3-05-116/9 · Tallinna Ringkonnakohus

M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ivo Pilving (eesistuja), Oliver Kask ja Kaire Pikamäe Määruse tegemise aeg ja koht

7. august 2006, Tallinn Haldusasja number 3-05-116 Haldusasi

N. A. kaebus politsei ja prokuratuuri tegevusega tekitatud kahju hüvitamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 24. jaanuari 2006. a määrus kaebuse tagastamise kohta Menetluse alus ringkonnakohtus

N. A. määruskaebus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada määruskaebus osaliselt.

2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 24. jaanuari 2006. a määrus osas, mis puudutab mittevaralise kahju hüvitamise nõuet eluruumi ja selles olevate asjade valduse tagamata ning kriminaalmenetluse ja haldusõiguserikkumise asja menetluse algatamata jätmise eest Tallinna Politseiprefektuuri poolt. Muus osas jätta halduskohtu määrus muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule Tallinna Ringkonnakohtu kaudu 15 päeva jooksul selle saamisest. Määruskaebus peab hiljemalt tähtaja viimasel päeval olema jõudnud kohtusse (tsiviilkohtumenetluse seadustiku uue redaktsiooni § 62).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. N. A. esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse politsei ja prokuratuuri tegevusega tekitatud varalise kahju hüvitamiseks summas 300 000 kr ja mittevaralise kahju hüvitamiseks summas

450 000 kr. Kaebuse kohaselt tungis R. S. koos A. K. 13. oktoobril 1997 kuritegelikul teel kaebaja korterisse, hõivasid eluruumi ja isikliku vara. Vaatamata kaebaja korduvatele avaldustele abi saamiseks keeldus politsei tõkestamast kestvat kuritegu, samuti keelduti kriminaalasja algatamisest. Prokuratuur algatas küll N. A. kaebuse alusel 19. jaanuaril 1998 kriminaalasja KrK § 188 (omavoli) tunnustel, kuid politsei ei kohaldanud kriminaalasja uurimise käigus R. S.i suhtes mõjutusvahendeid kestva kuriteo tõkestamiseks ja kaebaja õiguste ja vabaduste taastamiseks. Prokuratuur keeldus samuti rahuldamast kaebaja taotlusi kuriteo tõkestamiseks ja õiguste taastamiseks ning lõpetas määrusega kriminaalasja menetluse, uurimata R. S.i haldusvastutusele võtmise küsimust. Eluruum ja vara on jätkuvalt kaebaja valdusse tagastamata ja sellega tekitatakse materiaalset ja moraalset kahju. Tallinna Halduskohtu 16. aprilli

3-05-116 2(3) 1999. a otsusega haldusasjas nr 3-822/99 on prokuratuuri tegevus nimetatud kriminaalasja uurimisel tunnistatud seadusevastaseks, kuid kohtuotsust ei ole täidetud.

Tallinna Halduskohtu määrustega jäeti kaebus mitmel korral käiguta ja tagastati 17. detsembri 2004. a määrusega. Tallinna Ringkonnakohtu 1. veebruari 2005. a määrusega tühistati halduskohtu 17. detsembri 2004. a määrus. Halduskohtu 4. juuli 2005. a määrusega jäeti kaebus taas käiguta.

2. Tallinna Halduskohtu 24. jaanuari 2006. a määrusega keelduti taas kaebuse menetlusse võtmisest ja tagastati see läbivaatamatult. Määruse kohaselt ei kõrvaldanud kaebaja halduskohtu 4. juuli 2005. a määruses osundatud puudusi. Kaebaja ei ole kirjeldanud akte või toiminguid, millega politsei või prokuratuur kaebaja hinnangul viimasele kahju põhjustas, samuti on märkimata akti andnud või toimingu teostanud politseiasutus või ametnik ja prokurör ning võimalik ei ole lahendada riigilõivu tasumisest vabastamise taotlust, kuna kaebuses ei ole esitatud selgitusi ei varalise ega moraalse kahju hüvitise suuruse põhjendamiseks.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES

3. N. A. määruskaebuses palutakse halduskohtu määrus tühistada. Määruskaebuses leitakse, et kaebus vastab halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 10 nõuetele. Selles on kajastatud põhjuslikku seost riigi tegevusetuse ja kahju vahel. Riik on õigussubjekt, realiseerides oma õigusi politsei ja prokuratuuri kaudu. Riik peab tagama kaebaja õiguste kaitse R. S.i õigusrikkumiste eest, kuid jätkab tegevusetust, alandades kaebaja au ja väärikust ning tekitades kannatusi. Kahju suurust on kaebaja hinnanud asjaõigusseaduse § 29 lg-te 1 ja 4 alusel. Moraalse kahju hindamiseks puuduvad hinnakirjad ja metoodika. Taotletud hüvitis on õiglane, arvestades kaheksa aasta kestel üleelatud kannatusi. Puudub vajadus konkretiseerida kahju tekitanud ametiisikuid (HKMS § 4 lg 2).

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

4. Määruskaebus on põhjendatud osaliselt. Halduskohtule esitatud kaebus on jätkuvalt mitmete puudustega, kuid need ei takista kaebuse läbivaatamisele asumist täies ulatuses.

5. Vaidlustatud määruses heidab halduskohus kaebusele jätkuvalt ette järgmisi puudusi:

a) kaebuse esitaja ei ole kirjeldanud akte või toiminguid, millega politsei või prokuratuur kaebuse esitaja hinnangul viimasele kahju põhjustas;

b) märkimata on akti andnud või toimingu teostanud politseiasutus või ametnik ja prokurör;

c) kaebuses ei ole esitatud selgitusi varalise ega moraalse kahju hüvitamise suuruse põhjendamiseks.

6. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu hinnanguga, et tegevus, millega tekitatud kahju eest hüvitist nõutakse on vajaliku selgusega piiritlemata. Siiski on kaebusest, selle lisadest ja kaebuse täienduseks esitatud avaldustest üheselt väljaloetav kaebaja järjekindel veendumus, et talle tekitati varalist ja mittevaralist kahju sellega, et: — politsei ei tunginud kaebaja poolt üürilepingu alusel kasutatud ja R. S.i poolt hõivatud eluruumi ega andnud selle valdust koos sees olevate asjadega üle kaebajale; — politsei ei algatanud pärast kaebaja ja R. S.i konfliktist teadasaamist koheselt kriminaalasja ega haldusõiguserikkumise asja. Ringkonnakohus on seisukohal, et kaebuse lisade abil, nõudes asja materjalide juurde ka kriminaalasja toimiku, on kohtul võimalik kindlaks teha, millal väidetav tegevusetus algas või millal kaebaja poolt taotletud toimingutest keelduti. Kaebusele lisatud kirjavahetusest nähtub,

3-05-116 3(3) et kaebaja on nimetatud toimingud palunud teha Tallinna Politseiprefektuuri Põhja politseijaoskonnal. HKMS § 12 lg 2 p 1 ja § 14 lg 2 p 2 tuleb ülalmärgitud kahjunõude puhul vastustajaks lugeda prefektuur kui politseiasutus, mitte konkreetsed politseiametnikud.

7. Hüvitise määramine mittevaralise kahju eest toimub reeglina vastavalt kohtu kaalutlusõigusele, lähtudes ennekõike kannatanu õiguste rikkumise laadist ja raskusest, samuti haldusorgani süüst. Kaebajal ei ole võimalik seetõttu näidata ära taotletava valuraha suurust põhjendavaid arvutusi. Hingelisi kannatusi ei ole tihti võimalik ka dokumentaalselt või tunnistajate ütluste abil tõendada. Kaebajal tuleb kaebuses kirjeldada kannatusi, mida mittevaraliseks kahjuks loeb. Ehkki käesolevast asjas on kahju kirjeldus emotsionaalne ja laialivalguv, nähtuvad sellest väited, et juhtunu kahjustas kaebaja tervist ning ta tundis alandust ja lootusetust. Halduskohtul tuleb asja sisulisel läbivaatamisel hinnata, kas säärased tagajärjed on vaidlustatud tegevuse puhul tõenäolised, kas nad annavad alust kahju hüvitamiseks ja selgitada vajadusel kannatanule täpselt, milliseid tõendeid tuleks veel esitada (vt Riigikohtu 15. veebruari 2006. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-80-05, p 9). Politsei vastu esitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõude osas on kaebuse tagastamine ennatlik.

Küll aga tuleb riigilõivu tasumisest vabastamise taotluse lahendamisel lugeda käesolevas asjas mittevaralise kahju eest taotletud hüvitis tavapärase kohtupraktika valguses ilmselgelt ülepaisutatuks.

8. Kaebust ei ole võimalik läbi vaadata politsei muu tegevuse osas lisaks käesoleva määruse p-s 6 märgitule ning prokuratuuri tegevuse osas tervikuna. Kaebajale on küllaldase täpsusega selgitatud vajadust täpsustada, milliseid konkreetseid politsei toiminguid ja otsuseid ta veel kahjunõudega seostab, samuti milline prokuratuuriasutus ja millise määrusega jättis rahuldamata kaebaja taotlused vara võetuseks ja selle üleandmiseks kaebajale ning lõpetas kriminaalasja menetluse. Kaebaja ei ole neid asjaolusid täpsustanud ja neid ei nähtu ka muudest asja materjalidest.

9. Täielikult on määruskaebus põhjendamatu varalise kahju hüvitamise nõude osas. Kaebajale on selgitatud vajadust näidata ära, millise vara kaotuses kahju seisneb, kuidas on tõendatud vara varasem omamine ja selle hilisem kaotus ning kuidas see kaotus seondub riigiasutuste tegevusega. Märkida tuleb, et varaliseks kahjuks ei saa lugeda kaebaja poolt kasutatud korteri väärtust, sest kaebaja oli selle üürnik (tl 8), mitte omanik. Kahjunõude eseme piiritlemiseks ei piisa vaid taotletava hüvitise suuruse äramärkimisest. Ilma selgituseta, millise vara kaotust kaebaja kahjuna käsitab, ei ole kohtul võimalik kindlaks teha kahju tekitajat ega kahju põhjustanud haldusakti või toimingut, samuti kontrollida põhjuslikku seost ja kahju suurust.

Oliver Kask Kaire Pikamäe Ivo Pilving