. O. ei meenunud seletuse andmisel, et koormatega oleks OÜ G. mingi esindaja kaasas olnud või volitust esitanud. Seega väidab OÜ E. üheaegselt nii seda, et A. K. ei teinud tehinguid isiklikult, kui ka seda, et OÜ-l G. ei olnud volitatud esindajat. Maksuhaldurile jääb selgusetuks, kellega OÜ E. OÜ-ga G. tehinguid tehes suhtles.

Vastustaja on seisukohal, et A. K. seletuse usaldusväärsuses ei ole põhjust kahelda. Asjas puuduvad tõendid, et A. K. oleks vastupidiselt oma ütlustele tegelikult seadusliku esindajana OÜ G. nimel tegelikult tehinguid teinud. Vastustaja arvates on tõendatud, et osaühingu juhatuse liige A. K. ei juhtinud tegelikult äriühingut, vaid teda kasutati variisikuna. Kuna puudus OÜ G. esindaja tahteavaldus kaebuse esitajaga tehingu tegemiseks, ei saanud OÜ G. müüa OÜ-le E. saematerjali.

Kaebuse kohaselt sai T. O. OÜ G. poolt müüdava saematerjali kohta informatsiooni G. M. Vastustaja ei saa kaebuse esitajaga nõustuda, kuna G. M. ei kinnita maksuhaldurile antud seletuses OÜ G. nimel kauba vahendamist OÜ-le E, samuti nähtub G. M. seletusest, et tema käes ei ole kunagi olnud OÜ G. nimel OÜ-le E. väljastatud arveid. Maksuhalduril ei ole põhjust kahelda G. M. seletuste tõelevastavuses.

Kaebuse esitaja väitel on talle jäänud mulje, et valeliku äripartneri tegematajätmisest tekkinud väidetav maksuvõlg püütakse kätte saada ausalt ettevõttelt. Kaebuse esitaja leiab, et tulenevalt MKS §-st 84 ja Riigikohtu lahendist 3-3-1-31-99 omab maksustamise seisukohast tähtsust tehingute tegelik sisu, mis saematerjali müügi puhul oli OÜ E. poolt saematerjali omandamine eesmärgiga kasutada seda oma majandustegevuses. Maksuhaldur leiab, et MKS §-st 84 ja Riigikohtu nimetatud lahendist lähtudes ei saa teha sellist järeldust nagu seda teeb kaebuse esitaja. Antud maksumenetluses ei ole vaidlust selles, kas materjal omandati, vaid vaidlus on selles, kellelt see osteti. Riigikohus on eelpoolnimetatud otsuses leidnud, et maksukohustuse tekkimise aluseks olevate juriidiliste faktide tuvastamisel tuleb juhinduda tehingu tegelikust majanduslikust sisust. Vastustaja leiab, et maksuhaldur on seda OÜ E. ja OÜ G. väidetavate tehingute hindamisel ka teinud. OÜ G. nimel väljastatud arvetel kajastatud tehingud on näilikud. Tegelikud tehingud on toimunud OÜ E. ja isiku vahel, keda maksuhalduril ei ole revisjoni käigus olnud võimalik välja selgitada. Kuna OÜ G. ei ole nendes tehingutes osalenud, ei teki tal ka maksukohustust. Seega ei ole põhjendatud kaebuse esitaja väide, et valeliku äripartneri tegematajätmisest tekkinud maksuvõlg püütakse kätte saada ausalt ettevõttelt.

7

Asjakohaseks ei saa lugeda OÜ E. kaebusele lisatud fotosid saematerjalist, kuivõrd ei ole mingil viisil tõendatud, et fotodel on OÜ G. poolt OÜ-le E. 2002.a müüdud saematerjal.

Eelnevast lähtudes on Maksuja Tolliameti Lõuna maksuja tollikeskus seisukohal, et OÜ E. kaebuses esitatud väited ei ole põhjendatud.

KOHTU PÕHJENDUSED JA OTSUS

4.Esitatud kaebus on tähtaegne (HKMS § 9 lõige 1) ja lubatav (HKMS § 6 lõike 2 punkt 1). HKMS §-de 7 lõike 1 ja 26 lõike 1 punkti 1 koosmõjust tulenevalt kuulub esitatud kaebus rahuldamisele ja vaidlustatud haldusakt tühistamisele, kuna tegemist on õigusvastase ja kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi rikkuva maksuotsusega. Esimese astme halduskohus on seisukohal, et kaebuse esitaja ei ole rikkunud kuni 30.04.2004.a kehtinud Käibemaksuseaduse § 11 lõikes 1 sätestatud nõuet, mille kohaselt peab maksukohustuslane alates registreerimise päevast täitma registreeritud maksukohustuslase kohustusi, sealhulgas lisama võõrandatava kauba või osutatava teenuse maksustatavale väärtusele käibemaksu, arvutama tasumisele kuuluva maksusumma sama seaduse §-s 20 sätestatud korras, säilitama dokumente ja pidama arvestust vastavalt §-s 27 sätestatule ning esitama § 28 nõuete kohaseid arveid. Samuti ei ole kaebuse esitaja rikkunud Tulumaksuseaduse § 54 lõigete 2 ja 4 nõudeid, mille kohaselt on kõik residendist juriidilised isikud kohustatud esitama maksustamisperioodile järgneva kalendrikuu 10. kuupäevaks oma asukohajärgsele Maksuja Tolliameti piirkondlikule maksuja tollikeskusele maksudeklaratsiooni §- des 49-53 sätestatud tulumaksu kohta eelmisel kalendrikuul ning mille kohaselt on maksukohustuslane §-de 48-53 alusel maksmisele kuuluva tulumaksu kandma Maksuja Tolliameti pangakontole hiljemalt maksustamisperioodile järgneva kalendrikuu 10. kuupäevaks. Esimese astme halduskohus on samuti seisukohal, et vastustaja poolt kaebuse esitajale esitatud õiguslik etteheide tuginedes Rahapesu tõkestamise seaduse (nüüd Rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seadus) nõuete rikkumisele ei ole selles asjas oluline, sest tasumine toimus sularahata arvelduse teel maksuarvestuses näidatud müüja pangakontole (Riigikohtu halduskolleegiumi 05.06.2006.a kohtuotsuse haldusasjas nr 3-3-1-34-06 punkt 16). Kohtu arvates on oluline, et vastustaja ise on maksumenetluses tuvastanud, kes võttis OÜ-le G. kaebuse esitaja poolt ülekantud rahasummad pankadest välja (tl 37), kuna OÜ G, so juriidiline isik kui õiguslik abstraktsioon saab tegutseda üksnes füüsiliste isikute kaudu. See tähendab muuhulgas seda, et juriidilise isiku teadmise või tahtena tuleb käsitada tema füüsilisest isikust pädeva esindaja teadmist ja tahet, mistõttu ei saa vastustaja poolt kaebuse esitajale kui juriidilisele isikule Rahapesu tõkestamise seaduse alusel esitatud õiguslikku etteheidet pidada kooskõlas olevaks selle seaduse eesmärgiga, milleks on tõkestada rahapesu. Käesolevas haldusasjas on vaidlusalusteks küsimusteks asjaolud, millistel tingimustel saab arvestatud käibemaksust maha arvata tasumisele kuuluvat käibemaksu, hoolimata sellest, et pärast tehingu toimumist selgub, et käibemaksuarvestuses näidatud käibemaksukohustuslane ei ole tegelik müüja, tegelik müüja ei ole teada ja käibemaksuarvestuses müüjana näidatud käibemaksukohustuslane pole oma käibemaksukohustust täitnud. Teiseks vaidlusaluseks küsimuseks on asjaolu, et kas olukorras, kus hiljem selgub, et tulumaksuarvestuses märgitud isik ei ole tegelik

8 müüja, tuleb sellisele isikule kauba eest tasuna tehtud väljamakse lugeda ettevõtlusega mitteseotud kuluks, mis kuulub tulumaksuga maksustamisele. Esimese astme halduskohus on seisukohal, et vastustaja poolt kogutud kirjalike tõenditega ei ole ümber lükatud kaebuse esitaja põhjendatud eeldust, et OÜ G. oli vaidlusaluse saematerjali (tl 20-22) tegelik müüja. Halduskohus on seisukohal, et tuginedes kaebuse esitajal tehingute toimumise ajal olnud informatsioonile, mis on tõendatud kaebuse esitaja seadusliku esindaja seletusega kohtuistungil (tl 102), aga samuti tuginedes vastustaja poolt maksumenetluses väljaselgitatud asjaoludele, ei teadnud kaebuse esitaja ja tema seaduslik esindaja ega pidanudki teadma, et OÜ G. pole saematerjali tegelik müüja. Vastustaja poolt maksumenetluses kogutud kirjalike tõenditega ei ole samuti tõendatud, et kaebuse esitaja ja tema seaduslik esindaja ei käitunud äris nõutava ja tavapärase hoolsusega. Samuti ei ole vastustaja poolt tuvastatud taolisi muid asjaolusid, mis viitaksid sellele, et OÜ G. puhul ei olnud tegemist saematerjali tegeliku müüjaga, millest pidi teadlik olema kaebuse esitaja ja tema seaduslik esindaja. Vastupidist ei saa väita tuginedes ainuüksi sellele, et kaebuse esitaja ja tema seaduslik esindaja on vältinud 200 000 krooni ületavaid pangaülekandeid (tl 35). Neil asjaoludel on kohus seisukohal, et vastustaja on alusetult maksuotsuses (tl 35) välistanud kaebuse esitaja heausksuse, kuna kaebuse esitaja ei ole eiranud õigusaktide sätteid hoolsusnõuete täitmisel seoses saematerjali müüja isiku tuvastamisega. Neil õiguslikel ja faktilistel asjaoludel on esimese astme halduskohus seisukohal, et kaebuse esitaja oli õigustatud maha arvama maksustatavalt käibelt sisendkäibemaksu ning vähendama sellega tasumisele kuuluvat käibemaksu ja kaebuse esitaja poolt OÜ- le G. tehtud väljamakseid ei saa lugeda ettevõtlusega mitteseotud kuluks, mis kuulub tulumaksuga maksustamisele, nagu seda on käesoleval juhul maksuotsuses alusetult õigeks pidanud vastustaja. 5.HKMS § 93 lõike 1 alusel tuleb vastustajalt kaebuse esitaja kasuks välja mõista kohtukuluna kaebuse halduskohtule esitamisel tasutud riigilõiv.

Roby Koik Kohtunik