2-06-3838/1 · Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja

2-06-3838

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Harju Maakohus Kohtukoosseis kohtunik Indrek Parrest Otsuse tegemise aeg ja koht 3. juuli 2006.a, Tallinn, Tartu mnt kohtumaja Tsiviilasja number 2-06-3838 Tsiviilasi G.Mhagi E.Mvastu elatise nõudes lapsele Menetlusosalised ja nende esindajad - hageja: G.M - kostja: E.M Kohtuistungi toimumise aeg 13. juuni 2006.a Kohtuistungil osalenud isikud - hageja: G.M - kostja: E.M RESOLUTSIOON 1. Rahuldada osaliselt G.Mhagi E.Mvastu elatise nõudes lapsele. 2. Välja mõista E.M´ilt G.Ma kasuks alates 23.02.2006.a elatis tütre M.Mülalpidamiseks 2500 (kaks tuhat viissada) krooni kuus kuni lapse täisealiseks saamiseni 21.10.2016.a. Menetluskulude jaotus 1. Jätta poolte menetluskulud poolte endi kanda. 2. Nõuda kostjalt pärast käesoleva otsuse jõustumist Eesti Vabariigi kasuks menetluskuluna sisse riigilõiv.

Edasikaebamise kord Pooltel on õigus esitada käesoleva kohtuotsuse peale apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest 3. juulil 2006.a. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

2

HAGIAVALDUSE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE 23.02.2006.a esitatud hagiavaldusest tulenevalt on hagejal ja kostjal ühine tütar M.M, kes on sündinud.a. Lapse elab koos hagejaga ning on alates 1999.a jaanuarist olnud hageja ülalpidamisel. Kostja hagejat materiaalselt toetanud ei ole.

Poolte ühise lapse M.M`i ülalpidamiseks kulub hageja väitel keskmiselt 4800 krooni kuus, millest üürikulu moodustab 700 krooni, kulu söögile, joogile ning maiustustele 1800 krooni, üritustele ja hobidele kulub 300 krooni, transpordile 90 krooni, lasteaiale (Tallinna) 500 krooni, koolitarvetele (Tallinna) 100 krooni, jalatsitele ja riietele 500 krooni, mänguasjadele 300 krooni, ravimitele ja vitamiinidele 200 krooni, hügieenitarvetele 200 krooni, muudele tarbeasjadele 200 krooni ning taskurahale 100 krooni.

Hageja palub kostjalt välja mõista elatise igakuiselt summas 2500 krooni tagantjärele alates 01.03.2005.a kuni lapse täisealiseks saamiseni 21.10.2016.a. Kostja osalemist rohkem kui poole ulatuses lapse ülalpidamiskulude kandmisel (kuludest summas 4800 kroonist jääks kostja kanda 2500 krooni) põhjendab hageja asjaoluga, et tema ülalpidamisel on veel teine alaealine laps.

KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE Kirjalikus vastuses hagiavaldusele kostja hagi ei tunnista. Kostja soovib esmalt kindlaks teha või tuvastada lapse põlvnemise temast. Juhul kui selgub, et laps põlvneb kostjast, on viimane nõus elatise väljamõistmisega summas 1000 krooni alates kohtuotsuse jõustumisest. Elatise maksmist suuremas ulatuses ei võimaldavat kostja varaline seis. Kostja leiab, et hageja ei ole ka tõendanud lapse igakuiseid väljaminekuid ning summad on ebareaalsed ja ülepaisutatud. Samuti vaidleb kostja vastu hageja väitele, et ta ei ole hagejat materiaalselt toetanud. Kostja maksis hagejale poolte suulise kokkuleppe alusel 2005.a oktoobrist kuni 2006.a jaanuarini tütre ülalpidamiseks igakuiselt 1500 krooni. Hiljem ei ole kostjal osutunud võimalikuks hagejat toetada materiaalse olukorra halvenemise tõttu.

MENETLUSE KÄIK 13.06.2006.a toimunud eelistungil võttis kostja omaks asjaolu, et M.M on tema tütar ning loobus taotlusest isaduse tuvastamiseks (vt toimik, lk 34). Samuti pidas kostja põhjendatuks hageja poolt välja toodud lapsele ülalpidamiskulude kogusummat 4800 krooni (vt toimik, lk 34). Kostja tunnistas hagi osaliselt ning oli nõus igakuise elatusraha väljamõistmisega summas 1000 krooni. Hageja võttis samal eelistungil omaks asjaolu, et on saanud kostjalt 2005.a lõpus lapse ülalpidamiseks kokku 3000 krooni. Samuti kinnitas hageja, et saab seoses poolt ühise lapsega lapsetoetust 300 krooni kuus (vt toimik, lk 34 ja lk 35).

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED Kohus leiab, et hagi kuulub rahuldamisele osaliselt.

Perekonnaseaduse (PKS) § 60 lg 1 kohaselt on vanem kohustatud ülal pidama oma alaealist last ja abi vajavat töövõimetut täisealiseks saanud last. Vanemal on kohustus hoolitseda selle eest, et laps saab kasvamiseks ja arenguks vajaliku ülalpidamise. Nimetatud kohustusele vastab lapse õigus saada ülalpidamist. Vastavalt PKS §-le 49 on vanematel on oma laste suhtes võrdsed õigused ja kohustused. Kui vanem ei täida PKS §-s 60 sätestatud ülalpidamiskohustust vabatahtlikult, siis on teisel vanemal PKS § 61 lg 1 alusel õigus nõuda kohustust rikkunud vanemalt elatist kohtu kaudu. Seega on lapsega koos elaval vanemal õigus nõuda teiselt vanemalt elatist, kui on rikutud lapse õigust saada ülalpidamist. Ülalpidamiskohustuse rikkumisega on tegemist ka siis, kui vanem annab lapsele ülalpidamist ebapiisavalt. Viimatinimetatud seisukoht väljendub Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1- 57-04 ning ka hilisemalt tsiviilasjas nr 3-2-1-7-05 tehtud otsuses. Elatise väljamõistmisel lähtub kohus tulenevalt PKS § 61 lg-st 2 kummagi vanema varalisest seisundist ja lapse vajadusest.

3 Sama paragrahvi neljanda lõike kohaselt ei või igakuine elatusraha ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära.

Hageja hinnangul kulub tal poolte ühise lapse ülalpidamiseks igakuiselt keskmiselt 4800 krooni, millest kulud üürile moodustavad 700 krooni, kulu söögile, joogile ning maiustustele 1800 krooni, üritustele ja hobidele kulub 300 krooni, transpordile 90 krooni, lasteaiale 500 krooni, koolitarvetele 100 krooni, jalatsitele ja riietele 500 krooni, mänguasjadele 300 krooni, ravimitele ja vitamiinidele 200 krooni, hügieenitarvetele 200 krooni, muudele tarbeasjadele 200 krooni ning taskurahale 100 krooni (vt toimik, lk 8).

Kulutuste tõendatust ja põhjendatust puudutavatest vastuväidetest on kostja asja menetluse käigus loobunud. Lapse ülalpidamiskulude suuruse üle pooltel seega vaidlus puudub. Kohus peab vajalikuks märkida, et hageja poolt välja toodud igakuist ülalpidamiskulude suurust ning koosseisu tuleb lugeda mõistlikuks ja vajalikuks lapse arengu tagamisel. Nimetatud summa katab kohtu hinnangul lapse igapäevased harjumuspärased vajadused ja sellega on võimalik tagada kooliealise lapse normaalne areng.

Kohtu hinnangul on ülalpidamiskohustuse rikkumine kostja poolt käesolevas asjas tõendamist leidnud. Vaidlustamata asjaolude kohaselt on kostja maksnud hagejale 2005.a novembrisdetsembris lapse ülalpidamiseks 3000 krooni. Rohkem kostja lapse ülalpidamises osalenud ei ole (vt toimik, lk 34 ja lk 29). Ülalpidamise andmist sellises ulatuses kohus piisavaks ei loe.

Kostja varaline seisund võimaldab tal kohtu arvates elatise maksmist hageja poolt nõutavas suuruses. Kostja poolt esitatud palgatõendist nähtuvalt on kostja kuupalga suuruseks koos mahaarvamistega keskmiselt 6594 krooni (vt toimik, lk 17). Muid kindlaid sissetulekuallikaid kostjal tema enda kinnituste kohaselt ei ole. Hageja keskmine brutotulu on esitatud palgatõendi kohaselt 5023,48 krooni ja keskmine netotulu 4226,48 krooni (vt toimik, lk 7). Ka hagejal puuduvad tema enda kinnituse kohaselt muud püsivad sissetulekuallikad. Vaidlustamata asjaolude kohaselt on hageja ülalpidamisel veel teine (2-aastane) alaealine laps ning hageja saab kahe lapse pealt igakuist lastetoetust 1500 krooni, millest tütar M.M´iga seonduv osa moodustab 300 krooni. Kostjal ülalpeetavaid ei ole. Võttes aluseks poolte igakuised sissetulekud ning arvestades ka muid eelnimetatud asjaolusid, tuleb kostja varalist seisundit lugeda hageja omast mõnevõrra paremaks, mistõttu on põhjendatud kostja osalemine lapse ülalpidamiskulude kandmisel suuremas ulatuses. Seejuures lähtub kohus ka asjaolust, et hagejal lasub vastavat tulumaksuseaduse (TuMS) § 19 lg-le 1 kohustus tasuda kohtuotsuse alusel saadavalt elatiselt tulumaksu. TuMS § 4 lg 1 p 1 kohaselt on tulumaksu määr 2006.aastal 23%. Seetõttu on lapse vajaduste tegelikuks katmiseks jääv summa väljamõistetavast 575 krooni võrra väiksem.

Kohus on seisukohal, et kostja kirjalikus vastuses sisalduvad väited kostja enda igapäevavajaduste katmiseks kuluvate summade kohta ning 500 päevamäära suuruse rahatrahvi tasumise kohustuse kohta ei oma käesoleva tsiviilasja lahendamisel õiguslikku tähtsust. Kohus ei loe neid kostja poolt välja toodud asjaolusid mõjuvateks põhjusteks PKS § 61 lg 6 p 3 tähenduses.

Samas puuduvad kohtu hinnangul käesoleval juhul alused PKS § 70 lg 2 sätestatu rakendamiseks, mille kohaselt võib kohus hageja nõudel mõista elatise välja tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatisehagi kohtule esitamist, kui kohustatud isik ei täitnud selle aja vältel ülalpidamiskohustust ning ei esinenud sama seaduse § 61 lg-s 6 nimetatud asjaolusid. Kostja (kui elatise maksmiseks kohustatud isik) on 2005.a sügisel siiski ilmutanud soovi osaleda tütre ülalpidamiskulude kandmisel ning lisaks väidetavatele suulistele kokkulepetele on poolte vahel 15.12.2005.a sõlmitud ka vastavasisuline kirjalik kokkulepe (vt toimik, lk 29). Kostja on lühiajalise perioodi jooksul osundatud kokkulepet ka täitnud ning alates 01.03.2005.a kuni hagiavalduse kohtule esitamiseni tasunud hagejale lapse ülalpidamiskulude katteks kokku 3000

4 krooni. Nimetatud summat ei saa pidada piisavaks ülalpidamise andmiseks, kuid PKS § 70 lg 2 näol on kohtu arvamuse kohaselt tegemist erandiga paragrahvi esimeses lõikes sisalduvast reeglist, mistõttu oleks ebaõige tõlgendada PKS § 70 lg-s 2 sätestatut laiendavalt.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel (TsMS § 173 lg 3). TsMS § 163 lg 1 näeb ette, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kui poolte osad kohtukuludes on võrdsed, jäävad kohtuvälised kulud kummagi poole enda kanda.

Seoses hagi osalise rahuldamisega ning arvestades kostja osalist hagi õigeksvõttu, peab kohus õiglaseks jätta käesolevas asjas kummagi poole menetluskulud poole enda kanda.

Riigilõivuseaduse § 16 lg 1 p 2 kohaselt oli hageja käesoleval juhul hagi esitamisel riigilõivu tasumisest vabastatud. Tulenevalt sama seaduse § 37 lg-st 1 tulnuks riigilõivu tasuda vastavalt hagi hinnale. Kooskõlas TsMS § 129 lg-ga 2 on seadusest tuleneva ülalpidamiskohustuse täitmise üle peetava vaidluse korral hagihinnaks nõutavate maksete kogusumma, kuid mitte suurem kui hagi esitamisele järgneva üheksa kuu eest saadav summa. Käesoleval juhul on hagihinnaks seega 22500 krooni (9x2500 kr) ning riigilõivuseaduse § 37 ning seaduse lisa 2 järgselt tasumisele kuuluv riigilõiv 1500 krooni. Kohtu hinnangul ei oma seejuures tähtsust asjaolu, et kohus ei mõistnud kostjalt elatist välja tagasiulatuvalt ning rahuldas sellega seoses hagi osaliselt. Elatise nõudmine tagasiulatuvalt käesolevas asjas hagi hinda ei mõjutanud.

TsMS § 179 lg 1 alusel kuulub tasumata või vähem tasutud riigilõiv ja muud menetluskulud, mis ei ole tekkinud riigi osalemisest kohtus menetlusosalisena, sissenõudmisele Eesti Vabariigi kasuks pärast menetlust lõpetava kohtulahendi jõustumist. Vastavalt TsMS § 162 lg-le 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Menetluskuluna on TsMS § 138 lg 2 kohaselt muu hulgas käsitletav ka riigilõiv. Järelikult kuulub riigilõiv summas 1500 krooni pärast kohtuotsuse jõustumist käesolevas asjas kostjalt riigi kasuks sissenõudmisele.

Indrek Parrest kohtunik