3-05-455/3 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Silvia Truman (eesistuja), Oliver Kask ja Ruth Virkus Otsuse tegemise aeg ja koht 14.juuli 2006, Tallinn Haldusasja number 3-05-455 Haldusasi P K AS ja OÜ M Ked kaebused Keskkonnaministeeriumi 12. mai 2005 käskkirja nr 625 tühistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 03.11.2005 otsus haldusasjas nr 3-776/2005 Menetluse alus ringkonnakohtus P K AS-i apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev 6.juuni 2006 Menetlusosalised Kaebajad P K AS ja OÜ M Ked Vastustaja Keskkonnaministeerium Kolmandad isikud OÜ * A O ja Maidla vald

RESOLUTSIOON

Jätta Tallinna Halduskohtu 03.11.2005 otsus nr 3-776/2005 muutmata ja P K AS apellatsioonkaebus rahuldamata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule Tallinna Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

OÜ * A O ja OÜ M Ked esitasid detsembris 2004 ning P K AS jaanuaris 2005 Keskkonnaministeeriumile taotlused P Kks Maidla ja Mäetaguse vallas #uuringuväljal mäeeraldise pindalaga 6206,70 ha.

07.02.2005 kirjadega nr 13-3-1/12242-8, nr 13-3-1/12263-3 ja nr 13-3-1/821-5 teavitas Keskkonnaministeerium P K AS-i, OÜ-d M Ked ja OÜ-d * A O nende poolt esitatud kaevandamisloa taotluste alusel keskkonnamõjude hindamise algatamisest, märkides, et kuna

3-05-455 2(9) K loa taotlusi on mitu, siis peab ministeerium otstarbekaks jätkata keskkonnamõju hindamist pärast enampakkumise tulemuste selgumist.

12.05.2005 käskkirjaga nr 625 otsustas Keskkonnaministeerium müüa enampakkumisel P kaevandamisluba Eesti Pmaardla #kaeveväljal. Käskkirja andmise õigusliku alusena märgiti kuni 01.04.2005 kehtinud maapõueseaduse (MPS) § 25 lg 3 ja § 28 lg 2, alates 01.04.2005 kehtiva maapõue seaduse (uus MPS) § 75 lg 2 ning Vabariigi Valitsuse 11.04.1995 määrusega nr 175 kinnitatud „Riigimaal paikneva ja riigi poolt uuritud maavara K loa enampakkumise teel müügi korra“ (Kord) punkt 3.

Keskkonnaministeeriumi käskkirja nr 625 peale esitasid kaebused P K AS ja OÜ M Ked.

P K AS kaebuses leiti, et käskkiri nr 625 on vormiveaga (puudulikult motiveeritud), kaalutlusveaga (olulisi asjaolusid ei ole kaalutud), vastuolus riiklike arengukavadega ja õigusaktidega ning sisuliselt õigusvastane. Keskkonnaministeerium oleks pidanud enne käskkirja andmist kontrollima ja kaaluma kaevandamisloa andmisest keeldumise aluseid. Käskkirjast ei nähtu, et ministeerium oleks analüüsinud #kaeveväljal K alustamise vajalikkust ning K kooskõla riiklike huvide ja arengu põhisuundadega. Hinnatud ei ole K kooskõla avalike huvidega. Arvestatud ei ole K keskkonnamõjudega. Ministeerium oleks pidanud esmalt välja selgitama keskkonnamõjud ja nende leevendamise meetmed ning seejärel kaaluma, kas olukorras, kus P vajadus on rahuldatav olemasolevate Kte ja karjääride baasil, esineb selliseid kaalukaid majanduslikke, sotsiaalpoliitilisi ja julgeoleku aspekte, mis vaatamata keskkonnamõjule tingiksid maamaara Kle asumise (uue Ke rajamise) just käesoleval ajal. Kaevandamisloa müümine enampakkumisel on vastuolus MPS § 28 lõikega 2, mis sätestas, et juhul, kui isikute seas, kes on esitanud taotluse K loa saamiseks, ei ole uuringuloa või kinnisasja omanikku, müüakse riigi maal paikneva maavara K luba enampakkumise teel. Käesoleval juhul ei paikne kogu kaeveväli riigi maal, mistõttu on MPS § 28 lg 2 eeldus täitmata ja enampakkumist ei saa välja kuulutada – tegemist ei ole riigi maal paikneva maavaraga. Kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumine

seisneb eelkõige tema põhiõiguste ebaproportsionaalses riives, ebaefektiivses haldusmenetluses, menetluslike õiguste rikkumises ja kaevandamisloa eest varjatud tasude nõudmises. Kaebaja õiguste rikkumine seisneb kõige otsesemalt ka keskkonnamõjude hindamata jätmises. Keskkonnamõju hindamise tegemata jätmine kahjustab kaebajat mitte ainult kui arendajat, vaid ka kui #kaevevälja lähedal asuva A karjääri käitajat, sest P K alustamine #kaeveväljal võib mõjutada vastavate alade veerežiimi ja transpordikoormust. Kohtumenetluse käigus selgitas kaebaja täiendavalt, et vaidlustatud käskkiri on õigusvastane ka põhjusel, et selle andmisele eelnevalt ei ole välja töötatud kõiki nõutavaid arengukavasid ning läbi on viimata strateegiline keskkonnamõjude hindamine. Kaevandamisloa taotlused puudutavad uusi Ki. Uute Kte avamine käesoleval ajal oleks vastuolus Riigikogu 15.12.2004 otsusega kinnitatud „Kütuseja energiamajanduse pikaajalise riikliku arengukavaga aastani 2015“. Uue Ke avamine olukorras, kus olemasolevad ei ole ammendunud, on vastuolus saastamise minimeerimise ja loodusvarade säästliku kasutamise põhimõtetega.

OÜ M Ked kaebuses paluti käskkiri nr 625 tühistada põhjendusega, et selle andmiseks puudus õiguslik alus. MPS § 28 lg 2 kohaselt on enampakkumise läbiviimine võimalik üksnes riigi omandis oleval maa-alal asuva kaevevälja osas ning eeldusel, et puuduvad eelisõigust omavad isikud ning sama maa-ala osas on esitatud mitu taotlust. Kaebaja on maa-alal, mille osas on esitatud taotlused kaevandamisloa saamiseks, paikneva kinnisasja omanik. Seadusest tulenevalt on tal

3-05-455 3(9) seega eelisõigus omandada kaevandamisluba ilma enampakkumiseta. Kaebajale kuuluva kinnisasja suurus ei oma seejuures tähendust. Arvestada tuleb ka seda, et kaebaja esitas kaevandamisloa taotluse ja see registreeriti Keskkonnaministeeriumis ajaliselt teistest taotlejatest esimesena.

Keskkonnaministeerium palus jätta mõlemad kaebused rahuldamata. Vaidlustatud käskkirjaga ei otsustatud loa andmist ega enampakkumise läbiviimise aega ja tingimusi, mistõttu ei pidanud käskkiri sisaldama põhjendusi nende asjaolude kohta. Asjakohatud on väited, et käskkiri oleks pidanud sisaldama motiive selle kohta, miks kaevandamisluba on otsustatud just nüüd müüa. Kuna vaidlustatud käskkirja sisuks on mitte kaevandamisloa andmise otsustamine, vaid menetlusviisi valik, ei ole selle käskkirja puhul õige vaielda loa andmist puudutavate sisuliste põhjenduste üle. Samas Keskkonnaministeerium hindas taotluste saamisel K kooskõla avalike ja riigi huvidega ega tuvastanud vastuolusid. P K AS kaebuses viidatud arengukavast ei tulene, et riiklik huvi seisneb uute Kte mitteavamises. Kuna enampakkumine selgitab välja vaid isiku, kelle suhtes menetlust jätkatakse, siis ei ole keskkonnamõju hindamise korraldamine enne enampakkumise läbiviimist tingimata vajalik. Vastustaja on antud juhul valinud menetlusetappide järjestuse, mis on loa taotlejatele kõige vähem kulukas. Keskkonnaministeerium on teinud 07.02.2005 kõigi kolme taotleja suhtes keskkonnamõju hindamise algatamise otsused ja kuigi ei nõua taotlejatelt keskkonnamõju hindamise toimingute läbiviimist enne enampakkumise tulemuste selgumist, on ettevõtjal soovi korral alati võimalik nende toimingute läbiviimisega alustada. P K AS ei ole mingeid toiminguid keskkonnamõju hindamise läbiviimiseks alustanud ja põhjendamatu on väita, et Keskkonnaministeerium talle selleks takistusi teeb. Õige ei ole P K AS väide, et enampakkumist ei saa välja kuulutada, sest kogu kaeveväli ei paikne riigi maal. Keskkonnaministeerium võttis menetlusviisi valikul arvesse MPS § 5 lg 1, mis sätestab, et aluspõhjale kinnisomand ei ulatu, kui seda ei tingi kinnisasja kasutamise otstarve. Esitatud taotlustes soovitakse luba P, mis on tekkinud ammu enne jääaega, Kks. Arusaamatu on kaebajate väide, et seadusandja tahe on olnud suunatud sellele, et avalikul enampakkumisel müüdaks vaid riigi maal paiknevat maavara. Tähtsust ei oma käesoleval juhul, kas on tegemist riigimaaga või eraomanikule kuuluva maaga, maavara kuulub riigi omandisse. P K AS-i väited on suunatud sellele, et Keskkonnaministeerium oleks pidanud leidma viisi, kuidas #kaeveväljal P K õigus talle reserveerida. Taoline käitumine Keskkonnaministeeriumi poolt oleks aga olnud õigusvastane.

OÜ M Ked kaebuses esitatud väited on ekslikud. Ta ei ole isik, kellel oleks MPS § 28 lg 1 kohaselt kaevandamisloa saamise eesõigus.

Kolmanda isikuna menetlusse kaasatud OÜ * A O palus jätta kaebused rahuldamata leides, et Keskkonnaministeeriumi vaidlustatud käskkiri on õiguspärane.

P K AS ei ole toonud välja ühtegi põhjendust, mis annaks alust väita, et käskkirja andmisega on rikutud tema subjektiivseid õigusi ning kaebus on esitatud ilmse eesmärgiga takistada teistele ettevõtjatele kaevelubade andmine. OÜ M Ked on õigusakte ebaõigesti tõlgendanud, ta ei ole käsitletav eelisõigustatud isikuna MPS § 28 lg 1 p 2 mõttes ning vaidlustatud käskkirjaga tema subjektiivseid õigusi ei rikuta.

Maidla Vallavalitsus nõustus P K AS kaebusega ja selle põhjendustega. #maardlas kaevandamine ei ole kooskõlas Maidla valla huvidega ja rikub ka tema õigusi.

3-05-455 4(9) OÜ M Ked kaebus on põhjendatud vaid osas, milles leitakse, et käskkiri on õigusvastane ja tuleb tühistada, käskkirja õigusvastasuse põhjendused ei ole aga õiged. OÜ-le M Ked kuulub vaid 0,036 % kõnealusest mäeeraldisest, mistõttu talle K loa eelisõiguse andmine ei ole proportsionaalne.

Halduskohus jättis P K AS ja OÜ M Ked kaebused rahuldamata leides, et vaidlustatud käskkiri on õiguspärane ning kaebaja õigusi rikutud ei ole. Kuna kõik #kaeveväljal P Kks esitatud kaevandamisloa taotlused on esitatud enne 01.04.2005, tuleb kohaldada varem kehtinud MPS sätteid (alates 01.04.2005 kehtiva MPS § 75 lg 2). Vaidlustatud käskkirjaga otsustati müüa kaevandamisluba enampakkumisel. Sellise võimaluse nägi ette MPS § 28 lg 2. Vaidlustatud käskkiri ei ole käsitatav kaevandamisloa andmise otsusena. Vabariigi Valitsuse 11.04.1995 määrusega kinnitatud korra punktist 5 tuleneb, et enampakkumise võitja kohustub esitama maavara kaevandamisloa taotluse kahe kuu jooksul pärast enampakkumise tulemuste kinnitamist.

P K AS on vääralt aru saanud vaidlustatud käskkirja olemusest ja õiguslikust tähendusest ning nõustuda tuleb Keskkonnaministeeriumi selgitusega, et vaidlustatud käskkirjaga otsustati üksnes kaevandamisloa taotluste edasise menetlemise viis. Pärast enampakkumise tulemuste kinnitamist jätkatakse menetlust enampakkumise võitja esitatud taotluse alusel. Kuna P K AS on ekslikul seisukohal vaidlustatud käskkirja õigusliku tähenduse osas, siis ei saa nõustuda ka tema väitega käskkirja õigusvastasusest põhjusel, et sellest ei nähtu ministeeriumi kaalutlused seoses kaevandamisloa väljaandmisest keeldumise aluste esinemisega.

Vaidlustatud käskkirjaga otsustati üksnes see, millist menetlust kaevandamisloa väljaandmise otsusteni jõudmiseks kasutada ning kaevandamisloa väljaandmise keeldumise aluseid oleks olnud põhjust käsitleda vaid siis, kui selles menetlusetapis olnuks ühe või teise aluse esinemine ilmne. Selliseid aluseid kohus ei tuvastanud. Otsustus müüa kaevandamisluba enampakkumisel ei tekita ühelegi kaevandamisloa esitanud isikule subjektiivset õigust nõuda loa väljaandmist ega tekita neile ka vastavat õiguspärast ootust. Seega ei olnud vajalik vaidlustatud käskkirjas põhjendada ei seda, kas perspektiivne kaevandamisloa andmine on lähtuvalt avalikest huvidest või loa andmisega kaasnevatest keskkonnamõjudest tingituna võimalik ega ka seda, millistel tingimustel sellise loa tulevikus välja anda saaks.

Seadusandja on kaevandamislubade väljaandmise reguleerinud MPS-s ning üleriigilise tähtsusega maardla kaevandamisloa väljaandmine on seadusega antud Keskkonnaministeeriumi pädevusse (MPS § 25 lg 3). Vastava arengukava olemasolul peaks Keskkonnaministeerium kahtlemata selles sätestatud eesmärkidest ja arengu suundadest lähtuma, kuid olukorras, kus seadusandja ei ole sellist arengukava kinnitanud, peab Keskkonnaministeerium kaevandamisloa väljaandmise otsustamisel iseseisvalt hindama, kas loa saab välja anda või mitte ning õige ei ole P K AS-i seisukoht, mille kohaselt kuni arengukava kinnitamiseni saab Keskkonnaministeeriumi tegevus olla suunatud üksnes olemasoleva olukorra säilitamisele.

Keskkonnaministeerium on MPS alusel menetlenud kaevandamisloa taotlusi, mida ei saa mingil juhul vaadelda Riigikogu pädevusse kuuluva küsimusena. Seetõttu ei ole põhjendatud P K AS-i väide, et Keskkonnaministeerium on rikkunud Põhiseaduse §-s 4 sätestatud võimude lahususe põhimõtet. Põhjendatud ei ole kaebaja väide, et uute PKte avamine on vastuolus Riigikogu 15.12.2004 otsusega kinnitatud „Kütuseja energiamajanduse pikaajalise riikliku arengukavaga aastani 2015“. Nimetatud arengukavas on küll välja toodud, et tegutsevate Kte ja karjääride aktiivsest varust jätkub praeguse tarbimismahu juures aastani 2025 ning kui tarbimismaht ei vähene, tuleb ligikaudu 20 aasta pärast avada uusi Ki, kuid eeltoodust ei järeldu, et uusi Ki avada või olemasolevaid laiendada ei võiks.

Küll on aga nimetatud arengukava ühe strateegilise eesmärgina toodud avatud turu tingimustes Penergia tootmise konkurentsivõime säilitamine. Arengukavast ei ole võimalik järeldada, et uue Ke avamine oleks selles sätestatud

3-05-455 5(9) eesmärkidega vastuolus. Seega õige ei ole kaebaja P K AS väide, et juba olemasoleva arengukava pinnalt pidanuks Keskkonnaministeeriumile olema ilmne, et esineb kaevandamisloa väljaandmisest keeldumise alus. Asjakohane ei ole P K AS kaebuses esitatud etteheide, et vaidlustatud käskkirjas ei ole analüüsitud, kas ja kuidas on kaevandamine võimalik Maidla Vallavalitsuse vastuväidete valguses. Vaidlustatud käskkirjaga ei otsustatud kaevandamisloa väljaandmist ning seega ei olnud selles ka vajalik kõiki loa edasise väljaandmisega seonduvaid asjaolusid analüüsida.

Asjaolust, et Maidla Vallavalitsus on esitanud oma vastuväited, ei saa teha järeldust, et nende vastuväidete pinnalt olnuks selles menetlusstaadiumis võimalik väita, et kaevandamisloa väljaandmine osutub tulevikus võimatuks ning seega oleks edasine menetlus tarbetu. Kuna käskkirjaga ei otsustatud Kloa väljaandmist, siis puudus vastustajal vajadus hinnata ka Ke avamise kooskõla elektrituruseaduse § 1 lõikega 1. Asjakohane ei ole P K AS-i väide, et strateegiline maavara võidakse reserveerida energiasektoriga mitteseotud isikute poolt.

Kaebaja enda viidatud arengukava üheks strateegiliseks eesmärgiks on tagada avatud turu tingimustes Penergia tootmise siseturu konkurentsivõime säilimine ning efektiivsuse tõus. Kui kõiki olemasolevaid PKi käitavad ühte kontserni kuuluvad ettevõtjad, ei oleks avatud turu saavutamine võimalik muul moel kui uue Ke avamisega, mille käitamisõigusele saaksid pretendeerida ka teised ettevõtjad. Ekslik on P K AS seisukoht vaidlustatud käskkirja õigusvastasusest seetõttu, et käskkirja väljaandmisele eelnevalt ei ole hinnatud keskkonnamõju.

Keskkonnamõju hindamine on vajalik enne tegevusloa andmise otsustamist. Käesoleval juhul ei ole kaevandamisloa taotluste menetlus veel loa andmise või sellest keeldumise otsustamiseni jõudnud, mistõttu ei ole ka keskkonnamõju hindamine käesolevas menetlusetapis vajalik. Keskkonnaministeerium oleks küll saanud kohustada kõiki taotluse esitanud isikuid läbi viima keskkonnamõju hindamise, kuid asjakohane ja põhjendatud on vastustaja selgitus selliselt toimimise ebaotstarbekuse ja ebaratsionaalsuse kohta. Põhjendatud ei ole väide, et keskkonnamõju hindamata jätmise tõttu ei ole enampakkumisel osalejatel võimalik teha kaalutletud pakkumisi.

Vaidlusaluse haldusaktiga ei kuulutata välja enampakkumist ega kinnitata selle tingimusi. Olukorras, kus enampakkumist ei ole väljagi kuulutatud, ei ole võimalik arutleda sellisel enampakkumisel osalemise või kaalutletud pakkumiste esitamise võimalikkuse üle. Ekslik on P K AS seisukoht, et kaevandamisloa enampakkumisel müümise välistab MPS § 28 lg 2. Selle sätte kohaselt müüakse eelisõiguste puudumisel riigi maal paikneva maavara K luba Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras enampakkumise teel. Nimetatud sätte eesmärk on reguleerida sellise maavara K loa andmine, mille kaevandamist saab riik lubada omandiõigusest tulenevalt.

Kui maapinnal või selle läheduses asuva maavara puhul, millele ulatub kinnisomand (AÕS § 127) on määravaks kinnisasja omandiõigus, siis maavara puhul, mis asub maapõues sügavusel, millele kinnisomand ei ulatu, tuleb lähtuda maavara omandiõigusest. MPS § 5 lg 3 kohaselt on P riigi omandis ja sellele teiste isikute kinnisomand ei ulatu. Uus MPS § 31 lg 1 kasutab sõnastust „riigi omandis olev maavara“. Kuigi MPS ja uus MPS kasutavad eri sõnastust, on vastavate normide eesmärk mõlemal juhul sama. Põhjendatud ei ole P K AS seisukoht, et MPS § 28 lg 2 puhul soovis seadusandja tagada, et kaevandaja oleks maa omanik või uuringuloa omanik või isik, kes saavutab nendega vastava kokkuleppe.

Kuivõrd enne MPS jõustumist oli jõustunud AÕS, mis määratles kinnisomandi ulatuse, siis ei ole põhjust eeldada, et seadusandja soovis kaevandamisluba reserveerida kinnisasja omanikule ka juhul, kui maavarale kinnisomand ei ulatunud. Samuti ei saa pidada tõenäoliseks soovi reserveerida kaevandamisluba ainult uuringuloa omanikule. Vaidlustatud käskkiri ei riku P K AS subjektiivseid õigusi, sest tema õigusi ei saa rikkuda see, et ta peab omandama enampakkumisel kaevandamisloa, kulutades selleks märkimisväärseid vahendeid. Ühestki õigusaktist ei tulene, et P K AS peaks saama kaevandamisloa ilma enampakkumisel osalemata või ilma selleks varalisi vahendeid kulutamata.

Enampakkumise läbiviimise kohustus mitme taotleja korral tuleneb MPS § 28 lõikest 2. Põhjendatud ei ole P K

3-05-455 6(9) AS-i väide tema ettevõtluse ebaproportsionaalsest riivest. Vaidlustatud käskkirjast ei tulene kaebajale ühtegi kohustust ning sellega ei kaasne kulutusi. Kulutused võivad kaasneda enampakkumisel osalemisega, ent selliste kulutuste vajadusest tingitud ettevõtlusvabaduse riive ebaproportsionaalsust ei saa hinnata enne enampakkumise väljakuulutamist ja enampakkumise tingimuste kinnitamist. Mis puutub kulutuste tegemisse kaevandamisloa saamiseks, siis isik, kelle majandustegevuseks on maavara kaevandamine või K produkti toorainena kasutamine, peab arvestama sellega, et kaevandamisloa saamine nõuab aega ja sellega võivad kaasneda kulutused ning need on hõlmatud ettevõtja ettevõtlusriskiga.

Kui ettevõtja leiab, et selline risk on ülemäärane, ei ole ta kohustatud seda kandma ega pea enampakkumisel osalema. Vaidlustatud käskkiri ei riku P K AS-i õigust heale haldusele. Keskkonnaministeerium on toiminud eesmärgipäraselt ning vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikutele, jätnud taotluse esitajatele panemata kohustuse hinnata keskkonnamõjusid enne enampakkumise tulemuste kinnitamist. Seda, kas enampakkumisel on võimalik kaalutletud pakkumise tegemine või mitte, ei saa hinnata enne enampakkumise väljakuulutamist ja enampakkumise tingimuste kinnitamist.

Ka keskkonnamõju hindamata jätmine ei saa käesoleval juhul kaebaja õigusi rikkuda, kuna Keskkonnaministeerium on keskkonnamõju hindamise algatanud ja P K AS-l polnud mingeid takistusi keskkonnamõju hindamise toimingute läbiviimiseks. Kuivõrd KeHaS pani keskkonnamõju hindamise korraldamise ja kulude kandmise arendajale, ei ole kaebajal mingit alust nõuda, et seda teeks Keskkonnaministeerium. Pealegi leiab kohus, et esitatud loa taotluste edasise menetlusviisi otsustamise seisukohast vaadates ei olnud keskkonnamõju hindamine vajalik. Vaidlustatud käskkiri ei ole õigusvastane seetõttu, et vastustaja pole menetlusse kaasanud kaevevälja piirkonda jäävate kinnisasjade omanikke ega seetõttu, et Maidla valla arengukava #piirkonnas paiknevate Pvarude kasutuselevõttu lähiaastatel ette ei näe. OÜ M Ked kaebus tuleb jätta rahuldamata, sest ta ei ole MPS § 28 lg 1 märgitud eelisõigustatud isik.

Tema omandis on 6 206, 7 ha suurusele kaevevälja alale jääv 2,25 ha suurune kinnistu ning sellise suurusega kinnisomand ei vaja kaevandamisloa eelisõigusega antavat kaitset. Peale selle ei olnud kaebaja kõnealuse kinnistu omanik kaevandamisloa taotluse esitamise ajal.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES

Kohtuotsuse peale esitas apellatsioonkaebuse P K AS, leides, et kohus rikkus oluliselt menetlusnorme ja kohaldas vääralt materiaalõigust. Vaidlustatud käskkiri rikub kaebaja õigusi ning kaebaja on seda kaebuses piisavalt põhjendanud. Kaevandamisloa müümine enampakkumisel on vastuolus MPS § 28 lg-ga 2. Kohus hindas ebaõigesti vaidlustatud käskkirja olemust. Haldusakti puhul omab keskset tähendust resolutiivosa ning käesoleval juhul on käskkirjas kirjas, et müüakse kaevandamisluba enampakkumisel. Seega on vastustaja teinud põhimõttelise otsuse kaevandamisloa väljaandmise kasuks. Selline otsus kitsendab küsimuste ringi, mida järgmistes menetlusetappides on võimalik käsitleda. Kuna kohus on ebaõigesti käsitlenud käskkirja olemust, on ebaõigesti jäetud kohaldamata ka MPS § 34 punktides 10 ja 11 sätestatud kaevandamisloa andmisest keeldumise alused. Apellant on jätkuvalt seisukohal, et juba käskkirja andmise ajal oli ilmne, et on alus kaevandamisloa andmisest keeldumiseks (eelkõige vastuolu riikliku arengukavaga). Kui haldusorgan jätkab menetlust, mille puhul on ette selge, et õiguspärast lubavat haldusakti ei saa mõistliku aja jooksul anda, rikub ta isikute õigust heale haldusele. Käesoleval juhul ei ole õige põhjendada loa väljaandmisest keeldumise aluste arvestamata jätmist sellega, nagu õigusaktide silmis ei oleks justkui veel esitatud taotlust, mille saaks kas rahuldada või rahuldamata jätta. Uute Kte avamine oleks vastuolus kaebuses viidatud arengukavaga ja seega ka riiklike huvidega. Loa taotluse rahuldamine ei ole võimalik ka põhjusel, et uute Kte avamise kohta ei ole arengukava

3-05-455 7(9) kinnitatud. Arusaamatu on kohtu seisukoht, et enampakkumise toimumise ajaks võib seadusandja mõne arengukava olla kinnitanud, millest on võimalik edaspidises menetluses lähtuda. Kui vastustaja on otsustanud kaevandamisloa välja anda (või kaevandamisloa andmise menetluse läbi viia), siis saab ta seda teha vaid olemasoleva arengukava alusel. Vastavalt MPS § 34 p-le 12 ei või kaevandamisluba välja anda, kui kaevandamine tekitab olulist kahju keskkonnale. Seega oleks Keskkonnaministeerium lisaks teistele kaevandamisloa väljaandmisest keeldumise alustele pidanud käskkirja andes arvestama ka keskkonnamõjuga, mille uue Ke avamine ja selle käitamine kaasa võib tuua. Keskkonnamõju hindamata jätmise õigustamine kahe erineva menetlusstaadiumi (enampakkumise korraldamise otsustamine ja kaevandamisloa väljaandmise otsustamine) formaalse eristamisega ei ole õige. Enampakkumise korraldamine olukorras, kus luba võib olla ei saaks tekkivate keskkonnamõjude tõttu niikuinii anda, ei ole otstarbekas. Kohus ei omistanud mingit tähelepanu sellele, et antud juhul on tegemata ka nõutav strateegiline keskkonnamõju hindamine. Arengukava koostamine ja selle koosseisus strateegiline keskkonnamõju hindamine oleks pidanud toimuma enne käskkirja vastuvõtmist. Vastustaja oleks pidanud kõigepealt välja selgitama, kas Ke rajamine #väljale on põhimõtteliselt üldse võimalik. Kaebaja soovib põhimõtteliselt tulevikus P kaevandada ka #kaeveväljal, kuid käesoleval ajal puudub selleks objektiivne vajadus. Apellant soovib, et P kaevandamine toimuks kaalutletult ning arvestades riiklike arengukavadega. Vaidlusaluse käskkirjaga on kujundatud olukord, kus apellant peab oma ettevõtlusvabaduse teostamiseks tegema toiminguid (osalema enampakkumisel) olukorras, kus ta ei tea, kas vastavad toimingud annavad mingisugust tulemust või mitte. Vastavates protseduurides osalemata jätta ei ole ka võimalik, sest sellisel juhul oleks ajaks, kui kavandamist oleks mõistlik alustada, kõik ressursid juba võib olla teistele isikutele välja jaotatud.

Keskkonnaministeerium palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Käesoleval juhul ei esine selliseid aluseid, millest tulenevalt oleks otstarbekas ja põhjendatud otsustada loa andmisest keeldumine menetluse võimalikult varasemas etapis. Vaidlustatud käskkirjas ei otsustata menetluse lõpptulemuse üle, vaid tõdetakse, et on esitatud kolm taotlust ning valitakse nende edasise menetlemise viis ehk enampakkumise läbiviimine. Kohtu seisukohad seoses arengukava olemuse ja sisu tõlgendamisega on õiged. Põhjendamatu on apellandi seisukoht, et riikliku arengukava puudumisel oleks pidanud vastustaja uute Kte avamiseks lubade andmisest keelduma. MPS sellist keeldumise alust ei ole. Keskkonnaministeerium ei ole kavatsenud mingilgi ajahetkel anda kaevandamisluba ilma keskkonnamõju hindamist läbi viimata. Kohus on MPS § 28 lg 2 õigesti kohaldanud ning apellandi vastupidine väide on väär. Apellant väidab sisuliselt, et vastustaja tegevus taotluste menetlemisel sunnib teda tegutsema loa saamise nimel, mida tal K eesmärgil reaalselt praegu vaja ei oleks. Keskkonnaministeerium ei saa lähtuda vaid ühe taotleja huvidest. Kui isik leiab, et see talle kasulik ei ole, ei pea ta ka taotlust esitama.

OÜ M Ked ja OÜ * A O vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu. Maidla Vallavalitsus leidis, et apellatsioonkaebus on põhjendatud ja palus selle rahuldada.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust. Käesoleva vaidluse esemeks on Keskkonnaministeeriumi 12.05.2005 käskkiri nr 625, mille punktiga 1 otsustati - müüa enampakkumisel P kaevandamisluba Eesti Pmaardla #kaeveväljal ning punktiga 2 sätestati, et täpsemad andmed enampakkumise objekti kohta ning enampakkumise muud tingimused kinnitatakse peale seda, kui enampakkumise läbiviimiseks

3-05-455 8(9) moodustatud komisjon on enampakkumise tingimused välja töötanud ja et informatsioon enampakkumise korraldamise kohta avaldatakse peale enampakkumise tingimuste kinnitamist. Seega nähtub vaidlustatud käskkirjast, et sellega ei kuulutatud välja enampakkumist ega kinnitatud selle tingimusi. Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu seisukohaga, et vaidlustatud haldusakt on õiguspärane ega riku kaebaja õigusi. Põhjendatud ei ole apellandi väide, mille kohaselt on halduskohus käskkirja olemust valesti tõlgendanud. Vaidlustatud käskkiri on antud MPS § 28 lg 2 alusel, mis nägi ette, et kui mitu isikut on esitanud kaevandamisloa taotlused, mis täielikult või osaliselt puudutavad üht ja sama maa-ala, ja neid ei saa üheaegselt rahuldada ja puuduvad kaevandamisloa saamise eelisõigust omavad isikud (isik, kellel on kehtiv uuringuluba taotletava maa-ala kohta ja kinnisasja omanik), müüakse riigi maal paikneva maavara K luba Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras enampakkumise teel.

Käesoleval juhul oli Kloa taotlejaid kolm. Kohus tuvastas õigesti, et neist kellelgi polnud kaevandamisloa saamise eelisõigust. Seega ei tehtud vaidlustatud käskkirjaga põhimõttelist otsust selle kohta, et kaevandamisluba #kaevevälja suhtes ilmtingimata antakse, nagu ekslikult järeldab apellant, vaid otsustati üksnes seda, et kaevandamisloa taotluste menetlus jätkub taotlejate vahel enampakkumise korraldamisega, sest ühele ja samale kaeveväljale saab välja anda vaid ühe kaevandamisloa. Kaebuse ja apellatsioonkaebuse argumendid vaidlusaluse haldusakti õigusvastasusest põhinevad aga valdavas osas lõpliku haldusakti, so kaevandamisloa väljaandmise nõuetele.

Ekslik on apellandi väide, et kohus on MPS § 28 lg 2 ebaõigesti tõlgendanud. Halduskohus on asjakohaselt põhjendanud, miks tuleb MPS § 28 lg 2 eesmärki tõlgendada sarnaselt käesoleval ajal kehtiva MPS § 32 lg-s 1, mis näeb ette, et kui samale riigi omandis olevale maavarale on esitanud kaevandamisloa taotluse mitu isikut ja esitatud taotlusi ei saa üheaegselt rahuldada, müüakse kaevandamisõigus enampakkumisel. Apellant väidab, et kohus jättis ebaõigesti kohaldamata MPS § 34 p-d 10 ja 11, mis sätestasid kaevandamisloa andmisest keeldumise alused.

Samuti väidab apellant, et Keskkonnaministeeriumile pidi olema vaidlustatud käskkirja andmisel teada, et taotletav kaevandamisluba on vastuolus Riigikogu 15.12.2004 otsusega kinnitatud „Kütuseja energiamajanduse pikaajalise riikliku arengukavaga aastani 2015“ ning Maidla valla arengukavaga ja et seetõttu ei ole loa taotluse menetlemise jätkamine põhjendatud. Ringkonnakohus apellandi seisukohta ei jaga. Ühestki õigusaktist ei tulene, et valla arengukavas sätestatu või valla mitte nõustumine Kga on automaatselt Kloa andmist välistavateks asjaoludeks.

Ka kaebaja viidatud Riigikogu 15.12.2004 arengukavast ei tulene ilmselgeid aluseid kaevandamisloa andmisest keeldumisele. Õige on ka halduskohtu seisukoht, et kuivõrd vaidlustatud käskkirjaga ei otsustatud kaevandamisloa väljaandmist või sellest keeldumist, siis puudus vastustajal vajadus kaaluda kaevandamisloa väljaandmisest keeldumise aluste esinemist. Kaebaja on põhjendanud vaidlusaluse käskkirja õigusvastasust ka sellega, et käskkirja väljaandmisele eelnevalt ei hinnatud keskkonnamõju. Apellatsioonkaebuses leiab kaebaja ebaõige olevat kohtu seisukoha, mille kohaselt keskkonnamõju hindamine peab toimuma pärast enampakkumise läbiviimist, ning heidab kohtule ette, et kohus jättis tähelepanuta tema väited selle kohta, et tegemata on ka nõutav strateegiline keskkonnamõju hindamine.

Kaebuse ja apellatsioonkaebuse keskkonnamõju hindamist käsitlevatest põhjendustest järeldab ringkonnakohus, et ka selles küsimuses on kaebaja lähtunud vääralt eeldusest, et vaidlustatud käskkirjaga otsustati P kaevandamisloa andmine. Kuna vaidlustatud käskkirja näol ei ole tegemist kaevandamisloa andmise otsusega, siis on ringkonnakohtu hinnangul keskkonnamõju hindamist puututavad argumendid ja sellele esitatud vastuväited käesolevasse vaidlusesse mittepuutuvad. Vaidluse esemeks on, nagu eelpoolmärgitud, konkreetne käskkiri, millega otsustati vaid, et kaevandamiluba tuleb taotlejate rohkuse tõttu müüa enampakkumisel, nii nagu seadus seda ette näeb.

Käskkirjaga ei otsustatud ei enampakkumise läbiviimise aega,

3-05-455 9(9) enampakkumise tingimusi ega ka seda, millal ja kuidas toimub kavandatava tegevuse keskkonnamõjude hindamine. Käskkirjas toodud õiguslikest alustest ja faktiliste asjaolude kirjeldustest järeldub, et keskkonnamõju hindamisega seotud probleemistiku lahendamine ei olnud selle käskkirja ülesandeks. Keskkonnamõjude hindamise algatamine kaevandamisloa taotluste menetluses toimus Keskkonnaministeeriumi 07.02.2005 otsustega, millega peeti ka otstarbekaks jätkata mõjude hindamist pärast enampakkumise võitja selgumist. Kaebust Keskkonnaministeeriumi toimingute peale käesolevas asjas esitatud ei ole. Eeltoodu alusel tuleb jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja apelleeritud kohtuotsus muutmata.

Kohtunikud Oliver Kask Ruth Virkus Silvia Truman